„Rob Roy“ ja „Rummu Jüri“

Walter Scott
„Rob Roy“
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Tõlkinud I. Torga.
Illustreerinud Hugo Mitt.

Walter Scotti ajaloolisi romaane on lugenud ja kiitnud paljud põlvkonnad. Minu lemmikute hulka pole ta siiski kunagi kuulunud. „Ivanhoe“ meeldis tiba rohkem, „Rob Roy“ aga tundus raskepärasena. Võib-olla peaksin selle nüüd vanas eas uuesti läbi lugema, et aru saada Scotti teoste igikestvusest. Pildid uljast kangelasröövlist aga olid lennukalt köitvad.

Siiski rohkem meeldis mulle tollal meie oma Rummu Jüri, kellest mu lapsepõlves veel liikusid lood rahvasuus, raadios mängiti kuuldemängu, mille aluseks vist oli näitemängu raamatuke, mis meil mõnda aega ka kodus oli ja mida ma hästi palju lugesin.

Sagedase lugemise ja tihti korratud kuuldemängu või opereti (1954, Leo Normet ja Edgar Arro) tõttu jäid mulle sealsed laulud hästi meelde ja ujuvad aeg-ajalt ka praegu kuskilt mälusügavustest esile. Ikka see:

„Õnne jahil“

Ellinor Rängel
„Õnne jahil“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Kujundanud Olev Soans.

Ellinor Rängeli „Kullimaja Marta“ (ERK, 1956) oli mu lapsepõlve suur lemmik. Selle järjed aga kujunesid pettumuseks. Õigupoolest lugesin ma ainult triloogia teist osa, Marta-loost viis aastat hiljem ilmunud „Õnne jahil“, kolmanda osa „Karmid tuuled“ aga olengi jätnud lugemata.

Kui „Kullimaja Marta“ oli südamlik ja siiras, vahetu ja usutav, siis „Õnne jahil“ oli tunduvalt skemaatilisem, igavam. Jah, ma lugesin Marta noorema õe ja tema ema käekäigust alguses päris suure huviga, aga loetu ei jõudnud minuni, oli justkui rutiini all, mittepäris, ei see ega teine. Nagu oleks kirjanik tahtnud kirjutada märksa hoogsamalt ja köitvamalt, aga keegi või miski püüdis teda kogu aeg vaigistada, et paha, paha...

On vägagi tõenäoline, et autor oli sunnitud olema truu mitte selles romaanis kirjeldatud ajale, sõjaeelsele Eesti Vabariigile, vaid kirjutamise ajale – sotsialistlikule Eestile. Näiteks algab teos vana-aastaõhtuks valmistumise kirjeldusega, kuid loogilisem oleks, et autor tahtnuks alustada oma kirjapanekut jõuludega, mida sõja eel sundimatus õhkkonnas peeti, aga mille tähistamine Eesti NSVs (isegi ainult raamatulehekülgedel) oli soovimatu ja pahakspandav.

„Kell lõi kaksteistkümmend rasket lööki, Nad tõusid, lõid jälle kokku klaasid pika elu tinktuuriga. Vaikisid. Kibe tunne nööris mõlemal kurku. Vihma sadas endiselt. Küünlad kuusel vaakusid hinge, heites seintele ja lakke tontlikke varje.“

Lilli abielu rikka mehega, selle untsuminek ja kohtumine ning vist ka õnne leidmine Martiniga ei haaranud mind lugejana kaasa. Praegu arvan ma, et tegelased elasid autori kujutlustes oma elu ja ta tahtnuks kirjutada teistsugust raamatut, välja tuli aga see, mida tollane ideoloogia temalt ootas.

Ajalehes „Sirp ja Vasar“ ilmunud pikas retsensioonis võrdleb keegi L. Pender Lilli õnneotsinguid vene kirjandusega ja rõhutab, et peategelase vähese kandvuse tõttu kujunes sellest rohkem üks paljudest võimalikest piltidest kodanliku riigi elust kui kandev teos inimese õnne teemal. (SV nr 21, 26 mai 1961).

Hilisemad kriitikud on rõhutanud, et romaan räägib  päris põhjalikult seltskonnaelust  1930.  aastate Eestis. Praegu paigutub „Õnne jahil“ naistekate või ajaviiteromaanide hulka.

„Kajakas“

Nikolai Birjukov
„Kajakas“
Romaan.
Kirjastus „Ilukirjandus ja Kunst“, Tallinn 1948.
Tõlkinud Maria Arak.

Olin selle raamatu ilmumise ajal umbes kaheaastane. Küllap oli see meil kodus raamaturiiulil seisnud ja mulle üsna varakult kätte sattunud, sest olen viiendas klassis ajakirjale Pioneer antud usutluses kindlalt väitnud, et see on mu lemmikraamatute hulgas. Nii on kirja pannud tollane küsitleja, siis alles noor lastekirjanik Silvia Truu.

Tsiteeringi teda: „Linda kogus on olemas peaaegu kõik viimastel aastatel ilmunud lastele ja noorsoole määratud teosed, alates suurekaustalistest mudilaste raamatuist kuni seiklusjuttude sarjani. Mõned neist ta arvukaist sõpradest on saanud talle eriti armsaks, nende tegelased eriti lähedasteks. Üks neist, partisanisalgas julge ja kodus abivalmis tüdruk, kelle elu ta on raamatu abil juba viis korda kaasa elanud, on Birjukovi „Kajaka“ tegelane Katja...“ (Silvia Truu artikkel „Tema sõbrad“, Pioneer, märts 1958.)

Viis korda läbilugemine, mida ma ise ei mäleta, on kindel märk sellest, et raamat mulle meeldis, sest „Kajakas“ on üle 400 lehekülje paks, mida on ju lapse jaoks päris palju. Lasteraamat see oma sisu poolest polnud. Hästi on meelde jäänud, kuidas Katja lina kasvatas (selle õied olid sama sinised kui neiu silmad) ja linakasvatajate brigadiriks sai, kuidas ta partisaniks läks, kuidas reetur ta ära andis ja kuidas tema armastatu Fedja üleöö hallipäiseks muutus.

Birjukovil oli õnnestunud kõike kirglik-valusalt kirja panna ja mulle mõjus see romaan emotsionaalselt väga tugevasti. Otsisin tollasest ajakirjandusest materjale Liisa Tšaikina kohta (Katja oli ju kirjutatud tema järgi; tšaika tähendab vene keeles kajakat) ja lõikasin kuskilt välja ning kleepisin raamatu tiitellehele tema pildi, et oleks kohe näha, kellest raamatus juttu.

Jah, praegu võib mõni blogi lugeja pahanegi olla, miks ma nõukogude-aegsest propagandaraamatust kirjutan. Aga olen seisukohal, et sõjas hukkunud lapsed ja noored olid sõja ohvrid ja nende mäletamine pole patt.

