„Punapäine Anne“

L. M. Montgomery
„Punapäine Anne“
Sarjast „Minu raamat“ nr. 11, 1939.
Tõlkinud Valve Ristkok.
Illustreerinud Alo Hoidre.

Mainisin seda toredat raamatut korra, kui kirjutasin siin blogis sõjaeelsetest lasteraamatutest ja Ülevalttädist, kelle juures neid lugemas käisin (vt siit). Praegu tuntakse „Punapäist Annet“ rohkem „Roheliste Viilkatuste Annena“ ja ma vist ei eksi, kui arvan, et hästi paljud on seda taas lugenud seoses selle ainetel tehtud Kanada telesarjaga „Anne, E lõpus“ („Anne with an E“; 2017-2019), mis ka mulle selle ammuloetud raamatu jälle meelde tõi.

„Punapäist Annet“ ja uuemaid väljaandeid mul endal pole, kaanepildi leidsin internetist. Mäletan, et olin lapsena natuke tõre, sest minu arvamist mööda ei olnud kaanel kena tüdruk, kuid Anne ometi mõjus raamatus kena tegelasena. Aga omapärane oli see kaas küll ja meelde jäi ka hästi

Anne-loo pani 1908. a kirja kanadalanna Lucy Maud Montgomery (kirjanikunimega L.M. Montgomery; 30. november 1874 - 24. aprill 1942)), kes sai selle teosega lastekirjanduse klassikuks.

Anne-raamatuid on tegelikult mitu, kui ma ei eksi, siis kaheksa, ja enamik neist on jõudnud ka filmiks saada. „Roheliste Viilkatuste Anne“, see lastekodust lootusrikkana toodud 11aastane lennuka vaimueluga tüdruk, poleks vist küll ka oma kõige julgemates unistustes ja fantaasiapiltides iialgi osanud arvata, et tulevikus teda nii paljud raamatusõbrad armastavad. Teost on tõlgitud vähemalt 36 keelde ja seda on müüdud üle 50 miljoni eksemplari.

Internetist, näiteks Wikipediast, leiab nii romaani kui ka selle autori kohta palju huvitavat teavet. Muuhulgas seda, et Montgomery magamistoa seinal oli noore näitlejanna Evelyn Nesbiti foto, mille kirjanik oli ajakirjast välja lõiganud, sest kujutles oma raamatu Annet just sellisena, tulvil nooruslikku idealismi ja vaimsust.

„Anne with an E“ on hästi tore sari ja paljud selle vaatajad olid pettunud, kui selle tootmine pärast kolmandat hooaega lõpetati. Nii väga oleks tahetud näha, kuidas läheb Anne ja ta lahkete kasvatajate ning sõprade elutee edasi sellises versioonis, kuhu on raamatuga võrreldes toodud nii uusi tegelasi kui ka uusi juhtumisi. 

Vaatajate heaks tuttavaks  said selle sarja kaudu nooruke Amybeth McNulty Anne Shirleyna (postril kõrval), Geraldine James Marilla Cuthbertina, R. H. Thomson Matthew Cuthbertina jt.

„Minu esimesed „triibulised““

Eduard Vilde
„Minu esimesed „triibulised““
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Richard Kaljo.

On lausa imekspandav, et ma sellest õhukesest raamatukesest siin põhiliselt mu lapsepõlveraamatutest pajatavas blogis varem kirjutanud pole. Loetud sai seda põhjalikult ja palju. Kindla peale oli see esimesi Eduard Vilde jutustusi, mida ma lapsena lugesin. Ka koolis tuli see üksipulgi „läbi töötada“ – ikka õpetaja selgitustega ees ja väikesed õppurid oma arutlustega järel.

