„Juss oli väike peremees“

Ernst Enno
„Juss oli väike peremees“
Sarjast „Minu esimene raamat“.
Tänapäev, 2001.
Sarja kujundanud Piret Niinepuu-Kiik.
Kujundanud Regina Lukk.

Selle raamatu ostsin enesele siis, kui olin juba väga-väga küps täiskasvanu. Nostalgiliseks meeldetuletajaks, sest eelmised Ernst Enno lasteluule raamatud olid mul selleks ajaks ammu ära loetud või järgmistele põlvkondadele edasi antud.

Küllap oli just Ernst Enno see luuletaja, kelle värsse ma päris väiksena teadlikult mäletama hakkasin. Minu esimeste raamatute hulgas oli seitsmeleheküljeline vihikuke „Väike peremees“, mille kaanel väike Juss laiutas oma liivaaugu sees, „adraks kõver kapsaraud, äkkeks silgupüti laud“. Pildid, mis alatiseks meelde jäid, oli joonistanud tuntud kunstnik Richard Kivit, raamat ise ilmunud 1943. a sarjas „Kuldne Kodu“ Tartu Eesti Kirjastuselt. Värsslugu Jussist kulus mulle kiiresti pähe ja püsib seal enam-vähem seniajani.

Veel oli mu lapsepõlves hulk luuletusi, mille raamatut mul ei olnud, aga mis olid emal peas. Aasal õitsevast mahlakannist, lehepõnnist, rohutirtsust, üle vainu kodu poole marssivatest poistest, tipp, tapp tillukesest, kes tuulega juttu ajas,  notsust, kel nina songija, tii, tii, tibukesest, tillukesest kukest, tibukese unenäost, metsa marjule minejatest ja paljudest teistest. Need jäid mulle samuti meelde. Pole vist patt öelda, et kuigi eestlaste esipoeediks peetakse jätkuvalt Juhan Liivi, olid just Ernst Enno luuletused need, mis lastel esimesena peas ja nende igapäevaelu saatmas.

Kui ema pannkooke tegi, õpetas ta mulle selgeks:
„Patsu, patsu, kus on pann?
Kooki tahab meie Mann;
ootab Ats ja palub ka:
„Armas ema, rutta sa!
Võta muna, jahu, piima,
sega kokku, mine viima
tulisele pliidile,
säriseva pannile!“

Eks ole see täiuslikem koogitegemise õpetus meie eluaastate jooksul!

Sama täiuslik ja elulähedane oli ka teine luuletus, mida mäletan ema öelduna siis, kui mind pisikesena riidesse pandi; ikka:
„Aha ai, aha pai,
kust me laps need sukad sai?“
või:
„Aha ai, aha pai,
kust me laps need kingad sai?“

No kuidas sa siis jonnid või riidesse sundijale vastu hakkad, kui nii vahvasti saab selgeks tehtud, et ema kudus sukad, kingsepp kopsis kingad ja nüüd :
„… käib me laps ja laulu lööb,
võid ja leiba pääle sööb –
aha ai, aha pai, sest nii lõbus olek sai!“

1957. a ilmus Ellen Niidu koostatuna Ernst Enno luulekogu „Üks rohutirts läks kõndima“, mille oli illustreerinud Väino Tõnisson. Muidugi kuulus see tumedakaaneline raamat kohemaid mu lemmiklugemisvara hulka.

Ka Enno „täiskasvanumat“ luulet loen mõnuga ja sellestki on palju peas. Ikka need rändaja õhtulaulud ja kodus õitsvad valged ristikheinad...

* Ernst Enno (8. juuni /vkj 27. mai/ 1875 – 7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.
Foto: EKBL, 1975.

"Viisk, põis ja õlekõrs"

Ado Piirikivi
"Viisk, põis ja õlekõrs"
Tartu Eesti Kirjastus, 1943.
Pildid: Richard Kivit.

Üks minu lapsepõlve varasemaid raamatuid. Minu meelest oli tegu toredate reisisellidega. Mul oli lausa pisarateni kahju, kui põis enda lõhki naeris. Kuigi õigupoolest oleks pidanud ennastohverdavast õlekõrrest rohkem kahju olema.

Sõnad on peas vist kõigil, kes selle värsslooga kunagi kokku puutunud on.

