„Aeliita“

Aleksei Tolstoi
„Aeliita“
Raamatust „Insener Garini hüperboloid. Aeliita“.
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
„Aeliita“ on tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Riskides ära pahandada kõik  „Insener Garini hüperboloidi“ austajad pean tunnistama, et minu lemmikjutustuseks selles raamatus oli ja on „Aeliita“. „Insener Garini hüperboloidi“ olin selle raamatu ilmumise ajaks vähemasti osaliselt lugenud mingist lehesabast järjejutuna, aga „Aeliita“ oli mulle uudiseks.

Tegelikult oli see jutustus ilmunud eesti keeles juba varem, 1930. a Looduse kroonise romaani sarjas,  tõlkijaks Alfred Kurlents. Tutvustati seda kui fantastilist romaani, mis on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. „Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gussevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas „Krasjana Nov“.“

Revolutsionäärina toimiv Gussev mind lapsepõlves kuigi palju ei huvitanud. Üldse jäi raamatu propagandistlikkus ja sotsiaalsus mulle kaugeks. Mind paelus armastuslugu – kõhklev insener Loss ja Marsi neiu Aeliita. Muidugi köitis mind võimalus lugeda Marsist, sest kosmonautika algusaastatel oli kõik tähtede ja planeetide kaugete maailmadega seotu meile põnev ja Mars erakordselt oluline unistuste ja juttude teema.

Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ peetakse nõukogude teaduslik-fantastilise kirjanduse esikteoseks ja koos mõni aasta hiljem ilmunud „Insener Garini hüperboloidiga“ alusepanijaks nõukogude teaduslik-ilukirjanduslikule fantastikale elik ulmekirjandusele.

Olen hoidunud „Aeliita“ ülelugemisest teadlikult, sest pelgan rikkuda oma kunagisi väga häid muljeid sellest teosest. Siiski usun, et see paelub ka nüüdisnoori. Sestap ei hakka ma sisu ümber jutustama – jäägu lugejatele raamatu avastamisrõõm. mis on omamoodi aktuaalne praegu, kui taas kavandatakse lendu Marsile.

„Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid ühte pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse.“

Ja tsitaat, mis on kogu elu mu südames helisenud:

„Aeglane sosin kostis ta kõrvu. Loss sulges otsekohe silmad. Uuesti kordus kauge ärev aeglane sosin. Kordus mingi imelik sõna. Loss teritas kõrvu. ja vaikse välguna tungis ta südamest läbi kauge hääl, mis kordas kurvalt ebamaises keeles:
„Kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, Taevapoeg?“
Hääl vaikis. Loss vaatas enese ette heledaks muutunud, pärani avatud silmadega... Aeliita hääl, armastuse, igaviku ja kurbuse hääl lendas läbi kogu maailmaruumi, hüüdis, kutsus ja päris: kus sa oled, kus sa oled, armastus...“

„Aeliita“ ERR-i kuuldemängude arhiivis (1961): http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/aeliita

* Krahv Aleksei Tolstoi (29. dets 1882 /10. jaan 1883/ – 23. veebr 1945) oli vene ja nõukogude kirjanik ning ühiskonnategelane. Põlvnes ta Tolstoide suguvõsast, kuigi tema sünnipära ümbritsesid saladused. Mitut tema olulist teost on korduvalt avaldatud ka eesti keeles, alates lastelooga „Nikita lapsepõlv“ ja lõpetades mahukate ajalooliste romaanidega (triloogia „Kannatuste rada“ ja „Peeter Esimene“). Tema rõõmsameelseim tegelane on aga „Kuldvõtmekese“ Buratino.

<<< Kõrval on enimlevinud foto Aleksei Tolstoist.

Алексей Толстой „Аэлита“ (1922).

Vahepala: raamatusari „Stalini preemiaga autasustatud teos“ 1948–1955

Aastatel 1941–1954 pälvis NSV Liidus hulk kirjandusteoseid Stalini preemia. Suurem enamus neist ilmus Eesti NSVs aastatel 1948–1955 ka eestikeelses tõlkes raamatusarjas „Stalini preemiaga autasustatud teos“. Wikipedia väitel ilmus selles sarjas koos mitmeköiteliste teoste ja kordusväljaannetega kokku 84 raamatut. Rahvasuus kutsuti neid lühendatult Stalini preemia laureaadid.