Ajalehes „Uudised“ 1904. a. esmakordselt trükitud „Minu esimesi „triibulisi““ on välja antud palju-palju kordi, aga ma ei teagi, kas ka praegusaja lapsed seda innuga loevad. Kohustuslik kirjandus see ka vaevalt enam on. Pigem pahandavad nüüdislugejad, et laste ihunuhtlust selles raamatukeses otsesõnu maha ei tehta, vaid et kirjanik selle kulul oma mälestustest tagasivaateliselt kirjutades lausa nalja oskab teha. Kuid küllap leebume me kõik oma lapsepõlveseiklustele tagasi vaadates, kui juba elu teisele poolele lähenemas oleme või seal usinasti askeldame – ega Vildegi polnud erand.

Seda raamatukest, mille kaanepildi internetist laenasin, pole mul enam alles. Sestap ei saa ma siia panna ka Richard Kaljo meeldesööbinud illustratsioonide näidet. Siinne pilt on hoopiski Alo Hoidre joonistatud ja ilmunud koos jutukesega Eduard Vilde „Teoste“ väljaande „Jutustuste“ III köites 1953. a. Nüüd seda jutukogu lapates olin suisa üllatunud, sest ei mäletanudki enam, kui lühike lugu „Minu esimesed „triibulised““ on: ainult kaheksa lehekülge, pigem veste kui jutustus, aga kui piltlik ja põnev ning kui hea lopsaka keelekasutusega kirjutatud.

Igati nauditav lugu, milles lugeja silme ette kerkib seitsmeaastane Eedi, kes teenijatemajast ülendatakse parunipoja mänguseltsiliseks, selle puhul korralikult puhtaks pestakse ja juukseidki tavalisest hoolikamalt soetakse. Eedile öeldakse, et ta uhkelt rõivastatud parunipojale liiga ei tohi teha ja peab kõiges talle sõnakuulelik kaaslane olema. Aga nagu poisid ikka, tahab ka parunipoeg teha lastele kõvasti keelatud tegu – minna tiigi äärde ja tiigi peale.

Nii nad siis seilasidki, üks uksel, teine tõrrekaanel. Meresõda arenes veepritsimisest käsitsikähmluseks ja kindel pind poiste jalge alt kadus.

„Minu päästetöö läks õnnelikult korda. Varsti seisis väike saks kaldal omal jalal. Aga jumala eest, nii „kurva kujuga rüütlit“ nägin elus esimest korda.  See mehike, kes seal kössis ja lossis mu ees seisis, tuletas meelde enam koerte puretud ja mudast väljatõmmatud vaest varest kui meie mõisa noorhärrat.“

Ja siis pani noorhärra oma Jeeriku pasuna hüüdma...

Ning kui noorhärrat mõisas ootas ees poputamine ja tohterdamine, siis aidamehe poja jaoks toodi kohale „kohutav vitsakimp“ ja seekord pidi tema kisa mõisamajasse kuulda olema...

Mnjah, mis sa kostad, karistus oli karm. Aga kui ihunuhtlus ja vitsakimbud täielikult ajakohatuks tunnistatud ja põlatud on, siis kuidas saavad karistada tänapäeva poisid, kui nad keelatud tiikidele oma uudishimust ja seiklussoovist ajendatuna hulljulgeid koerustükke tegema lähevad? Või ei lähegi, vaid on sukeldunud e-maailma?

„Ema“

Maksim Gorki
„Ema“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Arnold Tulik.
Kujundanud Alo Hoidre.

Sotsialistliku realismi väljapaistvaimaks esindajaks tituleeritud Maksim Gorki oli kirjanik, kelleta ükski nõukogudeaegne õpilane koolist läbi ei saanud. Ta ei olnud halb kirjanik, tema raamatud alates elulooainelistest „Lapsepõlvest“ ja „Minu ülikoolidest“ olid vägagi huvitavad ja tema kirjanikunime vääriliselt kibedad. „Itaalia muinasjuttudest“ ja üldse tema legendidele põhinevatest muinaslugudest ning romantilistest jutustustest kavatsen siin blogis juba hulk aega kirjutada, aga pole veel jõudnud. Tema teoste, mida ettetellimisega paljudesse kodudesse hulgakaupa muretseti, seas on veel nii mõndagi kaalukat. Näiteks on tema näidend „Põhjas“ olnud maailmas üks sagedamini lavastatavaid.