* Ado Piirikivi oli õpetaja, ajakirjaniku ja luuletaja Ado Grenzsteini (5. veebr 1849 - 20. apr 1916) kirjanikunimi. Audrus köstri ja kooliõpetajana ning Tartus I (saksa) õpetajate seminari õpetajana töötanud Grenzstein asutas 1881. a ajalehe Olevik, mis kujunes üsna tähtsaks väljaandeks. Toimetas seda 1901. aastani, mil tõmbus avalikust elust tagasi ja lahkus Eestist. Suri Prantsusmaal ühes väikelinnas.

Esimest korda ilmus Piirikivi "Viisk, põis ja õlekõrs" tema kogumikus "Laulud ja salmid" 1888. a. Samuti trükiti see tema ajalehe Olevik 1889. aasta esimeses numbris.

"Viisk, põis ja õlekõrs" olevat tegelikult tema kaasaegseid tuntud tegelasi parodeeriv luuletus täiskasvanutele, aga sai menukaks lasteluuletusena. Seda on peetud vene rahvajutu muganduseks, kuid sarnast ainestikku kohtab ka teiste Euroopa rahvaste puhul.

Huvitav on ka, et suure keelehuvilisena pärandas Grenzstein meile hulga mõttesalme, millest omakorda on vist kõige tuntum: "Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi". Tema mõtles ka välja ja võttis kasutusele eestikeelse maleterminoloogia.

"Ahvenapoiss Sulev"

  
Johannes Selg
"Ahvenapoiss Sulev.
Lugu vaprast kalakesest"
Loodus, "Targad tähed" nr 2, Tartu 1939.
Illustreerinud Ernst Kollom.
Kaas Richard Kivit.

"Tiigi ääres askeldasid kaks poissi suure ümmarguse klaasnõuga, mis ettevaatusest oli asetatud vanaema pruuni, vitsadest punutud korvi. Ja selles klaasnõus ujus kiiresti edasi-tagasi väike hõbedaselt helkiv kala: noor, punakate uimedega ahven, kelle poisid olid ristinud Suleviks.

Nad tõstsid klaasnõu ettevaatlikult vanaema korvist, asetasid selle tiigi kalda lähedale madalasse vette, kallutasid pisut - ja nagu hõbedane nool lipsas väike kalake klaasnõust tumeda veega tiiki; välgatas vaid korraks veepinna all - ja oligi kadunud poiste silmist."

Nii said alguse ahvenapoiss Sulevi seiklused 1938. a lastekirjanduse võistluse auhinnateoses, mis mulle juba lapsena mõnevõrra ilutsev tundus, aga veteelu põnevasse maailma siiski üpris hea sissevaade oli.

Et ühes tiigis nii palju kõiksugust siginat-saginat võib toimuda, et seal lisaks konnaisand Kvaak-Kvaagile ka vesiherned, tiigikirbud, kaanid, teod, vesiämblikud ja paljud muud olevused sekeldavad, seda linnatüdruk ju ei teadnud ja need kirjeldused olid talle omamoodi avastuseks.

Minu teada ilmus see raamatuke 2003. a ka uuesti, kuid ma ei oska arvata, milliste tundmustega loevad seda nüüdislapsed, kes looduse keerulist maailma on väga tihti juba nii telekast kui internetist palju näinud ka siis, kui nad ise veel päriselt looduseskäikude kogemust ei oma.

* Johannes Selg (20. märts 1908 - 12. nov 1973) oli tihedasti Viljandiga seotud kirjamees. Tema sulest on nii näidendeid ("Viljandi paadimees", "Granaattüdruk", "Aavo vabadusrist"jt) kui ka jutustusi ja romaanegi ("Patt", "Lubjaahi" jm). Luuletamine ("Aegade vaim") polnud talle samuti võõras.

* Ernst Kollom (18. detsember 1908 - 17. oktoober 1974) oli Eesti raamatugraafik. Laiemalt tuntuks sai ta 1930. aastate populaarsete sarjade "Nobeli laureaadid", "Põhjamaade romaane" ning "Sõjaromaane ja memuaare" kaaneümbriste kujundajana. Väga meisterlikult valdas ta puugravüüri.

