30/05/2013

"Kuuenda klassi aare"


Gunārs Cīrulis, Anatols Imermanis
"Kuuenda klassi aare"

Eesti Riiklik Kirjastus, 1957.
Tõlkinud Agnes Kerge.
Illustreerinud A. Mitt.

Väga hea hooga kirjutatud raamat, mis kohe mu üheks lemmikuks sai. Ma ei mäleta, kas kogusin marke juba enne selle lugemist, aga pärast küll kindlasti ja kaua. Seikluslik, kuigi jutt on kahe kooli pioneeride margikogumisvõistlusest, kooli- ja pereelust.

Peategelased jäid kohe meelde ja olid üsna selgelt tuntavad tüüpidena ka mu oma koolis.

Peeter, kes oli kõige targem õpilane klassis ja muidugi rühmanõukogu esimees. Anna Koškina ehk Anna Kella, kes oli igal pool, kus midagi juhtub, ja tänu kellele juhtus palju. Roman Jeekabson, tuntud kirjaniku poeg, kelle isal polnud ilmaski aega. Maia, kes oli klassi kõige silmapaistvam tüdruk, ja Indulis, kellel oli alati oma arvamus. Ning väikesekasvuline Jaanis, kes suure vahetunni ajal sõi alati kaks portsjonit toitu ära, sest tahtis kasvada niisama suureks nagu geograafia õpetaja.

Ja kui nad siis kõik marke koguma hakkasid... Ja mida kõike siis juhtuma hakkas... Ja mida kõike nad teada said...

Põnevust kuhjaga ning selle sisse hästi sulatatud filateelia alustõed ning võimalused margikogumisega oma maailma rikastada.

Igatahes on tegu raamatuga, mis ei tohiks puududa ühegi end austava filatelisti raamatukogust (nagu ka üks teine margikogumise seiklus hilisemast ajast, poola kirjaniku Andrzej Piwowarczyki krimka "Lahtine aken", mis Aleksander Kurtna tõlkes ilmus 1973. a sarjas Mirabilia).

"Kõik küsimused on juba otsustatud, kuid ägedad vaidlused jätkuvad veel trepil, riidehoius ja eeskojas. Need ei lõpeks veel niipea, kui kooli valvur, vana Lielbiksis, ei segaks vahele.
"Kas te tahate ööseks siia jääda, skandalistid?!" ütleb ta tehtud karmusega.
"Me pole skandalistid, vaid filatelistid, seltsimees Lielbiksis," vastab Peeter uhkelt.
"Üks kama kõik. Aga nüüd, marss, koju!""


* Raamatu autoriteks on kaanel ja tiitellehel küll kirjutatud G.  Cīrul ja A. Imerman, kuid tegu on ikka Gunārs Cīrulisega (sünd Gabriels Civjans või Gabriel Ziwian; 8. oktoober 1923 - 25. oktoober 2002), kes oli juudi päritolu läti kirjanik ja kelle kaasautoriks mitme raamatu puhul oli Anatols Imermanis.

Gunārs Cīrulis, Antols Imermanis "Sestās klases dārgums" (1955).

28/05/2013

"Eugénie Grandet"


Honoré de Balzac
“Eugénie Grandet” 

"Valitud teosed." IV köide.
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957.
Lk 5-189.
Tõlkinud Nelli Toiger.

Nagu tuhandetele õppuritele enne ja pärast mind oli 1833. a kirjutatud "Eugénie Grandet" ka minu jaoks koolis kohustuslik kirjandus. Aga see romaan meeldis mulle. Praegu ei mäleta ma enam kuigi täpselt selle sisu - ja seda polegi vist vaja. Aga tähtis on tunne, mis jäi hinge ja mis on jäänud ka tsitaatidena mu kunagisse kooliaegsesse märkmikusse.

"Noorte neidude puhtas ja ühetoonilises elus saabub kord imeilus tunnike, kus päike neile oma kiired südamesse puistab, kus lilleke neile oma mõtted avaldab, kus südametuksed teatavad nende peaajule oma soojast sigivusvalmidusest ja sulatavad kõik mõtted üheks segaseks igatsuseks; see on päev täis süütut nukrust ja magusaid rõõmupurskeid! Kui lapsed hakkavad nägema, siis nad naeratavad; kui noor neiu aimab looduses peituvat armastust, naeratab ta samuti, nagu naeratas lapsena. Kui valgus on esimene armastus elus, kas siis armastus ei ole südame valgus?"

