„Aeliita“

Aleksei Tolstoi
„Aeliita“
Raamatust „Insener Garini hüperboloid. Aeliita“.
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
„Aeliita“ on tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Riskides ära pahandada kõik  „Insener Garini hüperboloidi“ austajad pean tunnistama, et minu lemmikjutustuseks selles raamatus oli ja on „Aeliita“. „Insener Garini hüperboloidi“ olin selle raamatu ilmumise ajaks vähemasti osaliselt lugenud mingist lehesabast järjejutuna, aga „Aeliita“ oli mulle uudiseks.

Tegelikult oli see jutustus ilmunud eesti keeles juba varem, 1930. a Looduse kroonise romaani sarjas,  tõlkijaks Alfred Kurlents. Tutvustati seda kui fantastilist romaani, mis on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. „Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gussevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas „Krasjana Nov“.“

Revolutsionäärina toimiv Gussev mind lapsepõlves kuigi palju ei huvitanud. Üldse jäi raamatu propagandistlikkus ja sotsiaalsus mulle kaugeks. Mind paelus armastuslugu – kõhklev insener Loss ja Marsi neiu Aeliita. Muidugi köitis mind võimalus lugeda Marsist, sest kosmonautika algusaastatel oli kõik tähtede ja planeetide kaugete maailmadega seotu meile põnev ja Mars erakordselt oluline unistuste ja juttude teema.

Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ peetakse nõukogude teaduslik-fantastilise kirjanduse esikteoseks ja koos mõni aasta hiljem ilmunud „Insener Garini hüperboloidiga“ alusepanijaks nõukogude teaduslik-ilukirjanduslikule fantastikale elik ulmekirjandusele.

Olen hoidunud „Aeliita“ ülelugemisest teadlikult, sest pelgan rikkuda oma kunagisi väga häid muljeid sellest teosest. Siiski usun, et see paelub ka nüüdisnoori. Sestap ei hakka ma sisu ümber jutustama – jäägu lugejatele raamatu avastamisrõõm. mis on omamoodi aktuaalne praegu, kui taas kavandatakse lendu Marsile.

„Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid ühte pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse.“

Ja tsitaat, mis on kogu elu mu südames helisenud:

„Aeglane sosin kostis ta kõrvu. Loss sulges otsekohe silmad. Uuesti kordus kauge ärev aeglane sosin. Kordus mingi imelik sõna. Loss teritas kõrvu. ja vaikse välguna tungis ta südamest läbi kauge hääl, mis kordas kurvalt ebamaises keeles:
„Kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, Taevapoeg?“
Hääl vaikis. Loss vaatas enese ette heledaks muutunud, pärani avatud silmadega... Aeliita hääl, armastuse, igaviku ja kurbuse hääl lendas läbi kogu maailmaruumi, hüüdis, kutsus ja päris: kus sa oled, kus sa oled, armastus...“

„Aeliita“ ERR-i kuuldemängude arhiivis (1961): http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/aeliita

* Krahv Aleksei Tolstoi (29. dets 1882 /10. jaan 1883/ – 23. veebr 1945) oli vene ja nõukogude kirjanik ning ühiskonnategelane. Põlvnes ta Tolstoide suguvõsast, kuigi tema sünnipära ümbritsesid saladused. Mitut tema olulist teost on korduvalt avaldatud ka eesti keeles, alates lastelooga „Nikita lapsepõlv“ ja lõpetades mahukate ajalooliste romaanidega (triloogia „Kannatuste rada“ ja „Peeter Esimene“). Tema rõõmsameelseim tegelane on aga „Kuldvõtmekese“ Buratino.

<<< Kõrval on enimlevinud foto Aleksei Tolstoist.

Алексей Толстой „Аэлита“ (1922).

"Tarmukate brigaad"

Vladimir Kurotškin
"Tarmukate brigaad"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud O. Aloe.
Illustreerinud Arseni Schultz.
Kaane kujundanud Toivo Kulles

Kord sügisesel argipäeval veeres mööda teed auto. Ameerika ajakirjanik mister Whilchfield sõitis tutvuma metallurgide vabriku-tehasekooliga, kus teda võttis vastu komsorg Igor Beskaravainõi, kes oli valmis külalist tutvustama tööjõureservide kasvatamise riikliku süsteemi kogu tähtsusega. Samal ajal aga sõitis maale uusi õpilasi värbama tööstuspraktika-õpetuse meister, tehase martääntsehhi endine kaadritööline, terasekeetja Makar Ivanovitš.

