„Katk“

 Albert Camus
„Katk“
„Loomingu“ Raamatukogu nr 43-46 (311-314).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Prantsuse keelest tõlkinud Henno Rajandi.

Teos, mis nüüdse koroonapandeemia ajal on muutunud üliaktuaalseks. Minagi olen sellest kavatsenud juba peaaegu aasta kirjutada. Maailmas on välja antud palju selle raamatu uustrükke ja vist üsna varsti on neid ka Eestis lisaks tulemas.

„Katku“ on raske pidada lemmikraamatuks. Nii masendav on selles kirjutatu, kuid samas on see filosoofilises plaanis ülihuvitav. Inimese üksildus ja vajadus võidelda ka nähtamatu vaenlasega. Ühtaegu allegooriline müüt ja hoiatav ettekuulutus.

Esmakordselt seda lugedes õppisin kümnendas klassis, olin elu hakul ja must masendus ei läinud mulle hästi peale. Pigem hakkasin Camus' kirjatöid pelgama, kuigi hiljem olen tema teisi eesti keelde tõlgitud teoseid huviga lugenud. „Võõras“ ja „Sisyphose müüt“ meeldivad mulle eriti.

Henno Rajandi tõlge oli suurepärane ja on pidanud ajaproovile vastu. Ka Ott Ojamaa eessõna „Katku“ tõlkele on sisukas, andes lühiülevaate nii Camus' elukäigust kui ka maailmavaate kujunemisest. Hiljem ülikoolis, kuulasin ka Ojamaa loenguid prantsuse kirjanduse, sealhulgas Camus' kohta. Oli ju tegemist Nobeli 1957. aasta kirjanduspreemia laureaadiga.

„Katku“ kirjutamisega tegi Camus algust juba 1941. a. Kirjanik ise ütles, et mõtleb katku all fašismi, kuid Daniel Defoe „Robinson Crusoest“ võetud moto viitab kirjandusteadlaste arvates hoopis laiemale üldistusele:

„Ühtmoodi vangipõlve kujutamine teistmoodi vangipõlve kaudu on niisama põhjendatud kui mis tahes tõelise asja kujutamine teise asja näol, mida ei ole olemas.“

Jätan „Katku“ lugejatele võimaluse ise raamatusse süveneda ja ei jutusta siin seda ümber. Sest, nagu ütleb tsitaat, mille olen ära märkinud siis, kui „Katku“ esmakordselt lugesin:

„Võõra linnaga tutvumiseks on üks lihtne viis – tuleb tundma õppida, kuidas seal töötatakse, kuidas seal armastatakse ja kuidas seal surrakse.“

* Albert Camus (7. november 1913 – 4. jaanuar 1960) oli prantsuse filosoof, kirjanik ja ajakirjanik. 44aastaselt sai ta Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks. Kolm aastat hiljem hukkus koos oma kirjastaja Michel Gallimard'iga autoõnnetuses.

Albert Camus „La Peste“ (1947).

„Jumalaema kirik Pariisis“

Victor Hugo
„Jumalaema kirik Pariisis“
Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Jüri Palm.

„Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi – ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise.“
(Victor Hugo veebruaris 1831, „Jumalaema kirik Pariisis“ algusleheküljelt. Tlk Joh. Semper 1971.)

Selle tsitaadi panin Facebooki sel aprillipäeval, kui Jumalaema kirik Pariisis põles.

Victor Hugo romaanist „Jumalaema kirik Pariisis“ olen ka siin blogis juba ammu kavatsenud kirjutada, aga aega on nappinud. Nüüd siis meenutan raamatut, mis minu ellu astus filmina.

„Jumalaema kirikut Pariisis“ on filmilinale toodud mitu korda. Mina mäletan erilisena 1956. a lavastaja Jean Delannoy (1908–2008) käe all valminud prantsuse-itaalia filmi, milles peaosades olid võrratud Anthony Quinn ja Gina Lollobrigida, kes on siinsetel filmikaadritel.

Käisin seda filmi vaatamas u 1960. a koos emaga. Film oli Nõmme kinos Võit alla 16aastastele keelatud, mina olin alles 14, aga ema viis mind sisse. Olen talle tookordse ebapedagoogilise käitumise eest olnud kogu elu tänulik. Emale meeldis filmi aluseks olnud romaan väga ja me mõlemad saime sel kinoskäigul tohutu elamuse.

Quinn Quasimodona ja Lollobrigida Esmeraldana sobisid oma rollidesse täiuslikult. Kõige taustaks oli aga Jumalaema kiriku kütkestav hoone. Originaalina nägin seda ehitist esmakordselt alles 2002. a Pariisis käies. Siis kirjutasin oma reisipäevikusse read:

„Jumalaema kirikus laulis koor. Panin küünla, et olla õnnelik. Kuskil siin hulgub Quasimodo vaim, kuigi teda pole kunagi olnud. Pariis on üldse täis loendamatuid kirjanduslikke vaime. Nad tulevad meelde isegi siis, kui nendele ei mõtle. Esmeralda oma kitsekesega samas Cité`i saarel, hüljatud Gavroche`iga eesotsas Bastille`i väljakul,  Remarque tegelased Triumfikaare juures ja niimoodi lõputult edasi.“

Victor Hugo romaane loeti mu noorusaastatel palju. Koolis õppisime „Jumalaema kirikut Pariisis“ juba õige varakult. Midagi selle õppimisest meenub kusagilt seitsmenda klassi paiku, keskkoolis käsitlesime teost juba põhjalikumalt.

Aga Hugo pole päris kindlasti lugemiseks väga varajases eas, sest tema raamatutes on nii palju mitmesuguseid kõrvalepõikeid, tema ajastule omaseid ja sealt tulevikku ning minevikku vaatavaid arutlusi, mille mitmekesisusest saab enam-vähem täielikult aru ainult juba laiema silmaringi ja suuremate kogemustega lugeja. „Jumalaema kirik Pariisis“ jääb lapsele ainult Esmeralda ja Quasimodo kurvaks looks, kuid see teos on tegelikult nagu paljude salalaegastega varandusekastike, millest järjest uusi kirjanduslikke ja filosoofilisi pärle ning varjundeid leiab.

Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ ilmus eesti keeles esmakordselt 1924. a Johannes Semperi tõlkes. Põhjalikult töötas ta selle tõlke ümber 1961. a, mil see ilmus sarjas „Suuri sõnameistreid“. Mäletan, et meil kodus oli esimene romaan Jumalaema kiriku kohta just selle sarja kujundusega, siia blogisse pandud kaanepildiga raamatu aga sain selle ilmumise aastal.

Tuleb siiski märkida, et küüraka kellalööja Quasimodoga oli eesti lugeja tuttav märksa varem, sest „Notre-Daame kellalööja, ehk ilus mustlasetüdruk: Üks kole lugu, mis Pariisi linnas sündinud“ oli Heinrich Laakmanni väljaandena ilmunud juba 1876. a.

Romaani tegevus algab 6. jaanuaril 1482 Pariisis Jumalaema kirikus ja selle ümbruses, kus toimuval narride pidustusel valitakse narride kuningaks kiriku kellalööja inetu, küürakas, kurt ja ühest silmast pime Quasimodo. Narride pidustused toimusid tollal tõepoolest ja võib ainult kujutleda, kui palju pilkeid, mõnitusi ja sõimusõnu sai tollastele narride kuningatele osaks.

Hugo alustas romaani kirjutamist 1829. a, mil käis arutelu, kas Jumalaema kirik senisest asukohast mujale viia või ümber ehitada. Hugo oli mõlemale vastu ja kirjutas oma romaani sõna otseses mõttes kiriku kaitseks. See kujunes omamoodi ülistuseks Jumalaema kiriku ajaloole ja arhitektuurile ja aitas seda imposantset hoonet veelgi kinnistuda prantslaste, eelkõige pariislaste südames ja hinges.

