"Kirjandusteadlase jutustused"

Irakli Andronikov
"Kirjandusteadlase jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1952
Tõlkinud Hardi Tiidus.
Kaanekujundus: N. Aljak

Selle raamatu esmalugemine jättis mulle kustumatu mulje. Olin tollal umbes kaheteistaastane ja selle tagasihoidliku kaanekujunduse ja rohkete fotodega raamatu tõin raamatukogust. Selles kirjeldatud inimestest ja kohtadest teadsin tollal üsna vähe, aga tuntud kirjandusteadlane Irakli Andronikov oli selle kirjutanud niimoodi, et lugejana sain põnevusega sammhaaval järgneda talle tema otsingutel ja rännakutel, mis enamasti kõik olid seotud tema põhilise uurimisobjekti - Mihhail Lermontovi elu ja loominguga.

Selle raamatu eestikeelset varianti ei ole mul käepärast ja seetõttu ei saa ma siia panna tsitaate. Ka ei mäleta ma, mitu jutustust selles oli. Kõige rohkem meeldis mulle "N. F. I. mõistatus" (oletan, et selle loo eestikeelne pealkiri oli otsetõlge vene keelest), milles Andronikov detailselt kirjeldab, kuidas püüdis leida selgust, kellele on Lermontov pühendanud oma luuletused, mille peakirjas on tähed N. I või N. F. I. Oma otsingute lõpuks õnnestus Andronikovil leida, et sama daam peitub ka luuletuste taga, mille pealkirjas olid muud tähed,  X või lihtsalt kolm tärni. Ja luuletusi kirjutas Lermontov talle mitte neli, vaid lausa kolmkümmend.

See oli kaunis naine, kellesse Lermontov oli kogu südamest armunud oma kuueteistkümnendast eluaastast alates, kuid kes teda n-ö pettis, valides enda abikaasaks teise mehe. Natalja Fjodorovna Ivanova väljavalitu, keegi Obreskov, osutus aga üsna tühiseks ja seda tõenäoliselt ka nende järglaste silmis, sest Andronikovi küsimusele, miks nad pole kunagi kellelegi rääkinud, et Lermontov nende vaaremale luuletusi kirjutas, vastasid nad, et kas nad oleksid siis pidanud kõigile tunnistama, et vaarema tegi vale valiku ja kurvastas Lermontovi.

Siine pilt kaunist N.F. I-st (V. Binnemanni joonistus) on just see, mille Andronikov oma otsingutel leidis. Millegipärast jäi see mulle raamatust väga hästi meelde koos sõnadega, mis on pärit Lermontovi luuletusest:
"Ta uhke inimeste suhtes, kuid saatusele alistudes ta pole kaval ega uhke". - "С людьми горда, судьбе покорна, Не откровенна, не притворна…"

Just niisugusena kujutlesin ma tõelist daami, ideaalset naist, kes, nagu Puškini ja Lermontovi aegsed kaunitarid sageli, ütles: "Kes mind hooletusse jätab, see kaotab mu..."

Mõni päev tagasi lugesin Andronikovi ""Kirjandusteadlase jutustused" uuesti üle, sedapuhku e-raamatuna vene keeles, milles need ju kirjutatud on. Kokku oli neid 11.

Ehedalt tuli meelde kirjeldus sellest, kuidas Andronikov leidis vana portree, millel arvas olevat kujutatud Lermontovi, ja kuidas ta selle uurimiseks kasutas kõikvõimalikke oma aja füüsika edusamme, saades lõpuks kinnituse hoopiski kriminalistikaprofessorilt.

Taas, nagu lapsepõlves seda raamatut lugedes, uitasin koos Andronikoviga ka Aragvi jõe kaldaradadel, otsides paika, mida Lermontov joonistanud oli. Lõpuks selgus, et see joonistus kujutas kohta, kus toimub Lermontovi kuulsa "Deemoni" tegevus. Andronikov aga sai kinnitust, et Lermontovi meisterlikud joonistused ei olnud pelgalt rändava ohvitseri igavlemisest ajendatud lõbu, vaid omamoodi ülestähendused, pildimärkmed, osa tema vaimustunud ja visast tööst, milles peegeldusid tema loomemeetodid ja tema rohkete annete kooskõla.

