"Suvorovi mõõk"

Vladimir Gruslanov, Mihhail Lobodin
"Suvorovi mõõk. Ajaloolase jutustusi"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Laine Simson.
Illustreerinud N. Kotšergin.
Kaane kujundanud Alfred Saldre.

Juhuslikult nägin internetist teadet, et täna 220 aastat tagasi, 30. nov 1794. a nimetas Katariina II Vene väejuhi, kõik lahingud võitnud Aleksandr Suvorovi (1729-1800) marssaliks.

Keisrinna tegi seda hoogsalt ja galantselt, kirjutades Suvorovi ettekandele: "Hurraa! Varssavi on meie!" vastuseks: "Hurraa! Feldmarssal Suvorov!". Lisaks marssalitiitlile sai Suvorov mõisa seitsme tuhande "hingega", mitu Preisi ordenit ja muid autasusid ning meesterahvale sobivaid briljantehteid. 1799. a aga sai ta generalissimuseks.

Minu lapsepõlves oli "Suvorovi mõõk" üsna põnev lugemisvara. Sisaldab Leningradi Suvorovi muuseumi ekskursioonijuhi jutustusi "Suvorovi mõõk", "Suurepärane laegas", "Pähklipuust raamis medaljon", "Hõbepasunad", "Salajane laadung", ""Suvorovi lapselapsed"".

Oma olemuselt oli see juturaamat muidugi puhtpropagandistlik, mõeldud patriotismitunde kasvatamiseks nõukogude lastes, aga samal ajal ka huvitav täiendus tollastele ajalooõpikutele, põimides endas paljusid Venemaaga seotud sõdu.

Esimene, jutukogu nimilugu, algab sellest, kuidas Suvorovi ristiisa,  kuulus moorlane Abram Hannibal ristipojale külla läks ja nägi teda mängusõduritega mängimas, "mööda kaarti üle mägede, jõgede ja läbi metsade". Hannibal hakkas koos poisiga mängima ja teda juhendama, kuid 11-aastane poiss võitis suurte sõjakogemustega ristiisa. Seepeale kinkis Hannibal poisile mõõga, millele oli ladina tähtedega graveeritud "Peeter Esimene" - Hannibal oli selle saanud kingituseks lahinguvapruse eest. Peeter I kingitud mõõka pärandati suguvõsas põlvest põlve. Aga oli ka teise mõõga lugu, milles räägitakse sellest, kuidas rahvas otsis üle 30 aasta taga Suvorovi lahingumõõka.

Abram (Ibrahim) Hannibal (1688/?/-1781), Suvorovi ristiisa, kes talle mõõga kinkis, oli aafrika päritolu Venemaa sõjaväelane ning Tallinna ülemkomandant, luuletaja Aleksandr Puškini vaarisa. Tema eluloo kohta saab rohkem lugeda siit: http://et.wikipedia.org/wiki/Ibrahim_Hannibal

Veel Eestiga seotud fakte Wikipediast:

Suvorovi adjutandiks 1799. aasta Itaalia sõjaretke ajal oli Tallinnas sündinud baltisakslasest kindralleitnandi Woldemar von Roseni (1742–1790) poeg Alexander von Rosen (1780–1832).

Suvorovi tütar Natalja (1775–1844) abiellus 1795. aastast Eestimaa rüütelkonda kuulunud ülemtallimeister krahv Nikolai Zuboviga (1763–1805).

Suvorovi pojapoeg Aleksandr (1804–1882) oli 1848–1861 Liivi-, Eesti- ja Kuramaa, ning 1861–1866 Peterburi kindralkuberner.

Suvorovi pojatütar Varvara maeti 1885 Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.

Suvorovi auks on olnud Eestis nimetatud mitu tänavat ja muud aadressikohta, sealhulgas praegune Kaarli puiestee Tallinnas.

* Vladimir Gruslanov (1894-1981) oli ajaloolane ja kollektsionäär, kauaaegne Leningradi Suvorovi muuseumi juhataja. Kirjanik Mihhail Lobodin oli tema sage kaasautor.

