26/12/2013

"Pääsukese näärid"


Heljo Mänd
"Pääsukese näärid"


Jõulupühad saavad läbi, hakkame sujuvalt liikuma nääridesse. Ma ei mäletagi, millal Heljo Mänd selle luuletuse kirjutas või millises tema kogus või hoopiski mingis ajakirjas see esmakordselt ilmus. Igatahes oli 1962. aastal Eino Tamberg juba ka neile sõnadele viisi teinud. Mina olin näärivanalt kingituspakki lunastades selle luuletuse stammkunde ja see on mul praegugi peas.

Nüüd peangi luuletaja ees vabandama, sest allpool võib tekstis vigu olla. Päris originaalvarianti ma internetist ei leidnud, igal pool oli mõni viga sees, nii usaldasingi kõige rohkem oma mälu, aga iga viimne kui kirjamärk ei pruugi õiges kohas olla.

PÄÄSUKESE NÄÄRID

Piiri-pääri, piiri-pääri,
kus on pääsukesel näärid?
Kas sa seda siis ei tea.
Lõunamaal ta pühi peab,
neegripoiste palmi all
tuleb öelda salmi tal.

Piiri-pääri, piiri-pääri,
mis saab pääsukene nääriks?
Seda sa nüüd küll ei tea.
Oi, see kink on väga hea,
nääriks saab ta uued prillid,
et teaks karta krokodilli.

On ka võimalik, et kingiks olid mitte uued, vaid suured prillid :)

* Heljo Mänd (sündinud 11. veebruaril 1926 Narvas) on eesti kirjanik.
Postituse illustratsioon on fragment enne 1940. aastat ilmunud postkaardilt.

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasist BERTA: Näärid - 31. detsember, 1. jaanuar.  Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena alates 16. sajandist. Sõna näärid on mitmuslik, nagu paljud olulisi pühi ja perekonnasündmusi märkivad nimetused (jõulud, lihavõtted, suvisted, pulmad, matused, ristsed), ja on pärit alamsaksa keelest, tähendades uut aastat. Paarisaja aasta eest olid näärid mõnevõrra vähem oluline püha kui näiteks jõulud, ja praegu on see kindlasti omakorda paljudele noortele vähem oluline kui viiekümne aasta eest.

19/12/2013

"Huumorit ja satiiri"


Herluf Bidstrup
"Huumorit ja satiiri"
Eesti NSV Kunst. 1959.
Koostanud, kaane ja tiitli kujundanud ning sissejuhatuse kirjutanud Jaan Jensen.

Sissejuhatusest: "Bidstrup on tänapäeva tuntumaid karikaturiste. Tema karikatuurid ja joonistused ilmuvad paljudes maades nii idas kui läänes.  

Herluf Bidstrup õppis Kopenhaageni Kunstide Akadeemias maali, kuid tuntuks sai ja tunnustuse võitis ta oma suurepäraste ja leidlike joonistustega.

Kes on vähem tuttavad Bidstrupi loominguga, peavad teda ainult humoristiks. Kuid nii nagu tema pildiseeriates on palju südamlikku huumorit, niisama teravad on tema poliitilised karikatuurid /---/ Lihtsad inimesed armastavad Bidstruppi, sellevastu vihkavad teda kapitalistid, tõusikud, sõjaõhutajad."

Nõnda see tõepoolest oli. Bidstrupi karikatuurid olid mu lapsepõlveaastatel väga levinud ja naerutasid inimesi, ilmusid ajalehtedes ja -kirjades, ka mitme raamatuna. Oli hea, et sellel 1959. aasta omal olid kõvad pappkaaned - nii ei kulunud raamat suurest vaatamisest ära. Teisel sama pealkirja, kuid erineva sisuga raamatul 1963. aastast nii hästi ei läinud, naljapildiga ümbrispaber on kuskile kadunud, seepärast on siin vaid fragment tiitellehest.

Polnud vist ühtki teemat, mida Bidstrup poleks joonistanud ja tema tüübid olid toredad, eriti kõikvõimalikud neiukesed ja nende siresäärtele järele vaatavad vanemad härrad, igasugused pereinimesed noorpaaridest vanavanemateni, poeedid ja modellid-mannekeenid, lapsed ja vanad, kõige rahumeelsemad kodanikud ja sõjardid jne.

