29/05/2018

„Pantrikuru vangid“


Vahtang Ananjan
„Pantrikuru vangid“

Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Vene keelest tõlkinud Aino Gross ja Hilda Dresen.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Paljude laste lemmikraamatu tegevus algab novembris 1953, kui Aigedzori küla koolilapsed lähevad mägedesse, et minna kolhoosi karjafarmi vaatama šeflusaluseid vasikaid. Tagasiteel eksivad nad  Pantrikurusse ja jäävad sinna poolteiseks kuuks vangi. „Pantrikuru vange“ võib pidada ka siin blogis juba kirjeldatud noorsoojutustuse „Sevani kaldal“ järjeks.

Peategelasteks on geograafia- ja loodusteaduste hea tundja Ašot, kes tahab olla „Sevani kaldal“ peategelase Kamo sarnane; Sarkiss, kes Ašotile alati vastu vaielda tahab; Šušik – ainuke tüdruk „vasikašeffide“ hulgas, Gagik, kes kirjutab vanaisale kirja, et sõidab koos sõpradega Kaug-Itta, ja karjuse poeg kurd Hasso koos oma lahutamatu koera Boinahhiga, kes Pantrikurus laste kaitseks oma elu ohverdab.

Lapsed lähevad mägedesse, aga loodus ei võta arvesse seda, et nad peavad õigel ajal koju jõudma. Segadust suurendab ka Gagiku kiri vanaisale, sest keegi ei tea, kust lapsi otsida. Nemad aga seiklevad omasoodu Saatana rajal ja Pantrikuru koopas. Hakkab sadama lund ja Hasso tunneb nii palju ilmatujusid, et saab aru, et sadu kestab kaua. Tee Pantrikurust välja muutub läbipääsmatuks. Peagi kohtuvad lapsed ka kurru kinni jäänud metsloomadega, koguni omavahel pahuksis oleva karu ja pantriga. Nad leiavad eraku koopa ja vana viinapuuaia...

„Meie noortel oli õnne sel päeval, suuri kordaminekuid! Kuid kas nende eluaseme lähedal ei hulkunud ringi panter?
Nagu praegugi: äkki tuleb, märkab, et tema saak on kadunud, satub raevu ja hakkab mõnele nende hulgast jahti pidama...
Kus ta seni oli olnud? Kust ta ilmus? Aga karu? Tähendab, et nad olid eksinud, arvates, et ta on kurust lahkunud? Võib-olla käis ta endale talveks varjupaika otsimas, ja kuna ta sobivat ei leidnud, tuli tagasi?
Poisid olid kuulnud, et karu ei tungi inimestele kallale, ent siiski, kes nõustub minema vett tooma allikast, mille ümbruses hulgub karu? Võib-olla kaob sul joogijanugi ära! Ja kui end kaljude vahel varjab panter, mis südamega sa lähed sinna, et teha lambad taltsaks?...“



See on armeenia kirjaniku hästi lastepärane ja põnev jutustus ekstreemses olukorras ellujäämisest ja sõpruse jõust. Sellest, et  üksmeelselt saab jagu ka ähvardavatest katsumustest, näljastest kiskjatest, haigusest ja külmast, kurbusest ja muremõtetest. Neil, kes seda lapsena lugesid, on raamat tänini meeles nii oma tegevuse seikluslikkuse kui ka vahvate peategelaste tõttu. Pildid oli ka toredad ja talletusid mällu.

Вахтанг Ананян „Пленники Барсова ущелья“ (1956).

Vaata ka: „Sevani kaldal“.

19/05/2018

„Kuumalaine Berliinis“


Dymphna Cusack
„Kuumalaine Berliinis“

Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud A. Aava.
Kujundanud Heldur Laretei.

Kestev kuumalaine tõi meelde ühe omal ajal väga populaarse teose.

Kui see raamat 1964. a eesti keeles välja anti, õppisin keskkoolis. Minu jaoks oli see küll üsna põnev lugemine, aga mitte niisugune, millest võinuks lemmikraamat kujuneda. 1961. aastal ilmunud teos oli päevapoliitiline, tegelased kuidagi skemaatilised. Teistest veidi enam joonistus välja peategelane austraallanna Joy, kes koos sakslasest abikaasa Stepheniga ja nende tütrega sõitis Lääne-Berliini külla mehe perekonnale. Stephen oli pärast Teist maailmasõda Austraaliasse elama läinud, abielu oli kestnud kümme aastat. aga kõik see, mida Joy Lääne-Berliinis teada sai, oli talle suureks üllatuseks.