Nii see raamat algab. Tüüpiline sotsialistlik realism noorsoole mõeldud kujul. Noorte elust pärast sõda, sellest, kuidas poistest kasvatati töömehi, kuidas nad elasid tööstuskooli õpilase elu, saadetuna teele vanemate sõnadest: "Ta läheb töölisklassi täiendama, mitte häbistama! Tulekul hinnatakse praegugi inimest tema riietuse, minekul aga tema mõistuse järgi..." Põhjalikud kirjeldused terasekeetmisest, tööpaatos, aga ka poiste kähmlused ja kraaklemine.

Lapsena mulle see raamat ei meeldinud, millalgi lugesin selle küll läbi, kuid midagi erilist selles ei leidnud. Oli rohkem poiste raamat, kuigi natuke ka nende esimestest armumistest juttu oli. Kui mõnikümmend aastat hiljem juba ajakirjanikuna Uuralites metallurgiakombinaatides käisin, siis tuli loetu mulle meelde. Mõned Beloretski valutehase martäänahjud olid just selle raamatu aegadest pärit ja, nagu hiljem selgus, kõik töölised ka lapsepõlves "Tarmukate brigaadi" lugenud.

Huvi pärast vaatasin järele, et Raamatukois maksab see raamat praegu 10 eurot.

* Vladimir Kurotškin (1910-1980) sai tuntuks oma töölisteemaliste olukirjeldustega. Sündinud ja õppinud Moskvas, töötanud seal tehases ja seejärel ajalehes "Trud", sõja-aastatel oli rindekorrespondent, seejärel kutseline kirjanik.

* Arseni Schultz (23. dets 1910 Tallinn - 23. sept 1976 Мoskva) oli vene nõukogude graafik. Tema illustratsioonid selles raamatus olid võetud "Tarmukate brigaadi" venekeelsest, 1947. a Moskvas ilmunud väljaandest. Wikipedias on tema kohta ka pikemalt kirjutatud.

Владимир Курочкин "Бригада смышленых" (1947).

"Suur vastasseis"

Leo Kassil
"Suur vastasseis"
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1949.
Vene keelest tõlkinud Hardi Tiidus.
Kaanepilt: Toivo Kulles.

Kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamat koolitüdruk Siima elu seitsmest aastast.

Kolmeteistkümneaastasest Siima Krupitsõnast sai ootamatult filminäitleja, peaosaline Ustja 1812. a Isamaasõjast jutustavas mängufilmis. Paljus kujundas tema saatust rezissöör Rasštšepei. Paljut, mida ta filmimisel teada sai ja koges, läks Siimal vaja mõned aastad hiljem, 1941. a juunis alanud Suures Isamaasõjas.

"Suure vastasseisu" esimese osa "Minu Ustja" kirjutas Kassil 1940. a ja pärast selle ilmumist 1941. a hakkasid lugejad temalt paluma jutustusele järje kirjutamist. Teine osa "Moskva valgus" valmis 1947. a ja selle lõpuleheküljed  räägivad Siima kahekümnendast sünnipäevast, päevast, mil lõppes suure linna sõjaaegne pimendamine.

Sõjaraskused, Moskva ja moskvalaste elu sõja ajal, noorusarmastus, kutsumus, unistused - kõigist neist ja veelgi enamast kirjutas Kassil nii, et tema jutustust oli väga huvitav lugeda. Mulle meeldis see, kuidas lapsed panid kirja oma tulevikuunistusi, et neid aastate pärast uuesti üle lugeda ja nende täitumist jälgida. Meeldis, kuidas nad vaatasid suure vastasseisu ajal Marssi ja unistasid rahulikust elust.

Minu meelest oli "Suur vastasseis" hea, elujulge ja romantiline raamat.