Küll aga rikkus Gorki loomingu koolilapse jaoks ära selle ülim kohustuslikkus. Eriti kannatas kohustuslikkuse all just tema romaan „Ema“, mida sõna otseses mõttes läbi hakiti koolitundides umbes neljandast klassist kuni ülikoolini. Igatahes teadsid minuvanused koolilapsed une pealt, kes olid Pelageja Nilovna ja tema poeg Pavel.  Ja punalipp raamatukaanel tähendaski väga „punast“ raamatut. Samas võib „Ema“ tänapäevalgi huviga lugeda, nagu tõendab ka sissekanne Indigoaalase blogis.

„Ema“ kirjutas Gorki 1906. a, reisides USAs. Selles kajastas ta nn jumalaehitamise ideed, usuliste elementide toomist sotsialismi, võrreldes tegelasi kord inglite, kord apostlitega ja nimetades näiteks mairongkäiku ristiteeks. Kuid tema jumalaehitamise idee tunnistati Venemaal tollal jumalasolvanguks. Nii langes ta kriitika osaliseks koguni kahelt poolt, sest lisaks kiriklikele ringkondadele ei meeldinud jumalaehitamise idee ka Leninile, küll hoopis poliitilisematel põhjustel.

Kes selle ajastu vastu rohkem huvi tunnevad, loevad ehk ka kellegi S. Kastorski ülibolševistlikku järelsõna, mis eestikeelse „Ema“ selles variandis samuti avaldatud on.

Ma ei hakka siinkohal ümber jutustama seda üsnagi kurba raamatut töölisperekonnast ja eelkõige kannatavast, südamlikust, kergeusklikust, oma poega ja tolle seisukohti kõigest kõige olulisemaks pidavast emast. Võib-olla tahab Indigoaalase kombel veel keegi seda ise lugeda. Panen siia vaid mõne tsitaadi:

„“Ma toon sulle jäävett...“
Kui aga ema tagasi tuli, oli poeg juba uinunud. Ema seisis poja aseme ees umbes minuti, kopsik värises ta käes ja jää peksles tasa vastu plekki. Asetanud kopsiku lauale, laskus ta vaikides põlvili pühakujude ette. Vastu aknaklaase pekslesid purjus elu helid. Sügisõhtu pimeduses ja rõskuses vingus lõõtspill, keegi laulis valjusti, keegi sõimles rüvetute sõnadega, ärevalt kõlasid naiste erutatud, väsinud hääled...“

„Ja mõtles sellele, kuidas ta jutustab pojale oma esimesest katsest, tema silme ees seisis aga ikka veel ohvitseri kollane nägu, nõutu ja õel. Sellel liikusid hämmeldunult mustad vurrud ja ärritatult ülestõmmatud ülahuule alt läikis kõvasti kokkusurutud hammaste valge luu. Ema rinnas laulis linnuna rõõm, kulmud tõmblesid kelmikalt, ja ta talitas osavasti ning lausus endamisi:
„Aga siin – veel!...““

„“Ole vait!“ lausus rangelt teine hääl.
Ema sirutas käed laiali...
"Kuulake – Kristuse pärast! Kõik te olete omad... Kõik te olete armsad... vaadake kartuseta – mis on juhtunud? Maailmas lähevad lapsed, meie veri, lähevad tõe järele... kõikide jaoks! Kõikide teie jaoks, teie laste jaoks on nad pühendanud end ristiteele... otsivad helgeid päevi. Tahavad teistsugust elu tões, õigluses... tahavad kõigile head!“
Ta süda rebenes, rinnas oli kitsas, kurgus kuiv ja kuum. Sügaval ta sisemuses tärkasid suure, kõike ja kõiki haarava armastuse sõnad ja põletasid tema keelt; pannes selle ikka tugevamini, ikka vabamalt liikvele.“

„Ema“ järgi on Venemaal vähemalt kolm korda filme tehtud – 1926. a tummfilmina, 1955. ja 1989. a. Kõik need on väga raamatulähedased. Neile, kes vene filminäitlejatest üht-teist teavad, on võib olla huvitav, et 1955. aasta filmis mängis Pavelit nooruke Aleksei Batalov, kelle onu Nikolai Batalov oli olnud samas osas 1926. aastal. Ema osas on olnud Vera Baranovskaja, Vera Maretskaja ja Inna Tšurikova.