Enamikku neist lugesin juba üsna varakult. Kahtlemata ei olnud see lapsele ja varateismelisele eakohane lugemine, aga äratas omamood huvi kaugete maade ja rahvaste vastu. Ehkki domineerisid vene kirjanikud, oli palju ka teiste liiduvabariikide omi. Praegu oleks ehk poliitkorrektne öelda, et vuihh, Stalini preemia, mis niisugustest raamatutest ikka lugeda, aga tegelikkuses ilmus sarjas väga erinevaid teoseid ja nii mõnedki neist on lugemisväärsed ka praegu.

Allpool kirjutan oma lühimeenutuse loetud raamatute kohta, pikemalt teen mõnest juttu ehk kunagi teinekord. Kui ma kirjutan mõne raamatu kohta, et ei mäleta, siis tähendab see, et ma ei mäleta oma esmalugemise muljet. Kirjutan nii, nagu meelde tuleb, teatmetest ega raamatutest praegu üle ei vaata. Et tegemist on lapsepõlvemälestustega, ei maksa siit otsida sügavalt ideoloogilisi hinnanguid.

1948

•    Veera Panova „Teekaaslased“ – üsna produktiivse naiskirjaniku raamat rindearstidest ja -õdedest. Veera Panova teosed olid enamasti südamlikud ja emotsionaalsed, jäid hästi meelde ja neid sirvisin üsna sageli. Võimalik, et kirjutan neist tulevikus pikemalt.
•    Aleksei Tolstoi „Peeter Esimene“ (I osa) – koos järgmisel aastal ilmunud teise osaga huvitav ajalooline ülevaade, mida paljud „Kannatuste raja“ kõrval ka Tolstoi põhiteoseks peavad. Noorele minule oli raamat väga raskepärane.
•    Konstantin Simonov „Vene küsimus“ – Simonovi muid raamatuid lugesin hiljem palju, aga seda teost konkreetselt ei mäleta.

•    Pjotr Pavlenko „Õnn“ – igav ja keskpärane.
•    Veera Panova „Kružilihha“ – meeldis mulle „Teekaaslastest“ palju vähem ja ei jäänud eriti meelde.
•    Viktor Nekrassov „Stalingradi kaevikuis“ –  hästi huvitavalt kirjutatud raamat, kurb ja pingeline. Hiljem kuulus see Stalini preemiast hoolimata keelatud kirjanduse hulka, sest autor ühines tollaste dissidentidega. On kirjutanud veel palju huvitavaid teoseid, mis on ilmunud ka eesti keeles. Võimalik, et kirjutan neist tulevikus blogis pikemalt.
•    Mihhail Bubennov „Valge kask“ – igav ja keskpärane.

1949

•    Jossif Likstanov „Väikemees“ – vist oli see raamat orvuks jäänud poisist, kellest sai tööstuskooli õpilane. Lapsena lugesin, aga üle lugemiseks tahtmist ei tekkinud.
•    August Jakobson „Autasustatud näidendid. Elu tsitadellis. Võitlus rindejooneta“ –  sünged ja raskepärased. „Elu tsitadellis“ oli esimese Eesti NSVs tehtud mängufilmina huvitav oma peategelase, erakliku professor Miilase tõttu, keda mängis Hugo Laur ja kelle abikaasa rollis oli Aino Talvi.
•    Emmanuil Kazakevitš „Täht“ – õhuke kurb raamat, kui õigesti mäletan, siis luurajatest.
•    Fjodor Panfjorov „Võitlus rahu eest“ (I ja II raamat) – ei mäleta.
•    Berdõ Kerbabajev „Otsustav samm“ – ei mäleta.
•    Andrei Upit „Haljendav maa“ (I ja II raamat) – ei kutsunud lugema, tundus igav.
•    Aleksandr Gontšar „Lipukandjad“ – ka ei midagi erilist.
•    Aleksei Tolstoi „Peeter Esimene“ (II osa)
•    Ilja Ehrenburg „Torm“ (I ja II raamat) – Ehrenburg on oma raskepärasusest hoolimata päris huvitav autor ja alati ka faktirohke, „Torm“ ei ole minu meelest siiski kuigi eriline raamat.
•    Hans Leberecht „Valgus Koordis“ – lapsena loetuna oli minu jaoks väga igav. Samanimeline film jäi meelde ilusate laulude ja mõne künnikaadri kaudu.