Tsiteerin Kalju Lehe ja Ott Ojamaa väliskirjanduse õpikut keskkoolile (1965): „Hugo on ületamatu kontrastide maalimises, ülitugevate värvide kasutamises. Esmeralda õhuline veetlus valab valgust Quasimodo grotesksele inetusele. Kuid nende hinges ja saatusrasketes kannatustes on palju siduvat. Phoebus seevastu on kellalööjale jäägituks vastandiks – nii välise hiilguse kui ka seesmise tühjusega. Tähendusrikas on ka ebardliku kellalööja kõlbeline üleolek oma isandast, õpetatud vaimulikust.“

Ja veel on „Jumalaema kirik Pariisis“ ood Prantsusmaa rahvale, suurte ja püsivate väärtuste loojale. Rahvale, kelle kanda on saatuse raskus, kelle anne ja töö aga ometigi elavad läbi sajandite.

Salapärane kreekakeelne sõna romaani alguses oli ΑΝΑΓΚΗ (anagkh), millele Semper on vasteks andnud „saatus“, praegused ingliskeelsed sõnastikud aga pakuvad rohkem tõlgendusi.

* Victor Hugo (1802–1885) alustas oma loometeed luuletaja ja näitekirjanikuna. „Jumalaema kirik Pariisis“ (1831) oli tema esimene proosateos, mida on nimetatud üheks parimaks ajalooliseks romaaniks prantsuse kirjanduses. Hästi on tuntud ka tema kolm suurt romaani: „Hüljatud“ (1862), „Meretöölised“ (1866) ja „Inimene, kes naerab“ (1869).

Piltidel: Victor Hugo foto ja Chifflarti pilt sellest, kuidas kerjused piiravad Jumalaema kirikut, on pärit postituses tsiteeritud väliskirjanduse õpikust; filminäitlejate fotod on internetist leitud kaadrid filmist.

Victor Hugo „Notre-Dame de Paris“ (1831).

Charles Perrault „Muinasjutud“

Charles Perrault
„Muinasjutud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Prantsuse keelest tõlkinud T. Sari.
Illustreerinud V. Olt ja Ebba Parviste.

Eile oli Charles Perrault' 390. sünniaastapäev.

Lapsena kuulsin tihti räägitavat „perroo muinasjuttudest“ ja nende raamat oli mul ka. See oli üks mu lemmikraamatuid. Mäletan hästi kaanepildi näoilmeid, tumerohelist sõbralikku kaanevärvi ja mõnda sees olnud pilti ka. Need olid mustjates toonides ja ma aitasin neile värvipliiatsitega kaasa. Olin umbes kuueaastane, kui selle raamatu sain. Vist ei ole mul seda enam alles, sestap panin siia internetist leitud kaanepildi ja mõned müügiportaalidest leitud illustratsioonipildid, mis paraku ei ole kuigi hea kvaliteediga. (Kui peaks juhtuma, et oma raamatu siiski leian, vahetan pildid välja.)

Õnneks ei vaja Perrault' muinasjutud pikka tutvustamist ja tsiteerimist – need on kõigile tuntud ja palju kordi ilmunud. „Tuhkatriinu“, „Uinuv kaunitar“, „Tuttpea-Riquet“ ja „Eeslinahk“ paelusid mind eriliselt. Vist oli see „Eeslinaha“ kaunis peategelane, kellele proovimiseks toodi imeilusaid kleite, mille kirjeldus on mul senini kuskil mälusopis ja tuleb meelde iseäranisti siis, kui õhtu- või hommikutaevas imelistes värvides on. Veel olid head tuttavad lood „Punamütsike“ ja „Saabastega kass“.

Küllap teadis Perrault väga täpselt ja hästi, kui kaunid olid printsesside kleidid ja kui hiilgav oli kuninglik õukond, sest tema põhitegevus ei olnud muinasjuttude kirjutamine –  seda hakkas ta tegema alles siis, kui vanuigi juba oma töökohtadest priiks hakkas jääma –, vaid kõrgeks ametnikuks olemine Päikesekuningas Louis XIV õukonnas.

Sündinud 12. jaanuari 1628, oli Charles Perrault seitsmelapselise pere noorim laps. Ta sai hea hariduse Pariisi Collège de Beauvais's, omandades eriti põhjalikke teadmisi õigusteaduse valdkonnas. 1663. aastani töötas ta maksukoguja ja asjaajajana, seejärel  sai temast Louis XIV finantside peakontrolöri (majandusministri ) Jean-Baptiste Colbert'i lähim abiline, kes pidi hoolt kandma Louis XIV kunsti- ja kirjanduspoliitika eest.

Ta oli üks Prantsuse teaduste akadeemia asutajaid ja hoolitses ka kunstiakadeemia käekäigu eest. 1671. a sai ta Prantsuse Akadeemia liikmeks. Tema elukäik pakuks ainestikku mitmeks ajalooliseks romaaniks. Elanud üsna kõrge vanuseni suri ta 16. mail 1703.

Tema kirjanduslikust pärandist on praegu kõige tuntumad muinasjutud, mis tegid temast maailmakuulsa muinasjutuvestja juba enne vendi Grimme ja Hans Christian Anderseni.

Perrault' tuntuim teos „Haneema muinasjutud“ (Contes de ma mère l'Oye) ilmus 1697. a, kusjuures kirjanik avaldas selle mitmel põhjusel oma noorema poja nime all. Põhjustest olulisim oli see, et nii lootis isa, et poeg saab samuti tööd kuninglikus õukonnas. Hiljem on autorluse üle palju vaieldud ja nii mõnigi kirjanduse uurija arvab veel praegugi, et muinasjutud pani kirja mitte Charles Perrault, vaid tema poeg  Pierre d’Armancour.

Charles Perrault' portree on tema kaasaegse gravüür (internetist).

Vahepala: jõuluküsimus 2017

Eelmine jõuluküsimus oli siin blogis kolm aastat tagasi. Nüüd küsin taas, kes oli see tuntud kirjanik, kes on jõuludest kirjutanud niimoodi, nagu tsitaatides kirjas? Mis maalt on ta pärit? Võib-olla teate ka teose nime ja kirjutamisaega? Või veel midagi seoses selle teosega?

Kõik pakkumised ja arvamused on kommentaarides oodatud.

„Aasta pöördub õlitatud hingedel. Uks läheb kinni ja taas lahti. Nagu kokkupandav riie, nii kukuvad päevad ööde pehmesse kirstu. Nad lähevad ühelt poolt sisse ja tulevad teiselt poolt jälle välja, pikenedes juba kirbuhüppe võrra püha Luutsia päevast saadik. Läbi pilu näen juba, kuidas särab uue aasta pilk.

Jõuluööl suure kamina simsi ette istudes näen ma nagu kaevupõhjast tähist taevast, ta pilgutavaid silmalauge, ta lõdisevaid südamekesi. Ja ma kuulen, kuidas kellad tulevad, kuidas nad siledas õhus lendavad ja lendavad, kesköisele jumalateenistusele kutsudes. Armas on mulle, et lapsuke sündis sel öisel tunnil, sel pimedaimal tunnil, mil maailm näib lõppevat. Ta hääleke laulab: „Oh päev, sa tuled tagasi! Sa tulidki juba! Seal sa oled, uus aasta!“ Ja lootus varjab jäise talveöö oma soojade tiibade alla ja leevendab seda.