Владимир Грусланов, Михаил Лободин "Шпага Суворова. Из рассказов историка" (1953).

"Kassi maja"

Samuil Maršak
"Kassi maja ja teisi lastelugusid"
Sarjast Noorte Näitelava. 2, ENSV Haridusministeeriumi ja Riikliku Noorsooteatri toimetused.
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1948.
Valinud, eestindanud, autori eluloo ning lavastuslike märkustega varustanud Elar Kuus.
Illustratsioonid. Alfred Saldre.
Kaanejoonis: Jaan Jensen.

Lisaks lasteluuletustele kirjutas Samuil (Samuel) Maršak lastenäidendeid nii värssides kui ka proosas. Neist populaarseimad olid "Tare-tareke" ja "Kaksteist kuud". "Kassi maja ja teisi lastelugusid" sisaldab värssnäidendeid "Kassi maja" ja "Muinasjutt sokust" ning teiste autorite poolt dramatiseeritud tükke "Juks Hooletu raamatud" ja "Õpilasele mälestuseks".

"Kassi maja" jäi kergesti meelde, eriti oma kõige kurvema kohaga, ja sellele oli lihtne kaasa elada:
"Tili-pam, tili-taja -
tules lõõmab Kassi maja!
Tuli Kassi välja sundis,
Kass nüüd karjub, silmad pungis!"
(Edasi saab vaadata siinselt illustratsioonilt.)

Värssnäidendid jagasid varjamatult õpetuseivasid. Koolilavadel mängiti neid palju, seegi raamatuke on üsna kulunud.

Tsiteerin Elar Kuusi järelsõna "Lavastuslikke märkusi":

""Kassi maja". Seda Stalini preemia laureaadi S. Maršaki kuulsat näidendit võiks lavastada luksuslikult ja tohutute lavastuskulutustega, aga seda võib mängida ka lihtsas tinglikus lavastuses. Teosel on suur võlu isegi alamate klasside õpilaste puhttekstilises ettekandes."

Just seda viimast me koolis tegimegi. Väga naljakad praegusele lugejale on lavastuslike märkuste tüübiseletused:

"Kass-Liisu pole üksnes kass, vaid ka ennasttäis "proua", kes on uhke oma rikkusele... /- - -/ Kõuts-Nurr, isakass, on perenaise vana ustav kojamees... /- - -/ Kana on kodanlikus seltskonnas allasurutud naise kuju, kes on pimedas vaimustuses oma mehest, olles selle vastu alandlik ja orjalik... /- - -/ Sikk on lihtsameelne kodanlik ätt, keda seltskond peab küll kõvaks meheks tema habeme ja sarvede tõttu, kes aga tegelikult on oma naise tuhvli all... /- - -/ Kogu see loomade seltskond kujutab tüüpe väikekodanlusest, kes on jõudnud "haljale oksale"... /- - -/ Koprad aga on vaprad ennastsalgavad lihtsad töölised."

Teiste näidendite kohta:

""Juks Hooletu raamatud". See S. Maršaki lugu käsitleb õpilase korralikkuse küsimust raamatute suhtes eeldusega, et kui kord juba õpilane puhaste ja tervetena hoiab oma raamatuid, siis ka tema suhtumine kogu ühiskonna varasse on korrektne."

Vist umbes neljandas klassis mängisime seda raamatutelugu Nõmme Kultuurimajas kooli nääripeol. 

"Õpilasele mälestuseks". See S. Maršaki lugu sisaldab kakskümmend "koolireeglit", milliseid võib koolielus loosungitena kasutada, kusjuures neid loosungeid võib kas plakatitena üles riputada või jälle dramatiseeringuna ette kanda."

"Muinasjutt sokust" aga käsitles hea ja kurja võitlust, mida sümboliseerisid kaks muinasjutuvestjat, kellest lõpuks ilmub välja hea:
"Asjata on teie nutt -
hästi lõpeb muinasjutt!" 

Самуил Маршак "Кошкин дом" (первый вариант 1922), "Сказка про козла" и другие.