* Liisa Tšaikina (28. aug 1918 – 23. nov 1941) sai 1942. a postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse.

* Nikolai Birjukov (1. /14./ veebr 1912 – 31. jaan 1966) oli vene nõukogude kirjanik.  1930. a jäi ta komsomoliehitusel saadud külmakahjustuste tõttu alatiselt voodihaigeks. Ta kirjutas luuletusi ja romaane, õppis kaugõppe teel koguni kahes instituudis võõrkeeli ja kirjandust. 1942. a alustas ta oma tuntuimat romaani „Kajakas“, mis ilmus 1945. a kevadel.

Николай Бирюков „Чайка“ (1945).

„Kaptenid“ / „Andruse õnn“

Hans Leberecht
„Kaptenid“
Vene keelest tõlkinud J. Tamm.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.

Enne kui Hans Leberechti romaan vene keelest tõlgitud sai ja eesti keeles ilmuda jõudis, olin näinud selle põhjal tehtud mängufilmi „Andruse õnn“ (1955, Lenfilm koostöös Tallinna Kinostuudioga, rež Herbert Rappaport). Kõiki osi mängisid eesti näitlejad: Enn Adusson (Andrus), Ita Ever (Reet), Hugo Laur (Vaga), Ruth Peramets (Linda), Ants Lauter, Rudolf Nuude jt.

Eriti märkimisväärne on see, et Ita Everi, Jaanus Orgulase, Lembit Eelmäe, Ervin Abeli ja Jüri Järveti jaoks oli tegemist filmidebüüdiga. Enn Adusson rohkem filmides ei mänginud. Ruth Perametsale ennustati säravat näitlejatulevikku, kuid ta mängis hiljem veel vaid ühes filmis („Jahid merel“) ja seejärel sai temast kolmekümneks aastaks Eesti Televisiooni armastatumaid diktoreid – tädi Ruth. (Kõrval on kaader filmist: Enn Adusson ja Ruth Peramets.)

Nii romaani kui ka filmi tegevus hargneb Eesti põlevkivilinnas Suur-Sondas. Tegelasteks on gaasitehase töölised ja insenerid. Insener Kopli leiutise rakendamisele teeb igati takistusi tehase peainsener Metslang. Aga Metslangi tütar Reet sõbruneb Kopliga ja ka Metslang leebub.

Raamatu ja filmi peategelaseks on rannakülast pärit noormees Andrus Laane, kes on unistanud kapteniks saada, kuid põrub merekooli eksamitel. Ta otsustab uuesti katsetada ja uute eksamiteni jäänud aastakese töötada gaasitehases. kuid tehaseelu muutub talle huvitavaks, pealegi kohtub ta Lindaga, kellesse armub. Kopli leiutise ümber toimuvas segaduses tuleb tal oma pool valida.

Tekstinäide:
„Järjekord jõudis Andruse kätte. Kassapidajanna ulatas talle valge, pealtnäha üsna paksu ümbriku, Andrus astus kõrvale, avas põlevkivituhast mustade näppudega ümbriku ja luges raha üle. Rohkem kui nelisada rubla! Nii palju raha polnud Andrusel eluilmaski veel olnud.
/ - - -/
Kas saab lõpuks unustada sedagi erilist päeva, mil me tehase kontoris kassapidaja juures asusime järjekorda oma esimest töötasu saama koos auväärsete meistritega, kes meid vaadates heasüdamlikult habemesse muigasid. Ei, ka seda suurt au – võtta vastu esimene tööga teenitud raha – ei suuda me kunagi unustada!“

„Andruse õnn“ on mulle lapsepõlvest meelde jäänud värvika ja päikeselise filmina. Muusika lõid sellele Eugen Kapp ja Boris Kõrver. Lauludest sai eriti populaarseks „Linda laul“ algussõnadega: „Kui särab päike, soojust toovad tuuled...“ Sõnade autor oli L. Tormis (kas Lea Tormis?), viisi tegi Boris Kõrver. Siia panen selle laulu sõnade üleskirjutuse minu lapsepõlvelaulikust – kulunud üldvihikust, kuhu olen selle kirjutanud 1956. a kolmanda klassi õpilasena. Viimase salmi read on mul sassi läinud ja ma olen nende järjestust numbritega korrigeerinud.

* Hans Leberecht (1. dets 1910 Peterburi – 10. nov 1960 Tallinn) oli Eesti nõukogude kirjanik. Tema tuntuim teos oli Stalini preemia pälvinud olukirjelduslik  „Valgus Koordis“ (1949) kolhooside moodustamisest. Veel on talt ilmunud jutustused „Teel“ (1951) ja „Ühes majas“ (1958), romaanid „Sõdurid lähevad koju“ (1957) ja  „Vassarite paleed“ (1960), novellikogu „Pronkssõrmus“ (1961).

Ганс Леберехт „Капитаны“ (1954).

„Tormi sünnitatud“

Nikolai Ostrovski
„Tormi sünnitatud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Vene keelest tõlkinud Magnus Kaldma.
Illustreerinud Siima Škop.

Nikolai Ostrovski teostest kirjutamist peaks siin blogis alustama tema esimesest raamatust, nõukogude kultusteoseks kujunenud „Kuidas karastus terasest“. See postitus on siiski „Tormi sünnitatud“ kohta, sest lapsena meeldisid mulle väga Siima Škopi illustratsioonid – kõik neil kujutatud naised olid väga kaunid, justkui eelaimus kunstniku tulevasest Lumivalgekesest. Seda mäletan ka, et neil naistel olid ilusad lennukad ukraina ja poola nimed: Olesja, Sarra, Jadwiga, Francesca.
Peategelane oli hoogsa ja ägeda iseloomuga noormees Andri Ptahha. Sisu ennast ma suurt ei mäleta, aga kogu raamatut iseloomustanud hoogsus on meeles. Üle lugema ma seda siiski praegu ei hakanud, lehitsesin vaid veidike. Aeg on kehval paberil leheküljed üsna koltunuks muutnud.

Raamatututvustuses öeldakse, et romaan on pühendatud ukraina proletariaadi ja talupoegade võitlusele Poola imperialismi vastu. Tegevusaeg: 1918. aasta lõpp ja 1919. aasta algus.

Romaani „Tormi sünnitatud“ hakkas Ostrovski kirjutama 1936. a, kuid varem oli tal valminud sama pealkirjaga jutustus (1928) kotovskilaste võitlusest, revolutsioonilistest sündmustest ja kodusõjast Lääne-Ukrainas. Ta kirjutas hoolimata valudest pimedates silmades ja kõikides lihastes ning liigestes. Tema kõige suurem hirm oli, et haigus tabab ka aju. Seda siiski ei juhtunud, kuigi organism oli peaaegu tervikuna tõvele alla vandunud.