Olen üsna üksinda kodus; mu lapsed on kirikus; on esimene kord, mil mina sinna ei lähe.“
- - -
„Lõpuks läheb kõik hoopis teisiti kui sa tahtsid; ja nii just peabki asi olema. Kõike kokku võttes on ju inimene siiski tubli elukas. Kõigega ta lepib. Ühteviisi hästi kohaneb ta õnne ja õnnetusega, külluse ja piskuga. Andke talle neli jalga või võtke talt need kakski; tehke ta kurdiks, pimedaks, tummaks, –  ta oskab vastavalt muganduda ja omal viisil ikkagi näha, kuulda ja rääkida. Ta on kui vaha, mida saab venitada ja kokku litsuda; hing sõtkub teda oma tulel. Ja ilus on tunda, et sul on sellist painduvust vaimus ja põlveõnnaldes, et sa võid sama hästi olla kala vees ja lind õhus kui tules salamander või maa peal inimene, kes rõõmsalt võitleb nelja loodusjõuga. Nii oled seda rikkam, mida vaesemaks sind tehakse, sest vaim loob endale ise selle, mis tal puudub: kui tihedat puud harvendada, siis kasvab ta seda kõrgemale. Mida vähem mul on, seda enam ma olen...“

Õige vastuse annan siinsamas teada pärast jõulupühi.

Auhinnaks parimad jõulusoovid! Naeratusega :)

Pildiks panin vana jõulukaardi oma kogust.

EDIT: 26. detsembri õhtul. TULEMUSTEST. Postitust vaatas pühadeajal umbes 300 inimest. Siiski pean küsitluse ebaõnnestunuks tunnistama, sest neist vaatajatest oli vastajaid ainult üks ja seegi Google'i abiga. Mis on imekspandav, sest raamat, millest tekst pärineb, oli oma eesti keeles ilmumise ajal erakordselt populaarne, sellest sai paljude lemmikraamat, seda tsiteeriti omavahelistes vestlustes veel paarkümmend aastat hiljem, sellest räägiti palju, see andis elujõudu ja uljust kehvematelgi aegadel. Seda nauditi nagu head veini – ja veinist on raamatus ka rohkesti juttu.

Jah, muidugi Romain Rollandi vana hea „Colas Breugnon. Elame veel!“, prantsuse keelest tõlkinud, ja väga hästi, Marta Sillaots, Eesti Raamat, Tallinn 1971.

„Cosette“

Victor Hugo
„Cosette“
Pedagoogiline Kirjandus. 1941.
Prantsuse keelest tõlkinud Ferdinand Kala.
Illustratsioonid Lydia Mei.

Seda õhukest raamatukest (38 lk) ei ole mul enam alles, pildid on üksnes mälus ja selle postituse jaoks leidsin mõned neist internetist, aga selle muljeterohke lugemine tuli mulle meelde, kui nägin, et eile märkis Google ära Victor Hugo „Hüljatute“ lõpupeatüki esmailmumise 1862. aasta 30. juunil.

Google'i kunstnik on ühel pildil kujutanud just Cosette'i ja tänavapoiss Gavroche'i, kes samuti mu lapsepõlvelugemistes olulisel kohal oli.

„Cosette“ oli katkend „Hüljatutest“, adapteeritud sobivaks lugemiseks igale tütarlapsele, kurb ja pisaraid kiskuv lugu väikesest õnnetust tüdrukust.

Cosette'i ema Fantine andis vaesuse tõttu oma vastsündinud tütre õelate kõrtsmike Thenardier'ide hoolde. Ta küll lootis lapse kunagi tagasi võtta, kuid suri. Cosette jäi kõrtsipere kiusata ja põlata, kuni Jean Valjean ta vabaks ostis. Nii oli see omamoodi Tuhkatriinu-lugu…

Pärast selle raamatukese lugemist ei teadnud ma veel, et Cosette'i edasine elu kujunes paremaks, sest endine sunnitööline kohtles teda lausa lihase tütrena. „Hüljatute“ lugemiseni jäi mul veel mõni aasta. Victor Hugo „Hüljatutes“ on Cosette üks läbivaid tegelaskujusid – kirjanik jälgib tema elu pikalt kuni abiellumiseni ja Jean Valjeani surmani. Minu jaoks jäi Cosette siiski alatiseks endale suurt nukku igatsenud väikeseks tüdrukuks…

„Ta ei suutnud kuidagi sellelt nõiduslikult vitriinilt oma silmi ära pöörata. Mida rohkem ta vaatas, seda rohkem ta pimestus. Ta arvas nägevat paradiisi. Suure nuku taga leidus veel väikesigi nukke, ning Cosette'ile näis, et need kõik on haldjad ja inglid. Ja kaupmees, kes oma kaubaputkas edasi-tagasi jalutas, tundus talle peaaegu jumala endana.
 
Süvenenud imetlusse, unustas Cosette kõik muu, isegi ülesande, mille jaoks ta välja oli saadetud. Alles kõrtsiemanda karm hääl tõi ta äkki tegelikkuse juurde tagasi:
„Kuidas?! Sa tolkned ikka veel siin, laiskvorst! Oota, küll ma sulle jalad alla teen! Ma õige vaatan, mida sa seal kõõlud! Mine juba, sa värdjas!“
 
Kõrtsiemand oli heitnud pilgu läbi akna välja ja näinud imetluses paigaletardunud Cosette'i.
Haaranud pange, jooksis Cosette vee järele nii kiiresti kui jalad võtsid.“

Sel raskel teekonnal metsa vee järele kohtuski tüdrukuke esmakordselt tundmatuga, kellest tema saatus olenema hakkas...

(Siinne tsitaat ei ole siiski tollest 1941. aasta väljaandest, vaid „Hüljatute“ I osast, 1980. a väljaandest Immanuel Pau tõlkes.)

* Victor Marie Hugo (26. veebruar 1802 – 22. mai 1885) oli prantsuse kirjanik, kelle loomingut ma siinkohal pikemalt ei tutvusta, sest tema „Hüljatuid“ (1862), „Jumalaema kirikut Pariisis“ (1831), „Meest, kes naerab“ (1869) jt teoseid teavad tõenäoliselt üsna hästi kõik selle blogi lugejad, kui mitte raamatuna, siis kinolinalt.

Victor Hugo „Les Misérables“ („Cosette“;1862).

„Kurja lilled“, „Raibe“

Charles Baudelaire
„Kurja lilled“
Loomingu Raamatukogu 35/36 (511/512).
Perioodika. Tallinn 1967.
Prantsuse keelest tõlkinud Ain Kaalep, Jaan Kross, Ilmar Laaban, Ants Oras, August Sang, Johannes Semper.

Homme on suur kirjanduslik tähtpäev: 160 aastat tagasi (1857) ilmus esmakordselt Charles Baudelaire' „Kurja lilled“ („Les Fleurs du Mal“) – luulekogu, millest prantsuse kirjandus üle ega ümber ei saa. Minu kooliaastatel räägiti dekadentsist vähe ja seda enamasti halvustavas mõttes, Baudelaire'i kohta ei saanudki me esialgu midagi rohkemat teada, kui et ta luuletas raipest. Kuid 1965. a väliskirjanduse õpikus keskkoolile (Kalju Leht, Ott Ojamaa) oli dekadentsist ja selle eelkäijast Baudelaire'ist ka paar päris teaberohket lehekülge, milles Baudelaire'i suhtumist maailmasse nimetati külmaks, meeleheitlikuks vihkamiseks ja põlastuseks, mida ta väljendas ülimalt meisterlikes ja stiilipuhtais värssides. „Enda sõnade järgi teritas ta oma riime nagu röövel pussi. Baudelaire on inetuse ja õuduse poeet. See pole enam romantikute ilutsev inetus – see on tõeline, naturalistlik inetus, mille ta luulesse tõi.“ Minu ülikooliaastatel käsitlesid aga Villem Alttoa ja Ott Ojamaa Baudelaire’i luulet elamusliku huviga.

