„Võlu-urn“

„Võlu-urn“
India muinasjuttude motiividel.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Vene keelest tõlkinud R. Kull.
Illustreerinud Nikolai Kotšergin.

„Kurjal radžal Brahmapuri linnas oli tütar Lilavati.
Kui Lilavati oli kaheteistkümne-aastane, levis paljudes vürstiriikides kulutulena kuuldus tema ilust. Kui ta oli saanud viieteistkümne-aastaseks, hakkasid tema isa juurde sõitma kõrgest soost kosilased. Lilavati oli nii ilus, et see, kes teda korra nägi, ei suutnud teda enam iialgi unustada. Ning imeilusa Lilavati vasaku kulmu kohal ilutses sünnimärk, mis sarnanes tibatillukesele roosi-õielehele.“

Kas pole see ühe tüdruku jaoks ilus algus muinasjuturaamatule? Liiatigi olid raamatu ilmumise ajal India südantlõhestavad muusika- ja tantsufilmid oma tippaega jõudmas ja neid näidati tollal Eestis palju, menukas režissöör ja näitleja Raj Kapoor laulis nii kinolinal kui raadios ja temaga koketeerisid rohked India iludused.

Lilavati südame võitis sõdur Ramananda, aga enne kui nad õnnelikult koos elada said, tuli neil eluraskustega heidelda – enamasti edukalt, nagu muinasjutukangelastele sobib.

Rohkem kui 30 muinasjutu hulgas oli lisaks armastusest ja vaprusest pajatavatele paladele lustakaid kelmilugusid ja südamlikke loomamuinasjutte.

Vist kohtusin just selles raamatus ka esimest korda hiljem paljudest teostest tuntud mõistujutuga pimedatest kerjustest, kes püüavad kombates teada saada, kelle sarnane on elevant, ja jäävad eri seisukohtadele.

„Päike läks looja, pimedad aga aina vaidlesid. Saabus öö, nemad aga kisasid endiselt:
„Elevant sarnaneb luuale!“
„Sambale!“
„Lehele!“
„Köiele!“
„Kindlusemüürile!““

Võib-olla vaidlevad nad seniajani.

Pildid lisasid raamatule jälle väärtust juurde. Illustraator Nikolai Kotšerginist olen selles blogis mitu korda kirjutanud.

300. postitus.

„Aednik“ ja „Gitandžali“

Rabindranath Tagore
„Aednik“
Loomingu Raamatukogu 45/46 (885/886).
Perioodika. Tallinn 1974.
Inglise keelest tõlkinud Uku Masing.

Rabindranath Tagore
„Gitandžali“
Loomingu Raamatukogu 3/4 (947/948).
Perioodika. Tallinn 1976.
Inglise keelest tõlkinud Uku Masing.

Mul on väga hea meel, et kirjastuselt Ilmamaa on uustrükina tulekul Rabindranath Tagore’i „Aednik“ ja „Gitandžali“. Raske on leida ilusamat luulet. Uku Masingu tõlge on samuti väga hea.

Kui ma olin koolitüdruk, levis Tagore’i luule käsikirjaliselt. Vist oli see sõjaeelses Eestis ilmunud kogu ümberkirjutus. Me teadsime paljusid Tagore’i kauneid tekste peast. Need kõlasid raadios. Juba hulk aega hiljem lugesid/laulsid Mikk Mikiver ja Heli Lääts mõned neist unustamatuks:
https://youtu.be/um8YR535Vpo

Märksa varem, 1958. a olin lugenud sarjas „Suuri sõnameistreid“ Daniel Palgi tõlkes ilmunud Tagore'i romaani „Laevahukk“, mis mulle meeldis. Aga Tagore’i luule kujunes minu jaoks ületamatuks ilmutuseks ja avastuseks.

