28/12/2020

Vahepala: kuidas BBC uus „Tuhkur Hobune“ mu tuju rikkus

Panen ka siia mu teise blogi „Kruusatee“ postituse Agata Christie „Tuhkur Hobuse“ järgi tehtud uuest filmist. Esiteks pole siin ammu vahepalasid olnud ja teiseks sobib „Tuhkur Hobune“ kui mu noorpõlvetuttav hästi siinse blogi postituste hulka. Topelt ei kärise :)

Ei tea, kuidas on teistega, aga kui ma poest mingit kindlat minu vajadustele vastavat ja väljakujunenud kaubamarki ostes saan toote, millel on hoopis teised omadused, siis olen mõistagi pettunud. Mingil määral võib seda tõdemust laiendada ka siis, kui mõnda kirjanduslikku ammust ja head tuttavat eest leida lootes juhtutakse vana loo täiesti uutmoodi serveeritud sündmustikule ja tegelastele.

Mark Easterbrook on „Tuhkur Hobuse“ uues versioonis (The Pale Horse,.BBC 2020, stsenarist Sarah Phelps) meeldiva ja sõbralikult ontliku noormehe asemel otsekui mingi patoloogiline sarimõrvar. Tema esimese naisega seotud sünge saladus laheneb ootamatult, aga ka teise naisega juhtub õnnetus, nüüd juba tellituna. Kannatada saab juhtunut uuriv inspektor Lejeune. Midagi meeldivat on kohati lausa saatanlikus Easterbrookis raske leida.

Agatha Christie teose „Tuhkur Hobuse“ (1961) Mark Easterbrook on hea inimene, arutab oma asju tuntud krimikirjanik Ariadne Oliveriga, uurib krimisaladusi koos sümpaatse ja hoogsa Ginger Corriganiga, kes tõe selgumise huvides on valmis ka ise kannatama. Lõpplahendusena saab eluvõõrast ja naiivsest Easterbrookist ning särtsakast Gingerist paar.

Filmis pole neid raamatu kaht olulist tegelast – Ariadne Oliveri ja Gingerit – üleüldse olemaski. Selle asemel on suurt tähelepanu pööratud Easterbrooki kahele naisele ja naisseiklustele, mida omakorda raamatus ei ole. Ka mr Osborne'iga seotud lõpplahendus on filmis jõhkram kui Agatha Christie raamatus, mille ilmumisel kriitikud sõnasid, et Christie „hoiab lugejat haardes, mis on ühtaegu õrn ja tugev.“ Õrnus on BBC filmist hoopiski kadunud. Sujuvalt kulgevast krimipõnevikust on saanud maitsetult jõhker intensiivne triller.

Kolm nõida ja nendega seostuv on raamatus märksa huvitavamad kui filmis. Kusjuures, meenub mulle kõrvalepõikena, olen kunagi ammu Soome televisioonist näinud ka sellist „Tuhkur Hobuse“ filmi, vist prantslaste tehtut, kus prantsuskeelse teksti sisse hakkasid ootamatult kõlama eestikeelsed nõiasõnad, mille peale mõtlesin, et ei saa ju nii olla. Kuivõrd aga selle ammuse filmi lõputiitrites oli ära märgitud, et filmi konsultandiks oli Vladimir Karasjov-Orgussaar, said eestikeelsed nõiasõnad nii põhjenduse kui seletuse. Toona nähtud film oli Christie-lähedasem ja meeldis mulle tunduvalt rohkem kui praegune.

2010. aasta (ITV, rež Russell Lewis) versioon, kus Mark Easterbrookiga koos tegutses miss Marple, ei olnud ka kuigi hea, kuid siiski minu meelest parem, kui praegune BBC oma (mida veel ka Jupiterist vaadata saab).

BBC uus versioon tekitas minus vastumeelsust juba kuskil esimese kolmandiku kestel, aga ma lootsin et asi lõpupoole paraneb, sest ei uskunud, et ajaproovile vastu pannud Christie romaani nii põhjalikult ümber muudetakse. Lõppkokkuvõttes olin tõepoolest väga pettunud ja pahane.

Pildil on Agatha Christie "Tuhkur Hobuse" eestikeelsed väljaanded 1968. ja 1982. aastast. Filmikaadrit ei tahtnud ma siia illustratsiooniks panna.

Märkus: Teises blogis on selle postituse all ka asjakohaseid kommentaare.

08/12/2020

„Oakene“



OAKENE

Heljo Mänd

Emal on üks väike uba,
aina veereb mööda tuba,
pea tal märg  ja  juuksed sassis,
oma kõhu tühjaks rassis.

Tuleb uperdades kööki,
ripub põlles, nõuab sööki,
endal peoke rusikas,
 rusika sees lusikas.

  Uba taburetist pisem,
  aga süüa tahab ise.
Maadleb, kuni lõpuks võidab:
 lusikatäis suhu sõidab.

Selle luuletusega astus mu lapsepõlve lugemiste hulka noor luuletaja Heljo Mänd, kelle esikkogu „Oakene“ ilmus 1957. a.

Seda värsivihikut ei ole mul enam alles ja teisi selles olnud luuletusi ma ei mäleta, aga nimiluuletus oli hästi meeldejääv, eriti selle algussalm, mis senini peas. Lastele luuletus meeldis ja uus eesti lastekirjanik oli sellega sündinud.

Nüüd on see mu tollane esimene tutvus Heljo Männiga siin blogis tema mälestuseks. Tema pika elu daatumiteks jäid 11. veebruar 1926 - 6. detsember 2020; 94 eluaastat, üle 100 raamatu. Aitäh!