„ „Ma ei sobi üldse sellesse ümbrusse,“ märkis Joy iseendale, vaadates oma peegelpilti trepil asuvas peeglis. Tema roheline tviidist reisikostüüm oli laitmatu, kuid ta päevitunud nägu moodsas soengus tumedate juustega näis selles ümbruses mingisugusel seletamatul kombel liiga ekstravagantsena. Hallis rippuvalt portreelt silmitsesid teda ühe esivanema sünged silmad ja hetkeks läbistas teda mõte: „Ta teab, et mina siia ei kuulu.“



Ootamatult ümbritses austraallannat natsism selle ehedal kujul. Vaoshoitud Joy hakkas protesteerima alles siis, kui sai teada, et tema tütre valutavat kurku on ravima kutsutud endine koonduslaagri julm arst. Aga see ei olnud ainuke raske teadasaamine, mis teda tabas. Võib-olla sellepärast, et romaani autor on naisterahvas, on ka teised naistegelased tugevad, neist omakorda jääb kõige rohkem meelde Stepheni ema, kes ohverdab enda poja pere tagasipääsemiseks Austraaliasse.

„Joy kaotas tasakaalu ning ema haaras tal jälle käsivarrest. „Võtke end kokku, Joy. Ei usu, et nad julgevad teie vastu midagi ette võtta. Ent kui te vajate arstimit närvide rahustamiseks, siis pidage meeles, et selles majas on olemas trepp ja tsüaniid. Nüüd aga minge! Meie käsutuses pole enam kuigi palju aega.““



Vaatasin GoodReadsist, et „Kuumalaine Berliinis“ on praegustelt lugejatelt häid hinnanguid saanud. Ju siis on tollased päevakajalised teemad nüüdki paljude jaoks aktuaalsed.

Illustratsioonid on huvitavad, nagu Laretei puhul oli tavapärane. Ainult et tema joonistatud portreed erinesid suuresti sellest, millistena ma raamatu tegelasi kujutlesin. See mittevastavus häiris mind lugedes palju. Aga ju oli kunstnikul neist kujunenud oma nägemus.

* Dymphna Cusack (21. september 1902 – 19. oktoober 1981) oli Austraalia tuntumaid kirjanikke.   
Foto on pärit „Kuumalaine Berliinis“ eestikeelse väljaande ümbriselakalt.

Dymphna Cusack „Heatwave in Berlin“ (1961).

11/05/2018

„Kevad“


Aleksandra Bruštein
„Kevad“

Sarjast „Noorus ja maailm“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1965.
Tõlkinud Ethel Aesma.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Kolmas osa triloogiast „Tee viib kaugusse...“. Saša Janovskajast saab raamatu alguses vanema klassi õpilane. Temas on veel lapsemeelsust, kuid juba hakkab ta mõistma elu tõsisemat poolt. Saša üleviimist viiendasse klassi tähistatakse kodus hoopis isemoodi. Väidetavalt selle puhul korraldatud peoõhtu asemel kohtutakse revolutsionäär Aleksandr Stepanovitšiga, õhtu sissetulek läheb revolutsiooni heaks ja kõneaineks on põhiliselt Dreyfusi protsess.

Seda raamatu tõsinemist on paljud lugejad pidanud teose puuduseks. Saša lapselik avameelsus asendub püüdega mõista ühiskonnas toimuvat ja elluastumise ootusega. Ka kõik raamatus kirjeldatud suhted on nüüd täiskasvanulikumad ja Saša elavale loomusele kohati raskedki.




„Arglik hääleke hinges tuletab meelde: „Kes teab, missugune see elu veel tuleb! Kes teab...“ Kui kõrvu pesed, siis vesi mulksub, suliseb ja kummeldab kõrvades, kostes mitmesuguste sõnadena; Józefa kinnitab, et sellel on oma tähendus. Kuulatan ebausklikult vee häält. Mõnikord vesi müristab: „Hurraa! Hurraa!“ Teistel päevadel aga vilistab: „Kesss teab... Kesss teab...“ Kuid kõige sagedamini ennustab pidulikult: „Tor-r-re, tor-r-re!“ Arvatavasti on see kõige õigem ennustus. Muidugi, elu tuleb tore, sest mis mõte tal siis muidu on? Ei, tehkem nii: kui kevad, siis juba kevad! Ta tuleb, ta on juba lähedal, ja muidugi on ta imetore! Ja kellele teda olekski vaja, kui ta poleks kõige toredam kõigist kõige toredamatest kevadetest!“

Triloogia kahest esimesest osast kirjutasin siin.

Fotol: Aleksandra Bruštein (Saša Janovskaja) oma elu kevadel abituriendina. Foto Wikipediast.

Александра Бруштейн „Весна“ (1961)