Mõned tekstinäited:
Rasštšepei sõnad Siimale pärast filmi esilinastust: "Mis, kas Ustjast on kahju lahkuda? Pole vajagi... Ustja peab teisse püsima jääma. Aga ta ärgu hoidku teid kinni, vaid lükaku edasi, kaugemale! Sest Ustja ise oleks kaugele jõudnud, kui tollal poleks säärast neetud elu olnud. Teie saatus aga - seda ei saa Ustja omaga võrreldagi. Näete, milline aeg teie elule osaks on langenud. Kuidas Ustja teid kadestanud oleks!... Ja teie ise astuge julgelt. Kinole pole esialgu tarvis rohkem mõelda. Õppida on vaja. Ärge tammuge paigal. Teist saab elus asja."

Siima nukrus: "Amed, Amed, kallis ustav sõber, kui vähe me saime sinuga sõbrad olla! Kui lühike oli meie sõprus! Ja ma nutan, nutan kibedasti, vaikivana, surudes oma näo üleni Kurbani umbsesse karvamütsi. Meie all aga, vahel ärevalt norsates, vahel kabjaga kärsitult lund kaapides hirnahtab tasa orvuks jäänud Düldjal..."

"Las nad kaovad kevadise pealinna tuledesse ja tänavatesse. Selliseid, nagu nemad, on täna palju heledasilmalises linnas - Moskvas. Soovime neile ustavat ja hella sõprust, vaatame neile veel viimast korda järele ja sulgeme vaikselt nende järel raamatu."

* Lev Kassil (27. juuni/10. juuli 1905 - 21. juuni 1970) oli rikkaliku loominguga kirjanik. Sündinud intelligentses juudi arstide perekonnas, õppis ta tööstuskoolis ja hiljem Moskva Riikliku Ülikooli matemaatika-füüsikateaduskonnas. 1925. a pühendus kirjandusele, kirjutades palju põnevat lastele ja noortele, mõeldes nende jaoks välja fantaasiamaailmu (Švambranija, Sinimägede maa jt) ja kajastades ka nende elutegelikkust. Tema eestvedamisel kujunesid Majakovski algatatud lastekirjanduse päevadest lastekirjanduse nädalad.

Huvitav fakt kirjaniku eluloost on see, et Lev Kassil suri infarkti, vaadates jalgpalli MM-i finaalmatši teleülekannet.

Eesti keelde on lisaks "Suurele vastasseisule" tõlgitud ka tema raamatud "Mu kallid poisid", (koos Maks Poljanovskiga kirjutatud) "Noorema poja tänav", "Elu, nagu olema peab" jm.

Лев Кассиль "Великое противостояние" (1941-1947)

"Sevani kaldal"

Vahtang Ananjan
"Sevani kaldal"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Viktor Grünberg.
Illustreerinud V. Jermolov.
Kunstiliselt kujundanud Toivo Kulles.

Praegu mäletatakse Vahtang Ananjani eesti keelde tõlgitud teostest rohkem 1957. a seiklusjuttude sarjas ilmunud "Pantrikuru vange", milles Armeenia lapsed mägedes seiklesid (ja millest tuleb siin blogis ehk edaspidi juttu). Vähem teatakse, et 1953. a ilmunud "Sevani kaldal" kujutab endast "Pantrikuru vangidele" sisu poolest eelnenud raamatut, võiks öelda, et samateemaliste teoste esimest osa. Said ju "Pantrikuru vangide" noored tegelased oma seiklustele otsest tõuget veidi varem Sevani kaldal seiklenud noorte naturalistide eeskujust.

Raamatu sissejuhatuses tutvustas autor põhjalikult Väike-Kaukasuse mäestiku rüpes hiiglaslikus kaljuliuas asuvat Sevani järve ja sellest välja voolavat Zangu jõge. Samuti kohalike uskumusi seoses hirmutavate Mustade Kaljudega, mille sisemusest kostis raskeid tumedaid oigeid ja ohkeid, nagu olnuks seal põrguvärav.

Kamo, Armen, Grikor, Seto ja tütarlaps Asmik - need on noored vaprad peategelased, kes on palju kuulnud Kamo vanaisa Assatur-Habemiku lugusid ja tahavad oma nahal kontrollida nende tõelevastavust. Kõik on põnevalt kirja pandud ja võib ehk ka tänapäevasele lugejale köitev olla. Nende seiklused kulmineeruvad kuivavale orule nii vajaliku vee leidmisega - tänu sellele saavad nad külarahva jaoks kangelasteks.