1974. ja 1976. a rõõmustas meid Loomingu Raamatukogu, kus Tagore’i „Aednik“ ja „Gitandžali“ välja anti. See oli meie jaoks tõeline kirjandussündmus. Esimesele neist kirjutas Ain Kaalep põhjaliku eessõna „Kooskõlaline Tagore“, mille juhtmõtteks on „armastus minusarnaste asjade vastu“. Tasub samuti lugemist nagu internetis toodud rohked tekstid sellest, kuidas Uku Masing (juba 13aastasena) Tagore’i tõlkis.

Kaks katkendit (valitud lihtsalt juhuslikult, tänase kuupäeva järgi, selle juhuslikkusega seoses ehk ka vähem tuntud):

26.

„Ta tuli ja istus mu kõrvale, aga ma ei ärganud. Mis neetud uni see oli, oi mind viletsat!

Ta tuli, kui öö oli vaikne, tal oli kannel käes ja mu ulmad hakkasid kumisema vastu selle viisidele.

Ah, miks mu ööd kõik on läinud kaotsi nõnda? Ah, miks mul alati jääb nägemata tema, kelle hingus puudutab mu und.“

(„Gitandžali“)

26.
„Mis tuleb su lahkeilt kätelt, selle võtan. Ma ei mangu midagi rohkem.“
„Jajah, ma tunnen sind, malbe kerjus, küsid kõike, mis kellelgi on.“

„Kui leiduks üks laokil lill mu jaoks, kannaksin seda oma südames.“
„Aga kui sel on okkaid?“
„Ma talun need.“
„Jajah, ma tunnen sind, malbe kerjus, küsid kõike, mis kellelgi on.“

„Kui vaid korraks sa tõstaksid armastavad silmad mu näole, see teeks magusaks mu elu teisele poole surmagi.“
„Aga kui on ainult julmi pilke?“
„Neid hoiaksin torkamas läbi oma südant.“
„Jajah, ma tunnen sind, malbe kerjus, küsid kõike, mis kellelgi on.“
(„Aednik“)

* Rabindranath Tagore (7. mai 1861 – 7. august 1941) oli India kirjanik, helilooja, filosoof ning kultuuri- ja rahvustegelane.

Ilmamaa uue väljaande kaanepilt on kõrval. Pean selle ka  ise ostma, sest mu vana „Gitandžali“ on defektiga, osa lehti on puudu, osa topelt ja tagurpidi. Aeg uuega asendada.

Rabindranath Tagore  „The Gardener“ (1913).
Rabindranath Tagore „Gitanjali: Song Offerings“ (1912).

„Võlupeegel“

„Võlupeegel“
Rahvaste muinasjutte II
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Ott Kangilaski.
Tõlkinud Ene Ambur, Artur Koskel, Jaan Rummo.

Selle muinasjutukogu krooniks oli minu arvates araabia muinasjutt „Aladini imelamp“.

Kuid ka kõik teised idamaised lood on huvitavad – türgi, india, hiina, korea ja jaapani muinasjutud tõid taas hulgaliselt valitsejaid ja alamaid, koletisi ja kaunitare, tarku tütarlapsi ja tohmanist talupoegi, südametuid abikaasasid ja õelaid naabreid, kelle kõigi nimed imeliselt kõlasid – kõik need Bedrulbudurid, Söilemesid, Kanajamandšarid, Mandhumathanad, Urasima Tarod jt.

Päris huvitav on praegu lugeda ka Maksim Gorki sissejuhatust sellele kogumikule (mis ju, nagu tollel ajal enamasti kõik taolised raamatud, vene keelest tõlgiti). Gorki kirjutas muinasjuttudest, fantaasialennust, mis on loonud ja aidanud arendada oletamisvõimet ja selle kaudu edasist loometegevust. Muinasjuttude „sõnakangas on sündinud kauges muinasajas; selle mitmevärvilised siidlõngad on ulatunud üle kogu maakera, kattes seda imeväärselt kauni sõnavaibana.“ Võib-olla kõik ei tea, aga proletaarne kirjanik Maksim Gorki kirjutas ka väga häid kunstmuinasjutte ja kasutas muinasjutu- ja legendielemente oma paljudes jutustustes ja romaanides.

Vaata ka: „Sõbralikud vennad“.