"... elu kaldal, kus õitsevad lapselikud illusioonid, kus kesalilli nopitakse selle õnnestava rõõmuga, millist pärast enam ei tunta."

"Kaastunne on naise üks õilsamaid omadusi, milles väljendub ta üleolek mehest; ainus üleolek, mida ta himustab, ainus, kus ta mehele andestab, kui see seda üleolekut tunnistab."

"Noortele jumalakartlikult kasvatatud tütarlastele, kes on süütud ja puhtad, on kõik lausa armastus, kui nad kord on asetanud jala armastuse nõiutud riiki. nad liiguvad seal, ümbritsetuna taevasest valgusest, mida eraldab nende hing ja mis kiirtena nende armastatule langeb, nad ehivad armsamat oma tundmuse leekidega ja omistavad talle ilusaid mõtteid, mis on tegelikult nende endi omad. Naiste eksimused on peaaegu alati tingitud nende usust headusse või nende lootusest õiglusele."

"Siiral armastusel on oma ettenägelikkus ja ta teab, et armastus tekitab armastust."

"Igas olukorras on naistel rohkem põhjust kurvastuseks kui meestel ja nad kannatavad rohkem... Tunda, armastada, kannatada, anduda - see jääb alati naiste elu sisuks."

"Meie elu suurtel silmapilkudel liitub meie süda tugevasti nende paikadega, kus õnn või õnnetus meid tabab."


Kui pikk elu on mulle õpetanud, et armastusega ei pruugi alati nii olla, nagu Balzac kirjutab, siis viimane tsitaat on ka praegu ehedalt tõene.

Minu kujutlust noorest tundlikust Eugénie Grandet'st aitas täiendada samanimeline film (Mosfilm, 1960), milles peaosalist mängis kaunis Ariadna Šengelaja (sünd 1937) ja mida praegu saab ka internetist vaadata.

27/05/2013

"Meie rebane"


Anton Tammsaare
"Meie rebane"

Lugu noortele
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1955.
Illustreerinud Evald Okas.

Kuskohast see linnatüdruk ikka metsloomi tundma õppis, kui mitte raamatutest. Rebase-raamatuid on eesti kirjanduses päris palju, aga kui muinasjutud enamasti kelmikalt hästi lõppu jõuavad, siis Tammsaare "Meie rebane" (1932) on kurb - vist isegi nutsin seda lugedes. "Aga Ats nuttis veel enam."

Minu esimene meie-rebase-raamat oli natuke teistsugune, aga ju vist kulusid selle pehmed kaaned suurest lugemisest ära, et uue sain. Internetist leidsin vaid pisikese rõõmsatoonilise kaanepildi, ilmumisaastat ja kunstnikku poleks ilma netiteabeta mäletanudki: 1948 ja Hendrik Vitsur. >>>>

Evald Okase pildid on seevastu sünkjamad ja ega need mulle lapsepõlves nii väga meeldinudki. Kuigi nüüd vaatan, et kunstnik on metsavaht Kirepi elamist ja ümbruskonda päris hästi tabanud, ka seda "tomu Soonesalu kohal" ja rebase kiiret liikumist.

"... kui hirmus tühine ja mõttetu võib olla inimese töö ja tegevus. Ja ometi teab ta, et ta hakkab uuesti männitaimi kasvatama, neid kastma, et oleks jällegi võtta, mis panna tules hävinenute asemele."

"... tema polnud kunagi varem näinud ei surnud ega elavat rebasepoega. Sellepärast polnud temal ka vähematki aimu, et rebasepoeg võiks olla nii ilus - et tal võiksid olla nii ilusad põlevad silmad, mis vaatavad sulle vastu, nagu oleksid nad mõne inimese peas ja nagu võiks see, kes nõnda vaatab, ka rääkida või vähemalt teise kõnest arugi saada."

"Ats ei saanud kuidagi aru, miks on küll vanainimesed nii ükskõiksed selliste tähtsate asjade vastu, nagu on seda rebase rihm ja vaskpannal. Kui tema, Ats, saab kord suureks, siis ei muutu ta kunagi nii tuimaks ja külmaks, ei kunagi. Mis on tähtis, seda tahab ta alati tähtsaks pidada, ehk olgu ta ei tea kui vana."