1950

•    Vassili Ažajev „Kaugel Moskvast“ (I–II osa) – ei midagi erilist, aga väga mahukas „tellis“.
•    Muhtar Äuezov „Abai“ (I köide) – ei mäleta.
•    Konstantin Fedin „Esimesed rõõmud“ – päris huvitav, kuid veniv kirjeldus noorte elust. Selle järgi tehtud film oli samuti täitsa vaadatav.
•    Semjon Babajevski „Kuldtähe kavaler“ – hästi  paks raamat, peategelane meeldis, aga muidu üsna tüütu teos.
•    Boriss Galin „Donbassis“ – raskepärane tööstusromaan, mis mulle mingit huvi ei pakkunud. Seoses praeguste sealse kandi sündmustega oleks ehk päris huvitav sirvida.
•    Tihhon Sjomuškin „Alitet läheb mägedesse“ – tšuktšide elust. Vist ei lugenud ma seda lapsena, küll aga meeldis mulle sama autori „Tšukotka“, millest siin blogis juba juttu olen teinud.

1951

•    Vilis Lācis „Torm“ (I–IV osa) – oli huvitav, aga millegipärast olid mul kodus ainult esimene ja viimane osa, vahepealne jäigi lugemata. Lācis oli tol ajal ja kümmekond aastat hiljemgi Eestis kõige loetavam läti autor, tema „Kaluri pojast“ olen siin juba kirjutanud.
•    Muhtar Äuezov „Abai“ (II köide) – ei mäleta.
•    Mehdi Hüssein „Apšeron“ – vist oli see seotud naftatootjatega. Tööstusromaan, pigem pikem olukirjeldus.
•    Emmanuil Kazakevitš „Kevad Oderil“ – lugesin huviga, nagu hulk aastaid hiljem ka järge „Maja väljaku ääres“, sõjajärgsest Saksamaast.
•    Arkadi Perventsev „Au noorest east“ – sõjaromaan vapra noore peategelasega, lõunamaalaslikult hoogne lugemine, teismeeas meeldis.

1952

•    Aleksandr Tšakovski „Meil on juba hommik“ – ei mäleta. Pealkirja järgi arvaksin, et oli midagi Kaug-Idast.
•    Vitali Zakrutkin „Ujuv staniitsa“ – ei mäleta. Üks peategelanna vist oli mingi Grunja.
•    Anatoli Rõbakov „Autojuhid“ – korra lugesin, aga ei midagi erilist.
•    Boriss Polevoi „Meie – nõukogude inimesed“ – lugesin, sisaldas lühilugusid inimestest, keda Polevoi rindekorrespondendina kohtas. Ajakirjanduslikult huvitav raamat.
•    Nikolai Nikitin „Põhja Aurora“ – ei mäleta.
•    Mirza Ibrahimov „Saabub päev“ – ei mäleta.
•    Fjodor Gladkov „Jutustus lapsepõlvest“ – külalaste elust, lugesin huviga ja meeldis. Võib-olla kirjutan sellest tulevikus pikemalt.
•    Konstantin Fedin „Ebatavaline suvi“ – ei mäleta.
•    Semjon Babajevski „Valgus maa kohal“ – ei mäleta.
•    Aleksei Koževnikov „Elav vesi“ – ei mäleta.
•    Anna Sakse „Ülesmäge“ – oli vist kolhoosielust, ei mäleta, et oleksin lugenud.
•    Vadim Sobko „Rahu pant“ – ei lugenud.
•    Galina Nikolajeva „Lõikus“ – ei jätnud muljet, kuigi Nikolajeva hilisem romaan „Võitlus teel“ mulle väga meeldis.

