„Stepi päike“

Pjotr Pavlenko
„Stepi päike“
Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Orest Vereiski.
Kaane kujundanud Viktor Karrus.
Tõlkinud Kaarel Puskar.

Aeg läheb kiirelt. See blogi sai eile juba seitsmeaastaseks. Veidi noorem olin siis, kui ilmus raamat, millest seekord kirjutan, kuigi see mulle lapsepõlves erilist muljet ei jätnud.

Aga mu maailma avardas see raamat küll. Sain teada, kes on tšumakk, mis on stepp ja kui suured võivad olla seal laiuvad viljapõllud. Sain teada, et steppidesse saadeti viljakoristustöödele (ja küllap ka külviajaks) tuhandeid inimesi NLiidu kõiksugustest kantidest. Peagi läks lahti uudismaade hõlvamise kampaania, siis sõitsid sinna ka paljud vabatahtlikud, kuid enamasti ei oodanud neid kerge elu.

Pavlenko jutustuses läks steppi viljakoristustöödele autobrigaad. Leseks jäänud Andrei Jemeljanov võttis sinna kaasa oma kümneaastase poja Serjoža. Poiss jälgis autojuhte  terava pilguga ja tundis suurt huvi eesootava vastu. Sageli meenutas ta aga oma varasurnud ema ja kodust elu.

Stepp oli Serjoža jaoks algul väga võõras ja ebameeldiv.

„Pikk loksutamine mööda kuuma steppi oli teda hirmsasti väsitanud. Stepp oli juulikuu keskpäeval talumatult lämmatav, õhk oli palav ja virvendas vastikult ning veel vastikumalt kiunus tsikaadide häältest. Siiamaani tal kumises kõrvus ja oli janu. Stepp temale peaaegu meelde ei jäänud ja praegu ta seda ei kahetsenudki.“

Kui ta vett juua sai ja tutvus samuti kümneaastase kohaliku pioneeri Zina Tšumakovaga, läks tuju paremaks ja eesootav näis jälle põnevana. Tal ei tulnud pettuda.

Põnevaks osutusid nii viljakoristus kombainidega kui ka kohalikud pioneerid, kes sageli õhtuti lõkke ümber kogunesid. Päeval tegid nad tööd, aitasid täiskasvanuid.

Serjoža elas üle kohaliku suure tormi suhhovei, mehistus, kasvas suuremaks ja kui viljakoristamine lõppes, oli ta isegi hämmastunud, et nüüd tuleb koju sõita ja kooli minna.

„Hüvasti, stepp!
Hüvasti, lühikesed ööd uute inimeste hulgas ja pikad-pikad päevad teiste uute inimeste hulgas!
Hüvasti, kombainid!
Hüvasti, orkaanid!
Hüvasti, rohutirtsud!
Kuni uue kohtumiseni!“

Kirjutamismeisterlikkusega see jutustus silma ei paistnud, kuid noil ammustel aegadel peeti seda heaks näiteks sotsialistliku realismi laste- ja noorsookirjandusest.

* Pjotr Pavlenko (29. juuni /11. juuli/ 1899 – 16. juuni 1951) oli vene nõukogude kirjanik ja stsenarist. Neli korda pälvis ta oma teoste eest Stalini preemia (kolm filmistsenaariumit ja romaan „Õnn“, mis tõlgiti kohe n-ö kohustuslikus korras eesti keelde). Lugejate hulgas polnud ta populaarne, kuid  võimulolijatele igati meelepärane. Foto internetist. >>

* Orest Vereiski (7. /20./ juuli 1915 – 2. jaan 1993) oli nõukogude graafik, illustraator ja kunstiõpetaja.

Пётр Павленко „Степное солнце“ (1949).

„Võlupeegel“

„Võlupeegel“
Rahvaste muinasjutte II
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Ott Kangilaski.
Tõlkinud Ene Ambur, Artur Koskel, Jaan Rummo.

Selle muinasjutukogu krooniks oli minu arvates araabia muinasjutt „Aladini imelamp“.

Kuid ka kõik teised idamaised lood on huvitavad – türgi, india, hiina, korea ja jaapani muinasjutud tõid taas hulgaliselt valitsejaid ja alamaid, koletisi ja kaunitare, tarku tütarlapsi ja tohmanist talupoegi, südametuid abikaasasid ja õelaid naabreid, kelle kõigi nimed imeliselt kõlasid – kõik need Bedrulbudurid, Söilemesid, Kanajamandšarid, Mandhumathanad, Urasima Tarod jt.

Päris huvitav on praegu lugeda ka Maksim Gorki sissejuhatust sellele kogumikule (mis ju, nagu tollel ajal enamasti kõik taolised raamatud, vene keelest tõlgiti). Gorki kirjutas muinasjuttudest, fantaasialennust, mis on loonud ja aidanud arendada oletamisvõimet ja selle kaudu edasist loometegevust. Muinasjuttude „sõnakangas on sündinud kauges muinasajas; selle mitmevärvilised siidlõngad on ulatunud üle kogu maakera, kattes seda imeväärselt kauni sõnavaibana.“ Võib-olla kõik ei tea, aga proletaarne kirjanik Maksim Gorki kirjutas ka väga häid kunstmuinasjutte ja kasutas muinasjutu- ja legendielemente oma paljudes jutustustes ja romaanides.

Vaata ka: „Sõbralikud vennad“.

„Tuulesõlmed“

„Tuulesõlmed“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte II.
Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Aleksander Mildeberg, Evald Okas.
Tõlkinud Ene Ambur, Erni Krusten, Hilda Pulk.

Vist jõudis see paks raamat minuni aastake pärast ilmumist juba esikaaneta, igatahes ei mäleta ma siin kõrval olevat kaanepilti, mille nüüd internetist leidsin. (Päris postituse algusse panin tiitellehe.)