* Maksim Gorki (kodanikunimega Aleksei Maksimovitš Peškov; 28. märts 1868 – 18. juuni 1936) oli vene kirjanik, ühiskonnategelane, kirjandusinstituudi rajaja. Pilt on pärit kõnealusest raamatust. >>>

Максим Горький „Мать“ (1906).

„Sõbralikud vennad“

„Sõbralikud vennad“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte III.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Illustreerinud Alo Hoidre, Viktor Karrus, Avo Keerend ja Siima Škop.

Kõvakaaneline lugemisest üsna kulunud muinasjuturaamat, mis kuulus mu lapsepõlve kõige imelisemate raamatute hulka. Mulle on muinasjutud alati meeldinud. Ümbrispaber oli sel raamatul ka, aga see on juba nii ammu omadega õhtule läinud, et ma isegi ei mäleta enam, mis selle peal võis olla.

Sellest, miks NLiidu rahvaste muinasjuttude kogumikul pealkirjaks „Sõbralikud vennad“ oli, sain aru alles palju aastaid hiljem, suuremaks kasvanuna. Esialgu arvasin lihtsalt, et sellenimeline muinasjutt on raamatust kogemata välja unustatud. Lapse loogika!

Kogumikus oli viis eesti ja viis vene muinasjuttu, neli läti ja sama palju adõgee muinasjutte. Veel on esindatud vepsa, leedu, ukraina, gruusia, armeenia, abhaasia, osseedi, aserbaidžaani ja baškiiri muinasjutud. Tõlkijaid ei olnud nimetatud.  Eesti muinasjuttudest on esimene „Keeletark“, järgnevad „Kange kukk“, „Suur tükk ajab suu lõhki“, „Lolli äpardused“ ja „Seenekuningas“. Kõik toredad lood, mida ma aga hilisemates muinasjutukogudes mäletan harva näinud olevat. Vene muinasjuttude hulgas on väga tuntud „Sivka-Burka“ ja „Imekaunis Vassilissa“, teiste rahvaste jutud nii tuntud ei olnud.

„Lolli äpardused“ meeldis mulle oma koomilisusega eriti ja jäi hästi meelde - sisuks see, kuidas isegi oma ema häid nõuandeid valesti ja vales kohas täites võib pahandustesse sattuda. Aga oma iva oli igas muinasjutus, samuti nagu põnevaid seiklusi ja kauneid kangelannasid ning rühikaid kangelasi, kõikvõimalikke imeloomi ja koguni saatanlikke sigitisi. Võõrad maad ja rahvad paelusid ja sütitasid uudishimu, omamaised lood aga näitasid, et siingi on huvitav elada.

Taas panen postitusse palju pilte, tänutäheks illustraatoritele ja lootes, et mu kohatised lapsemeelsed täiendused kedagi ei pahanda.

Vaata ka „Imeveski“ - Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.

"Kivist viiulid"

Jaan Kross
"Kivist viiulid"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Kunstiliselt kujundanud ja illustreerinud Alo Hoidre.

Mõned luuletused sellest veidi üle sajaleheküljelisest kogust meeldisid mulle väga. Lüürilisemad nimelt. Teised, poliitilisemad, mitte kuigi palju. Aga luulevalik oli üsna vahelduv, südameverepunaste lippudega töötegijate hommikused väehulgad vaheldusid veekellaga, mille "iga piisk on tohutu silmapilk". Lumumba kõrval oli õhus ämblikulõngade lend...