Prantsuse Keisririigi kohus mõistis Baudelaire'i luuletused peagi pärast ilmumist hukka kui ühiskonna moraalile ohtlikud ja otsus püsis jõus kuni III Vabariigi lõpuni. Kuue luuletuse avaldamine keelati täielikult, ülejäänute avaldamisele vaadati samuti kurja pilguga kui jõleduste propageerimisele. Elu lõpus elas Baudelaire vaesuses, võlgades ning haigena. 46aastaselt suri ta halvatuna tõvevoodis.

Selles LR väljaandes kirjutab koostaja August Sang: „Mitte juhuslikult ei kanna „Kurja lillede“ esimene ja kõige mahukam tsükkel pealkirja „Spliin ja ideaal“. Kindlusetus ja inimsusele vaenulikus maailmas saab kunstiharrastus Baudelaire'ile religiooniks, mille teenimisega ta püüab elu vastuoludele vastu astuda ja neid ületada. Ajastu olemuse varane mõistmine, mille tõttu Baudelaire'i kaasaegsed teda õieti hinnata ei suutnud, tagas talle seda suurema tunnustuse järgnevailt sugupõlvedelt.“

See LR-vihik oli esimene eraldi raamatuna ilmuv Baudelaire’i luule väljaanne eesti keeles ja sisaldab ligi poole poeedi luuletustest.

Mulle Baudelaire'i luuletused meeldivad, veelgi enam: need on mu meelest ilusad. Nüüd, olles juba palju vanem kui Baudelaire oma surma ajal, tunnetan neis järjest huvitavamat maailmanägemist.

Siia panen luuletuse „Raibe“ („Une Charogne“) kaks eestindust, mis teineteisest üsnagi palju erinevad. Esimese neist leidsin internetist (Ninniku) ja see on pärit Johannes Aavikult. teine on LR kogust ja selle on tõlkinud August Sang.

RAIBE

Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust

sel kaunil suvehommikul;

üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust

jalgraja järsul käänakul.

Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,

ta’st välja imbus kihvtisid;

ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,

täis pööritavaid aurusid.

Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,

kui lille, mis on puhkemas;

nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas

ju olid ära nõtkemas.

Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,

teeb vängeid, õõnsaid suminaid,

kui veniv vedelik hulk röövikute ridu

vaob mööda liharäbalaid.

Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,

mis tõuseb, langeb, puruneb;

võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine

veel elab liigub, sigineb.

Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,

kui voolav vesi või kui tuul,

või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,

või lehte kahin kõrges puul.

Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,

meid vahtis silmi pöörmata,

ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,

võiks saagi kallal’ asuda.

-- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,

see haisev mäda roojasus,

mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,

mu ingel ja mu armastus!

Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,

kui lamad hauas surnuna,

kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna

all musta mulla määnduma.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,

siis hüüa ussil’ võidukast’:

et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu

mu mädanenud armsamast.

(Prantsuse keelest Johannes Aavik

[Noor-Eesti III, 1909, lk 76-77])

RAIBE

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?

Mu arm, kas meeles veel on sul

see selge, särav päev, kui paelus meie huvi

üks raibe maantee käänakul?

Maas, jalad harali kui kiimalisel naisel,

kõht ilgelt paljas, lamas laip,

ja lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel,

märg mädast oli rohuvaip.

Ja ülal päikene tuld valas ühtesoodu

ja hõõgus maa kui lõõmav lee,

et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu,

kui taas algaineiks muutund see.

Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas --

see avanes kui uhke õis.

Sa tundsid iiveldust -- nii väga lehk meid vaevas,

et vaevalt hingata veel võis.

Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas,

kes prisket einet hoomasid,

ja vaglad agaralt poollagunenud lihas

kui elav ahel roomasid.

Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine,

nii uhkelt sillerdas, et näis,

kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine

uut, tuhatkordset elu täis.

Ja vaikselt muusikat võis kuulda, nagu ojal

või keset hiit või rehe all,

kui tuulamine käib ja vili talupojal

vaob sarjast vaiksel sahinal.

Ja vormid hajusid, kõik näis kui unenägu,

kus ainult aimatav on seos,

või nagu visandlik, umbkaudne joonterägu,

eskiisiks jäänud kunstiteos.

Üks peni tigedalt meid luuras kivi taga.

Seal kärsitult ta ootas vist,

et saagi kallale taas söösta õhinaga

saaks pärast meie lahkumist.

Ah, sinagi, mu arm, kord oled hauas all, kus

sind ootab see, mis raibet siin,

mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus,

mu ingel ja mu hingepiin.

Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!

Kui kinni vaotatud on laud,

ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,

vaid keset haudu on su haud.

Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele

seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,

et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele

mu armastuses kestma jääb.

(Tõlkinud August Sang, „Kurja lilled“ LR 1967.)

* Charles Baudelaire (9. aprill 1821 – 31. august 1867).
Pildid:
Baudelaire' portree (1844), prantsuse kunstnik Émile Deroy (1820–1846).
Illustratsioon luuletusele „Raibe“ (1923), belgia sümbolist Jan Frans de Boever (1872–1949).

Charles Baudelaire „Les Fleurs du Mal“ (1857).

„Inimeste maa“

Antoine de Saint-Exupéry
„Inimeste maa“
Loomingu Raamatukogu nr 23 (47).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Maria Hange.

„Maa õpetab meid paremini ennast tundma kui kõik raamatud.“

Klassikaline esimene lause järjest klassikalisemaks muutuvast teosest.

Kes ei teaks Saint-Exupéry imelisi lugusid. Minu tutvus temaga algas 1958. a, mil „Inimeste maa“ Loomingu Raamatukogus esmakordselt ilmus. Nii õhuke ja nii sügav raamat. Sellest erakordsest sügavusest, tihedusest ja mitmetahulisusest  ei saanud ma päris kohe aru – olin alles plikatirts, aga tasapisi jõudis loetu mu südamesse. Raamatuke ise on nüüdseks nii kulunud, et selle kaaned ja tiitelleht puuduvad ning siia otsisin kaane internetist.

Täna 52 aastat tagasi kirjutasin oma päevikusse  mõned tsitaadid sellest kaunist ja õilsast tekstist. Panen toona kirjutatu siia nii, nagu selle abituriendina üles tähendasin, jättes alles tolle päeva meeleolu.

24.II 65. kl.16.30
Täna on väljas nõelterava tuisu ja lõõtsuva tuule ilm. Tahab lausa pikali viia – nii kõvasti puhub. Aga tore on! Inimesed kõik nagu lumehanged ja puud nagu vatiga kaetud näärikuused.

Eile käisin kinos. „Nad läksid Itta“ – Itaalia-NSVL ühistoode. Raske film. Tulin saalist välja, päike paistis ja nii tohutu hea oli tunda, et sõda ei ole, et minu põlvkond pole sõda näinud ja arvatavasti ei näegi, sest pilveid ei tule, ei tule, ei tule!

Imelik – inimesed üksinda võisid olla kuitahes head, aga kellegi kõrgema käsul muutusid nad halastamatuks väesalgaks kõige selle vastu, mis maailmas head oli. Milline mõttetu asi on sõda! Hävitada seda kõike, mis on loodud, on ju alati kergem kui luua.

Enne õppima hakkamist lehitsesin vähekese Saint-Exupéry  „Inimeste maad“. Lüüriline ja siiras.