Irakli Andronikov ise on kirjandusteadlase otsinguid võrrelnud detektiivi seiklustega, kui ta leiab väikseid, peaaegu tabamatuid vihjeniidiotsakesi ja seob neid kokku nii, et moodustub vaade kirjaniku elule, saatusele ja loomingule.

* Irakli Andronikov (ka Andronnikov, Andronikašvili; 15. /28./ sept 1908 - 11. juuni 1990) oli kirjanik ja kirjandusteadlane, telesaatejuht. Pälvinud Lenini preemia ja NSV Liidu riikliku preemia. Filoloogiadoktor.
Pärit Gruusia sügavate juurtega aadliperekonnast tundis ta suurt huvi Puškini- ja Lermontovi-aegse Venemaa ajaloo vastu. Põhihuviks alates 1934. aastast kujunes Lermontovi elu ja looming, aga ta on uurinud ka Puškini, Karamzini, Belinski jt loomingut. Väga hea jutuvestjana oli ta hinnatud esineja kõikvõimalikel kirjandusõhtutel, ka oli tal väga lai tutvusringkond, kuhu kuulusid rohked kultuuri- ja kirjandustegelased.

Ираклий Андроников "Рассказы литературоведа" (1949).

"Kass ja koer"

Boriss Jemeljanov
"Kass ja koer"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1955.
Tõlkinud Hardi Tiidus.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Eelmist postitust tehes jäi näpuvahele teinegi samast ajaperioodist pärinev suureformaadiline toredate piltidega lasteraamat eelkooliealistele. Põnevaks teevad selle tõlkija ja illustreerija nimed, mis on palju aastaid hiljem saanud kuulsaks tunnustatud vanameistrite omadena.

Lastesõbralikud loomalood hallile kassipoeg Jutsile hirmsatest saapakutsikatest; Vaska-nimelisest setterist, kellele peremehe hääle kuulmine telefonist üllatusena tuli; veel kord Jutsist, kes suureks kasvanuna sõbrunes plüüšist mängukoeraga, ja jahikoer Sentast, kellele tibupoeg nokaga nina pihta lõi... Ei midagi erilist, aga omamoodi südamlikud kõik.

* Boriss Jemeljanov (16. aug 1903-1965). Õppis Valeri Brjussovi nimelises kõrgemas kirjanduskoolis, kirjutas palju lastele. Kirjanik Anatoli Aleksin on teda iseloomustanud nii: "Ma tundsin teda... Ta oli lõbus ja hea inimene, armastas lapsi ja loodust, käis kalal ja rändamas. Kogu tema elu oli rännak."

Борис Емельянов "Кот и собака" (1954).

"Suur vastasseis"

Leo Kassil
"Suur vastasseis"
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1949.
Vene keelest tõlkinud Hardi Tiidus.
Kaanepilt: Toivo Kulles.

Kooliealiste keskmisele ja vanemale astmele mõeldud raamat koolitüdruk Siima elu seitsmest aastast.

Kolmeteistkümneaastasest Siima Krupitsõnast sai ootamatult filminäitleja, peaosaline Ustja 1812. a Isamaasõjast jutustavas mängufilmis. Paljus kujundas tema saatust rezissöör Rasštšepei. Paljut, mida ta filmimisel teada sai ja koges, läks Siimal vaja mõned aastad hiljem, 1941. a juunis alanud Suures Isamaasõjas.

"Suure vastasseisu" esimese osa "Minu Ustja" kirjutas Kassil 1940. a ja pärast selle ilmumist 1941. a hakkasid lugejad temalt paluma jutustusele järje kirjutamist. Teine osa "Moskva valgus" valmis 1947. a ja selle lõpuleheküljed  räägivad Siima kahekümnendast sünnipäevast, päevast, mil lõppes suure linna sõjaaegne pimendamine.