1953

•    Juri Trifonov „Üliõpilased“ – meeldis väga, hoogne kirjeldus tollasest üliõpilaselust koos õpingute ja labrakatega.
•    Natan Rõbak „Perejaslavi Raada“ (I köide) – kogukas teos, mida ma ei lugenud, aga mis praeguste Ukraina-sündmustega seoses võib huvi pakkuda, kuigi praegusajal peavad kriitikud seda väga ebaobjektiivseks teoseks.
•    Vladimir Popov „Teras ja šlakk“ – taas üsna igav tööstusromaan.
•    Vilis Lācis „Uuele rannale“ – päris huvitav kirjeldus Lätist, lugesin korduvalt ja käisin ka filmi vaatamas.
•    Lev Nikulin „Venemaa ustavad pojad“ – ei mäleta.
•    Antonina Koptjajeva „Ivan Ivanovitš“ – raamat, mis mulle on alati meeldinud. Sümpaatse arsti tööalased probleemid ja intriigid. Teine osa „Sõprus“, mis eesti keelde tõlgiti hulk aastaid hiljem,  enam nii hea ei olnud, aga „Ivan Ivanovits“ sobib ka praegu lugemiseks.
•    Veera Panova „Helge kallas“ – ei mäleta, vist oli kolhoosnike elust.
•    Fjodor Panfjorov „Võidetute maal“ – ei mäleta.
•    Fjodor Gladkov „Priius“ – järg „Jutustusele lapsepõlvest“ ja mulle huvitav. Väike Fedja lahkus koos vanematega külast ja sõitis Volgamaale. Ta elas Astrahanis ja seejärel kalatööstuses – vataagas, kus ta ema töötas. Selle kalatööstuse argipäeva kirjeldused olid väga kaasahaaravad ja kuidagi soolalõhnalised. Kui juba täiskasvanuna ise Astrahanis käisin, tuli see raamat sageli meelde.
•    Aleksandr Tšeišvili „Lelo“ – See raamat (teekasvatajatest, kui ma õigesti mäletan)  tekitas minus huvi Gruusia vastu, oli hoogne ja põnev.
•    Kavi Nadžmi „Kevadised tuuled“ – ei mäleta.
•    Gumer Baširov „Au“ – ei mäleta. Kuigi, kas sellest või eelmisest raamatust jäi meelde naisenimi Karlõgatš, mis (vist tatari keeles) pääsukest tähendab.
•    Sadriddin Aini „Buhaara“ – tekitas huvi usbekkide (ja tadžikkide) elu vastu, sisaldas huvitavaid elu-olu kirjeldusi, näiteks kirjutas Aini hästi vahvalt halvaa valmistamisest. Meeldis ja on hilisematel sealkandis käikudel ikka meeles olnud. http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2020/09/buhaara.html
•    Orest Maltsev „Jugoslaavia tragöödia“ – lugesin juba mitte enam nii väga lapsena, väga raske raamat oli. Mõnda aega seoses sealsete sündmustega ka keelatud kirjanduse nimekirjas.
•    Aleksander Vološin „Kuznetski maa“ – väga keskpärane tööstusromaan.

1954

•    Vissarion Sajanov „Taevas ja maa“ – hästi paks ja põhjalik ülevaade Vene lennunduse arengust. Kohati liiga tehniline, aga täiesti huviga loetav ka praegu.
•    Aleksandr Fadejev „Noor Kaardivägi“ – väga huvitav ja kurb raamat noorte elust ja võitlusest sõja-aastatel. Muu hulgas sisaldab ootamatult kauneid kirjeldusi tütarlastest jõe ääres, ülistust emale jne. Minu lapsepõlves ja noorusaastatel oli see koolides kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Praeguseks on paljud selles raamatus kirjeldatud sündmused ja ka Fadejevi enda vastuoluline saatus nii kirjanikuna kui ka Nõukogude kirjandusametnikuna uuesti ja teisiti lahtimõtestatud.
•    Konstantin Sedõhh „Dauuria“ – vist küll kõige paksem Stalini preemia laureaatide sarjas ilmunud teos. Kui ma õigesti mäletan, siis kasakatest. Ei ole kunagi viitsinud läbi lugeda.
•    Wanda Wasiłewska „Laul vete kohal“ (I ja II köide) – poola kirjanduse huvitav näide. Sisu pole kuigivõrd meeles.
•    Saltšak Toka „Arati sõna“ – ei mäleta.
•    Nikolai Zadornov „Isake Amuur“ – ei mäleta.
•    Boriss Polevoi „Jutustus tõelisest inimesest“ – oli samuti kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Sellest raamatust ja oma kohtumisest peategelasega olen kirjutanud siin.
•    Jelizar Maltsev „Kõigest südamest“ – ei mäleta, vist oli kolhoosielust.

1955

•    Stepan Zlobin „Stepan Razin“ (I ja II raamat).
•    Dmitri Jerjomin „Äike Rooma kohal“.
•    Nikolai Zadornov „Kauge maa“.
•    Georgi Markov „Strogovid“.
Olen neid raamatuid lehitsenud, kunagi vist ka mingil määral lugenud, kuid ei mäleta.

Mitmest selles nimekirjas olnud raamatust ja kirjanikust on põhjalikumalt rääkinud David Vseviov „Müstilise Venemaa“ saadetes Vikerraadios.

Piltidel on mõned sarja raamatud ja paar kujundusnäidet.
280. blogipostitus.

„Siug“

Aleksei Tolstoi
„Siug“
Loomingu Raamatukogu nr 8 (32).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus.Tallinn 1958.
Tõlkinud Debora Vaarandi.

