22/09/2019

“Jahikoera memuaarid”


Edgar Valter
“Jahikoera memuaarid”

Perioodika, Tallinn 1974.

Edgar Valter, kelle 90. sünniaastapäeva nüüd tähistatakse, oli mu lapsepõlve lemmikkunstnik. Tema piltidega kasvasin. Praegugi vaatan tema illustratsioone sageli – selles blogis olen seni juttu teinud küll ainult seitsmest tema illustreeritud raamatust, aga neid on üle 250.

See on tohutu töö ja on lausa ime, kui südamlik suutis kunstnik oma piltides olla. Ei mingit jälge kiirustamisest, iga tegelaskuju on hästi läbi mõeldud, ka need, kes ja mis on pärit kunstniku enda või kirjanike fantaasiavallast.

Väga meeldivad mulle ka Edgar Valteri maalid – nende värvikuses väljendub alati mingi oluline meeleolu, jäädes mitte igavaks ja üksluiseks, vaid ilmutades mitmekesiseid tundevarjundeid, mis vaataja südames vastu kajavad.

Siia aga panen lihtsalt mõne pildi mustakaanelisest raamatust, kus sõnu vähe, aga peategelane nii sõbralik lontu, et teda vaadates kõigil tuju paraneb. Vist oli Ramses ilmunud varem mõnes ajalehes, igatahes kui ta raamatusse jõudis, oli kõigil tunne, et tegu on vana tuttavaga ja raamat oli piltlugu sellest, „kuidas koer sattus inimesele“.

Üks raamatu ilmumisaja kuulsamaid teadlasi Eestis, akadeemik ja professor Harald Haberman kirjutas eessõnas:

„Et autor nimelt zooloogi õnnistas saatekirja koostamise volitusega, on omaette koeratemp. Kindlasti tagamõttega. Zooloogide põline tava nõuab igale elusolesele teadusliku nimetuse andmist. Enamasti lähevad need nimed ajalukku. Sinna pürib Valtergi oma Ramsesiga. /- - -/ See peni kannab oma looja särtsu ja jõudu ning jagab neid meilegi. Ta pälvib täiesti teaduslikku nimetust. Saagu selleks  
CANIS FAMILIARIS INTERMEDIUS EMOTIONALIS 
VALTERI.“


* Edgar Valter (21. sept 1929 - 4. märts 2006). „Jahikoera memuaaride“ looja lühitutvustuses öeldi tema kohta muu hulgas nii: „... põline tallinlane, elukutselt kunstnik-naljamees, koera- ja inimpsühholoogia hea tundja, populaarne laste- ja noorsooraamatute illustreerija, pilalehe „Pikker“ järjekindel kaasautor, abielus, lapsi ei ole – koer oli, hobi – maalimine...“

Foto on samast raamatust, 1974.

10/09/2019

„Päikese varaait“


Mihhail Prišvin
„Päikese varaait“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Rein Nurkse.
Kaanejoonise valmistanud ja J. Ratšovi motiividel illustreerinud Väino Paris.

Olin nelja-aastane, kui see raamat ilmus. Ise ma veel kirjutada ei osanud ja ema käekirjaga on raamatusse kirjutatud minu nimi. Küllap lugesin seda esimest korda juba mõne aasta pärast. Tagantjärele võin öelda, et ilmselt sain selle raamatu liiga vara. Igatahes oli Prišvini kaunis muinasjutt minu jaoks liiga kurb ja pärast esmakordset lugemist võtsin selle kätte alles palju hiljem, kuid selle tõelisest ilust ja sisukusest sain aimu alles täiskasvanuna. Lugejamäärangus on kirjas, et teos on mõeldud kooliealiste keskmisele astmele.

Prišvini jaoks „on muinasjutt üldinimliku usu väljendus headuse võidust kurjuse üle.“ Seda usku ilmutab ta nii oma paljudes looduseteemalistes jutukestes ja jutustustes kui ka „Päikese varaaidas“. Muinasjutt-tõsiloo peategelased on kaks last, kes jäid orbudeks, sest nende ema suri haiguse kätte ja isa hukkus sõjas.

