„Pantrikuru vangid“

Vahtang Ananjan
„Pantrikuru vangid“
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Vene keelest tõlkinud Aino Gross ja Hilda Dresen.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Paljude laste lemmikraamatu tegevus algab novembris 1953, kui Aigedzori küla koolilapsed lähevad mägedesse, et minna kolhoosi karjafarmi vaatama šeflusaluseid vasikaid. Tagasiteel eksivad nad  Pantrikurusse ja jäävad sinna poolteiseks kuuks vangi. „Pantrikuru vange“ võib pidada ka siin blogis juba kirjeldatud noorsoojutustuse „Sevani kaldal“ järjeks.

Peategelasteks on geograafia- ja loodusteaduste hea tundja Ašot, kes tahab olla „Sevani kaldal“ peategelase Kamo sarnane; Sarkiss, kes Ašotile alati vastu vaielda tahab; Šušik – ainuke tüdruk „vasikašeffide“ hulgas, Gagik, kes kirjutab vanaisale kirja, et sõidab koos sõpradega Kaug-Itta, ja karjuse poeg kurd Hasso koos oma lahutamatu koera Boinahhiga, kes Pantrikurus laste kaitseks oma elu ohverdab.

Lapsed lähevad mägedesse, aga loodus ei võta arvesse seda, et nad peavad õigel ajal koju jõudma. Segadust suurendab ka Gagiku kiri vanaisale, sest keegi ei tea, kust lapsi otsida. Nemad aga seiklevad omasoodu Saatana rajal ja Pantrikuru koopas. Hakkab sadama lund ja Hasso tunneb nii palju ilmatujusid, et saab aru, et sadu kestab kaua. Tee Pantrikurust välja muutub läbipääsmatuks. Peagi kohtuvad lapsed ka kurru kinni jäänud metsloomadega, koguni omavahel pahuksis oleva karu ja pantriga. Nad leiavad eraku koopa ja vana viinapuuaia...

„Meie noortel oli õnne sel päeval, suuri kordaminekuid! Kuid kas nende eluaseme lähedal ei hulkunud ringi panter?
Nagu praegugi: äkki tuleb, märkab, et tema saak on kadunud, satub raevu ja hakkab mõnele nende hulgast jahti pidama...
Kus ta seni oli olnud? Kust ta ilmus? Aga karu? Tähendab, et nad olid eksinud, arvates, et ta on kurust lahkunud? Võib-olla käis ta endale talveks varjupaika otsimas, ja kuna ta sobivat ei leidnud, tuli tagasi?
Poisid olid kuulnud, et karu ei tungi inimestele kallale, ent siiski, kes nõustub minema vett tooma allikast, mille ümbruses hulgub karu? Võib-olla kaob sul joogijanugi ära! Ja kui end kaljude vahel varjab panter, mis südamega sa lähed sinna, et teha lambad taltsaks?...“

See on armeenia kirjaniku hästi lastepärane ja põnev jutustus ekstreemses olukorras ellujäämisest ja sõpruse jõust. Sellest, et  üksmeelselt saab jagu ka ähvardavatest katsumustest, näljastest kiskjatest, haigusest ja külmast, kurbusest ja muremõtetest. Neil, kes seda lapsena lugesid, on raamat tänini meeles nii oma tegevuse seikluslikkuse kui ka vahvate peategelaste tõttu. Pildid oli ka toredad ja talletusid mällu.

Вахтанг Ананян „Пленники Барсова ущелья“ (1956).

Vaata ka: „Sevani kaldal“.

"Sevani kaldal"

Vahtang Ananjan
"Sevani kaldal"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Viktor Grünberg.
Illustreerinud V. Jermolov.
Kunstiliselt kujundanud Toivo Kulles.

Praegu mäletatakse Vahtang Ananjani eesti keelde tõlgitud teostest rohkem 1957. a seiklusjuttude sarjas ilmunud "Pantrikuru vange", milles Armeenia lapsed mägedes seiklesid (ja millest tuleb siin blogis ehk edaspidi juttu). Vähem teatakse, et 1953. a ilmunud "Sevani kaldal" kujutab endast "Pantrikuru vangidele" sisu poolest eelnenud raamatut, võiks öelda, et samateemaliste teoste esimest osa. Said ju "Pantrikuru vangide" noored tegelased oma seiklustele otsest tõuget veidi varem Sevani kaldal seiklenud noorte naturalistide eeskujust.

Raamatu sissejuhatuses tutvustas autor põhjalikult Väike-Kaukasuse mäestiku rüpes hiiglaslikus kaljuliuas asuvat Sevani järve ja sellest välja voolavat Zangu jõge. Samuti kohalike uskumusi seoses hirmutavate Mustade Kaljudega, mille sisemusest kostis raskeid tumedaid oigeid ja ohkeid, nagu olnuks seal põrguvärav.

Kamo, Armen, Grikor, Seto ja tütarlaps Asmik - need on noored vaprad peategelased, kes on palju kuulnud Kamo vanaisa Assatur-Habemiku lugusid ja tahavad oma nahal kontrollida nende tõelevastavust. Kõik on põnevalt kirja pandud ja võib ehk ka tänapäevasele lugejale köitev olla. Nende seiklused kulmineeruvad kuivavale orule nii vajaliku vee leidmisega - tänu sellele saavad nad külarahva jaoks kangelasteks.

Et oli Stalini-aeg, ei saanud autor mööda ka kohustuslikust kummardusest Stalinile: päris raamatu lõpus sõidavad noored kangelased Moskvasse noorte naturalistide keskjaama ja külaelanikud loodavad, et ehk kohtuvad nad ka Staliniga. Muidu aga ei ole raamat üle- ega sundpolitiseeritud ja seda võibki võtta noorte naturalistide seiklusena.

Armeenias oli "Sevani kaldal" ülipopulaarne lugemine ja seda tõlgiti paljudesse keeltesse. Nii sai kauge Armeenia paljude maade noortele lugejatele lähedaseks.

* Vahtang Ananjan (8. aug 1905 - 4. märts 1980) oli armeenia kirjanik, kes jõudis juba enne Suurt Isamaasõda kirjutada mitu raamatut ("Violetsetel kõrgustel", "Koopaelanikud" jm). Seejärel oli ta sõjakorrespondent ja pärast sõda kirjutas taas raamatuid: "Pärast sõda", "Jahimehe jutustused" "Lapsepõlv mägedes". mitmeköiteline populaarteaduslik raamat Armeenia loomariigist jt. "Sevani kaldal" järgi tehti ka film "Mägijärve saladus".
Pildil on Vahtang Ananjan Armeenia 2006. a postmargil.

Вахтанг Ананян "На берегу Севана". (1945-1946)
Վախթանգ Անանյան "Սևանի ափին".