Minu absoluutsed lemmikud olid tükk aega selle kogumiku 2. jaotuse kaks luuletust: "Tule!" ja "Me oleme lendaval saarel". Need väljendasid mu tolle aja tundeelamusi, olid mul peas ja paar aastat hiljem, juba üliõpilaste ehitusmalevas, lugesin neid lavalaudadelgi, kui külarahvale kontserte korraldasime.

Täna, kalendrisuve viimasel päeval on üsna õige aeg üks neist siiagi panna.

ME OLEME LENDAVAL SAAREL

1

Me hullame lendaval saarel

kesk tumesinist rohtu.

Sina oled veel plika, ja mina

olen ka veel poisiohtu.

Meie kohal, sinistes puudes,

lõkendab koit või eha,

ja me oleme rõõmsad - nii rõõmsad,

et ei tea, mis rõõmust teha.

2

Me lebame lendaval saarel

tumesinises pehmes rohus.

Tuhat salamärki me jalutsis on

sinikaskede valevas tohus.

Tuhat märki on kividel hämaras

või eha- või koidulõõsas.

Ülemlaul iga marja sees - umiseb

me päitsis kadakapõõsas.

3.

Me ärkame lendaval saarel

kesk pehmet sinist rohtu.

Sina oled veel plika, ja mina

olen ka veel poisiohtu.

Me tõuseme lendava saare

sinises kastes rohust,

ja hommiku sinine liblikas

läheb lendu me asemelohust.

"Röövel Nikola Šuhaj"

Ivan Olbracht
"Röövel Nikola Šuhaj"
Eesti Riiklik Kirjandus. Tallinn 1954.
Tõlkinud R. Paavel.
Kaane kujundanud Alo Hoidre.

Esimesi röövliraamatuid, mis mulle kätte juhtus, oli Olbrachti "Röövel Nikolaj Šuhaj" (1933) - väga hoogne ning suure kaasaelamisega kirjutatud romaan.

Siin oli kõike küllaga: talupoegade igapäevaelu ja röövliseiklusi, kauneid tütarlapsi ja uljaid mehepoegi, kirglikku armastust ja surmaga lõppevat reetmist, mahedat loodusekirjeldust ja salapäraseid muinasjutte.

Ivan Olbracht kirjutas sündmustest, mis olid seotud Taga-Karpaatia talupoja Nikola Šuhaj eluga. Šuhaj deserteerus Esimese maailmasõja ajal Austria-Ungari armeest, varjas end sandarmite eest ja moodustas koos koduküla meestega  salga, kes hakkas kallal tungima rikastele ja liiakasuvõtjatele. 

"Siin ta ongi, see jutustus haavamatust Šuhajst, röövel Nikola Šuhajst, kes rikastelt võttis ning vaestele andis ja iialgi kedagi ei tapnud, välja arvatud enesekaitseks või õiglase kättemaksu pärast. Sest niisugused on kõigi röövlite aureeglid neil mail, kus rahvas neid veel armastab ja oma kangelasteks teeb."

1921. a  tapeti Nikola ja ta vend Juraj reetlikult. Tema elust on loodud palju muistendeid ja legende, teda kõrvutati legendaarse mässaja Oleksa Dovbušiga.

Veel tekstinäiteid:
"Saabus rahu. Kuid, mu jumal, kas see oli siis rahu? Ja kas siis seda palusid naised nii innukalt pühapiltide ees?
Mingi kurat oli inimestesse asunud. Kuid võib-olla oli kuskil uus komeet ilmunud? Või polnud too vana veel mõju kaotanud? Mispärast kõik need hädad meie peale tulevad? Selle maailma suurtel ega väikestel polegi sääraseid patte, millega nad oleksid ära teeninud kõik need õnnetused, mis jumal meile saadab."