Sõjaraskused, Moskva ja moskvalaste elu sõja ajal, noorusarmastus, kutsumus, unistused - kõigist neist ja veelgi enamast kirjutas Kassil nii, et tema jutustust oli väga huvitav lugeda. Mulle meeldis see, kuidas lapsed panid kirja oma tulevikuunistusi, et neid aastate pärast uuesti üle lugeda ja nende täitumist jälgida. Meeldis, kuidas nad vaatasid suure vastasseisu ajal Marssi ja unistasid rahulikust elust.

Minu meelest oli "Suur vastasseis" hea, elujulge ja romantiline raamat.

Mõned tekstinäited:
Rasštšepei sõnad Siimale pärast filmi esilinastust: "Mis, kas Ustjast on kahju lahkuda? Pole vajagi... Ustja peab teisse püsima jääma. Aga ta ärgu hoidku teid kinni, vaid lükaku edasi, kaugemale! Sest Ustja ise oleks kaugele jõudnud, kui tollal poleks säärast neetud elu olnud. Teie saatus aga - seda ei saa Ustja omaga võrreldagi. Näete, milline aeg teie elule osaks on langenud. Kuidas Ustja teid kadestanud oleks!... Ja teie ise astuge julgelt. Kinole pole esialgu tarvis rohkem mõelda. Õppida on vaja. Ärge tammuge paigal. Teist saab elus asja."

Siima nukrus: "Amed, Amed, kallis ustav sõber, kui vähe me saime sinuga sõbrad olla! Kui lühike oli meie sõprus! Ja ma nutan, nutan kibedasti, vaikivana, surudes oma näo üleni Kurbani umbsesse karvamütsi. Meie all aga, vahel ärevalt norsates, vahel kabjaga kärsitult lund kaapides hirnahtab tasa orvuks jäänud Düldjal..."

"Las nad kaovad kevadise pealinna tuledesse ja tänavatesse. Selliseid, nagu nemad, on täna palju heledasilmalises linnas - Moskvas. Soovime neile ustavat ja hella sõprust, vaatame neile veel viimast korda järele ja sulgeme vaikselt nende järel raamatu."

* Lev Kassil (27. juuni/10. juuli 1905 - 21. juuni 1970) oli rikkaliku loominguga kirjanik. Sündinud intelligentses juudi arstide perekonnas, õppis ta tööstuskoolis ja hiljem Moskva Riikliku Ülikooli matemaatika-füüsikateaduskonnas. 1925. a pühendus kirjandusele, kirjutades palju põnevat lastele ja noortele, mõeldes nende jaoks välja fantaasiamaailmu (Švambranija, Sinimägede maa jt) ja kajastades ka nende elutegelikkust. Tema eestvedamisel kujunesid Majakovski algatatud lastekirjanduse päevadest lastekirjanduse nädalad.

Huvitav fakt kirjaniku eluloost on see, et Lev Kassil suri infarkti, vaadates jalgpalli MM-i finaalmatši teleülekannet.

Eesti keelde on lisaks "Suurele vastasseisule" tõlgitud ka tema raamatud "Mu kallid poisid", (koos Maks Poljanovskiga kirjutatud) "Noorema poja tänav", "Elu, nagu olema peab" jm.

Лев Кассиль "Великое противостояние" (1941-1947)

"Tisza kaldal"

Aleksandr Avdejenko
"Tisza kaldal"
Sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt".
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957.
Tõlkinud Hardi Tiidus.
Illustreerinud Allex Kütt.

Minu mäletamist mööda ilmus "Tisza kaldal" esialgu mingis ajalehes (vist oli see Noorte Hääl, aga võin ka eksida) järjejutuna. Põnev oli järgmist osa oodata ja tegelased jäid niisuguse järjepanu lugemisega ülihästi meelde. Selle leheloo ja hilisema raamatuväljaande põhjal on paljud tollased noorukid oma mälestustes kirjutanud: "... tahtsin piirivalvuriks saada, sest olin läbi lugenud raamatu "Tisza kaldal"".