"Aga seda Ats ei teadnud, kes peaks inimesele rauad maha panema, kui inimene paneb rebasele. See küsimus ei huvitanudki teda nii väga. Ta tahtis ainult teada, kumb kannatab rohkem välja, kas inimene või rebane - kumb on kangem."

"Rebane ehk ka nagu inimenegi, elab kevadel päiksest ja soojast tuulest."

"Kadusid aastad, kadus palju aastaid. Ats kasvas suureks, temast sai mees. Ta nägi ilmas nii mõnegi rebase, aga ei ühtegi sellist nagu oli tema Mossa. Ja talle näis, et aastate voolus ta muutub üha imelisemaks."


Kas pole see nii, nagu päris meie oma Väikese Printsi lugu - poiss ja rebane, rebane ja prints...

25/05/2013

"Võlusõna"


Valentina Ossejeva
"Võlusõna"

Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1951.
Tõlkinud Kaarel Puskar.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

"Vanamees silitas pikka habet.
"Ma tahan sind aidata. On olemas niisugune võlusõna."
Pavlikul jäi suu lahti.
"Ma ütlen sulle selle sõna. Kuid pea meeles: ütelda tuleb seda vaikse häälega, vaadates otse silma sellele, kellega räägid. Pea meeles - vaikse häälega, vaadates otse silma...""


Võlusõna on muidugi "palun". Niimoodi, nagu sellest raamatu nimiloos kirjutati, jäi väikesele lugejale selle sõna kasutamine hästi meelde. Eelkooliealistele mõeldud õpetusliku alatooniga jutukogus on 9 lühilugu: "Võlusõna", "Midagi head", "Mis siil mõtles?", Mis on kergem?", "Kes on kõigist rumalam?", "Pojad", "Küpsised", "Sinised puulehed" ja "Missugune päev on täna?"


POJAD

Kaks naist olid kaevul vett võtmas. Nende juurde tuli kolmas. Ka vana taadike istus kivile jalgu puhkama.
Seal ütleb üks naine teisele:
"Minu poeg on osav ja tugev, keegi ei saa tema vastu."
"Aga minu oma laulab nagu ööbik. Mitte kellelgi pole niisugust häält," räägib teine.
Kolmas aga vaikib.
"Miks siis sina oma pojast ei räägi?" küsivad temalt naabrinaised.
"Mida seal rääkida?" ütleb naine. "Pole temas midagi iseäralikku."
Naised võtsid ämbrid vett täis ja hakkasid minema. Taadike aga neile järele. Lähevad naised, siis aga seisatavad. Käed valutavad, vesi loksub, selg jääb kangeks.
Korraga jooksevad neile vastu kolm poissi.
Üks lööb hundiratast, veereb nagu rõngas. Naised imetlevad teda.
Teine laulab, laksutab nagu ööbik, naised jäid kuulama.
Kolmas aga jooksis ema juurde, võttis tema käest rasked ämbrid ja hakkas neid tassima.
Naised küsivad taadikeselt:
"Noh, kuidas on meie pojad?"
"Aga kus nad siis on?" vastab taat. Mina näen ainult üht poega!"


* Valentina Ossejeva (Ossejeva-Hmeljova, 1902-1969) oli nõukogude lastekirjanik. Töötas õpetajana ja kasvatajana nii lastekodudes kui lasteaedades. Oli abielus ulmekirjanik Vadim Ohhotnikoviga. Lisaks lühijuttude ja jutustuste kogudele ilmus tema sulest väga populaarseks saanud kolmeosaline teos "Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad" (1947-1951), mis ka eesti keelde tõlgiti.


Валентина Осеева "Волшебное слово" (1937).

22/05/2013

"Uus õpilane"


L. Pantelejev
"Uus õpilane"

Jutustused
"Ilukirjandus ja Kunst", Tallinn, 1949.
Tõlkinud Marta Jõesuu.
Illustreerinud Siima Škop.

Nooremale koolieale  mõeldud raamat, mille kaanepilt mind kohe köitis. Sain selle umbes 1952. a ja siis olid mul endal samasugused patsid ning järgmisest aastast ka koolikleit: algul tumesinine, teises klassis tumepruun. Aga selle tüdrukuga raamatukaanel samastusin kuidagi kohe ja kiiresti.

