„Armastus ja kartus“

Iris Uurto
„Armastus ja kartus“
„Loomingu“ Raamatukogu nr 1-3 (269-271).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Soome keelest tõlkinud Harald Lepik.

Pärast ilmumist muutus see  „Loomingu“ Raamatukogu kolmiknumber kohe populaarseks lugemiseks. Vähemasti meie, tolleaegsete keskkooliõpilaste jaoks. Nii avameelselt ei olnud meeste ja naiste vahekorrast enne kirjutatud. Teema oli põnev, romaan erutav. Seda tsiteeriti ja arutati. Peategelaste Niilo Vasalli ja Kaarina Pallase käitumist ja tundeelu arutati koolipinkide ja kohvikulaudade taga ning kohtumistel sõpradega.

Tõlkija saatesõnast: „Oma proosateostes süveneb kirjanik vaatlema psühholoogiliselt keerukaid iseloome, sotsiaalseid ja eetilisi probleeme.  Kuulsuse tõi autorile romaan „Keha igatsus“ (1930), mille puhul vanameelne ja progressiivne kriitika kunsti ja moraali vahekorra küsimustes teravalt kokku põrkas (nagu hiljem teistegi teoste puhul).“

Olen vaadanud praegustest soomlaste raamatublogidest, et Iris Uurtot vist enam peaaegu ei loeta. Kui tema teoste ilmumisajal peeti nendes ilmnevat seksuaalsust väga julgeks kirjandusilminguks, siis nüüd on vaistude psühholoogiast ja keha tarkusest kirjutatud  palju ja see teema ei tundu enam kellelegi erilise ja erutavana, sest seda näib pakkuvat iga naistekas.

Uurto mõneti sentimentaalset „Armastust ja kartust“ julgen siiski ka tänapäevasele lugejale soovitada – muidugi mitte lasteraamatuna, aga hilisteismelisele lugejale võib see juba sobida, sest just selles eas kogetakse esmakordselt armastust, aga ei osata veel mõista, et see ka kartust sisaldab.

Tekstinäide:
„“Sa ütlesid, et pole kedagi armastanud,“ ütles Kaari viimaks vaikselt.
„Jah, ei ole,“ lausus mees väga aeglaselt, mõtlikult. „Üldse on nii, et hetkeline illusioon võib tekkida, või lootus sellele, aga kui õpin naist rohkem tundma, ei suuda ma enam armastada. Minu arvates peaks armastus selline olema, nimelt et austatakse, peetakse lugu, kummardatakse naist... Niimoodi pole ma suutnud kellegagi olla. Olen alati sellest unistanud, ja ainult sellest unistatakse, mida pole saavutatud.“
/- - -/
„Ja kui Niilo Vasalli oli öelnud: „Mees unistab oma ideaalist, ta tahaks leida midagi austamisväärset... aga naised nõuavad vaid armastust ega jää korrakski järele mõtlema, kas nad on nii armsad ja õilsad, et neid võiks kummardada,“ siis oli Kaari endalt kohe küsinud: kas mina olen nii armas ja õilis? Ja ta oli hakanud enda pärast värisema.“

* Iris Uurto (Lyyli Ester Ripatti/Melonen; 28. jaanuar 1905 – 1. aprill 1994) oli soome kirjanik, kellelt on ilmunud novelle, romaane, luuletusi, näidendeid.
* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Iris Uurto „Rakkaus ja pelko“ (1936).

„Tuletikke laenamas“

Maiju Lassila
„Tuletikke laenamas"
Kolm jutustust
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud ja illustreerinud Henn Rooneem.
Soome keelest tõlkinud Ernst Jaakson, Harald Lepik.

Raamat, mida mul lapsena kodus ei olnud, aga mida raamatukogust laenutasin. Lugema meelitas lustakas ja meeldejääv kaanepilt, mis tõotas naljakat sisu. Selle väljaande kaanepildi ja illustratsiooninäited leidsin internetist.

Ühiskonnakriitikat, mida selle Maiju Lassila jutuvalimiku puhul järelsõnas (L. Virolainen) ja kriitikas rõhutati, ma lapsena ei adunud, aga naljakas oli ainult esimene, kogumiku nimijutt „Tuletikke laenamas“ („Tulitikkuja lainaamassa“, 1910), kaks järgmist „Liiga tark“ („Liika viisas“, 1915) ja „Surnuist ärganu“ („Kuolleista herännyt“, 1916)  mõjusid kummaliselt arusaamatult ja masendavalt – ega ma mäletagi neid kuigi hästi. Soome kohta teadsin tollal vähe, kuigi koolis mu esimene pinginaaber pooleldi soomlane oli.

„Tuletikke laenamas“ algab soomlaslikult aeglase jutuajamisega, milles kaks külanaist ja neist ühe tukkuv mees oma naabrite ja tuttavate igapäevaelu lahkavad.