Raamat "Tisza kaldal" sisaldas teist jutustust ka - "Mägede kevad" -, millest mulle jäid eriti meelde verhoviinlaste trembiitad, mida nii lustimiseks kui ka hädaohust teatamiseks puhuti. "Mägede kevad" polnud lihtsalt kauni aastaaja tähis, vaid olulise piirikaitseoperatsiooni koodnimetus. Väidetavalt on neil kahel jutustusel veel kolmaski järg, "Doonau ööd", mis samuti pajatab piirivalvuritest, aga mida vist pole eesti keelde tõlgitud.

"Tisza kaldal" algas parašütistide heitmisega tundmatult lennukilt Karpaatide kohal. Sel pimedal märtsiööl olid Javori linnaosakonna töötajad eesotsas ülema major Zubaviniga valvsad. Kohe sekkus ka kindral Gromada. Detailselt kirjeldas autor otsijate tegevust ja plaane. Parašütistid lihtsalt pidid vahele jääma. Piiriga oli kõik selge, see oli kindel nii paberil kui maapinnal, isegi võsa vahel polnud kogemata üle piiri koperdamist karta. Kes tuli, kas taevast või maad mööd, tuli meelega.

Piiririkkuja Clark oli "inimene salajase eluga. Alandlik ja kuulekas, vihkas ta südames oma karjääritegevaid ülemusi, noid memmepoegi, kes kunagi ei riskinud eluga. Kadedusest tingitud vihkamine ei takistanud teda aga põrmugi kannuseid teenimast, karjääri tegemast. Karjääri teha oli ta aga otsustanud iga hinna eest. Ta ei jää peatuma poolel teel, olgu oht nii suur kui tahes. Ja mis olekski elu ilma varanduseta, ilma kõrge seisundita.

Clark teadis kindlasti, et ta ei pääse  kunagi üles mööda karjääritreppi, kui ta ei ületa seda kolmandat või neljandat, igal juhul otsustavat astet - Karpaate. Ta ei näe koloneli ega isegi majori paguneid, kui ta selle ülesandega toime ei tule. Ei, ta teeb kõik. Ta avab endale tee Pentagoni kõige tähtsamatesse ja salajasematesse kabinettidesse..."

Oleks lausa kuritegu "Tisza kaldal" ja "Mägede kevad" sisu  poolest üksipulgi lahti kirjutada, parem on jätta nende põnevust praegustele lugejatelegi avastamiseks.

Kuigi mitte kirjanduslikud meistriteosed, on need seiklusjuttudena üliköitvad ja haakuvad ju omamoodi ka praeguste sündmustega Ukrainas ja seoses Eston Kohveri juhtumiga Eesti piirilgi.

Eesti keelde tõlgitud "Tisza kaldal" sai ruttu, juba järgmisel aastal ka kuuldemänguks, milles osalesid Voldemar Panso, Aksel Orav, Ruut Tarmo, Arvo Kruusement, Rein Aren jpt nii lavalaudadelt kui raadiohäältena tuntud suurepärased näitlejad. Režissöör oli Kaarel Toom.

Kuuldemäng "Tisza kaldal" (Eesti Raadio, 1958):
https://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-tisza-kaldal

* Aleksandr Avdejenko (8. /21/ aug 1908 - juuni 1996) oli vene nõukogude ajakirjanik ja kirjanik. Ta sündis Donetski oblastis Ukrainas kaevuri perekonnas, töötas Donbassi kaevandustes ja Magnitogorski ehitusel, kuni 1933. aastal debüteeris n-ö suures kirjanduses romaaniga "Ma armastan", mis sai väga populaarseks. Õppis Moskva kirjandusinstituudis, töötas Pravda toimetuses, 1940. a tehti tema stsenaariumi järgi film "Elu seadus", mis aga sai karmi kriitika osaliseks - Avdejenko visati välja komparteist ja kirjanike liidust (kuhu ta pärast sõda küll ennistati). 1941. a sai temast rindemees, seejärel sõjakorrespondent. Kirjutas üle 40 raamatu, mis kriitikute sõnul pole ulatunud üle keskpärasuse.

Александр Авдеенко "Над Тиссой" (1954), "Горная весна" (1955).