Nastja oli armas tüdruk, „nagu kullakarva kanake kõrgeil jalgadel“, Mitraša oli õest kahe aasta võrra noorem, vaid jupike üle kümne aasta, aga tugev ja kangekaelne poiss, keda naljatamisi kutsuti „Mehepoeg-mehike“. Nad pidid hoolt kandma majapidamise, koduloomade ja muidugi ka iseenda eest.

Ühel kevadhommikul läksid lapsed jõhvikale, otsima marjakurukest, millest neile oli rääkinud isa ja kus nad lootsid leida palju ületalve lume all magusaks muutunud jõhvikaid. Kuid Hälbesoos oli teel selle juurde Sõgevete lagelaugas, kus oli hukkunud nii inimesi, kui ka lehmi ja hobuseid.

„Aga vahel juhtub, et üks naisinimene satub marjadele, ja vaadanud ümber, kas keegi ei näe, heidab maha märja soo peale ning aina ahmib ja roomab, ja enam ei märkagi, et tema juurde roomab teine, kes pole ülepea inimese nägugi. Nii nad kohtuvad üksteisega ja – mis muud kui kisklema!

Algul Nastja murdis jõhvi küljest iga marja eraldi, kummardas maani iga punakaunikese auks. Kuid varsti lakkas ühe marja pärast kummardamast, tahtis rohkem saada.“


Raamatuke on sellest, mis lastega soos juhtub, kuidas nad tülitsedes lahku lähevad ja millised ohud neid varitsevad. Appi tuleb võtta leidlikkus ja kangekaelsus. Laste saatusele elab kaasa kogu mets, kõik loomad ning linnud – kes sõbralikult, aga kes tahaks nende käest oma osa krahmata.

Sellele põnevale muinasjutt-tõsiloole on õhukeses köites lisatud kaks saatesõna, millest ühe autor on tollane nõukogude juhtivkirjanik Maksim Gorki ja teise – Mihhail Prišvini elu ja loomingu tutvustuse on kirjutanud tuntud eesti õpetaja ja kirjanik Jaan Rummo. Viimase sisutihedast tekstist saab teada, kuidas Prišvin on kogu elu otsinud ja lihvinud oskust kirjutada laste jaoks ideaalseid jutustusi.

* Mihhail Prišvin (23. jaan 1873 - 16. jaan 1954) oli vene kirjanik ja väga suur loodusesõber ja -tundja. Eesti keelde on tõlgitud mitu tema raamatut, esmajoones meenuvad jutukogud „Kuldne aas“ ja „Rebase leib“. Siinne G. Vereiski joonistus temast on pärit eestikeelsest „Päikese varaaida“ väljaandest.

Olen Mihhail Prišvinist ja tema imepärasest loomingust kirjutanud varem siin: „Panen suveraamatu tagasi riiulisse“.

Михаил Пришвин „Кладовая солнца. Сказка-быль“ (Детгиз 1948).

02/09/2019

„Selma at the Abbey“


Elsie J. Oxenham
„Selma at the Abbey“

Collins. London and Glasgow. 1955.

Selle raamatu saatis mulle kohe ilmumisaastal tädi Austraaliast – küllap seetõttu, et pealkirjas oli tema õe ehk minu ema nimi. Inglise keelt ma siis veel ei osanud ega õppinud ja raamat jäi kuidagi vedelema. Millalgi lugesin selle läbi, kuid mingit toonast muljet ei mäleta. Mäletasin vaid, et juttu oli tüdrukutest, tüdrukutekoolist ja esimesest armumisest. Kooliaasta alguse puhul on vägagi sobiv nii seda raamatut kui ka selle autorit meenutada.

