Showing posts with label Harald Rajamets. Show all posts
Showing posts with label Harald Rajamets. Show all posts

18/03/2022

Mõkola Vingranovski „Armastuse akna all“


Mõkola Vingranovski
„Armastuse akna all“

Ukraina keelest tõlkinud Harald Rajamets.
Kujundanud Raoul Kolk.
Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1975.

Panen siia kolm luuletust Ukraina luuletaja Mõkola Vingranovski (7. nov 1936 – 26. mai 2004) väikesest luulevihikust. Selle õhukese valimiku ilmumise ajal kirjutati, et luuletaja „on jäänud kontakti ukraina luule traditsioonipärase romantilise laadiga, ent otsib intensiivselt uusi väljendusvahendeid, on vahel õige punktiirne ja alati väga rahutu. Tema talendi hindajad leiavad ta luules vastavalt oma nägemisele ja lugemisele tihti üsna erinevaid väärtusi.“

Mõkola Vingranovski oli andekas mitmel alal: filmirežissöörina, näitlejana, luuletajana ja lastekirjanikuna.

FUUGA
Mõkola Vingranovski

Pimenes. Puhkes põrgupillerkaar. Vaade veritses...
Pilveskafandris käis maad mööda taevas.
Pimenes.
Pilduge pomme ja pomme ja pomme ja
pekske vabadust pähe ja näkku!
Paremale ma paiskusin, viskusin vasakule...
Taevas käis maad mööda pilveskafandris
ja pommide ja pommide ja pommide
põrgus
puhmles maa taeva jalge all.
Ma paiskusin paremale –  ja endasse...
Taevas käis karkudel maad mööda
ja pommide ja pommide ja pommide
purustuses
puhmles juba nii taevas kui maa.
Ma peatusin.
Pimenes...
Ja nüüd nägin ma taeva süles –
kus pommide ja pommide ja pommidega –
nägin taeva süles
teda.
Taevas kandis teda, valgesse sitsi mähitut,
ta oli taeval süles, 
mähitud odavasse valgesse sitsi.
Ja taevas käis karkudel maad mööda,
läks ja naeratas... Samal ajal
tema järel – vabaduse järel – juba joosti, 
juba jooksid mered ja metsad
ja meie saatused ja neidude silmad,
et kiskuda temast endale tükikest
ja saada temaks kas või viivuks! Osaliseltki!
Pommide,
pommide, 
pommide all...

ESIMENE HÄLLILAUL
Mõkola Vingranovski

Maga, sa mu kallis lapseraas,
maga, väike, sõstrasilmad sule.
Unes rukkinurme kohal taas
kõrge täht on läitnud oma tule.

Maga, sa mu pehme pesalind,
õnn ja vaikne rahu on mu põues.
Kuid su valjuhäälne saatus sind
juba kutsub akna taga õues.

Maga, väike, sul on kõik veel ees.
Tukuvad ka vahtrad tumedaina.
Nagu taevas meie Dnepri vees
ärgu sinus uinugu Ukraina.

Ärgu magagu ta sinu sees,
täitku virgelt sind ja su maailma.
Äiu-äiu, sa mu väike mees,
uni pillab hõbepiisku silma...

MARIA
Mõkola Vingranovski

Tüdruk turul müügi katki jättis,
pintsak seljas, valge rätik peas,
pehme leivapätsi padjaks sättis,
uinus leiva põsel, rahva seas.

Säärikud ja seelik musta värvi,
põllel valge täpimuster harv,
magab tüdruk keset turulärmi,
aga herilasi paras parv

sumiseb ta ploomidel... Ta magab.
Päiksekiiri juustes kustub tal.
Unes ploome ostjatele jagab.
Leivapäts on padjaks põse all. 

03/03/2014

"Kõnelus gloobusega"


"Kõnelus gloobusega"
Ukraina kaasaegset luulet

"Loomingu" Raamatukogu nr 4(428). 1966.
Kirjastus Perioodika. Tallinn.
Valinud ja tõlkinud Harald Rajamets.

Sisaldab aastail 1960-1965 ilmunud ukraina luulet rohkem kui 30 luuletajalt. Koostaja ütleb selle luulevihiku saateks, et "pakutav valimik  ei ole lähedalt sugulane neile "akadeemilistele " antoloogiatele, mille saamislugu on vist üldjoontes niisugune, et enne määratakse kindlaks autorid ja valitakse välja luuletused... /- - -/ Selles mõttes on käesoleval juhul tegu metsikuvõitu peenraga meie tõlkeluule iluaias. /- - -/ Ukraina ilukirjandusele üldse, mitte üksnes proosale, on rahvusliku joonena omane teatav romantilisus, selles elavad, võiks ehk ütelda, õige tajutavat elu revolutsioonilise romantismi traditsioonid. Ent ma ei taha ka salata, et see on mulle sümpaatne."

Olen mõned luuletused selle valimiku esmalugemisel märkinud endale rohkem meeldinutena, neist mõnedest paar panen nüüd siiagi.

PEAN
Dmõtrõ Pavlõtško

Ma raamatuid lugema pean,
et pimedaks ei jääks silmad,
ma juttu ajama pean,
et tusast ei jääks ma tummaks,
ma laule kuulama pean,
et mind ei kurdistaks vaikus,
ma palavalt armuma pean,
et rõõm minu juurde tuleks,
ma sõpra nägema pean,
et päev mulle oleks helgem,
ma luuletamagi pean,
et süda rinnas ei lõhkeks,
ma virgalt töötama pean,
et leiva ees poleks häbi,
ma keskööl surema pean,
et hommikul ärgata taas!
/Almanahhist "Den poezii" 1963/

* * *
Borõss Oliinik

Kõik on teada ju: pärast õnne on tusk,
pärast algust on lõpp ju poeemil...
Planeet aga jätkab tiirutust
ammu sissetöötatud skeemil.

On ju Sünd ja Surm - kumbki piiritulp,
nende vahel on elu ise:
ikka langus ja tõus kombineeritult,
lahusolekus, kohtumised...

Aina kordustest elame. Kordame
vahel isegi poosis ja toonis
mõnda teist, ja suletud ring on me tee
lassotaoline liikumisjoonis.

Vahel kõrgeimaks unelmaks - juhtub ka nii -
on teha, mis keegi on teinud...
Mina tahaksin nagu Saint-Exupéry
lihtsalt naasmata jääda lennult.

Nii et valusas ootuses kõrtena
naised väriseks Dnepri kaldal
ja ahastav aerodroom laotaks ka
pihud halja laotuse alla,

nii et telegraaf just nagu katel keeks,
teletaip ahmiks märke maailmast
ja planeedi karm kurbus pisaraveeks
kondenseeruks lokaatori silmas.

...Ja kui keegi siis küsib, et kuhu ta sai
või mis tööle ta nüüd on läinud, -
et mu sõber siis lihtsalt vastaks vaid:
"Ta ei ole veel... tagasi lennult."
/"Literaturna Ukraina" 1964. 75/

"Разговор с глобусом". Стихи украинских поэтов. Перевод с украинского.