„Tormist sünnitatud“ oli kirjanikul kavandatud kolmeosaliseks. Minu arvates ei olnud see kirjanduslikult eriti märkimisväärne teos, kuigi invaliidistunud ja voodivangis kirjaniku tohutu töövõit, vaatamata sellele, et ta raamatuga lõpule ei jõudnud. Surm segas vahele.

Üks tsitaat ka seda eespool nimetatud hoogsust tunnistamas:

„„Tead mis, Raimond, ma kingin püstoli sinule! Võta! Tunne minu sõprust! Ma muretsen endale teise!“
Olesja pöördus järsult tema poole.
„Mis, kas tahad jälle kellelegi kallale tungida? Ära käi meiega! Kuuled! Ära käi!“
„Ah jäta! Miks sa mul täna tuju rikud? Mina annan puhtast südamest, tema aga... Ma ütlesin, et ei tee enam tempe, mis siis veel? Kas  ma ei või seda endale ükskõik kust muretseda? Mis see sinu asi on? Säh, Raimond, võta kabuur ja kanna kui palju jaksad... Mis need naised sõjaasjast teavad!“
„Ole sa naiste suhtes tasem!“
Kuid Andri ei kuulanud enam teda. Võtnud Raimondi piha ümbert kinni ja naeratades kohmetult, sosistas ta:
„Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Said aru? Aga selle riistapuuga laseme sobivas kohas kordamööda. Eks ole?“
Vastuse asemel pani Raimond talle käe õlale.“

* Nikolai Ostrovski (29. sept /vkj 16. sept/1904 – 22. dets 1936) oli nõukogude kirjanik. Ma ei tea, kas Venemaa ja Ukraina vaidlevad praegu, kumma maa oma ta on, sündides Volõõnias, mis on praegu Ukraina osa, ja surres Moskvas. „Kuidas karastus terasest“ ja kirjaniku elukäigust kirjutan rohkem tulevikus.

Николай Островский „Рождённые бурей“ (1936).

„Armukadedus“

Johannes Semper
„Armukadedus“
„Teosed“ III
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Illustreerinud Richard Kaljo.
Ümbrispaberi kujundanud Paul Reeveer.

Johannes Semperit peetakse enamasti punakirjanikuks (eelkõige seoses 1955. a ilmunud vägagi keskpärase romaaniga „Punased nelgid“, kuid tegelikkuses on ta olnud palju mitmekülgsem ja erksam väljendusviiside ja -vormide otsija.

Mäletan, et romaan „Armukadedus“ pakkus mulle esmalugemisel (olin siis keskkoolitüdruk) palju mitmesuguseid tundevirvendusi, kohati peategelaste hingeelu väga täpset lahkamist. Oli kuidagi eriliselt hõrk lugemine.

Nüüd seda postitust kirjutades ei hakanud ma seda romaani uuesti üle lugema, küll aga vaatasin, mida on aegade jooksul sellest romaanist arvanud kirjandusteadlased. Neid tsiteerin ja refereeringi. (Siinjuures ei kirjuta ma samas „Teoste“ III köites ilmunud novellidest „Õed“ ja „Umbrohi“, mis mulle kuigi sügavat muljet ei jätnud.)

1935. a sai Semper romaani „Armukadedus“ eest Riigivanema kirjandusauhinna.

Friedebert Tuglas avaldas oma ülevaates „Eesti romaan 1934“ (vt veebilehelt „Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika“: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=9 ) arvamust, et Johannes Semperi romaan „Armukadedus“ on kahtlemata eesti kirjanduse erakordsemaid ilminguid, ülevaate kirjutamise aja „kirjanduslikkude nähtuste taustal midagi sootuks erinevat“.

Tsitaate sellest ülevaatest:
„Ma ei tea viimasel ajal olevat lugenud ühtki eesti raamatut sellise põnevuse ja ühtlasi sellise kergusega, ilma vähimalgi määral tähelepanu väsitamata vormi seikadega, millele autor küll palju vaeva on kulutanud, kuid mis on ometi ainult sisu võimalikult selgeiks vahendajaiks, ilma mingi muu eesmärgita. Semperi raamatu tunnuseks on nimelt äärmine moodsus koos äärmise lihtsusega.“

„Romaani sündmustikuline sisu on võrdlemisi lihtis, kuigi üksikosis erakordne. Siin on feminiinseiks kujudeks noor klaverikunstnik Herma Uustal ja preili Krista Leetmaa, kelle ümber rühmituvad minategelane Enn Maiste, ajakirjanik Uhak, üliõpilane Raudhammas, tenor Link, pastor Remmelgas ja teised. Lõplik konflikt kujuneb Krista, Maiste ja Lingi vahel. Maiste on alles platooniliselt mõtisklev noormees ega taipa tõelist seisukorda, kuni Krista enneaegsel sünnitamisel sureb. Ja sellega ongi lõpp. Kuid see mõnerealine kokkuvõte ei ütle teose olemusest mitte midagi.“

„Niisama raske oleks mõne sõnaga anda käsitust tema psühholoogilisest sisust ja probleemest.“

„Eesti kirjanduse ajaloo“ IV köite 1. raamatus (1981) kirjutas Erna Siirak, et 1934. a „Noor-Eesti“ kirjastuses avaldatud psühholoogilises romaanis „Armukadedus“ väljendas kirjanik oma ammust huvi inimese siseelu vastu.

„Romaanis koondub peatähelepanu armastuse ja armukadeduse vahelisele dünaamikale, psühhoanalüütiliselt koolitatud pilk on suunatud ka teadvuse alakihtidesse. Romaani minategelane advokaat Enn Maiste analüüsib kümneaastasest kaugusperspektiivist oma armuelamusi, mis küpsetasid illusioonidega nooruki kogenud meheks.“

Siirak nimetas romaani läbimurdeks tõenäolisest tõeni ja arvas selle olevat mõjutatud  prantsuse romaanidest.

Tekstinäide romaanist:
„„Ütle parem, kus sa olid eile õhtul?“
„Kodus,“ vastasin külma rahuga, kuid ilma selle loomuliku imestuseta, mida niisugune ootamatu küsimus täiesti süütus vastajas oleks võinud äratada. Ei, ma ei valetanud veel päris täiesti, aga juba ma tundsin, kuidas mind kiiresti ummikusse aetakse ja kuidas ma sealt võin välja pääseda ainult osava valetamise teivashüppega.“

* Johannes Semper (22 /vkj 10. märts/ 1892 – 21. veebruar 1970) oli luuletaja, novelli- ja romaanikirjanik. Kuulus rühmitustesse „Siuru“ ja „Tarapita“. Pani alguse vabavärsile eesti luules. Oli noorena vene kirjanduse mõjul uusromantismi viljeleja ja ekspressionist, loomingu lõpuperioodil realist. Kirjutas reisikirju ja esseesid. Juhtis kirjandustegevust ja hariduselu. Uuris ilukirjandusliku stiili probleeme. Tõlkis eesti keelde paljude tuntud kirjanike loomingut, huvitudes enim prantsuse kirjandusest. Vähem teatakse seda, et Eesti NSV hümni sõnade autor ja punakirjanikuks peetud Semper langes 1950. a EKP Keskkomitee  8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega „kodanliku natsionalistina“ põlu alla.