"Nikolat kaitseb jumala arm. Seda ustavat võluvõimu tuleb kiivalt hoida, sellest ei tohi isegi endamisi lobiseda. Tegelikkuse jõhker puudutus võib sellele nimetule, salapärasemast salapärasemale kahju teha. See saladus on südame kõige peidetumas sopis varjul. See on nagu selge ja hele täpp, mis paistab sügavikust. Ei, Nikolale ei juhtu midagi selles poolpimedas, roheliste aknaruudukestega toas, mis on täis kangastelgede kriginat ja müdinat. Olena nõidus on tugev, kuid tema jumalik võluvõim on veel tugevam. Mis saab edasi? Nikola ei tea seda. Ta teab ainult, et kõik läheb hästi. Ta läheb siit metsa helendavasse rohelusse - sinna mäenõlvakule. Jälle hakkavad inimesed teda armastama ja kartma. Jälle näeb ta Eržikat. Ja teda ei püüta iialgi kinni, sest tema peale ei hakka ükski kuul - ei püssi, revolvri ega kuulipilduja oma."

"Oi, oi, oi! Näha Šuhajd - seda juhtub vaid ühele tuhande hulgas! Ja ainult üks kord elus! Kui ilus on see mees, ohoo! Tõmmu nagu metsatamm, suu väike ja helepunane nagu murelimari, kulmud kitsad, mustad silmad säravad nagu pühadeaken nende selja taga." 

* Ivan Olbracht (sünd Kamil Zeman; 6. jaan 1882 - 20. dets 1952) oli tšehhi kirjanik, ajakirjanik ja saksa kirjanduse tõlkija. Hulk aastaid oma elust elas ta Taga-Karpaatia Ukrainas, kus toimub paljude tema raamatute tegevus (pärast Esimest maailmasõda kuulus Taga-Karpaatia vastloodud Tšehhoslovakkia koosseisu).

Ivan Olbracht "Nikola Šuhaj loupežník" (1933).

"Polgu poeg"

"Polgu poeg"
Valentin Katajev
RK "Ilukirjandus ja Kunst", Tallinn 1947.
Tõlkinud F. Kõlli.
Illustreerinud Alo Hoidre.

Kui sündisin, oli sõjast möödunud aasta. Igapäevaelus oli veel rohkesti sõja jälgi ka sel ajal, kui lugema hakkasin. Sõjateema oli end sisse söönud kirjandusse, laste- ja noorte lugemisvarassegi. Niisugused raamatud olid suurelt jaolt see, mida tänapäeval on põnevuskirjandus. Ellu sain neist kaasa sõjavastasuse, vägivalla eitamise, kahjutunde selle pärast, kui palju elusid, unistusi ja lootusi sõda hävitab.

Oh ei, Valentin Katajevi "Polgu poeg" ei olnud mu lemmikraamat ega sobinud mu plikapõlve. Aga mul oli peategelasest Vanja Solntsevist kahju, ma tundsin rõõmu, et luurajad ta omale kasulapseks võtsid, et ta leidis isaliku sümpaatse kapten Jenakijevi (kes küll kohe lahingus langes), et ta sõjast elusana välja tuli ja õppima pääses.

Raamatu stalinlikust lõpustseenist ei osanud ma tookord midagi arvata, nüüd olen üsna kindel, et selle paatosliku stseenita poleks Katajev "Polgu poja" eest 1946. a Stalini preemiat saanud, sest teos ise on sõjas toimunu kohta kriitiline. Tagasivaatena tundub, et see pole raamat nõukogude patriotismi ülistamiseks, vaid eelkõige kirjeldus sellest, kui loomuvastane nähtus on lapsed sõjas.

Mõned tsitaadid:

"Samal ajal istus Vanja Solntsev, paljad jalad enda alla tõmmatud, värsketel kuuseokstel luurajate telgis ja sõi mannergust suure puulusikaga haruldaselt tulist ja haruldaselt maitsevat toitu, mis oli valmistatud sealihakonservist, kartulitest, sibulatest, piprast, küüslaugust ja loorberilehtedest.