Et oli Stalini-aeg, ei saanud autor mööda ka kohustuslikust kummardusest Stalinile: päris raamatu lõpus sõidavad noored kangelased Moskvasse noorte naturalistide keskjaama ja külaelanikud loodavad, et ehk kohtuvad nad ka Staliniga. Muidu aga ei ole raamat üle- ega sundpolitiseeritud ja seda võibki võtta noorte naturalistide seiklusena.

Armeenias oli "Sevani kaldal" ülipopulaarne lugemine ja seda tõlgiti paljudesse keeltesse. Nii sai kauge Armeenia paljude maade noortele lugejatele lähedaseks.

* Vahtang Ananjan (8. aug 1905 - 4. märts 1980) oli armeenia kirjanik, kes jõudis juba enne Suurt Isamaasõda kirjutada mitu raamatut ("Violetsetel kõrgustel", "Koopaelanikud" jm). Seejärel oli ta sõjakorrespondent ja pärast sõda kirjutas taas raamatuid: "Pärast sõda", "Jahimehe jutustused" "Lapsepõlv mägedes". mitmeköiteline populaarteaduslik raamat Armeenia loomariigist jt. "Sevani kaldal" järgi tehti ka film "Mägijärve saladus".
Pildil on Vahtang Ananjan Armeenia 2006. a postmargil.

Вахтанг Ананян "На берегу Севана". (1945-1946)
Վախթանգ Անանյան "Սևանի ափին".

"Angerja teekond"

 Aadu Hint
"Angerja teekond"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Ei mäletagi enam, millal ma viimati angerjat sõin. Lapsepõlves küll üsna sageli, igatahes ei olnud see mulle tundmatu kala. Ja üks mõnekümne aasta tagune pentsik angerjaseik on veel meeles, kui töötasin ajalehes Noorte Hääl ja lehe juubelipeol esinejate punt (praegu väga tuntud kultuuriinimene oma õpilastega) kogus saalis kaetud banketilaudadelt oma taldrikutele kokku kõik angerjatükid, midagi teistele mekkimiseks jätmata.

Aadu Hindi "Angerja teekonda" lugesin juba enne kooliminekut ja koolis oli see kohustuslik kirjandus. Ei hakka salgama, et raamatuke oli mulle igav - võimalik, et liiga vara loetuna. Kalapüügist ja rannarahva elust ei teadnud ma suurt midagi - neile, kes sellega lähemalt kokku puutusid, võis "Angerja teekond" vägagi huvitavana tunduda. Eks ta ju olnud oma aja kohta üpris tugev populaarteaduslik noorteraamat. (Hiljem leevendas Hindi "Tuuline rand" mu teadmatust rannarahva elust suuresti, aga see oleks juba hoopis teine teema.)

Raamatus räägib onu Peeter Tallinnast Kalanduse Uurimise Instituudist Saaremaa lastele loo angerja elust, mis põimub Hindi kirjapanekus laste igapäevaeluga. Laste nimed ja eluseigad olevat olnud pärit Aadu Hindi enda ja tema vendade perest, kus Ats=Aadu, Juku=Johannes, Kusti=Konstantin ja Tiiu kohta ei oska ma midagi öelda. Vähemasti nii tollal vanemad inimesed rääkisid, kontrollinud ma selle tõelevastavust pole.

Üks tekstijupp raamatu lõpust:

"Järgmisel kevadel oli ta Sargasso meres.
Siin, oma kunagises sünnihällis, ta kudes ja pärast seda suri, olles lõplikult väsinud pika matka paljudest pingutustest. Ta kõhnunud laip vajus allapoole. Ent üles, päikesele ja elule vastu õõtsusid ta kolmsada tuhat tibatillukest maimu. Nad olid klaasina läbipaistvad, sõid ahnelt ja kasvasid kiiresti. Jõudnud pinnakihtidesse, hällisid nad mõnda aega sooja ja soolase Sargasso mere kirjude adruvaipade vahel, kuni neidki, nagu kunagi omal ajal nende ema, haaras võimas Golfi hoovus oma turjale ja hakkas lustakalt kandma kauge Euroopa ranniku poole. Ja küllap sattus neist mõni uuesti Eestissegi, sest on siis meie vetes puudu rikkalikust söögipoolisest, nagu kalakudust, vähikestest, konnapoegadest, viidikatest, kivitrullidest, vihmaussidest - kõigest sellest, mis nende emale omal ajal nii hästi maitses."