„Katk“

 Albert Camus
„Katk“
„Loomingu“ Raamatukogu nr 43-46 (311-314).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Prantsuse keelest tõlkinud Henno Rajandi.

Teos, mis nüüdse koroonapandeemia ajal on muutunud üliaktuaalseks. Minagi olen sellest kavatsenud juba peaaegu aasta kirjutada. Maailmas on välja antud palju selle raamatu uustrükke ja vist üsna varsti on neid ka Eestis lisaks tulemas.

„Katku“ on raske pidada lemmikraamatuks. Nii masendav on selles kirjutatu, kuid samas on see filosoofilises plaanis ülihuvitav. Inimese üksildus ja vajadus võidelda ka nähtamatu vaenlasega. Ühtaegu allegooriline müüt ja hoiatav ettekuulutus.

Esmakordselt seda lugedes õppisin kümnendas klassis, olin elu hakul ja must masendus ei läinud mulle hästi peale. Pigem hakkasin Camus' kirjatöid pelgama, kuigi hiljem olen tema teisi eesti keelde tõlgitud teoseid huviga lugenud. „Võõras“ ja „Sisyphose müüt“ meeldivad mulle eriti.

Henno Rajandi tõlge oli suurepärane ja on pidanud ajaproovile vastu. Ka Ott Ojamaa eessõna „Katku“ tõlkele on sisukas, andes lühiülevaate nii Camus' elukäigust kui ka maailmavaate kujunemisest. Hiljem ülikoolis, kuulasin ka Ojamaa loenguid prantsuse kirjanduse, sealhulgas Camus' kohta. Oli ju tegemist Nobeli 1957. aasta kirjanduspreemia laureaadiga.

„Katku“ kirjutamisega tegi Camus algust juba 1941. a. Kirjanik ise ütles, et mõtleb katku all fašismi, kuid Daniel Defoe „Robinson Crusoest“ võetud moto viitab kirjandusteadlaste arvates hoopis laiemale üldistusele:

„Ühtmoodi vangipõlve kujutamine teistmoodi vangipõlve kaudu on niisama põhjendatud kui mis tahes tõelise asja kujutamine teise asja näol, mida ei ole olemas.“

Jätan „Katku“ lugejatele võimaluse ise raamatusse süveneda ja ei jutusta siin seda ümber. Sest, nagu ütleb tsitaat, mille olen ära märkinud siis, kui „Katku“ esmakordselt lugesin:

„Võõra linnaga tutvumiseks on üks lihtne viis – tuleb tundma õppida, kuidas seal töötatakse, kuidas seal armastatakse ja kuidas seal surrakse.“

* Albert Camus (7. november 1913 – 4. jaanuar 1960) oli prantsuse filosoof, kirjanik ja ajakirjanik. 44aastaselt sai ta Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks. Kolm aastat hiljem hukkus koos oma kirjastaja Michel Gallimard'iga autoõnnetuses.

Albert Camus „La Peste“ (1947).

„Armastus ja kartus“

Iris Uurto
„Armastus ja kartus“
„Loomingu“ Raamatukogu nr 1-3 (269-271).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Soome keelest tõlkinud Harald Lepik.

Pärast ilmumist muutus see  „Loomingu“ Raamatukogu kolmiknumber kohe populaarseks lugemiseks. Vähemasti meie, tolleaegsete keskkooliõpilaste jaoks. Nii avameelselt ei olnud meeste ja naiste vahekorrast enne kirjutatud. Teema oli põnev, romaan erutav. Seda tsiteeriti ja arutati. Peategelaste Niilo Vasalli ja Kaarina Pallase käitumist ja tundeelu arutati koolipinkide ja kohvikulaudade taga ning kohtumistel sõpradega.

Tõlkija saatesõnast: „Oma proosateostes süveneb kirjanik vaatlema psühholoogiliselt keerukaid iseloome, sotsiaalseid ja eetilisi probleeme.  Kuulsuse tõi autorile romaan „Keha igatsus“ (1930), mille puhul vanameelne ja progressiivne kriitika kunsti ja moraali vahekorra küsimustes teravalt kokku põrkas (nagu hiljem teistegi teoste puhul).“

Olen vaadanud praegustest soomlaste raamatublogidest, et Iris Uurtot vist enam peaaegu ei loeta. Kui tema teoste ilmumisajal peeti nendes ilmnevat seksuaalsust väga julgeks kirjandusilminguks, siis nüüd on vaistude psühholoogiast ja keha tarkusest kirjutatud  palju ja see teema ei tundu enam kellelegi erilise ja erutavana, sest seda näib pakkuvat iga naistekas.

Uurto mõneti sentimentaalset „Armastust ja kartust“ julgen siiski ka tänapäevasele lugejale soovitada – muidugi mitte lasteraamatuna, aga hilisteismelisele lugejale võib see juba sobida, sest just selles eas kogetakse esmakordselt armastust, aga ei osata veel mõista, et see ka kartust sisaldab.

Tekstinäide:
„“Sa ütlesid, et pole kedagi armastanud,“ ütles Kaari viimaks vaikselt.
„Jah, ei ole,“ lausus mees väga aeglaselt, mõtlikult. „Üldse on nii, et hetkeline illusioon võib tekkida, või lootus sellele, aga kui õpin naist rohkem tundma, ei suuda ma enam armastada. Minu arvates peaks armastus selline olema, nimelt et austatakse, peetakse lugu, kummardatakse naist... Niimoodi pole ma suutnud kellegagi olla. Olen alati sellest unistanud, ja ainult sellest unistatakse, mida pole saavutatud.“
/- - -/
„Ja kui Niilo Vasalli oli öelnud: „Mees unistab oma ideaalist, ta tahaks leida midagi austamisväärset... aga naised nõuavad vaid armastust ega jää korrakski järele mõtlema, kas nad on nii armsad ja õilsad, et neid võiks kummardada,“ siis oli Kaari endalt kohe küsinud: kas mina olen nii armas ja õilis? Ja ta oli hakanud enda pärast värisema.“

* Iris Uurto (Lyyli Ester Ripatti/Melonen; 28. jaanuar 1905 – 1. aprill 1994) oli soome kirjanik, kellelt on ilmunud novelle, romaane, luuletusi, näidendeid.
* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Iris Uurto „Rakkaus ja pelko“ (1936).