Aga pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Jõulu- ja nääriajaga sobivad need kaks piltjutustust siin (paremaks vaatamiseks ärge unustage pildile klõpsata):

"Aatomisajand" (1959. a raamatust):


"Jõulukingid" (1963. a raamatust; jah, just jõulu-, mitte näärikingid):


* Herluf Bidstrup (10. september 1912 Berliin - 26. detsember 1988 Allerødi vald, Taani) oli Taani kunstnik ja karikaturist. Tema esimene karikatuur avaldati 1932. aastal. Oli omal ajal väga populaarne Saksa Demokraatlikus Vabariigis ja Nõukogude Liidus. Kellel tema karikatuuriraamatuid pole, võib leida palju pilte internetist.

13/12/2013

"Must kass"

13 ja reede. Sellega seoses ei meenu paugupealt ühtki raamatut. Aga ebausust on neid palju. Olgu siis selle aasta viimase 13. ja  reede puhul üks musta kassi ja õnnetu Jassi luuletus.

Ma ei tea, kas see luulepala on tänapäeval unustatud või on see koolilaste hulgas niisama populaarne nagu siis, kui ma koolis käisin  ning seda võis kuulda peaaegu igal koolipeol, deklamaatorite võistlusel või mujal, kus midagi esitada tuli. Vaesest Jassist oli meil südamest kahju.

"Must kass"
Pilt: Asta Vender ja Olev Soans.

Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Lõbusad värsid".

Kõndis kooli poole Jass.
Äkki must
ja kräämas kass
hiilis just
ei-tea-kust,
risti üle tee...

"Head ei tõota see..."
mõtles Jass.
"Neetud kass!
Sinu pärast, kes see teab,
koolis kehvasti veel veab..."

Seisab Jass
ja siunab Jass.
Aga musta karva kass
otse eel
istub teel -
vahib ülbelt näkku veel!

“Mis sa passid, rumal kass!”
hõikab Jass.
Aga see,
rumal, väljagi ei tee!
Istub ja lööb tasa nurru,
liibib muhedasti vurru,
laseb veidi viltu pea,
ega tea -
milles on ta teinud vea!

Astub paremale Jass,
astub sinnapoole kass;
astub vasakule Jass -
sinna astub ka me kass...

Küll on lugu! Täbar lugu!
Oh, sa neetud kassi-sugu!
Ajad Jassi
plaanid sassi -
kassi
pärast ei saa klassi
õigeks ajaks vaene Jass!
Kõtt! Sa kole kass!

(1955)

10/12/2013

"Lapsed, linnud ja loomad"


Richard Roht
"Lapsed, linnud ja loomad"

Jutustusi noortele.
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1947.
Illustreerinud Evald Okas.

Nagu juba "Võrukaelast" kirjutades mainisin, olid  Richard Rohu loomalood mu lapsepõlves väga populaarsed: ikka need mäger Urask, saarmas Udras ja paks kass nimega Otu, kellest, nagu internetiotsingutest välja paistab, ka nüüdislapsed loevad ja kontrolltöid teevad. Vähemasti "Mäger Urask", "Ahnuse palk" ja "Kodus ja metsas" on seega põnevad olnud juba mitu inimpõlve.

Kolm nimetatud juttu olid 1951. a ilmunud kogukeses "Jutte loomadest", mille kaanepilt ka siin kõrval on. Kaks neist olid ka selles varasemas, 1947. a raamatus, mille põhjal siin kirjutan ja kus olid lisaks mägra ja saarma loole veel "Noored metshaned", "Kergeusklik tihasepoeg" ja "Noorte pere". Siia valisingi õpetussõnu neist kolmest viimatimainitust, näitena sellest, kuidas loomalastest loetu kaudu inimlapsi kasvatuslikult mõjutada püüti.

Vana kuke õpetussõnad: "Olen siin juba kaua aega elanud ja tean kõik, mis siin sünnib. Mida rasvasem on hani, seda ligemal on talle surm. Mida kõhnem, seda parem talle, sest siis on tal lootust kauem elada. Minu nõu teile, pojukesed, hoiduge edaspidi koduhanede eluviisidest: sööge parajasti, olge alati virgalt tegevuses, kõndige palju, supelge palju, ärge lesige laisalt kõhuli. Siis te ei rasvu ja teie keha on kerge ja teie tiivad kannavad teid. Vaadake, koduhaned ei jõua lennata. Teie aga jõuate küll. Millest see tuleb? Aga ikka sellest, et teie kehad on kerged ja koduhanedel rasked. Pidage seda meeles. Siis võib teil veel hästi minna."

