Ilmi Kolla luuletused olid erilised. Läksid hinge ja südamesse. Mõjutasid tundeelu. Jäid meelde. nagu jäi meelde ka see kurbusetunne, mis oli pärit teadmisest tema haiglasoleku ja surma kohta. Sisaldasid nii surmahirmu kui ka noore inimese vaibumatut eluiha. Sellistena olid need minu jaoks väga olulised ja tähendusrikkad.
On imetore, et Ilmi Kolla luuletusi on ka viimastel aastatel välja antud.
Üks neist luuletustest, mille olen oma tüdrukupõlve kaustikusse talletanud:
ÖINE VALU
Ilmi Kolla
On sirel oma õitehelbed kaotand,
nüüd öises kastes lõhnab ristikhein.
Nii nagu hämarus mu üle laotab
end tume, ääretu ja raske lein.
Ma pole matnud ema ega venda,
ma vanu sõpru leinamas ei käi.
Ja lapsigi ei ole minul endal –
need mured südamele võõraks jäid.
Kuid minu mure – tal ei ole nime,
mu süda kokku tõmbub tema käes.
Ta kogu öö on piiritu ja pime
ja läbi temast kuhugi ei näe.
Kui oled lüürik, mõistad minu muret,
kui oled kurb, siis aru sellest saad, --
kui oled üksi ja kui kauged tuled
kord kaovad, kumavad ja kustuvad.
Kui aga sinu lõunamaiseis silmis
on tuld ja kirge, uhket rahutust,
siis minu murelikku laulusalmi
sa peaksid mõistma seda enam just.
Mu laul on nagu mahajäänud luige
kurb kaeblik kutse tühjas sügises.
On läinud kõik ja seegi üksik huige
kaob tinavärvilistes pilvedes.
Ja nüüd, kui suveöö on soe ja tüüne,
ma nälgin hulluks ses kaunis kuus.
Nüüd haaraks nii, et rebeneksid küüned,
su järel, särav õnnevarjutus.
/13. juuni 1953./
Kriitikud on öelnud, et tema värssidele on iseloomulik ergas kodanikutunne, elamuslik loodusetaju, hell, sageli nukker lürism, nooruse rahutus, siirus oma elamuste sõnastamisel.
appi pole kunagi Ilmi Kolla luuletustest kuulnudki, aga tõesti hea!
ReplyDeleteMeie põlvkond teadis Ilmi Kollat hästi. Nii kurb oli, et ta elu jäi väga lühikeseks ja ta ise oli teadlik, et nii see läheb. Ta luuletused olidki sellest teadmisest kantud.
ReplyDelete