„Punapäine Anne“

L. M. Montgomery
„Punapäine Anne“
Sarjast „Minu raamat“ nr. 11, 1939.
Tõlkinud Valve Ristkok.
Illustreerinud Alo Hoidre.

Mainisin seda toredat raamatut korra, kui kirjutasin siin blogis sõjaeelsetest lasteraamatutest ja Ülevalttädist, kelle juures neid lugemas käisin (vt siit). Praegu tuntakse „Punapäist Annet“ rohkem „Roheliste Viilkatuste Annena“ ja ma vist ei eksi, kui arvan, et hästi paljud on seda taas lugenud seoses selle ainetel tehtud Kanada telesarjaga „Anne, E lõpus“ („Anne with an E“; 2017-2019), mis ka mulle selle ammuloetud raamatu jälle meelde tõi.

„Punapäist Annet“ ja uuemaid väljaandeid mul endal pole, kaanepildi leidsin internetist. Mäletan, et olin lapsena natuke tõre, sest minu arvamist mööda ei olnud kaanel kena tüdruk, kuid Anne ometi mõjus raamatus kena tegelasena. Aga omapärane oli see kaas küll ja meelde jäi ka hästi

Anne-loo pani 1908. a kirja kanadalanna Lucy Maud Montgomery (kirjanikunimega L.M. Montgomery; 30. november 1874 - 24. aprill 1942)), kes sai selle teosega lastekirjanduse klassikuks.

Anne-raamatuid on tegelikult mitu, kui ma ei eksi, siis kaheksa, ja enamik neist on jõudnud ka filmiks saada. „Roheliste Viilkatuste Anne“, see lastekodust lootusrikkana toodud 11aastane lennuka vaimueluga tüdruk, poleks vist küll ka oma kõige julgemates unistustes ja fantaasiapiltides iialgi osanud arvata, et tulevikus teda nii paljud raamatusõbrad armastavad. Teost on tõlgitud vähemalt 36 keelde ja seda on müüdud üle 50 miljoni eksemplari.

Internetist, näiteks Wikipediast, leiab nii romaani kui ka selle autori kohta palju huvitavat teavet. Muuhulgas seda, et Montgomery magamistoa seinal oli noore näitlejanna Evelyn Nesbiti foto, mille kirjanik oli ajakirjast välja lõiganud, sest kujutles oma raamatu Annet just sellisena, tulvil nooruslikku idealismi ja vaimsust.

„Anne with an E“ on hästi tore sari ja paljud selle vaatajad olid pettunud, kui selle tootmine pärast kolmandat hooaega lõpetati. Nii väga oleks tahetud näha, kuidas läheb Anne ja ta lahkete kasvatajate ning sõprade elutee edasi sellises versioonis, kuhu on raamatuga võrreldes toodud nii uusi tegelasi kui ka uusi juhtumisi. 

Vaatajate heaks tuttavaks  said selle sarja kaudu nooruke Amybeth McNulty Anne Shirleyna (postril kõrval), Geraldine James Marilla Cuthbertina, R. H. Thomson Matthew Cuthbertina jt.

„Valged ööd“

Fjodor Dostojevski
„Valged ööd“
Sentimentaalne romaan (unistaja mälestusi).
Eesti Raamat. Tallinn 1971
Tõlkinud A. Raid.
Kunstiliselt kujundanud Silvi Liiva.

Peterburi valged ööd ja äkitselt puhkenud kirglik armastus on Dostojevski selles väikeromaanis omavahel nii läbi põimunud ja tihedalt seotud, et köidavad järjest rohkem filmitegijaid ja teatrimaailma. „Valgete ööde“ järgi tehtud filmide hulgas leidub üle kogu maailma niihästi filmitudengite esimesi katsetusi kui ka vanade meistrite andekaid linateoseid. Mõnda neist olen näinud. Sama kehtib ka paljudes teatrites lavastatud dramatiseeringute kohta.

Lugesin üksildase unistaja ja Nastenka kohtumiste kirglikku lugu juba aastaid enne selle väikese raamatukese ilmumist. Venekeelses originaalis oli Dostojevski mahukate romaanide kõrval lausa filigraanselt peen. Ka eesti keeles oli see varem ilmunud.

Tolle väikese raamatu muudavad aga kuidagi õhkõrnaks Silvi Liiva kujundus ja pildid (mis postituse jaoks skännimisel veidi moondusid). Muide, toona 27 kopikat maksnud väljaanne maksab praegu kaks eurot või isegi rohkem, olenevalt müüjast.

Teoses on erilisel kohal poeetilised Peterburi kirjeldused, unistaja vaated linna hoonetele, kanalitele ja elanikele, tema üksilduse kurbus ja tohutu vajadus armastada, mida järsku tabab lootusekiirena Nastenka ilmumine. Noored jutustavad teineteisele oma elust ja selgub, et Nastenkal on oma mured, ta ei taha enam elada nööpnõelaga vanaema kleidi külge kinnitatuna, vaid on armunud ja vajab selle armastuse teoks saamiseks unistaja abi...

„„Noh, lähme!“
„Lähme!“
„Vaadake taevast, Nastenka, vaadake! Homme tuleb imeilus ilm, milline sinine taevas, milline kuu! Vaadake: näete, see kollane pilv katab ta nüüd kinni, vaadake, vaadake!... Ei, ta läks mööda. Vaadake ometi, vaadake!...“
Kuid Nastenka ei vaadanud pilve, ta seisis vaikides nagu post. Hetke pärast surus ta end kuidagi aralt, kõvasti minu vastu. Ta käsi minu käes hakkas värisema; ma vaatasin teda... Ta toetus minu vastu veel tugevamini.
Sel hetkel möödus meist noormees. Äkki jäi ta seisma, vaatas meid teravalt ja astus siis jälle mõne sammu edasi. Mu süda hakkas värisema...“

Федор Достоевский „Белые ночи“ (1848).

„Gulliveri reisid“

Jonathan Swift
„Gulliveri reisid“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Inglise keelest tõlkinud Leo Anvelt.

See vankumatult maailmakirjanduse klassikasse kuuluv teos on esivanemaks kõikidele tänapäeva fantaasialugudele, iseäranis neile, milles riigikorda ja usuelu kirjeldatakse. Korruptsioon lokkab endiselt, seadused vajavad kriitikat, inimkond pakitseb veidrustest. Satiirikuna oli iirlane Jonathan Swift terav ja sarkastiline. Tegelaskond on omapärane ja põnev. Kuid mina olen seda alati pidanud rohkem poiste- kui tüdrukuteraamatuks ja kooliaastatel seda lugedes erilist naudingut ei saanud.

Illustratsioonid on põnevad, aga nende autorit ma ei tea – raamatus pole pildimeistrit nimetatud.