See oli väga muhedalt kirja pandud ja sisaldas argielu arusaamu. Naine saadab mehe kaheksa kilomeetri kaugusel asuvast talust tuletikke laenama. Mees peab teel olles liigutava kahekõne oma tulevaseks kirstuks valitud puuga, arutleb, et majanduslikult kasulikum oleks, kui naine temaga ühel ajal maetaks. Saab siis kokku kosjaplaanidele mõtleva talunikuga – tollesamaga, kelle igapäevaelu lahati. Saab ülesandeks talus maad kuulata, kas talunikul ikka tasub kosja minna. Seejärel algab paras jant, mis on väga lustakas lugemine ja millest ei puudu viinapudeli kummutamine, kuulujutt Ameerikasse rändamisest, sekeldused politseiga, leitud põrsas ja kaotatud hobune, mitu pruudikandidaati, koerust tegevad linnapoisid ja palju muud...

Ma ei tahaks siin kogu lugu ümber jutustada, sest „Tuletikke laenamas“ on eesti keeles mitmes trükis ilmunud, meie lavalaudadel on seda teatritükkidena palju mängitud, selle põhjal on mitu filmi tehtud, mida Soome televisiooni vahendusel näinud oleme.

Jutustust saab lugeda ka Gutenbergi projekti e-raamatust (soome keeles, http://www.gutenberg.org/ebooks/10927).

Huvitav on, et Eestis nimetatakse seda teost jutustuseks, Soomes käsitlevad kirjandusteadlased seda romaanina.

Et mul eestikeelset väljaannet käepärast pole, panen siia blogilugejaile kirjaniku stiilist aimu andmiseks mõned tsitaadid algkeeles:

„Ja mitä siitä sitten on, vaikka olisi miehellä miten kaunis nenä, jos ei ole sitten miehellä muuta mieheksi sanottavaa kuin housut.“

„Konsti on osata elää oikein, mutta vielä suurempi konsti on oikein kylpeä, niin jotta tuo syntinen lihakin saapi jotakin nauttia tässä ajallisessa elämässä…“

„Raastuvassa tuomari luki pitkän päätöksensä, jolla Antti Ihalainen ja Jussi Vatanen, molemmat Liperintaipaleelta, tuomittiin juopumisesta, rähinästä, hurjasta ajosta, katutappelusta, poliisin vastustamisesta, akkunan särkemisestä ja torikauppias Kankkusen kojun kumoon ajamisesta vetämään sakkoa niin ja niin paljon, korvaamaan vahingon sillä ja sillä summalla, sekä maksamaan kuluja ja kipurahoja sen ja sen verran. Tyynenä kuunteli Jussi alkua, mutta jo keskipaikoilla kirosi hän Antille: „Yhäkö sillä lemmolla piisaa!“ Ja kun siitä ei tuntunut loppua tulevankaan, kiehahti veri, ja kun tuomari oli lopettanut, sanoi Jussi hänelle suoraan: „Elä pölöpötä!““

„»Pitää vielä ottaa huomioon sekin, että rehellinen valehtelija ei koskaan salaa totuutta, vaan antaa sen tulla yhdessä mylläkässä varsinaisen valeen kanssa.“

„Tuletikke laenamas“ kohta kirjutab soome kirjandusteadlane Kai Laitinen oma  väga huvitavas käsitluses „Soome kirjanduse ajalugu“  (e. k Vagabund, 1994):

„Tegemist on puhtalt intriigile rajatud romaaniga, kus tikud on vaid ettekäändeks, kus kuhjatakse üllatavaid sündmusi ja keeratakse asju pea peale. Tegevuse „raketimootorina“, nagu on öelnud Tuomas Anhava, kasutatakse esiteks viinapudelit, mis ähmastab kangelaste plaane, ja hiljem plehkupannud põrsast, kelle tagaajamine neid taas uutele radadele viib.“

Tuomas Anhava on ka öelnud, et sellele romaanile on omane kiire tegutsemine ja aeglane jutt. Laitinen möönab, et romaani võib võtta kui rahva latentset enesekriitikat.

* Maiju Lassila ((28. november 1868 – 21. mai 1918) oli soome kirjanik, ajakirjanik ja pedagoog. Foto Wikipediast.  >>>
Laitinen: „Juba Maiju Lassila nimi üksi on omaette probleem. Tema pärisnimi oli Algot(h) Tietäväinen, ta võttis hiljem perekonnanimeks Untola ja kasutas kirjanikuna nimesid Irmari Rantamala, Maiju Lassila ja J. I. Vatanen.“

* Ernst Jaakson. Ma ei tea, kas üks selle raamatu tõlkijaid oli tuntud diplomaat Ernst Jaakson (11. august 1905 – 4. september 1998, peakonsul saadiku ülesandeis Ameerika Ühendriikides Nõukogude okupatsiooni ajal) või mõni tema nimekaim.

* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Maiju Lassila „Tulitikkuja lainaamassa“ (1910).