Tihaseema õpetussõnad: "Peab vahvalt ära kannatama külma ja tühja kõhu, kui juhtub - küll edaspidi tuleb jälle paremaid  päevi. Sa oled veel noor ja nõrk, seepärast kardad ka rohkem külma. Aga kui kasvad, muutud tugevamaks, ei siis sulle külm ka enam nii liiga tee. Küll harjud, ära karda. Päevast päeva lenneldes ja toitu otsides karastad ennast ja kasvad tubliks poisiks. Hommikust õhtuni turnides okstel ja seintel, aedadel ka katustel, muutud sa varsti sääraseks sitkeks linnuks, et sulle ei külm ega nälg nii kergesti ligi ei pääse."

Inimlaste isa õpetussõnad: "Vaadake, lapsed, seda õunapuud! Tal on ka palju häda ja viletsust läbi teha, aga ta ei vannu alla! Pind, millel ta kasvab, on kehv, tähendab toitu on tal vähe; alalised põhja- ja läänetuuled kiusavad, painutavad ja murravad teda, aga näe, ta ei jäta oma jonni - kasvada kõigest hoolimata. Ta õitseb igal kevadel, ja sügisel on tal isegi õunad küljes. Võtke õppust, lapsed, sellest õunapuust: ikka visalt tuleb vastu panna tuultele ja tormidele, kuni jälle tuleb vaikne ilus ilm." 

* Evald Okas (28. november 1915 - 30. aprill 2011) oli eesti maalikunstnik ja graafik. Nii elus kui loomingus väga pikaealine viljakas kunstnik, kelle rikkalikust ja mitmekülgsest loomingust kõneldes unustatakse tihtipeale ära tema rohkearvulised illustratsioonid nii laste- kui ka täiskasvanute raamatutele. Mõnda neist saab näha ka selles blogis.

07/12/2013

"See punane õun"


Nazim Hikmet
"See punane õun"

Valitud luuletusi.
Sarjast "XX sajandi luule".
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1965
Tõlkinud Ly Seppel ja Ain Kaalep.

"XX sajandi luule" sari oli minu nooruses väga populaarne ja ilmselt tuleb sellest siin blogis veel juttu.

Ka Nazim Hikmet oli omal ajal väga populaarne luuletaja, kelle kohta kogumiku sissejuhatuses on kirjutatud: "Nazim Hikmet ei pidanud kalliks hinda, millega poeesias jõutakse saladuste saladuste jälile. Ta kuulus nende poeetide hulka, kes iial ühtki rida niisama ei kirjuta, vaid kellele poeesia on elu sisuks." Tema luuletajakreedo: "Olen kommunist, / olen pealaest jalatallani armastus" ei pruugi paljudele meeldida.

Eestis võttis Nazim Hikmet vastu oma eelviimse uusaasta. Luuletus, mille ta sellest kirjutas, kujunes kultusluuletuseks, sest selles on Eesti kohta palju head öeldud. Eesti kohta kirjutatud read on juba nagu omaette luuletuseks muutunud, neid tuntakse laialdaselt ja tsiteeriti sageli, aga tegelikult oli luuletus pikem, valusam ning sellisena hingekriipiv. Nüüd, mil varsti taas aastavahetus tulekul, panen siia selle luuletuse tervikuna.
NÄÄRIPUU

Soome lahe lõunakaldal
öös mustava mere ligidal
on kullas-karras nääripuu
tumedate gooti tornide ja ordurüütlite vappide
vahel vabrikute korstnate keskel on nääripuu
on nääripuu lumisel väljakul
on kõlamas eesti laulud
kullas-karras määratu nääripuu
juukseõlgade kollane ripsmete sina
sa oled punase klaasmuna sees
selle siia ma riputasin sinu panin sisse
sinu valge kael on pikk on ümar
omaenda hirmude murede sõnade lootuste ja
õrnustega koos panin sinu ma klaasmuna sisse
kõigi nääripuude kõigi puude kõigi rõdude ja
akende ja naelte ja valude külge riputasin punase
klaasmuna sinu panin sisse
andesta mulle ma suren varsti
ja jätan su siia
Eesti on kõige väiksem sotsialistlik riik
loeb kõige rohkem luulet
inimese kohta
joob kõige rohkem viina
ja armastab kõige rohkem autosid mootorrattaid
motorollereid
on kuulus nahatöödega mööbliga
ja kolmekümnetuhandeliste kooridega

praegu ma ei vaata surmavoodil lamajale otsa
häbenen
elada on häbi kui keegi mu kõrval hinge heidab
Marina on suremas Moskvas Entusiastide tänaval
ma ei tea mis numbriga haiglas
nägu kui pestud puulusikas
sulav pinnas peitub pimedikku
mööduvad veoautode voorid
võbistavad asfalti

kas Marina pärast tappev tusk
mu laubal lasub

või mu enda ligineva surma pärast
on nääripuu lumisel väljakul
on kõlamas eesti laulud
kullas-karras määratu nääripuu
andesta mulle ma suren varsti ja jätan su klaasmuna sisse
elab selles ilmas üks olend endataolised teda ei
näe elab üks olend ja keegi peale minu ei märkagi
teda
ma suren varsti andesta mulle ma suren varsti ja
sina purustad klaasmuna tuled välja ja langed
lumisele väljakule
kas siis Moskvas või Tallinnas või Leningradis
langed lumisele väljakule nääripuu otsast
aga mina elasin selles ilmas sinu pärast ja ma
pole asjata elanud