Veel selles blogis: Heljo Mänd.

Veerg kirjaniku portreefotoga on pärit EKBL-ist, 1975.
„Oakese“ illustreerisid Asta Vender ja Olev Soans.

Kui Nõmmel raba veerel Heljo Männi pingi juurde juhtute (see pandi paika tema 90. sünnipäevaga seoses 2016. a), siis võtke viivuks aega, istuge, puhake jalgu, värskendage mõtteid ja tuletage meelde nii teda kui ka tema loomingut.

Minu foto (teisest blogist), 2016.

01/12/2020

„Vambola“


Andres Saal
„Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)“

Trükitud Joh. Solba kuluga. Tartu 1889.

See oli esimene raamat, mida ma lapsena lugesin gooti kirjas. Andis ikka pusida ja kuskil teise kolmandiku juures tüdisin ära. Aga sellest gooti kirja pusimisest oli mulle kasu palju aastaid hiljem, kui juba ülikoolis gooti kirja nii lugema kui ka kirjutama õppisime. Tol ülikooliajal lugesin ka „Vambola“ lõpuni, sest seda oli eesti kirjanduse eksamiks vaja.

Nüüdsetel lugejatel on lihtsam, sest „Vambolat“ saab nüüd lugeda tavalises trükikirjas nii tavaraamatutest kui e-raamatuna. Iseasi, kas seda lugeda viitsitakse. Lappasin ka ise raamatu ühe uuema väljaande läbi, et sündmustik paremini meenuks.

Andres Saal
„Vambola. Jutustus vanast Eesti ajaloost (1209-1212)“

„Loomingu“ Raamatukogu nr. 17-20 (961-964).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1976.

Aga ma ei hakka oma muljeid siia eriti kirja panema, vaid tsiteerin hoopiski „Eesti kirjanduse ajaloos“ (II kd. kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1966) Saali loomingut käsitlenud peatüki autorit Endel Nirki:

„Saali raamatuis domineerib kaleidoskoopiliselt kirev juhtumuste ja ootamatute pöörakute ahel. Siin tuleb ette suurem jagu tolleaegses seikluskirjanduss ja romantilises ajaloolises proosas kasutamist leidnud iseloomulikke motiive: sünnipära saladusi, kuratlikke intriige, elupäästmisi, äraeksimisi, põgenemisi ja jälitamisi, varitsemisi ja lõksumeelitamisi, vangilangemisi ja ootamatud pääsemisi, tundmatuks jäämisi või järske äratundmisi, ekslikult surnuks peetuid, röövitud lapsi, saladuslikke sõpru, maskeerimisi võõraste riietega, esinemisi valenimega, tähendusrikkaid unenägusid, pihtimisi surivoodil jne. jne. Kõike seda on kuhjatud täiesti mõõdutundetult, küllaldase motiveeringuta, vähese kunstilise vaistuga. Seal, kus oleks piisanud ühestki sõlmest, on Saal neid pahatihti pununud üheksa tükki ülestikku.“
 
Ja veel sealtsamast:
„Saali teoste rahvavanemad, nende mõrsjad, naised ja lapsed on tavaliselt ikka vaid ühest seiklusest ja saladuslike juhtumuste keerisest teise sattuvad üksikkangelased vanade rüütliromaanide laadis, nagu nende vastasedki meenutavad rohkem literatuurseid kurjuse kehastusi kui ajalooliselt eksisteerinud vaenulikke jõude.“

Kohati lausa roosinupuliselt õhetav-romantiline, siis jälle kurbusest nõretav – sedamööda, kuidas tegelaste armu- ja sõjaseiklused kulgevad, on seda raamatut aeg-ajalt tüütu lugeda ja erilist elamust see ei paku. Kuid mõnevõrra mõjub see sissevaatena oma kirjutamise aega, mil rahvusromantiline õhkamine lugejatele hästi peale läks ja nende hingi erutas.

Tsitaat „Vambola“ lõpust:
„Sõjad ning orjapõlv kaotasid isamaa aasadelt paradiisi-ilu, rõõmuhelinad ja laulukaja. Kui palju suurust ja ilu pole hauda läinud! Teekäija ei aimagi, mis rusudel rändab ta jalg. Õnn käib maailmas keerdu: kui päike läheb ühele rahvale looja, siis tõuseb ta teisele.“

Andres Saali ja Eduard Bornhöhe aeg on meie kirjandusloos ajaloolise romantismi ajajärk, mille alguseks võib lugeda Bornhöhe „Tasujat“. 19. sajandi 80. ja 90. aastail langes pearõhk  ajaloolistes jutustustes  tegelastele, kelle kangelaslikkusel pole tihti mingeid piire. Saali umbes kümnest ajaloolisest jutustusest on menukaimad ja ka ajaloolise tausta poolest tugevaimad triloogia moodustanud „Vambola“, „Aita“ ja „Leili“, kus käsitletakse eestlaste ja liivlaste muistset vabadusvõitlust.

* Andres Saal (21. mai /vkj 9. mai/ 1861 – 23. juuni 1931) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, fotograaf, kartograaf ja etnoloog.] Saali romantilise ajaloolise proosa eeskujuks oli Walther Scotti looming. Kui 1893. a keelustati ametliku ettekirjutusega Eesti ajalugu käsitlevate kirjandusteoste avaldamine, suundus Saal välismaale. Tema edasine elu kujunes parajaks seikluseks. 1897. aastast tegutses Saal Indoneesias, seejärel ka mujal välismaal, 1920. a asus elama Los Angelese tuntud aedlinnas Hollywoodis, kus ka suri. Kirjaniku põrm toodi Eestisse.