„Mägielanikele on pilvede meri samuti tuntud. Ainult nemad ei näe selles eesriiet muinasloole.“

„Mõtle siis nende peale, kes on seda enne sind läbi elanud, ja ütle endale lihtsalt: millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama.“ (Muide, seda on hea meenutada just enne minu eesseisvaid küpsuseksameid – millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama.)

„Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast.“ – jah.

„Maa on ühtaegu nii tühi kui ka rikas. Rikas nende salajaste, peidetud, raskesti kättesaadavate aedade poolest, kuhu meie amet meid kindlasti viib, olgu siis ühel või teisel päeval. Elu võib-olla lahutab meid meie seltsimeestest, ei lase meil nende peale kuigi palju mõelda, aga nad on kuskil, alati ei teagi, kus, vaikselt ja unustuses, kuid see-eest on nad truud! Ja kui meie teed ristuvad, raputavad nad rõõmsalt meid õlgadest! Tõsi, me oleme harjunud ootama...
Aga vähehaaval me avastame, et me ei kuule enam kunagi ühe seltsimehe helisevat naeru, avastame, et see aed on meile igaveseks suletud. Siis algab meie tõeline lein, mis pole enam ahastama panev, vaid veidi kibe.
Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast. Vanu seltsimehi ei saa endale luua. Midagi pole kallimat kui ühised mälestused, paljud koos läbielatud rasked tunnid, tülid ja leppimised, südamepuistamised. Niisugust sõprust ei taasta. Kui istutatakse tamme, on asjatu loota, et õige pea võib tema lehestiku all varju leida.
Nii läheb elu. Algul me rikastusime, aastate vältel me istutasime, aga siis tulevad aastad, kus torm hävitab meie töö ja juurib metsa välja. Ükshaaval jätavad sõbrad meid ilma oma varjust. Ja meie leinasse seguneb nüüdsest peale kurb teadmine, et me vananeme.“

„Olla inimene, see on täpsemalt öeldes – olla vastutav. Tunda häbi viletsuse pärast, mis näiliselt ei sõltu sinust. Olla uhke võidu üle, mida seltsimehed on saavutanud. Tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma.“

Järgmisel, 1966. a ilmus „Inimeste maa“ taas. Siis juba kõvakaanelises köites, mis sisaldas Saint-Exupéry nelja raamatut, lisaks „Inimeste maale“ (1939) oli selles „Öine lend“ (1930), mis valimikule nime andis, „Lahingulendur“ (1942) ja „Väike prints“ (1943). Saatesõna kirjutas tollane populaarne looduse- ja sõnamees Jaan Eilart. Sellest sai üks mu lemmikraamatuid, mis on praegugi riiulis kõige käepärasemas kohas.

2003. a ilmus eesti keelde tõlgituna veel üks imekaunis Saint-Exupéry raamat – „Tsitadell“ (1948). See on nii ilus ja mitmetahuline tekst, et seda on raske, võib-olla isegi võimatu kiiresti lugeda (aga autor kirjutaski seda kümme aastat ja teos ilmus postuumselt) – loetu teeb hingele haiget, aga muudab selle ülevaks. „Tsitadell“ on kui hindamatu aare, omamoodi testament, pühendus ja palve.

* Antoine de Saint-Exupéry (29. juuni 1900 – 31. juuli 1944) oli prantsuse kirjanik ja lendur.

Antoine de Saint-Exupéry „Terre des hommes“ (1939).

„Aurélien“

Louis Aragon
„Aurélien“
Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Prantsuse keelest tõlkinud Paul Viires.
Illustreerinud Heldur Laretei.

„Aurélien“ oli romaan, millesse ma kohe armusin. Just teosesse, mitte selle peategelasse, kes ju ise küllalt huvitav ja armastusväärne on. See on Aurélieni ja Bérénice armastuse lugu, mille kohta teine tuntud prantsuse kirjanik ja filosoof Jean Marcenac on öelnud: „Armastuse heroiline tragöödia maailmas, mis määrib armastuse – see on Aragoni „Aurélieni“ mõte.“

„Kui Aurélien nägi Bérénice´i esmakordselt, näis too talle lausa inetu. Ta lihtsalt ei meeldinud talle. Ka oli talle vastumeelt selle naise riietus. Aurélien ise poleks valinud säärast riidesorti. tal oli kangaste suhtes taipu. Seda riiet oli ta näinud paljude naiste seljas. Mida head võis loota naisest, kes kandis idamaise printsessi nime, aga ilmselt ei lugenud end kohustatuks maitsekalt riides käima? Tema juuksed olid sel päeval tuhmid, hoolitsemata. Lühikesed juuksed nõuavad aga pidevat hoolitsust. Aurélien poleks teadnud ütelda, kas Bérénice on blond või brünett. Ta oli teda pealiskaudselt vaadelnud.“

Ometi osutub just Bérénice selleks naiseks, kes Aurélieni jaoks ainuõige on. Romaan on selleni jõudmise teest, kiindumuse heitlikkusest kirevas seltskonnas, selle kohatisest sumbumisest, et siis jälle loitma puhkeda.

Aurélien on mees, kes „ei suutnud iialgi täiesti toibuda sõjast“.  Ta on kolmekümneaastane, kui kohtub naisega, kes talle oma öö- ja päevanäoga niivõrd tugevasti ei meeldi, et see mittemeeldimine juba ise häirib, kuni kasvab suureks armastuseks.

Ma tahaksin väga, et mu blogi lugejad „Aurélieni“ loeksid. Tihti ehmatab praeguseid lugejaid Aragoni lugemisest eemale tõik, et see kirjanik on kirjutanud ka suurromaani „Kommunistid“. Tegelikult aga on ka „Kommunistid“ armastuslugu.

Kuid jäägem praegu siiski „Aurélieni“ juurde. Ma ei hakka sisu ümber jutustama. Ka tsitaadid ei suudaks edasi anda „Aurélieni“ terviklikkust, seda prantslaslikkust, kus kerglus vaheldub süvahoovustega; seda mängu armastusega, mis aeg-ajalt tõsi- ja kurvameelsuseks muutub ja siis jälle sõnasädeluses nii hoogne on; neid hinnanguid naistele ja meestele, mis selles mängus  esile kerkivad ja ilmsiks tulevad, et järjest kinnitada, et kuigi romaanil on palju eriilmelisi tegelasi, on see ainult ühe mehe ja naise raamat; seda rütmi ja hingust, mis on omane ühele tipptasemel kirjutatud  armastusromaanile.

Heldur Laretei illustratsioonid eestikeelsele väljaandele on mu meelest väga head, igatahes on need osutunud ka läbi aastakümnete meeldejäävaiks.

* Louis Aragon (Louis Andrieux; 3. oktoober 1897 – 24. detsember 1982) oli prantsuse kirjanik, keda on nimetatud vastupanuliikumise hääleks. Kuigi vasakpoolsete vaadetega, ei kirjutanud ta lihtsalt realistlikult, vaid tema loomes on palju dadaismi ja sürrealismi mõjutusi. Ta oli abielus Elsa Triolet'iga.

Goncourt'i Akadeemia liige. Aastail 1953–1972 oli Aragon L'Humanité kirjanduslisa Les Lettres Françaises peatoimetaja. Aastatel 1959–1965 esitati teda neli korda Nobeli kirjanduspreemia saamiseks. Aragon oli ka andekas ja hinnatud poeet.

Kuigi kommunist, kritiseeris ta teravalt Nõukogude Liidu kommunistlikku režiimi, astudes välja näiteks kirjanike Sinjavski ja Danieli kaitseks, kui nende üle 1966. a kohut peeti, nõudes Brežnevilt filmirežissöör Sergei Paradžanovi vabastamist ja aidates Nõukogudemaalt pagenud Viktor Nekrassovil 1977. a kutsuda enda juurde elama poeg. Oma sõna ütles ta 1968. a ka Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse sisseviimise vastu.