Marina on suremas
nägu kui ehatanud puulusikas
...enne mind on suremas mis pean ma tegema
pärast tema surma
suurtest sõdadest saadik päris sassi on läinud
surm
mööduvad autod võbistavad asfalti
müürilehtedel 65. aasta hiigelarvud niimitu tonni
sütt niimitu naftat niimitu meetrit riiet
lumisel väljakul on nääripuu on kõlamas eesti
laulud
tumedate gooti tornide vahel ja vabrikute korst-
nate keskel on nääripuu...

Kirjutatud Moskvas, 5. jaanuar, 1962
Tõlkinud Ain Kaalep
* Nâzım Hikmet Ran (Nazim Hikmet; 15. jaan 1902 - 3. juuni 1963) oli Türgi luuletaja ja prosaist, keda on nimetatud nii "romantiliseks revolutsionääriks" kui ka "romantiliseks kommunistiks". Oma veendumuste tõttu oli ta aastaid vangis, poeedina aga tuli kuulsus koos rahvusvahelise rahupreemiaga. 1959. a võeti talt ära Türgi kodakondsus, mis aga taastati palju aastaid pärast poeedi surma - 2009. a. Tema luulet on tõlgitud rohkem kui 50 keelde.
Foto internetist.

06/12/2013

"Nõiutud Tuks"


Juhan Jaik
"Nõiutud Tuks"
Eesti Kirjastus. Tallinn 1944
Illustreerinud Ott Kangilaski.

See raamatuke ilmus 5. mail 1944 ja trükiarvuks on märgitud 12 150 eksemplari.

"Tuks oli väga tark koer. Ta sai kõigest aru, mis inimesed talle ütlesid ja mis tal kästi teha. Ta tundis ka inimeste elu väga hästi ja leidis, et inimese elu on väga palju parem kui koera elu. Ja tal oli alati väga kahju, et ta ei ole inimene."

Nii läkski ta otsima nõida, kes aitaks tal inimeseks moonduda.
Nõgesenõid, kes peenardele nõgeseid kasvama nõidus, ja kohupiimanõid, kes kohupiima kibedaks nõidus, ei osanud teda aidata.

Kolmas, kel kirjaniku sõnade järgi "nina pikk nagu teenäitaja, lõug pikk nagu lont", võttis Tuksi jutule. Juhtumisi oli ta "niisugune nõid, kes nõiub kõike, mida tahetakse". Ja muide, temast oleks eriti kasu masuajal, sest ta võis ka lepalehtedest raha nõiduda.

Nii sai kutsust inimene, aga nõiutud riided lagunesid varsti, külakoerad kippusid teda hammustama ja tagatipuks otsis tema endine sõber karjapoiss teda taga nii mahlaka kondiga, et endine koer, nüüdne inimene palus ennast tagasi koeraks nõiduda.

"Ei olnud tal enam aega nõiale aitümagi öelda. Juba ta jooksis nagu nool kodu poole. Kui kerge oli nüüd joosta ja kui ruttu kadus maa jalge alt, hoopis teine jooksmine kui inimese raske jalaga!"

"Siis läks kari koju ja kõige ees käis Tuks, suur kont risti hammaste vahel."

* Juhan Jaik (13. jaan 1899 - 10. dets 1948) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Kirjutanud luuletusi, novelle, jutte ja noorsooraamatuid, millest eriti tuntud on rahvapärimuslikud ja koduainelised "Võrumaa jutud" (1924–1933). Tema kohta vaata ka Võrumaa Keskraamatukogu veebilehelt.

(See tekst on osaliselt kopitud minu teisest blogist Suleke:  "Omamaised nõiad", 30. apr 2011.)

03/12/2013

"Stalinlik sugupõlv"


"Stalinlik sugupõlv"
Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1946.
Tõlkinud Karl Kivi ja Henno Meriste.
Illustreerinud Nikolai Žukov.