Ta sõi sellise kärme aplusega, et peeneks närimata lihatükid aeg-ajalt kurku kinni jäid. Ta teravad kuivad kõrvalestad ammu pügamata juuksekahlude all liikusid pingutusest.

Üles kasvanud tõsises talupojaperekonnas, teadis Vanja Solntsev väga hästi, et ta sööb äärmiselt ebaviisakalt. Viisakus nõudis, et süüa tuleb mitte rutates, pühkida aeg-ajalt lusikat leivatükikesega ja mitte liialt nohiseda ega matsutada.

Viisakus nõudis samuti, et aeg-ajalt lükataks mannerg eemale ja öeldaks: "Tänan soola-leiva eest. Olen söönud." Ja ei jätkataks enne söömist, kui on kolm korda palutud: "palume väga, sööge veel!"

Kõigest sellest sai Vanja aru, aga ta ei saanud midagi parata. Nälg oli tugevam kui kõik reeglid, kui igasugune viisakus."

"Poisikese jäljed olid kadunud. Kui sakslased ta tõesti tabasid, siis viisid nad ta juba ammugi kuhugi sõjaväekomandatuuri. Aga teiselt poolt, milleks oli tarvis sakslastel kinni pidada väikest närudes külapoisikest, kes vedas haiget hobusekronu? Kas vähe neid kerjuseid, näljaseid nõukogude lapsi hulgub nende tagalas? Võimatu on ju kõiki kinni püüda."

"Kui erinev oli see väike sihvakas soldatike, kelle õrna poisikese-kaela oli kare sinelikrae juba ära hõõrunud, tollest pikajuukselisest paljajalgsest karjapoisikesest, kellega kapten Jenakijev oli rääkinud kord polgu staabi juures. /.../

Ja Vanja tundis, et just praegu, selsamal minutil otsustatakse tegelikult ta saatus. Ta muutus äärmiselt tõsiseks. ta muutus nii tõsiseks, et isegi ta puhas, kumer, lapselik laup kattus kortsudega nagu täisealisel soldatil. /.../

Mitte kapten Jenakijevi sõnad ei teinud seda - lihtsad, tõsised ja õpetlikud sõnad elust -, ei teinud seda isegi mitte ta kuivanud kortsukestega ümbritsetud pisut väsinud silmade karm ja õrn vaade, vaid seda tegi too erk ja hoolitsev isalik armastus, mida Vanja tundis kogu oma üksildase, tegelikult tugevasti lõhutud hingega. Kuidas ta vajas sellist armastust, kuidas ta lapselik hing igatses alateadlikult seda armastust!"

"Polgu poja" järgi tehti 1953. a kuuldemäng, mis kohe väga populaarseks sai - seda kedrati raadios sageli. Vanja Solntsev rääkis selles Salme Reegi häälega - Reek oli ju väga tuntud poisteosade mängija, tema hääletämber kohe sobis selleks. Veel saab kuuldemängus kuulata selliste tolle aja tuntud näitlejate hääli, nagu Rudolf Nuude, Kaarel Karm, Eino Baskin, Franz Malmsten, Rein Aren, Aado Hõimre jt. Kuuldemängu "Polgu poeg" saab kuulata Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist.

* Valentin Katajev (1897-1986) oli vene kirjanik. Suure Isamaasõja ajal oli ta ajalehtede "Pravda" ja "Krasnaja Zvezda" rindekorrespondent. Eks just rindel kogetu andiski ainet "Polgu poja" kirjutamiseks. Katajev hindas oma kaasaegsetest kirjanikest kõige rohkem Ivan Buninit ja pidas teda oma õpetajaks. Kaua aega (1955-1961) oli Katajev seotud NSV Liidus ülipopulaarse noortejakirjaga "Junost" kui selle asutaja ja peatoimetaja. Eesti keeles on ilmunud üle 10 tema raamatu. Siin blogis tuleb edaspidi kindlasti juttu veel vähemalt neljast raamatust, mis mulle lapsepõlves põnevust pakkusid.

Валентин Катаев "Сын полка" (1945).