Siinse portree Aragonist on joonistanud Henri Matisse ja seda kasutati „Aurélieni“ eestikeelse väljaande ümbriselakal.

Aragon „Aurélien“ (1944).

„Thérèse Desqueyroux“

François Mauriac
„Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp“
Sari „Varamu“
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Tõlkinud Henno Rajandi.

Vaatasin eile prantsuse filmi „Thérèse Desqueyroux“ (2012).

Thérèse nimi seostub minu jaoks prantsuse kirjanduse kõige tusameelsemate ja masenduses naistegelastega.  Teismelisena käisin kinos vaatamas  Émile Zola „Thérèse Raquini“ (1867) järgi tehtud samanimelist filmi (1953) Simone Signoret’ga peaosas (režissöör Marcel Carné, teised peaosalised Raf Vallone ja Jacques Duby).  Kurb ja rõhuv film oli, minu tüdrukupõlve helgesse maailma ei sobinud see üldse.

Samasugune rõhuv naistegelane on provintslanna Thérèse Desqueyroux, keda Mauriac kujutab talle omase halastamatu teravusega. Kaunis, kuid mõrvavalmis, sügava siseeluga, mis aga sumbub ja kuhugi ei jõua, kuigi tuha alt võib tõusta uusi leeke.

Enne seda romaani olin lugenud Mauriaci „Ussipesa“, „Armastuse kõrbe“, pärast seda „Endise aja noorukit“ ja „Galigaid“.  Mauriaci tihedalt kontsentreeritud romaanid on just paraja pikkusega, parajad nii sügavalt süüvimiseks, nagu tema seda teeb. Pikemana mõjuksid need ehk juba lugejale laastavalt, niimoodi on doos paras, mürgitilgad täpselt üle loetud. Aga üldiselt Mauriac mulle meeldib, eriti „Armastuse kõrb“.  Nobeli kirjandusauhinna (1952) sai ta täiesti õigustatult.

Romaan „Thérèse Desqueyroux“ (1927) algab Charles Baudelaire’ilt pärit motoga ja on seda väärt: „Halasta, oh issand, halasta sõgedate meeste ja naiste peale! Oo Looja! Kas saab olla koletisi selle meelest, kes ainsana teab, miks nad on olemas, k u i d a s  n a d  n i i s u g u s e k s  m u u t u s i d, ja kuidas nad oleksid võinud ka mitte muutuda…“

See on romaan tundelise tütarlapse kasvamisest kuriteo sooritanud naiseks, tema sotsiaalselt ahistavast abielust ja oleskelust „perekonna elusate trellide taga, kus ta hundisammul aina ringi ja ringi käis“, õel nukker pilk ümbritsejaid jälgimas.

„Paljud kindlasti imestavad, kuidas ma suutsin välja mõelda veel võikama kuju kui kõik mu senised kangelased. Aga mida oskan ma öelda voorusest nõretavate olevuste kohta, kelle süda on puhas kui kuld? Kuldsüdameist pole midagi jutustada, aga ma tunnen ka selliseid südameid, mis on maetud kõntsasesse kehha ja sellega kokku kasvanud.“

„Öö lõpp“ (1935) , millest ma siinkohal ei kirjuta, on romaan naiseelu loojangust, kusjuures justkui polegi tähtis, kas see naine on sama Thérèse või mitte. Elu on kannatus ja öö, päev kui vabanemine saabub alles pärast surma.

Režissöör Claude Miller’  filmis, mida eile vaatasin, oli Mauriaci   romaani pingelisuse ühetoonilist tausta hästi edasi antud, üks prantslaste lemmiknäitlejaid  Audrey Tautou (sünd 1975, filmikaadril ülal)  aga minu meelest liialt malbe Thérèse’ sünkja rolli jaoks, sobides paremini oma kangelanna varajasesse rõõmsatoonilisemasse noorusse ja vähem haakudes tema kannataja- ja süüdlasesaatusega. Aga eks prantslased ise tea kõige pädevamalt, kes nende kirjanduse tuntud tegelasi mängima sobivad.

* François Mauriac (11. oktoober 1885 - 1. september 1970) oli prantsuse kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat. >>>>>

* Henno Rajandi (19. oktoober 1928 - 1. märts 1998) oli eesti keeleteadlane ja tõlkija, tõlkis peamiselt prantsuse ja inglise keelest.

"Kuidas portreteerida lindu"

Jacques Prévert
"Kuidas portreteerida lindu"
Luulevalimik.
"Loomingu" Raamatukogu nr 11 (383). 1965.
Kirjastus Perioodika. Tallinn.
Prantsuse keelest tõlkinud Ain Kaalep.

See värsivihikuke ilmus eesti keeles mu abituuriumikevadel ja sai kohe väga populaarseks. Paljusid luuletusi, eelkõige muidugi kogumiku nimiluuletust, teadsime peast. Vaimustusime nende lihtsusest ja kõikehõlmavusest. Nende ehtprantslaslikkusest, nagu me seda ette kujutasime.

Ain Kaalep oma eessõnas kirjutas, et Prévert on "prantslane par excellence, nii nagu me seda oleme harjunud ette kujutama Rabelais'le, Voltaire'ile, France'ile mõeldes. Poeetiline isiksus tulvil espriid, ja see on vähemalt renessansini tagasi ulatuv traditsioon, mis autori vembukad kujundid siin-seal paneb puhtast lustist lausa tiritamme kasvatama ja hundiratast viskama. Prantslane par excellence oma tulise humanismi poolest, mis pole kunagi jõuetu, sest seda ääristav irooniagi aitab omalt poolt kaasa lüüa revolutsioonilises võitluses inimkonna progressi eest, olgu siis kõige rahvalikuma šanssooni või üpris komplitseeritud vabavärsi vormis."

Luuletusi sellest kogumikust blogissepanekuks valisin välja eile - päeval, mil taas kord kogu maailm mõtles Pariisile.

AED

Tulgu tuhanded tuhanded aastad

Aga kas saab eal

Ütelda ära

Kõike sest väikesest igavikuhetkest

Kus sa suudlesid mind

Kus ma suudlesin sind

Ühel päeval täis talve sära

Montsouris' pargis Pariisis

Pariisis

Maa peal

Selle maa peal mis ka on täht!

PARIS AT NIGHT

Kolm tikku üksteise järel läidetud öös

Esimene et näeksin kogu su nägu

Teine et näeksin su silmi

Kolmas et näeksin su suud

Ja kogu see pimedus

Et ma ei näeks enam midagi muud

Sind hoides kaisus

VERI JA SULED

Mälestuste pääsuke

nüüd jookseb sinu veri

ja mitte minu oma

Mälestuste pääsuke

peo pigistasin kokku ma

mälestuste pääsuke

surnud ilus lind

miks segasid sa mind

miks minu pihku nokkima

sa tulid unustuse teri!

* Jacques Prévert (4. veebruar 1900 - 11. aprill 1977) oli prantsuse luuletaja ja stsenarist.

Jacques Prévert "Le jardin", "Paris at night", "Sang et plumes".

"Goncourt'i auhind mõrvarile"

Pierre Gamarra
"Goncourt'i auhind mõrvarile"
Romaan.
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Tõlkinud Ott Ojamaa.
Kaane kujundanud Endel Palmiste.

Lahe prantsusepärane krimka, mille lugeja põnevusega ühe ööga alla neelab. Seda esmakordselt lugedes ei teadnud ma veel, et Ott Ojamaa halbu raamatuid ei tõlgi ja et temast saab ülikoolis auväärse professor Villem Alttoa kõrval mu väliskirjanduse õppejõud.