„Gulliveri reisid“ („Gulliver's Travels“ 1726; algse täieliku pealkirjaga „Travels into Several Remote Nations of the World. In Four Parts. By Lemuel Gulliver, First a Surgeon, and then a Captain of Several Ships“) kirjeldab Gulliveri nelja reisi. Osadeks vastavalt siis:
Teekond Lilliputti;
Teekond Brobdingnag'i;
Teekond Laputasse, Balnibarbi, Luggnagg'i, Glubbdubdrib'i ja Jaapanisse;
Teekond Hiihnhmide maale.
Kõik edasi antud nii, nagu tollastele maadeavastajatele ja meresõitjatele kombeks, pikituna kõikmõeldavate seiklustega.

Esimene osa, lilliputtide hulka sattumine ja sealne  elu-olu meeldis mulle lapsena lugedes kõige rohkem ja seda oli ka kõige lihtsam ette kujutada. Laevaarst Gulliveri juukseidpidi maa külge köitnud lilliputid osutusid nutikateks ja kasutasid Gulliveri ära sõjas naaberriigiga.  Naabersaare Blefuscuga kaua kestnud sõja põhjustas asjaolu, et lilliputid tegid muna sööma hakates katki muna terava otsa, aga vaenlased Blefuscus muna jämedama otsa. Gulliver vedas võrguga ära kogu Blefuscu laevastiku. Aga nii mõnigi asi, mida Gulliver tegi, põhjustas lilliputtide hulgas ebasoosingusse sattumise ja tal tuli põgeneda.

Väidetavalt on lilliputtide osa satiir suunatud Inglise valitsuse ja kiriku vastu XVII sajandil ja XVIII sajandi algul, aga ka mitmete kindlate sellal tuntud isikute ja riigitegelaste vastu.

Ülejäänud kolm osa mind lapsena eriti ei paelunud, kuigi hiiglaste maa, hobuste ühiskond jms on kirjaniku sule läbi oskuslikult ja osavalt kirja pandud. Olen jõudnud arvamusele, et Gulliveri reisid polegi lastekirjandus, ega ka mitte noortele mõeldud, nagu enamasti seda sildistatakse. Lugejal peaksid olema mõningadki eelteadmised ühiskonna toimimisest ja poliitilistest ning majanduslikest mehhanismidest – need eelteadmised aitaksid raamatut nautida ja selle satiirilisusest aru saada. Mõista ehk ka seda, miks autor oma elu lõpul kaldus süngemeelsusse ega näinud inimsool olevat olulist ega sügavat mõtet.

Tekstinäiteid:
„Oma surnuid matavad nad pea ees hauda lastes, sest liliputlased usuvad, et nad kõik uuesti üles tõusevad üheteistkümne tuhande kuu pärast, missuguse perioodi jooksul maa (mida nad kujutlevad lamedana) kummuli pöördub, nii et surnud oma ülestõusmisel juba jalul seisavad. Nende õpetlased on aga ammugi selle doktriini absurdseks tunnistanud, kuid komme püsib veel ikka lihtrahva hulgas.“

„Ma ei tea, kas väärib tähendamist, et hiihnhmide keeles pole ühtki sõna selleks, mis väljendaks midagi paha, välja arvatud need sõnad, mis on tuletatud jähuude inetusest või halbadest omadustest. Nii siunavad nad mõne sulase rumalust, mõnd lapse hooletust, jalga kriimustavat kivi, pidevat halba ilma ja muud sellesarnast epiteet jähuu lisamise abil. Näiteks hhnm jähuu, vhnaholm jähuu, ilnhmndvihlma jähuu, ja halvastiehitatud maja inholmhnmrohlnv jähuu.“

* Jonathan Swift (30. november 1667 – 19. oktoober 1745) oli iiri ingliskeelne kirjanik, satiirik, esseist ja anglikaani kiriku vaimulik, kelle teosed algselt ilmusid pseudonüümide all (nt Lemuel Gulliver) või anonüümselt.
Kirjaniku pilt kõnealusest köitest.

Jonathan Swift „Gulliver's Travels“.

„Jumalaema kirik Pariisis“

Victor Hugo
„Jumalaema kirik Pariisis“
Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Jüri Palm.

„Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi – ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise.“
(Victor Hugo veebruaris 1831, „Jumalaema kirik Pariisis“ algusleheküljelt. Tlk Joh. Semper 1971.)

Selle tsitaadi panin Facebooki sel aprillipäeval, kui Jumalaema kirik Pariisis põles.

Victor Hugo romaanist „Jumalaema kirik Pariisis“ olen ka siin blogis juba ammu kavatsenud kirjutada, aga aega on nappinud. Nüüd siis meenutan raamatut, mis minu ellu astus filmina.

„Jumalaema kirikut Pariisis“ on filmilinale toodud mitu korda. Mina mäletan erilisena 1956. a lavastaja Jean Delannoy (1908–2008) käe all valminud prantsuse-itaalia filmi, milles peaosades olid võrratud Anthony Quinn ja Gina Lollobrigida, kes on siinsetel filmikaadritel.

Käisin seda filmi vaatamas u 1960. a koos emaga. Film oli Nõmme kinos Võit alla 16aastastele keelatud, mina olin alles 14, aga ema viis mind sisse. Olen talle tookordse ebapedagoogilise käitumise eest olnud kogu elu tänulik. Emale meeldis filmi aluseks olnud romaan väga ja me mõlemad saime sel kinoskäigul tohutu elamuse.

Quinn Quasimodona ja Lollobrigida Esmeraldana sobisid oma rollidesse täiuslikult. Kõige taustaks oli aga Jumalaema kiriku kütkestav hoone. Originaalina nägin seda ehitist esmakordselt alles 2002. a Pariisis käies. Siis kirjutasin oma reisipäevikusse read:

„Jumalaema kirikus laulis koor. Panin küünla, et olla õnnelik. Kuskil siin hulgub Quasimodo vaim, kuigi teda pole kunagi olnud. Pariis on üldse täis loendamatuid kirjanduslikke vaime. Nad tulevad meelde isegi siis, kui nendele ei mõtle. Esmeralda oma kitsekesega samas Cité`i saarel, hüljatud Gavroche`iga eesotsas Bastille`i väljakul,  Remarque tegelased Triumfikaare juures ja niimoodi lõputult edasi.“

Victor Hugo romaane loeti mu noorusaastatel palju. Koolis õppisime „Jumalaema kirikut Pariisis“ juba õige varakult. Midagi selle õppimisest meenub kusagilt seitsmenda klassi paiku, keskkoolis käsitlesime teost juba põhjalikumalt.