* Loe ka teksti "Angerjas" Koržetsi Õpiköögist,  kus muu hulgas selgitatakse, miks vajaks Aadu Hindi kunagine raamatuke "Angerja teekond" ümberkirjutamist, uut ja väga traagilist lõppu.

* Aadu Hint (10. jaanuar 1910 - 26. oktoober 1989) oli eesti kirjanik ja ühiskonnategelane. Tema looming kajastab valdavalt kalurite ja muu rannarahva elu. Eesti NSV rahvakirjanik (1965). Teosed: "Pidalitõbi" (1934), "Vatku tõbilas" (1936), "Kuldne värav"  (1937), "Tulemees" (1939), "Metshaned" (1945), "Tuuline rand" (4 köidet, 1951-1966), "Vesse poeg" (1948), "Angerja teekond"  (1950), "Hundid ja kitserahvas" (1956), "Oma saar" (1977), näidendeid jm.

"Pääsusaba lahel"

Jüri Piik
"Pääsusaba lahel"
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1949.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Kaksipidine raamat. Kirjutatud Stalini ajal. Hilisem "Tagametsa tiivuline pere" enam nii poliitiline ning propagandistlik ei ole ja keskendub loodusele, lindudele ja noortele naturalistidele.

"Pääsusaba lahel" ühe poole moodustavad poiste - Valduri ja Ennu - seiklused, mis peavad neist kasvatama "ausad ja julged nõukogude patrioodid, kes teevad au oma vanemaile ja oma rahvale". Kiidulaul pioneeriorganisatsioonile,  kutse võitlusele juunipöördega saavutatud iseseisva elu eest ja sõja puhkemisel alanud võitlusele saksa okupantidega, mis pidi viima "nõukogude rahva täieliku võiduni" ja mis poiste igapäevaelu pahupidi pööras.

Mulle meeldis see raamat, mille sain 1952. aastal, oma teise poole pärast, milleks on Jüri Piigile omane looduse mõistmine ja kirjeldamine. Ainest liblikaliikide tundmaõppimiseks oli "Pääsusaba lahel" palju.

Veel praegugi, kui näen uhket admirali või pääsusaba või ka palju tavalisemaid liike, tuleb mulle see raamat meelde, kuigi nüüd saab internetist liblikate määramiseks veel võrratult rohkem teada, kui Jüri Piik suutis kirja panna.

"Valdur jäi hetkeks sambana oma kohale seisma, kuid seda ainult hetkeks. Siis aga, pahandades oma pikameelsuse ja saamatuse üle, tormas ta uuesti liblikale järele. Nüüd tundis ta juba oma liblikaküti au puudutatud olevat. Ta otsustas liblikat jälgida kas või kümnete kilomeetrite kaugusele. Ükskord peab see kangekaelne uhke lendaja ikkagi maha istuma ja siis - siis püüab ta juba väledam ja osavam olla..."

* Toivo Kulles (1918-1986) oli graafik, kelle illustreeritud on paljud tolleaegsed lasteraamatud (Erni Krusteni "Sinisulg depoost", Aadu Hindi "Angerja teekond" jt),  samuti paljud raamatud sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt".

Huvitav fakt:  ta joonistas pilte ka lasteväljaannetele ja käis koos teiste kunstnikega koolides külas. Umbes 1950. aasta paiku ilmusid ajakirjas Pioneer sageli piltjutustused erinevate koolide elust. Mul on meeles, et üks neist algas kellegi värssidega: "Lehmja kooli poole tulles / teel kunstnikud on Kütt ja Kulles". Kütt oli tollal tuntud kunstnik Allex Kütt, Kulles aga Toivo Kulles.