Alustuseks teatab autor, et "kõik järgnevas romaanis kujutatud sündmused ja isikud on välja mõeldud. Goncourt'i nime on kasutatud ainult sellepärast, et tegemist on kirjandusauhinnaga, mis on laiadele lugejatele paremini tuntud kui ükski teine. Seda võiks ilma igasuguste raskusteta asendada ükskõik missuguse kirjanduspreemia ametlik või mitteametlik nimetus."

Nii võib armas lugeja näiteks ette kujutada, et taoline sündmustik võib areneda Eestiski mõne romaanivõistluse auhindade jagamisel, sest kuulus žürii on koos. Auhind antakse välja. Laureaati ei leita kuskilt.

""Et mõni meie romaanikirjanikest kirjutaks  geniaalse teose ja nõustuks jääma tundmatuks, jääma mõistatuseks?... See on võimatu!"
"Mine sa tea? Tuleb ette ka tagasihoidlikke kirjanikke.""

Salapärane lugu läheb veelgi keerulisemaks. Mõrvar on täiesti olemas ehkki teda kuni romaani lõpuni ära ei aima.

"Keegi ei aima halba. Kellelegi ei tule pähe, et koridori lõpus poe tagaukse juures lamab laip.
Mõrvar kadus vilistades öhe.
Tuul aina vingus."

Lisaks kirjanikele tegutsevad Gamarra romaanis ka ajakirjanikud:

"Amet oli juba kord niisugune. Sellal kui korralikud inimesed oma voodites magasid, pidid teised kõige võimatumatel kellaaegadel ringi kihutama, jooksu pealt mõne võileiva alla kugistama, kus aga juhtus, ülepeakaela telefoneerima, sõiduplaane sirvima, märkmikulehti täitma, et kiiresti teateid edasi anda, hästi kiiresti, veel kiiremini, et ainult ladujad saaksid linotüüpide klahvistiku kohale kummarduda, rotatsioonimasinad mürinal pöörelda ja trükimustast lõhnavaid ajalehepatakaid välja paisata."

* Pierre Gamarra (10. juuli 1919 - 20. mai 2009) oli Prantsuse kirjanik ja kirjanduskriitik. Noorena kirjutas ta luuletusi, töötas õpetajana, sõja ajal osales Vastupanuliikumises, seejärel sai ajakirjanikuks ja kirjanikuks. 1951-1974 oli ta kirjandusajakirja Europe peatoimetaja. Tema loomingust on kaalukaimad kümmekond romaani, nende seas eriti tuntud nn Toulouse'i triloogia.
(Foto raamatu ümbrispaberilt.)

Pierre Gamarra "L'assassin a le Prix Goncourt" (1951).

"Aja kolm värvi"

Anatoli Vinogradov
"Aja kolm värvi"
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Tõlkinud Adam Randalu.
Luuletõlked Minni Nurme ja Jaan Kross.
Kunstiliselt kujundanud Õnne Eelma.

Nii mõnigi kord on minu jaoks kirjaniku elulugu olnud huvitavam kui tema üldtunnustatud looming. Või vähemasti samaväärne sellega. Ei hakka siin tooma muid näiteid, kirjutan vaid raamatust, mis mind ajaloolise romaani sarjas väga köitis. Tegemist on Henri Beyle'i ehk Frédéric de Stendhali (1783-1842), maailmakirjanduse kõige loetavamate romaanide hulka kuuluvate "Punase ja musta" ja "Parma kloostri" autori elulooga. Ühtlasi ka Stendhali kaasaja põneva kirjeldusega.

"Aja kolme värvi" eestikeelne tõlge algas Maksim Gorki 1931. a kirjutatud eessõnaga, mida on huvitav praegu lugeda, teades Gorki tooniandvat mõju nõukogude kirjandusele. Õigupoolest andis Gorki selles eessõnas hinnangu nii Stendhalile kui ka Vinogradovile. Gorki nentis, et prantslased pole Stendhali üle väga uhked: 

"Stendhal on väga kujukas näide sellest, kuidas kriitika on autori palet moonutanud. Professor Lanson ütleb oma "Prantsuse kirjanduse ajaloos" tema kohta: "Tema isiklikud seiklused ei ole üldse huvitavad." 

Seda on öeldud inimesest, kes võttis osa Napoleoni internatsionaalse armee sõjakäigust Moskvasse ja elas läbi selle armee taandumise tragöödia ning hukkumise, inimesest, kes elas lähedases seoses Itaalia karbonaaride revolutsioonilise rahvusliku liikumise tähtsamate juhtidega, kes mõisteti Austria valitsuse poolt surma, kes oli peaaegu kogu elu politsei järelevalve all, - mis on ka väga huvitav."

Ja Gorki hinnang Vinogradovi teosele: "Käesolev raamat näitab Stendhali niisugusena, missugune ta oli ja missugusena teda seni pole nähtud."

Vinogradovi romaan on väga faktitihe, peaaegu iga sündmus või tegelase ütlus põhineb mingil dokumentaalsel allikal (siiski pidi ta sageli kuulma kriitikute etteheiteid faktivigade kohta). Selles on tohutu hulk kultuuriajaloole olulisi nimesid, enamasti ilmestatuna mingi huvitava detaili või iseloomujoonega.

Eestikeelse tõlke on väga põhjalike järelmärkuste ja kommentaaridega varustanud Ott Ojamaa.

See on hea lugemine ka praegustele lugejatele, kuigi kirjutatud juba ammu. Tütarlaps linnast sai sellest abimaterjali Tartu Ülikoolis väliskirjanduse eksamiteks valmistudes, aga tuleb siiski tunnistada, et kõige kultuuri- ja ajaloolise kõrval paelusid teda ka Stendhali armuseiklused ja mõned ütlused nii kirjanikult endalt kui ka tema rohketelt sõbrataridelt:

"Ainus asi, mida armastus ei andesta, on vabatahtlik äraolek."

"...see kohtumine on vaid viimne arv lehekülje lõpus, mis kõneleb sellest, et konto on lõpetatud..."

"Kuid ma olen inimeste peale liiga palju jõudu kulutanud. Ma ei taha uusi pettumusi. Ma ei suuda seltskonnaga võistelda."

Minu eriline lemmik sellest romaanist on olnud Judith Gaulthier' kiri Stendhalile, eriti selle lõpp:

"Ütlen Teile avameelselt, et õnn Teiega rääkida ja Teie tarkust nautida on mulle kallim kui lühiaegne uim armunutele, kes ei tea, kuhu minna, kui peapööritus on möödunud."

* * *

* Anatoli Vinogradov (28. märts/9.apr/) 1888 - 26. nov 1946) oli üks silmapaistvamaid nõukogude ajaloolis-biograafilise romaani viljelejaid. Ta sündis õpetaja perekonnas ja lõpetas 1912. a Moskva ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna. Kirjandusse tuli uurijana ja tõlkijana, keda paelus eelkõige prantsuse kirjandus. 1931. aastast alates avaldas ta mõned ajaloolised romaanid ja jutustused, keskendudes Euroopa kultuurielule XIX saj esimesel poolel, prantsuse kirjandusele ja selle kaudu prantsuse-vene kultuurisuhete näitamisele. 45aastasena õppis Vinogradov Jeiski lennukoolis lenduriks, osales Suures Isamaasõjas. Lõpetas elu enesetapuga, tappes ka oma naise ja haavates kasupoega.

Enne "Aja kolme värvi" eesti keeles ilmumist sai Eesti lugejaile tuntuks Vinogradovi romaan "Paganini".