"Rahvavanema lapsed"

Hindrek Rikand
"Rahvavanema lapsed"
Looduse Lasteraamat nr 19, Tartu, 1935.
Illustreerinud Richard Kivit.

Kui keegi peaks tahtma muinasjutulisel jaanipäeval raamatut lugeda, siis võiks selleks sobida rahvusromantiline kunstmuinasjuttude kogu "Rahvavanema lapsed". Minu eksemplar on lagunenud, mitu põlvkonda üle elanud, aga toona tehti raamatuid paksule paberile selge kirja ja piltidega, et kestaks kauem, nii et lugeda saab seda hästi.

Sisaldab muinaslugusid "Rahvavanema lapsed", "Helmik", "Püha mardikas", "Vaenelaps, kiisu ja pärlikee". "Helmik" meeldis mulle kõige rohkem. Aga ma ei hakka siin Hindrek Rikandi tekste ümber jutustama, sest need ilmusid uuesti 2004. aastal, vaid lasen kõnelda piltidel koos nende juurde kuuluvate tsitaatidega - nii näeb ka, kui tekstitäpsed olid toonased illustratsioonid.

"Ning juba ta läkski, tuulispea keerisest kantuna. /---/ "Ii-ha-haa, õh-õh-õh, uhuu, vahuu!" naeris ta tigeda rõõmuga, "oodake aga, kuni ma seitsme kuningriigi nõiaks saan, siis peavad mu jälgedes aina varemed ja risu-rämps lamama. Katused, häh, need lennutan ma siis nagu kuusekoored poole penikoorma kaugusele. vaat siis te alles näete väge, mis ikka vägi on! Ii-ha-haa, õh-õh-õh. Oodake aga oodake! kääks-prääks-tsäuhh!""

"Plikal juhtus parajasti kivi käes olema, ta võttis seisangu, keerutas käega, ja nagu lingust paisatuna lendas kivi kullile pihta. rabeldes kukkus see maha, kuna väike linnuke peagi Sale silmist kadus. Plikal oli ülihea meel, et tal õnnestus linnukest surmasuust päästa."

"Tütarlaps läks kitsetalle juurde ja sõnas: "Kitseke, kitseke, habemega lapsuke, luba mulle oma seljast paar naelakest villa."
"Küll, küll," mökitas kitseke, "kui külvad mu lauta ristikheina, mis igal ööl uuesti kasvab, kui ma ta päeval ära näsin."

"Ta tõesti ei lasknud end sinna oma tohutus tõllas vedada, vaid keksis kergel kõnnakul tänavaid mööda nagu mõni kümneaastane poisike, kuna tüdruk temaga vaevalt sammu suutis pidada. Vastutulijail, kes toda põrakat pärani silmil vahtisid, oli tegemist, kuidas temast mööda pääseda."

* Hindrek Rikand (22. dets 1874 – 27. aprill 1940) oli pärit Võrumaalt. Ta oli Eesti Posti esimene juht, korraldas äsjaloodud riigi postmarkide trükkimise. Huvitav on seegi, et ta tõi eesti keelde sõna „rahvusringhääling“. Ta on kirjutanud mitu teksti lastele. 1935. aastal sai tema "Rahvavanema lapsed" kirjastuse "Loodus" lastekirjanduse võistlusel teise preemia. Jüri Parijõgi nimetas seda kümnendi parimaks kunstmuinasjuturaamatuks. (Andmed Võrumaa Keskraamatukogu kodulehelt.)

* Richard Kivit (12. märts 1888 – 11. märts 1981) sündis Tartus ja sai oma esimese kunstihariduse R. J. von zur Mühleni juures Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel, hiljem suundus Saksamaale, kus töötas kirjastuse Herba & Schneider illustraatorina. 
Richard Kiviti piltidega lasteraamatutest oli mu suur lemmik "Viisk,  põis ja õlekõrs" (1937, 1943), mida mul küll enam alles pole, aga mille internetist leidsin.
E-Kunstisalongi kodulehelt leidsin Kiviti akvarelli "Poiss raamatuga" (1920-1930ndad) repro, mis oma teema poolest sobib hästi siinset tütarlapselikku blogi tasakaalustama. Loodetavasti kunstisalong ei pahanda, et selle siia kunstniku tutvustuse juurde lisan.