Jonathan Swift
„Gulliveri reisid“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Inglise keelest tõlkinud Leo Anvelt.
See vankumatult maailmakirjanduse klassikasse kuuluv teos on esivanemaks kõikidele tänapäeva fantaasialugudele, iseäranis neile, milles riigikorda ja usuelu kirjeldatakse. Korruptsioon lokkab endiselt, seadused vajavad kriitikat, inimkond pakitseb veidrustest. Satiirikuna oli iirlane Jonathan Swift terav ja sarkastiline. Tegelaskond on omapärane ja põnev. Kuid mina olen seda alati pidanud rohkem poiste- kui tüdrukuteraamatuks ja kooliaastatel seda lugedes erilist naudingut ei saanud.
„Gulliveri reisid“ („Gulliver's Travels“ 1726; algse täieliku pealkirjaga „Travels into Several Remote Nations of the World. In Four Parts. By Lemuel Gulliver, First a Surgeon, and then a Captain of Several Ships“) kirjeldab Gulliveri nelja reisi. Osadeks vastavalt siis:
Teekond Lilliputti;
Teekond Brobdingnag'i;
Teekond Laputasse, Balnibarbi, Luggnagg'i, Glubbdubdrib'i ja Jaapanisse;
Teekond Hiihnhmide maale.
Kõik edasi antud nii, nagu tollastele maadeavastajatele ja meresõitjatele kombeks, pikituna kõikmõeldavate seiklustega.
Esimene osa, lilliputtide hulka sattumine ja sealne elu-olu meeldis mulle lapsena lugedes kõige rohkem ja seda oli ka kõige lihtsam ette kujutada. Laevaarst Gulliveri juukseidpidi maa külge köitnud lilliputid osutusid nutikateks ja kasutasid Gulliveri ära sõjas naaberriigiga. Naabersaare Blefuscuga kaua kestnud sõja põhjustas asjaolu, et lilliputid tegid muna sööma hakates katki muna terava otsa, aga vaenlased Blefuscus muna jämedama otsa. Gulliver vedas võrguga ära kogu Blefuscu laevastiku. Aga nii mõnigi asi, mida Gulliver tegi, põhjustas lilliputtide hulgas ebasoosingusse sattumise ja tal tuli põgeneda.
Väidetavalt on lilliputtide osa satiir suunatud Inglise valitsuse ja kiriku vastu XVII sajandil ja XVIII sajandi algul, aga ka mitmete kindlate sellal tuntud isikute ja riigitegelaste vastu.
Ülejäänud kolm osa mind lapsena eriti ei paelunud, kuigi hiiglaste maa, hobuste ühiskond jms on kirjaniku sule läbi oskuslikult ja osavalt kirja pandud. Olen jõudnud arvamusele, et Gulliveri reisid polegi lastekirjandus, ega ka mitte noortele mõeldud, nagu enamasti seda sildistatakse. Lugejal peaksid olema mõningadki eelteadmised ühiskonna toimimisest ja poliitilistest ning majanduslikest mehhanismidest – need eelteadmised aitaksid raamatut nautida ja selle satiirilisusest aru saada. Mõista ehk ka seda, miks autor oma elu lõpul kaldus süngemeelsusse ega näinud inimsool olevat olulist ega sügavat mõtet.
„Oma surnuid matavad nad pea ees hauda lastes, sest liliputlased usuvad, et nad kõik uuesti üles tõusevad üheteistkümne tuhande kuu pärast, missuguse perioodi jooksul maa (mida nad kujutlevad lamedana) kummuli pöördub, nii et surnud oma ülestõusmisel juba jalul seisavad. Nende õpetlased on aga ammugi selle doktriini absurdseks tunnistanud, kuid komme püsib veel ikka lihtrahva hulgas.“
„Ma ei tea, kas väärib tähendamist, et hiihnhmide keeles pole ühtki sõna selleks, mis väljendaks midagi paha, välja arvatud need sõnad, mis on tuletatud jähuude inetusest või halbadest omadustest. Nii siunavad nad mõne sulase rumalust, mõnd lapse hooletust, jalga kriimustavat kivi, pidevat halba ilma ja muud sellesarnast epiteet jähuu lisamise abil. Näiteks hhnm jähuu, vhnaholm jähuu, ilnhmndvihlma jähuu, ja halvastiehitatud maja inholmhnmrohlnv jähuu.“
Kirjaniku pilt kõnealusest köitest.
Jonathan Swift „Gulliver's Travels“.