Mina omakorda lugesin seda raamatut ka hästi palju, nõnda muutus see päris narmendavaks ja kui millalgi 1980ndatel aastatel selle 548 leheküljelise muinasjutukogu köita lasksin, ei olnud enam esikaant, osa tiitellehte koos selle kõrval olnud kena pildiga ega ka impressumit, millel tegijad kirjas. Ka puudub sisukord, aga jutud on kõik alles ja neid on kokku 49.

Pildid on äratuntavalt „okaslikud“, Evald Okase nende aastate muude tööde vaimus – neis domineerib hoogsus. Kahe ülejäänud kunstniku illustratsioone ma nii selgelt ei erista. Taas pean blogilugejatelt vabandust paluma, et mõnda joonistust ise värvipliiatsitega täiendanud olen – ühtlasi on see kindel märk, et just need joonistused meeldisid mulle lapsena teistest rohkem.

See muinasjutumaailm, mis raamatust avanes, oli imepõnev ja sisaldas nii paljude vahvate rahvaste nimesid (amuuri, nivhi jne), et lapse areneval mõistusel oli, mille üle juurelda. Aga eriti meeldis ja jäi meelde meie endi eesti muinasjutt „Talutütar ja vaeslaps“.

Seesama, kus vaeslaps laupäeva õhtul sauna läks ja, et ta teisi palju aitas, ei saanud ta ise enne lavale minna, kui kõik saunalised läinud olid. Siis aga sõitis sauna juurde vanapagan oma ema ja kolme pojaga. Salmid, mida vanapagan poegadele laulis, jäid ülimalt hästi meelde:
„Jookse, poega, jõua poega,
Heida jalga enese pärast,
Naise saad sa nalja pärast!
...“

Igasuguseid keisreid, kuningapoegi, talumehi ja sulaseid, vaeslapsi ja muidu kauneid neide, sekka ka veidraid olendeid, kellega vägilasmehed või muidu nutika meelega poisslapsed võitlesid ja võistlesid, oli selles muinasjutukogumikus väga palju.

HUVITAV TEADA: Otsides internetist mul puudu olevaid impressumiandmeid sattusin aga kirjanduslooliselt põnevatele andmetele „Tuulesõlmede“ ja tolle aja teiste paksude muinasjuturaamatute ühest ja võimalik et peamisest tegijast.

Paul Ambur (1904–1974), kirjastustegelane ja kirjanduse uurija, samuti ka tuntud eksliibrisekoguja,  tegeles enne vangistamist (1949. a  Tallinnas; talle mõisteti 25+5 aastat vangistust) koos mitme  teise kirjanikuga ulatuslike muinasjuturaamatute koostamise ja tõlkimisega nagu „Imeveski“, „Kuldvokk“, „Tuulesõlmed“,  kuid tema nime ei märgitud kusagil. Kõik avaldati abikaasa Ene Amburi nime all.  1949. a keelustati muinasjuttude väljaandmine hoopiski, osa tõlkeid jäi käsikirja.

Foto allikas:  S. Migdal, Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, C-37:1178.

Vaata ka: „Imeveski“

„Sõbralikud vennad“

„Sõbralikud vennad“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte III.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Illustreerinud Alo Hoidre, Viktor Karrus, Avo Keerend ja Siima Škop.

Kõvakaaneline lugemisest üsna kulunud muinasjuturaamat, mis kuulus mu lapsepõlve kõige imelisemate raamatute hulka. Mulle on muinasjutud alati meeldinud. Ümbrispaber oli sel raamatul ka, aga see on juba nii ammu omadega õhtule läinud, et ma isegi ei mäleta enam, mis selle peal võis olla.

Sellest, miks NLiidu rahvaste muinasjuttude kogumikul pealkirjaks „Sõbralikud vennad“ oli, sain aru alles palju aastaid hiljem, suuremaks kasvanuna. Esialgu arvasin lihtsalt, et sellenimeline muinasjutt on raamatust kogemata välja unustatud. Lapse loogika!

Kogumikus oli viis eesti ja viis vene muinasjuttu, neli läti ja sama palju adõgee muinasjutte. Veel on esindatud vepsa, leedu, ukraina, gruusia, armeenia, abhaasia, osseedi, aserbaidžaani ja baškiiri muinasjutud. Tõlkijaid ei olnud nimetatud.  Eesti muinasjuttudest on esimene „Keeletark“, järgnevad „Kange kukk“, „Suur tükk ajab suu lõhki“, „Lolli äpardused“ ja „Seenekuningas“. Kõik toredad lood, mida ma aga hilisemates muinasjutukogudes mäletan harva näinud olevat. Vene muinasjuttude hulgas on väga tuntud „Sivka-Burka“ ja „Imekaunis Vassilissa“, teiste rahvaste jutud nii tuntud ei olnud.

„Lolli äpardused“ meeldis mulle oma koomilisusega eriti ja jäi hästi meelde - sisuks see, kuidas isegi oma ema häid nõuandeid valesti ja vales kohas täites võib pahandustesse sattuda. Aga oma iva oli igas muinasjutus, samuti nagu põnevaid seiklusi ja kauneid kangelannasid ning rühikaid kangelasi, kõikvõimalikke imeloomi ja koguni saatanlikke sigitisi. Võõrad maad ja rahvad paelusid ja sütitasid uudishimu, omamaised lood aga näitasid, et siingi on huvitav elada.

Taas panen postitusse palju pilte, tänutäheks illustraatoritele ja lootes, et mu kohatised lapsemeelsed täiendused kedagi ei pahanda.

Vaata ka „Imeveski“ - Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.