* Õnne Eelma (Õnneleid-Astrid Eelma; 11. veebr 1934 - 23. juuni 2006) - eesti graafik

* Adam Randalu (Bachmann; 1890-1966) oli eesti ühiskonnategelane, ajakirjanik ja tõlkija.

* Ott Ojamaa (11. veebr 1926 - 25. nov 1996) oli eesti tõlkija ja kirjandusteadlane.

Анатолий Виноградов "Три цвета времени" (1931).

* * *
Lihtsalt märgin ära, et see blogi sai üleeile kaheaastaseks. :)

"Avignoni armastajad"

"Avignoni armastajad"
Elsa Triolet
"Loomingu Raamatukogu" nr 12, 1957.
Prantsuse keelest tõlkinud Aino Gross.

Kütkestav masinakirjutaja Juliette Noël, kelle loomupärast elegantsi Triolet kohe jutustuse alguses kirjeldab, mõjus kaasahaarava tegelaskujuna, kes väärinuks kaunist elu, aga valis midagi hoopis teistsugust.

"Mis aeg see niisugune on, et Juliette ei saa unistada armastusest, vaid hulgub lumistel teedel?
Leegid olid alanenud, sinakaks tõmbunud, halgudel oli veel halgude kuju, kuid nad näisid läbipaistvate anumatena täis vedelat tuld. Juliette lükkas neid ahjuroobiga ja kutsus esile kauni ilutulestiku. Varem kartis Juliette õhtul üksi koju jääda, ja seda Pariisis, suures, elanikest tulvil majas. Pisike hiir pani ta minestama. Nii see on - kui tal oli võimalik, siis kartis ta, tundis külma ja väsimust. Aga kui ei olnud valida, siis... Kas 1942. aastal oli valida? Kaminasse oli jäänud vaid kuldne sütekuhi. Pidi magama heitma, enne kui hakkab taas külm."

Ma ei hakka üle jutustama lausa detailideni kirjeldatud Juliette'i teekondi Prantsusmaa külades ja väikelinnades; tema hindamatut abi vastupanuliikumisest osavõtjatele ja usku, et kui kaalul on inimelud, siis tuleb nende päästmiseks anda oma panus; tema kinnivõtmist ja põgenemist, kohtumiste mitmekesisust ja üksinduse kurbust...

Ja need Prantsusmaa paigad, mille kirjeldused ses õhukeses raamatus lausa lummavad isegi siis, kui mõni linn, mõni koht Juliette'ile üldse ei meeldi.

"Armastan rääkida linnast siis, kui olen juba temast lahkunud, kui ma ei saa enam pilgu läbi teda talletada mälusoppidesse. Tahan temast rääkida vabalt, kujutada teda sellisena, nagu ta mulle näib, lahutatuna minust ajas ja ruumis, sellisena, nagu ta paistab minu mälestuste kujutluspeeglis. Avignon, mille kõrged müürid sirutuvad taeva poole... Minu südames ja silmade ees seisab ta tohutu harfina, mis oma helehallist kivist pjedestaalilt ulatub puutuma taevavõlvi. Avignoni hirmus tuul kihutab majade vahel ja mulle tundub nagu kuuleksin kuulmatuid ebakõlalisi akorde..."

Aga armastus? Kas saakski ümber jutustada tunnet, mille alguseks on unistus ja mille lõpus on jälle vaid unistus, aga vahepeal on olnud sõnad: "Jumal, õnnista armastust, mida ma tunnen selle naise vastu!"

Jah, "unistada Juliette oskas".

* Elsa Triolet-Aragon (Ella Kagan, 24. sept 1896 - 16. juuli 1970) sündis Moskvas, asus 1919. a elama Prantsusmaale. Tema esimesed teosed olid kirjutatud vene keeles, kuid 1938. aastast hakkas ta kirjutama prantsuse keeles.  Lilja Briki noorema õena oli ta Moskvas kokku puutunud Vladimir Majakovskiga, 1939. a kirjutas ta  vene poeedist mälestused, mis osutusid prantsuse lugejate seas väga menukaks.
Koos kirjanikust abikaasa Louis Aragoniga osales Elsa Triolet Teise maailmasõja aegses prantsuse patriootide vastupanuliikumises. Laurent Daniel'i varjunime all ilmus tema jutustus "Avignoni armastajad" (1943). 1944. aastal pärjati tema jutustuste kogu "Le premier accroc coûte 200 Francs" Goncourt'i auhinnaga.
Eesti lugejatele on väga meeldinud ka Elsa Triolet' "Roosid järelmaksuga" (1959, e. k 1962 ja 2004).

Elsa Triolet "Les Amants d'Avignon" (1943). 

"Eugénie Grandet"

Honoré de Balzac
“Eugénie Grandet” 
"Valitud teosed." IV köide.
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957.
Lk 5-189.
Tõlkinud Nelli Toiger.

Nagu tuhandetele õppuritele enne ja pärast mind oli 1833. a kirjutatud "Eugénie Grandet" ka minu jaoks koolis kohustuslik kirjandus. Aga see romaan meeldis mulle. Praegu ei mäleta ma enam kuigi täpselt selle sisu - ja seda polegi vist vaja. Aga tähtis on tunne, mis jäi hinge ja mis on jäänud ka tsitaatidena mu kunagisse kooliaegsesse märkmikusse.

"Noorte neidude puhtas ja ühetoonilises elus saabub kord imeilus tunnike, kus päike neile oma kiired südamesse puistab, kus lilleke neile oma mõtted avaldab, kus südametuksed teatavad nende peaajule oma soojast sigivusvalmidusest ja sulatavad kõik mõtted üheks segaseks igatsuseks; see on päev täis süütut nukrust ja magusaid rõõmupurskeid! Kui lapsed hakkavad nägema, siis nad naeratavad; kui noor neiu aimab looduses peituvat armastust, naeratab ta samuti, nagu naeratas lapsena. Kui valgus on esimene armastus elus, kas siis armastus ei ole südame valgus?"

"... elu kaldal, kus õitsevad lapselikud illusioonid, kus kesalilli nopitakse selle õnnestava rõõmuga, millist pärast enam ei tunta."

"Kaastunne on naise üks õilsamaid omadusi, milles väljendub ta üleolek mehest; ainus üleolek, mida ta himustab, ainus, kus ta mehele andestab, kui see seda üleolekut tunnistab."

"Noortele jumalakartlikult kasvatatud tütarlastele, kes on süütud ja puhtad, on kõik lausa armastus, kui nad kord on asetanud jala armastuse nõiutud riiki. nad liiguvad seal, ümbritsetuna taevasest valgusest, mida eraldab nende hing ja mis kiirtena nende armastatule langeb, nad ehivad armsamat oma tundmuse leekidega ja omistavad talle ilusaid mõtteid, mis on tegelikult nende endi omad. Naiste eksimused on peaaegu alati tingitud nende usust headusse või nende lootusest õiglusele."

"Siiral armastusel on oma ettenägelikkus ja ta teab, et armastus tekitab armastust."

"Igas olukorras on naistel rohkem põhjust kurvastuseks kui meestel ja nad kannatavad rohkem... Tunda, armastada, kannatada, anduda - see jääb alati naiste elu sisuks."

"Meie elu suurtel silmapilkudel liitub meie süda tugevasti nende paikadega, kus õnn või õnnetus meid tabab."

Kui pikk elu on mulle õpetanud, et armastusega ei pruugi alati nii olla, nagu Balzac kirjutab, siis viimane tsitaat on ka praegu ehedalt tõene.

Minu kujutlust noorest tundlikust Eugénie Grandet'st aitas täiendada samanimeline film (Mosfilm, 1960), milles peaosalist mängis kaunis Ariadna Šengelaja (sünd 1937) ja mida praegu saab ka internetist vaadata.