Õhuke vihik, mis ilmus Aleksei Tolstoi 75. sünniaastapäeva puhul, sisaldas kolme novelli: „Mees näpitsprillidega“ (1916), „Lihtne hing“ (1919) ja „Siug“ (1928). Kahte esimest, tuleb tunnistada, ei mäleta ma eriti ja pidin neid nüüd üle lugema, seevastu kolmas, erutav lugu tugeva karakteriga kirglikust naisest, on esimesest lugemisest saadik vägagi hästi meeles. Seda on ju ka peetud üheks huvitavamaks ja mõjukamaks novelliks vene (nõukogude) kirjanduses üldse.

Tuletan siinkohal lugejatele meelde, et paljud neist on „Siugu“ näinud, kui mitte kinos (Dovženko-nim kinostuudio 1965. a, peaosas Ninel Mõškova, plakat kõrval), siis lavalaudadel meie oma Eestimaal.  „Rästiku pihtimus“ esietendus Noorsooteatri väikeses saalis 7. septembril 1979 ja selle teatritükiga kinnistas Marje Metsur end paljude vaatajate südamesse. Ettepaneku lavastada Aleksei Tolstoi „Siug“ oli teinud Noorsooteatri tollane kirjandusala juhataja Mati Unt, kes tüki ka lavastas. Kokku esitati seda etendust 200 korral. Praeguseks on „Rästiku pihtimusest“ tehtud uuslavastust (2016) ka teles näidatud.

Aga enne selle erilise novelli juurde suundumist panen siia kaks katket raamatu esimesest kahest novellist. Need iseloomustavad hästi Aleksei Tolstoi üldist suhtumist oma tegelastesse. Otsesõnu öeldes kollitab tema tegelasi üksindus oma eri variantidega.

„Stabessov istus trepiastmele ja toetas lõua kätele... Pimedusse mattunud maad polnud näha. Ta oli siin täiesti üksi. Maa oli nagu ära lennanud sinna, tähtede juurde, ja maast, elust, mis ainult üheks hetkeks oli meelitanud teda kauniduse ja soojusega, lahutas teda käsitamatu eetrimeri.“

„Kuid keegi ei julgenud temast halvasti mõelda. Katja oli vallaline, üksik neiu, teenis endale ise leiba, ja kui ta ka alalõpmata armunud oli, eriti sügiseti ja sügissesoonil, siis polnud tal võib-olla endalgi säärase iseloomu üle hea meel ja ta ei teinud seda sugugi selleks, et oma klientidele meelehärmi valmistada.“

Siug – ühiskorteris elav Olga Zotova mõjub oma naabritele ohtlikuna, niisugusena, et nad soovitavad temast eemale hoida. Tema askeetlik tuba on naabrite arvates nagu mõne demobiliseeritud soldati oma, kord ülikorras, siis jälle pööraselt korratu. Ka naise hingeelu on samasugune, kord talitsetud ja isegi vagur, siis aga ülipöörane. See toob kaasa tema elu järjekordse katastroofi.

Juba noorena „nuttis ta vist välja kõik pisarad, mis talle elus määratud olid. Ta mureta ja hooleta noorus oli katkenud. Hing kattus korbaga nagu kinnikasvav haav. Ta ei teadnud veel, kui palju oli temas varjul sünget ja kirglikku jõudu.“

See on taas niisugune kirjandusteos, mille ümberjutustamine oleks patt – lugejal jääks siis suur elamus saamata. „Kahekümne kahe aastaselt tuli tal alustada kolmandat elu,“ aga sellegi õnnestumisele sai takistuseks temas peituv „metsiku vihkamise laine“. Praegu nimetatakse niisugust seisundit, kui inimene ei saa üle kunagisest sõja- ja surmakogemusest, „sõjasündroomiks“. Olga elu keerdkäigud on novellis sedavõrd keerulised ja tema olemus nii mitmetahuline, et neisse peaks igaüks ise süvenema.

* Aleksei Tolstoi (10. jaanuar 1883 /vkj 29. detsember 1882/ – 23. veebruar 1945) peateoseks võib pidada romaanitriloogiat „Kannatuste rada“ (1922–1941). Ajalooliste romaanide hulgas on kindlal kohal tema mahukas „Peeter I“ (1929–1945).

Väga köitvad ulmekad on „Insener Garini hüperboloid“ (1925–1927) ja „Aeliita“ (1922–1923), lapsi aga on vaimustanud „Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused“ (1936).  Eesti keelde on tema rikkalikust loomingust lisaks eelnimetatutele tõlgitud ka kodusõjateemaline jutustus „Leib“ (1937).

Алексей Толстой „Гадюка“ (1928).