Raamat ilmus Collins Seagull Library sarjas – see merikajaka-sari olevat sisaldanud häid koolilugusid, seiklusjutte ja lastekirjanduse klassikat.  Poistele soovitati kaaneümbrisel eriti selles sarjas ilmunud „Robinson Crusoe’t“, „Moby Dicki“, „Saladuslikku saart“ ja „20 000 ljööd vee all“, tüdrukutele aga olid eelispakkumisel „Väikesed naised“ ja selle järjena ilmunud „Head naised“ ning väga mitu Elsie J. Oxenhami raamatut.

Nüüd toona kaugelt kingituseks saadud raamatust kirjutades lugesin seda uuesti ja uurisin autori kohta teavet ka internetist.

Elsie J. Oxenhami raamatusari tütarlastekoolist Abbey's koosneb  38 raamatust (kirjutatud aastatel 1914-1959). Tütarlastekoolid olid Inglismaal üsna ranged, andsid eluks vajalikke praktilisi oskusi, kujundasid oma õpilastes ehk kasvandikes ajastule vastavat moraali ja kombekust ning laiendasid silmaringi nii palju, kui seda tulevastele emadele ja abikaasadele tarvilikuks peeti. Võib-olla oleks kogu sarjaga tervikuna tutvumine päris huvitav ka praegustele pedagoogikateadlastele ja õpetajatele üleüldse, kui viimastel muidugi rohkete kontrolltööde parandamisest selleks mahti jääks.

„Selma at the Abbey“ (kirjutatud 1952. a) tutvustus ütleb, et selles loos teeb Abbey-raamatute esmakordselt lugeja tutvust šoti neiu Selmaga, kes töötab Glasgow's poes. Tal on sõber Angus Reekie, kes oli tegelaseks juba ühes varasemas Abbey-raamatus. Angus arvab, et tema tuttavad Abbey-koolist võiksid Selma mõneks ajaks külla kutsuda. Abbey’s saab Selma elada koos Joani, Joy ja Jeniga ning õpib tundma nende mõtte- ja eluviisi. Raamat püüab vastata küsimusele, kas Anguse kavatsus õnnestub ja kas Selmale meeldib Abbey.

Abbey kujutamisel võttis Oxenham malli Somersetis Washfordi külas asunud Cleeve Abbey’ilt, mis oli keskaja klooster. Sealsed romantilised varemed, mida Oxenham oli reisides näinud, meeldisid talle oma rahuliku vaikuse tõttu ja ta leidis, et sellises keskkonnas asuvas koolis oleks tütarlastel hea omandada vaimselt ja füüsiliselt harmoonilist elustiili.

Abbey-raamatutes on mitu kogu sarja läbivat peategelast. Autor jälgib nende elukäiku mitte ainult koolitüdrukutena, vaid ka hulk aastaid pärast kooli. Nii on need omapärased lood tütarlaste kujunemisest naisteks ja pereemadeks. Kirja on need pandud küllalt lihtsas keeles ja sobivad lugemiseks ka neile, kes inglise keelt alles õpivad.

Oma karjääri lõpul sõnastas Oxenham oma kirjanikukreedo: „...my books are for girls, not for grown-ups, but I've felt it worth while to write them ... I’ve never dared to think I could help grown-ups; I doubt if I could even amuse or interest them. But it has seemed worth while to try to influence girls and children for good, by amusing them and catching their interest. Girls are the grown-ups of the future. They may keep something of what is put into them while they are fresh and receptive. I've believed it was more worth while to write for them than to try to write novels.“

* Elsie J. Oxenham (Elsie Jeanette Dunkerley; 25. nov 1880 - 6. jaan 1960) oli inglise kirjanik, kes lisaks oma 38 Abbey-raamatule on kirjutanud veel umbes 50 teost. Temast sai ülipopulaarne tüdrukutele mõeldud raamatute autor. Oxenhami teoste väljaanded muutusid hinnalisteks kogumisobjektideks. Tema loomingust pajatati õhinal mitmes tema auks loodud kirjandusühenduses Suurbritannias, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Neisse lugejaterühmitustesse kuulusid ka Oxenhami raamatute austajad USAst, Kanadast, Indiast ja Hollandist. Mõned neist kirjandusseltsidest tegutsevad praeguseni.
Foto allikas: alchetron.com