Sándor Petőfi
„Vabadus, armastus“
Valik luuletusi ja poeeme.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ellen Niit.
Kunstiliselt kujundanud Rudolf Pangsepp.
See luulekogu ilmus mu abituuriumiaastal ja ma armusin sellesse silmapilkselt. Või oleks ehk õigem öelda, et ma armusin Sándor Petőfisse – tema nooruslikku uljusesse, tema kirge ja hoogu, isamaa-armastusse ja ülimasse hingestatusse, tema vabadusse ja armastusse.
MIS ON KUULSUS?
Mis on kuulsus?... Vikerkaareviir.
Pisarates murtud päiksekiir.
/1846/
Ma ei olnud ainus vaimustunu. Minu põlvkonnas teadsid paljud Petöfi värsse peast, väga sageli kõlasid need parimate näitlejate ettekandes raadiost – me elasime neis ja nemad elasid meis.
VABADUS, ARMASTUS
Vabadus, armastus,
need on mu igatsus.
Elu ma ohverdan
sinu eest, armastus,
ohverdan armu ma
sinu eest, vabadus.
/1847/
„Ma olen madjar“, kirjutas Petöfi ja muutis oma luulega ka pärast oma surma madjarite maa meile lähedaseks. See oli aeg, mil me teadsime kindlalt, et oleme lisaks soomlastele ka ungarlastega sõbrad ja sugulasrahvas.
Oma südames olime me kõik looduse metsikud lilled.
LOODUSE METSIK LILL
Mis te haugute siin, penid,
mis te minust purete!
Viskan teile kondi kurku,
nii et sellest surete.
Murdke igerikke õisi
kasvuhoonest kusagil;
mind lõi loodus piiramatu,
olen tema metsik lill.
Luulet koolis mulle pole
sisse taotud kepiga.
Reeglitega ma ei ole
iial suutnud leppida.
Reegleid austagu, kes hirmust
priiuses on ärevil.
Mind lõi loodus piiramatu,
olen tema metsik lill.
Õitsta teile, jõudesoole,
pole tahtmist vähemat!
Teie kõhud kehvapoolsed
kohe rikki lähevad.
Tervitab mind see, kel meeled,
puhtad on ja elevil.
Mind lõi loodus piiramatu,
olen tema metsik lill.
Rahule mind igaveseks
jätke parem kisata.
Tõesti tühi töö on herneid
vastu seina visata.
Ja kes siiski otsib tüli
kunagi või kusagil –
puutugu mind vaid! Ma olen
okkaline metsik lill.
/1844/
Olen alati olnud väga tänulik Ellen Niidule, kes Petöfi luulet nii meeldejäävkaunilt eesti keelde tõlkis. Ka tema järelsõna sellele raamatule oli poeetiline ja seda soovitan ma kindlasti lugeda. Üks katke sellest:
„/Sándor Petőfi/ oli sündinud nääriööl, ööl vastu esimest jaanuari 1823, ja eluaastaid sai ta lugeda kakskümmend kuus. 1849. aasta juulis jäi ta elu pooleli loomingulise ja füüsilise nooruse haripunktil. Ta langes Ungari revolutsiooni viimases lahingus. Tema saatus oli selle poolest õnnelikum kui Ungari vabadusvõitluse saatus. Tema lakkas olemast elu kõrgseisus. Võitlus, mille vaimne juht ta oli olnud, taandus reaktsiooni ees. Selle kiuste, aga võib-olla ka just selle tõttu sai Petöfi ülev kuju ungarlaste jaoks veelgi sümboolsust juurde.“Ka Petöfi pilt on pärit sellest raamatust, Ernst Kollomi puulõige. >>>
* Sándor Petőfi (1. jaanuar 1823 – 31. juuli 1849) oli ungari rahvusluuletaja ja 1848. aasta revolutsiooni kangelane. Eesti keeles on tema luuletusi ja poeeme avaldatud korduvalt, kuid viimasel ajal vist kahjuks mitte.
Petöfi Sándor „Összes költeményei“.
Petöfist, eriti tema poeemist "Sangar János" (János vitéz) olen kirjutanud ka oma blogis Suleke, vt siin.