Aga Hugo pole päris kindlasti lugemiseks väga varajases eas, sest tema raamatutes on nii palju mitmesuguseid kõrvalepõikeid, tema ajastule omaseid ja sealt tulevikku ning minevikku vaatavaid arutlusi, mille mitmekesisusest saab enam-vähem täielikult aru ainult juba laiema silmaringi ja suuremate kogemustega lugeja. „Jumalaema kirik Pariisis“ jääb lapsele ainult Esmeralda ja Quasimodo kurvaks looks, kuid see teos on tegelikult nagu paljude salalaegastega varandusekastike, millest järjest uusi kirjanduslikke ja filosoofilisi pärle ning varjundeid leiab.

Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ ilmus eesti keeles esmakordselt 1924. a Johannes Semperi tõlkes. Põhjalikult töötas ta selle tõlke ümber 1961. a, mil see ilmus sarjas „Suuri sõnameistreid“. Mäletan, et meil kodus oli esimene romaan Jumalaema kiriku kohta just selle sarja kujundusega, siia blogisse pandud kaanepildiga raamatu aga sain selle ilmumise aastal.

Tuleb siiski märkida, et küüraka kellalööja Quasimodoga oli eesti lugeja tuttav märksa varem, sest „Notre-Daame kellalööja, ehk ilus mustlasetüdruk: Üks kole lugu, mis Pariisi linnas sündinud“ oli Heinrich Laakmanni väljaandena ilmunud juba 1876. a.

Romaani tegevus algab 6. jaanuaril 1482 Pariisis Jumalaema kirikus ja selle ümbruses, kus toimuval narride pidustusel valitakse narride kuningaks kiriku kellalööja inetu, küürakas, kurt ja ühest silmast pime Quasimodo. Narride pidustused toimusid tollal tõepoolest ja võib ainult kujutleda, kui palju pilkeid, mõnitusi ja sõimusõnu sai tollastele narride kuningatele osaks.

Hugo alustas romaani kirjutamist 1829. a, mil käis arutelu, kas Jumalaema kirik senisest asukohast mujale viia või ümber ehitada. Hugo oli mõlemale vastu ja kirjutas oma romaani sõna otseses mõttes kiriku kaitseks. See kujunes omamoodi ülistuseks Jumalaema kiriku ajaloole ja arhitektuurile ja aitas seda imposantset hoonet veelgi kinnistuda prantslaste, eelkõige pariislaste südames ja hinges.

Tsiteerin Kalju Lehe ja Ott Ojamaa väliskirjanduse õpikut keskkoolile (1965): „Hugo on ületamatu kontrastide maalimises, ülitugevate värvide kasutamises. Esmeralda õhuline veetlus valab valgust Quasimodo grotesksele inetusele. Kuid nende hinges ja saatusrasketes kannatustes on palju siduvat. Phoebus seevastu on kellalööjale jäägituks vastandiks – nii välise hiilguse kui ka seesmise tühjusega. Tähendusrikas on ka ebardliku kellalööja kõlbeline üleolek oma isandast, õpetatud vaimulikust.“

Ja veel on „Jumalaema kirik Pariisis“ ood Prantsusmaa rahvale, suurte ja püsivate väärtuste loojale. Rahvale, kelle kanda on saatuse raskus, kelle anne ja töö aga ometigi elavad läbi sajandite.

Salapärane kreekakeelne sõna romaani alguses oli ΑΝΑΓΚΗ (anagkh), millele Semper on vasteks andnud „saatus“, praegused ingliskeelsed sõnastikud aga pakuvad rohkem tõlgendusi.

* Victor Hugo (1802–1885) alustas oma loometeed luuletaja ja näitekirjanikuna. „Jumalaema kirik Pariisis“ (1831) oli tema esimene proosateos, mida on nimetatud üheks parimaks ajalooliseks romaaniks prantsuse kirjanduses. Hästi on tuntud ka tema kolm suurt romaani: „Hüljatud“ (1862), „Meretöölised“ (1866) ja „Inimene, kes naerab“ (1869).

Piltidel: Victor Hugo foto ja Chifflarti pilt sellest, kuidas kerjused piiravad Jumalaema kirikut, on pärit postituses tsiteeritud väliskirjanduse õpikust; filminäitlejate fotod on internetist leitud kaadrid filmist.

Victor Hugo „Notre-Dame de Paris“ (1831).

„Kuumalaine Berliinis“

Dymphna Cusack
„Kuumalaine Berliinis“
Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud A. Aava.
Kujundanud Heldur Laretei.

Kestev kuumalaine tõi meelde ühe omal ajal väga populaarse teose.

Kui see raamat 1964. a eesti keeles välja anti, õppisin keskkoolis. Minu jaoks oli see küll üsna põnev lugemine, aga mitte niisugune, millest võinuks lemmikraamat kujuneda. 1961. aastal ilmunud teos oli päevapoliitiline, tegelased kuidagi skemaatilised. Teistest veidi enam joonistus välja peategelane austraallanna Joy, kes koos sakslasest abikaasa Stepheniga ja nende tütrega sõitis Lääne-Berliini külla mehe perekonnale. Stephen oli pärast Teist maailmasõda Austraaliasse elama läinud, abielu oli kestnud kümme aastat. aga kõik see, mida Joy Lääne-Berliinis teada sai, oli talle suureks üllatuseks.

„ „Ma ei sobi üldse sellesse ümbrusse,“ märkis Joy iseendale, vaadates oma peegelpilti trepil asuvas peeglis. Tema roheline tviidist reisikostüüm oli laitmatu, kuid ta päevitunud nägu moodsas soengus tumedate juustega näis selles ümbruses mingisugusel seletamatul kombel liiga ekstravagantsena. Hallis rippuvalt portreelt silmitsesid teda ühe esivanema sünged silmad ja hetkeks läbistas teda mõte: „Ta teab, et mina siia ei kuulu.“

Ootamatult ümbritses austraallannat natsism selle ehedal kujul. Vaoshoitud Joy hakkas protesteerima alles siis, kui sai teada, et tema tütre valutavat kurku on ravima kutsutud endine koonduslaagri julm arst. Aga see ei olnud ainuke raske teadasaamine, mis teda tabas. Võib-olla sellepärast, et romaani autor on naisterahvas, on ka teised naistegelased tugevad, neist omakorda jääb kõige rohkem meelde Stepheni ema, kes ohverdab enda poja pere tagasipääsemiseks Austraaliasse.

„Joy kaotas tasakaalu ning ema haaras tal jälle käsivarrest. „Võtke end kokku, Joy. Ei usu, et nad julgevad teie vastu midagi ette võtta. Ent kui te vajate arstimit närvide rahustamiseks, siis pidage meeles, et selles majas on olemas trepp ja tsüaniid. Nüüd aga minge! Meie käsutuses pole enam kuigi palju aega.““

Vaatasin GoodReadsist, et „Kuumalaine Berliinis“ on praegustelt lugejatelt häid hinnanguid saanud. Ju siis on tollased päevakajalised teemad nüüdki paljude jaoks aktuaalsed.