Seekord kirjutan raamatust, mis mulle üldse ei meeldinud, rõhuva ja raske tunde jättis ja mida ma ka praegu eriti kellelegi lugemiseks ei soovita.

Vist ilmus see paks köide kohustuslikus korras umbkaudu ühel ja samal ajal, pärast Suure Isamaasõja lõppu, kõikides Nõukogude liiduvabariikides. Ka selles leiduvate jutustuste tegelased on erinevatest liiduvabariikidest.

Õnneks ei sundinudki keegi mind seda põhjalikult lugema, sest alguses olin selle jaoks liiga väike, siis aga minu koolimineku aastal sai Stalini aeg ümber, kuigi tema isikukultusest loobumiseni läks riigil aega veel mõni aasta.

Aga ajastuomaseks bukinistlikuks maiuspalaks võib see rohket pinget sisaldav köide olla paljudele, tolle perioodi ajaloo uurijatele ehk kõige rohkem.

Või kes teabki täpselt, milliseid emotsioone see kelleski omal ajal tekitas. Näiteks on kirjanik ja kunstnik Toomas Vint 2001. a Sirbis (07.09.01) oma lapsepõlvest kõneldes pihtinud: "Kõige erootilisem raamat riiulis oli aga "Stalinlik sugupõlv". Seal oli pilt, kuidas sakslased tassisid särgiväel Zoja Kosmodemjanskajat hukkamisele. Nõukogude-aegses noorukis tekitas see pilt aga erootilisi emotsioone, mis võib praegu tunduda kummaline."

Avalugu, I. Zõrjanovi "Elutahe" on halvatuna lamavast kirjanikust Nikolai Ostrovskist, kes parasjagu kirjutab sekretäri abiga oma romaani "Tormist sündinud" ning kelleni jõuavad rohked kirjad tema esimesest romaanist "Kuidas karastus teras" vaimustunud lugejatelt. Ka pärast Ostrovski surma jätkab tema elutahe  nõukogude noorsoo innustamist.

"Arstid keelavad tal töötada, erutuda, aju pingutada, vestelda, raadiot kuulata. "Teie, kes olete kaotanud sada protsenti tööjõust, vajate absoluutset rahu." Ta võitleb nendega, ei tunnusta arstiteaduse autoriteeti.
"Kas olete näinud sääraseid veidrikke? Kas võib pidada töövõimetuks bolševikku, kelle süda veel tuksub? Millal ometi õpivad inimesed mõistma selliseid lihtsaid asju?""

Raamatu teine lugu, A. Drozdovi "Kaardiväe reamees" võis Eestis eriti suurt huvi pakkuda tallinlastele, sest selles räägiti Aleksander Matrossovist, kelle nimeline polk pärast sõda hulk aastaid Tallinnas Tondi kasarmutes asus ja ühes oma hoones muu hulgas ka langenud kangelase korralikult, ühegi kortsuta üles tehtud voodit säilitas. Selle voodi juurde igaüht ei lastudki, üksnes stahhaanovlikud töökangelased ja parimad komnoored ning pioneerid võisid seda näha. "Kaardiväe reamees" on jutustus pehmest veebruariööst, mis jäi 19aastasele Aleksander Matrossovile viimaseks siin maailmas.

"Ja siis tõusis Matrossov püsti kogu oma pikkuses - ja kogu jõuga, mis temas elas, heitis oma keha tulistuspunkti suunas. /- - -/ Ta jooksis tulistuspunktini ja surmahüppel surus end rinnaga vastu seda, kattes endaga laskeava, kustutades vaenlase tulistuspunkti. Kuulid puurisid kangelase kehasse. Kuulipilduja lämbus. Sangari süda peatas tapva tule. Metsatukast veeres meie ründavate laskurite laine. Granaadid vilistasid õhus, pühkides laiali fašistliku pesa."

Raamatu eelviimase, 25. loo on Viktor Šklovski kirjutanud helilooja Dmitri Šostakovitšist, tema elust, aga eelkõige seitsmenda sümfoonia valmimisest:

"Öösel, hommikul ja päeval kirjutas Šostakovitš sümfooniat.
Ta alustas seda 19. juulil. 3. septembril oli esimene osa lõpetatud, teine osa sai valmis 17-ndal.
25. septembril oli Šostakovitši sünnipäev. Ta töötas kogu selle päeva. 29. septembril oli lõpetatud kolmas osa.
Juba oli loodud 52 minutit muusikat.
Helilooja poolt armastatud Leningrad võitles. /- - -/ Šostakovitš, üksi oma muusikaga, mõtles tulevikule."

Сталинское племя. 1946