Raamatu nimijutustus on mulle pikkadeks aastateks meelde jäänud - klassi tuleb uus õpilane, kes on haiglane ja nukker. Tema isa on sõjalendurina teadmata kadunud. Tasapisi selgub, et samal ajal tulnud uus õpetajanna on selle uue tüdruku ema. Jutt käibki sellest, kuidas klass nad omaks võtab ja kuidas nad ühel ilusal päeval saavad teada oma kalli kadunu saatusest.

"... Klassis istus ühes esimestest pinkidest tüdrukuke. See oli hoopis keegi võõras tüdruk, väike, kõhnake, kahe linalakalise palmikuga, rohelised lehvid palmikute otsas.
Tüdrukut nähes mõtles Volodja, et ta on eksinud ja võõrasse klassi sattunud. ta isegi taganes kuni ukseni, ent siis märkas, et see klass pole siiski võõras, vaid päris oma - neljas klass."


Lisaks nimijutustusele on raamatus veel kolm lugu laste elust: "Jaalikul", "Peainsener" ja "Ausõna". Kõiki ilmestamas Siima Škopi pildid, millest võib juba aimata tulevast väga armastatud lasteraamatute illustraatorit. Mõned näited neist piltidest:

Ukrainast tulnud uus õpetajanna oma patsipärjaga oleks nagu joonistatud meile kõigile praegu tuttava Julia Tõmošenko järgi.


Mannike, väike rõõmus tüdruk, kel on jõudu rohkem kui mõnel poisinolgil. Pilt, mis mulle väiksena väga meeldis ja mida tüdrukud üksteisele salmikutesse kopeerisid.


Ja poisipõnn, kellest on kirjutatud:
"Ma vaatasin ta väikesele tedretähnilisele ninale ja mõtlesin, et tal pole tõepoolest midagi karta. Poiss, kel on nii tugev tahe ja nii kindel sõna, ei karda pimedust ega pelga kohutavamaidki asju.
"Aga kui ta suureks kasvab... On veel teadmata, kelleks ta saab, kui ta suureks kasvab, kuid, kes ta ka oleks, võib olla kindel, et ta on tõeliselt tubli inimene."



* L. Pantelejev (Aleksei Ivanovitš Jeremejev, 1908-1987) oli nõukogude kirjanik, kelle kirjanikunimi on pärit tema raskest lapsepõlvest tänavapoisina.

Л. Пантелеев "Новенькая" (1944).

21/05/2013

"Tütarlaps linnast"


Ljubov Voronkova
"Tütarlaps linnast"

"Ilukirjandus ja Kunst", Tallinn, 1949.
Tõlkinud Arnold Tulik.
Kaanepilt: Evald Okas.

"Kui imelik! Võõras naine hüüab teda tütreks. Tähendab, Valentinkagi peab teda emaks nimetama?
Valentinka puhastas kuumi kartuleid, kõrvetas sõrmi, ise aga silmitses alatasa perenaist. Kõhn naine, siledate heleruugete juustega. Ta laubal on kolm kortsu. Läbi punakate ripsmete vaatavad lõbusalt heledad sinised silmad. Võib-olla on ta hea... Ainult ta ei sarnane sugugi, mitte sugugi Valentinka noore, mustajuukselise emaga.
"Ema! Emake!..."

"Suurel praepannil lebas esimene lõoke. Tõsi küll, sel oli linnuga väga vähe sarnasust. Saba keerdus tal kringlina, tiibade asemel oli kaks sarvekest, silmade asemel kaks kuivatatud sõstramarja, nokka aga polnud üldsegi. Ja siiski oli see lõoke."

"Aga... kui Valentinka murrab kogu selle sina maha, jääb metsalagendik tühjaks, sasituks ja pimedaks. Ei! Las õitsevad! Siin, metsas on nad palju ilusamad! Ainult natukese, väikese kimbu võtab ta siit, seda pole põrmugi märgata!"


* Ljubov Voronkova (17. sept 1906 - 20. jaan 1976) oli nõukogude lastekirjanik, paljude raamatute autor. "Tütarlaps linnast" on kirjutatud 1943. a ja kuigi jutt on valusatest, veel kestva sõjaga seotud sündmustest ja suhtumistest, on see südamlik, soe ja hingeminev raamat suure pere laste elust ja uustulnuka kohanemisraskustest. Mina sain selle raamatu endale umbes 1954. a.

Любовь Воронкова "Девочка из города" (1943).