Illustratsioonid on huvitavad, nagu Laretei puhul oli tavapärane. Ainult et tema joonistatud portreed erinesid suuresti sellest, millistena ma raamatu tegelasi kujutlesin. See mittevastavus häiris mind lugedes palju. Aga ju oli kunstnikul neist kujunenud oma nägemus.

* Dymphna Cusack (21. september 1902 – 19. oktoober 1981) oli Austraalia tuntumaid kirjanikke.   
Foto on pärit „Kuumalaine Berliinis“ eestikeelse väljaande ümbriselakalt.

Dymphna Cusack „Heatwave in Berlin“ (1961).

„Tuletikke laenamas“

Maiju Lassila
„Tuletikke laenamas"
Kolm jutustust
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud ja illustreerinud Henn Rooneem.
Soome keelest tõlkinud Ernst Jaakson, Harald Lepik.

Raamat, mida mul lapsena kodus ei olnud, aga mida raamatukogust laenutasin. Lugema meelitas lustakas ja meeldejääv kaanepilt, mis tõotas naljakat sisu. Selle väljaande kaanepildi ja illustratsiooninäited leidsin internetist.

Ühiskonnakriitikat, mida selle Maiju Lassila jutuvalimiku puhul järelsõnas (L. Virolainen) ja kriitikas rõhutati, ma lapsena ei adunud, aga naljakas oli ainult esimene, kogumiku nimijutt „Tuletikke laenamas“ („Tulitikkuja lainaamassa“, 1910), kaks järgmist „Liiga tark“ („Liika viisas“, 1915) ja „Surnuist ärganu“ („Kuolleista herännyt“, 1916)  mõjusid kummaliselt arusaamatult ja masendavalt – ega ma mäletagi neid kuigi hästi. Soome kohta teadsin tollal vähe, kuigi koolis mu esimene pinginaaber pooleldi soomlane oli.

„Tuletikke laenamas“ algab soomlaslikult aeglase jutuajamisega, milles kaks külanaist ja neist ühe tukkuv mees oma naabrite ja tuttavate igapäevaelu lahkavad.

See oli väga muhedalt kirja pandud ja sisaldas argielu arusaamu. Naine saadab mehe kaheksa kilomeetri kaugusel asuvast talust tuletikke laenama. Mees peab teel olles liigutava kahekõne oma tulevaseks kirstuks valitud puuga, arutleb, et majanduslikult kasulikum oleks, kui naine temaga ühel ajal maetaks. Saab siis kokku kosjaplaanidele mõtleva talunikuga – tollesamaga, kelle igapäevaelu lahati. Saab ülesandeks talus maad kuulata, kas talunikul ikka tasub kosja minna. Seejärel algab paras jant, mis on väga lustakas lugemine ja millest ei puudu viinapudeli kummutamine, kuulujutt Ameerikasse rändamisest, sekeldused politseiga, leitud põrsas ja kaotatud hobune, mitu pruudikandidaati, koerust tegevad linnapoisid ja palju muud...

Ma ei tahaks siin kogu lugu ümber jutustada, sest „Tuletikke laenamas“ on eesti keeles mitmes trükis ilmunud, meie lavalaudadel on seda teatritükkidena palju mängitud, selle põhjal on mitu filmi tehtud, mida Soome televisiooni vahendusel näinud oleme.

Jutustust saab lugeda ka Gutenbergi projekti e-raamatust (soome keeles, http://www.gutenberg.org/ebooks/10927).

Huvitav on, et Eestis nimetatakse seda teost jutustuseks, Soomes käsitlevad kirjandusteadlased seda romaanina.

Et mul eestikeelset väljaannet käepärast pole, panen siia blogilugejaile kirjaniku stiilist aimu andmiseks mõned tsitaadid algkeeles:

„Ja mitä siitä sitten on, vaikka olisi miehellä miten kaunis nenä, jos ei ole sitten miehellä muuta mieheksi sanottavaa kuin housut.“

„Konsti on osata elää oikein, mutta vielä suurempi konsti on oikein kylpeä, niin jotta tuo syntinen lihakin saapi jotakin nauttia tässä ajallisessa elämässä…“

„Raastuvassa tuomari luki pitkän päätöksensä, jolla Antti Ihalainen ja Jussi Vatanen, molemmat Liperintaipaleelta, tuomittiin juopumisesta, rähinästä, hurjasta ajosta, katutappelusta, poliisin vastustamisesta, akkunan särkemisestä ja torikauppias Kankkusen kojun kumoon ajamisesta vetämään sakkoa niin ja niin paljon, korvaamaan vahingon sillä ja sillä summalla, sekä maksamaan kuluja ja kipurahoja sen ja sen verran. Tyynenä kuunteli Jussi alkua, mutta jo keskipaikoilla kirosi hän Antille: „Yhäkö sillä lemmolla piisaa!“ Ja kun siitä ei tuntunut loppua tulevankaan, kiehahti veri, ja kun tuomari oli lopettanut, sanoi Jussi hänelle suoraan: „Elä pölöpötä!““

„»Pitää vielä ottaa huomioon sekin, että rehellinen valehtelija ei koskaan salaa totuutta, vaan antaa sen tulla yhdessä mylläkässä varsinaisen valeen kanssa.“

„Tuletikke laenamas“ kohta kirjutab soome kirjandusteadlane Kai Laitinen oma  väga huvitavas käsitluses „Soome kirjanduse ajalugu“  (e. k Vagabund, 1994):

„Tegemist on puhtalt intriigile rajatud romaaniga, kus tikud on vaid ettekäändeks, kus kuhjatakse üllatavaid sündmusi ja keeratakse asju pea peale. Tegevuse „raketimootorina“, nagu on öelnud Tuomas Anhava, kasutatakse esiteks viinapudelit, mis ähmastab kangelaste plaane, ja hiljem plehkupannud põrsast, kelle tagaajamine neid taas uutele radadele viib.“

Tuomas Anhava on ka öelnud, et sellele romaanile on omane kiire tegutsemine ja aeglane jutt. Laitinen möönab, et romaani võib võtta kui rahva latentset enesekriitikat.

* Maiju Lassila ((28. november 1868 – 21. mai 1918) oli soome kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog. Foto Wikipediast.  >>>
Laitinen: „Juba Maiju Lassila nimi üksi on omaette probleem. Tema pärisnimi oli Algot(h) Tietäväinen, ta võttis hiljem perekonnanimeks Untola ja kasutas kirjanikuna nimesid Irmari Rantamala, Maiju Lassila ja J. I. Vatanen.“

* Ernst Jaakson. Ma ei tea, kas üks selle raamatu tõlkijaid oli tuntud diplomaat Ernst Jaakson (11. august 1905 – 4. september 1998, peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal) või mõni tema nimekaim.

* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Maiju Lassila „Tulitikkuja lainaamassa“ (1910).