„Roheline kuld“

Osvald Tooming
„Roheline kuld“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud Ants Viidalepp.

Tunnistan ausalt, et ma ei hakanud „Rohelist kulda“ selle blogipostituse tarbeks uuesti üle lugema, kuid teismelise plikana koolipõlves olen seda mitu korda lugenud ja soovitan sellega tutvuda, vähemasti lehitseda neil, kes praegu meie metsade käekäigu pärast südant valutavad. Lihtsalt meeldetuletusena kunagistest aegadest, mil tiivustajaks oli nn sotsialistlik võistlus, protsentomaania jms, kuid mil mahavõetud puude asemele ikka ja jälle uusi istutati. Loodusesse suhtuti kaheti, korraga nii armutult kui ka hoolitsusega. Sõltus inimestest, kumb neist erinevatest suhtumistest võidutses.

Mulle see raamat meeldis, sest mets oli selles nii loomutruu ja tegelased omakorda enamasti hinge poolest sügavalt metsa kiindunud. Ka nende omavahelisi naginaid, mis enamasti riigikorrast ja -poliitikast tingitud,  oli huvitav lugeda. Inimsõbralik vana saarmas Kirr meeldis mulle ka ning põdratapmisele elasin kurbusega kaasa.

Paar tsitaati:

„Olukord oli Annele piinlik, Remmelgale koomiline. Tüdruk kuivatas käsi põllesse, kuigi selleks vaevalt tarvidust oli. Ta tundis  end süüdlasena, pomises:
„Ma vist ütlesin mõndagi... ebasündsat...“
„Metsaülema kohta? Oh ei midagi erilist, ainult „tuisupea“ ja „auahne roheline tuuletallaja“...“
„Ma palun vabandust... sõnade eest. Aga seda ma tagasi ei võta, et olete julm metsalaastaja!““

„Nugis sirutas selga ja kätt silmadele varjuks tõstes vaatas mustendavate külvilappide kaugeleulatuvat rivi ning ta pikad vurrud kerkisid naeratuseks. Jälgisid teda kõrvalt noored ja naeratasid nemadki – see peaks olema alles tuim inimesetükk, kes jääks ükskõikseks, kui nii rõõmsalt muheleb Surru vana metsavaht Nugis.“

1950. a esmatrükis ilmunud „Rohelist kulda“ tegi kirjanik 1957. a väljaande jaoks mõneti ümber. Tehtud parandustes mängis oma osa ka tõik, et tal olid vahepeal olnud rängad üleelamised.

Kui Osvald Tooming 21. detsembril 1950 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu piduliku aastapäeva koosolekul üles astus, ütles ta muuhulgas: „Meie kirjandus vajab uut sisemist hingamist. Seetõttu tahan ma avaldada teoseid, mis kõnetaksid meie lugejaid vaimses ja hingelises laadis. Tahan kirjutada Virumaa metsadest,  loodusest ja inimesest selle keskel. Tahan tagasi pöörduda juurte juurde, selle juurde, millest kõik sai alguse. Tahan olla oma loomingus niivõrd vaba, kui kirjeldan elavalt kõike seda, mida  mu kõrv kuuleb ja silm märkab, kui ma viibin metsas ja kuulatan, mida sel mulle ütelda on.“ Juhtkonnale see mõtteavaldus ei meeldinud ja Tooming sunniti veel samal aastal kirjanike liidust välja astuma. Ta vangistati 25. mail 1951 Tallinnas ja mõisteti Eesti NSV Ülemkohtu otsusega 11. septembril 1951 §58-10 alusel 25 aastaks Vjatlagi, kust ta vabanes 3. märtsil 1955.

1957. aasta jaanuaris kirjutas ta „Rohelise kulla“ järelmärkuses. „...lugenud raamatu kriitilise pilguga läbi, teostasin kogu teose ulatuses küll redaktsioonilise silumise- ja kohendustöö, kuid ei muutnud tegelaskujusid ega sündmustikku; muidugi jäi endiseks kunstiline kavatsus, teose idee. /---/ Autori eesmärgiks on heita valguskiireke inimestele, kelle kogu elu on seotud inimkonna ühe suurima rikkuse ja kaunima sõbra - metsa kasvatamise, hoidmise ja mõistliku kasutamisega.“

* Osvald Tooming (26. jaanuar 1914 - 6. juuni 1992) viibis tänu isa metsavahiametile lapsena palju looduses, see tingis ka tema arengu eelkõige looduskirjanikuks, lisaks romaanile „Roheline kuld“ jutustused „Metsade raamat“ (1969) ja „Puude taga on mets“ (1983). Sügavalt eetilisi probleeme käsitles ta ka oma teistes teostes nagu „Perekond Kirretid“, „Luigelend“, „Õpetaja Hiiemägi“, „Maantee läbi metsa“, „Kuus juttu“ jt.

"Perekond Kirretid"

Osvald Tooming
"Perekond Kirretid"
Romaan.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.

Täiskasvanute raamat, mida lugesin esmakordselt varateismelisena ja mis mulle väga meeldis. Muudest tegevusliinidest jäi mulle tollal meelde üks: teatriperekonna - näitejuht Rommi Kirreti ja tema poja teatrikunstnik Aavo - suhtest nii kunstieluga üldse kui ka oma esimesse suuremasse rolli püüdleva lennuka noore näitlejanna Hiljega. Kurb lugu, sest poeg kaotab usalduse nii isa kui ka armastatu vastu.

Nii et omamoodi banaalne romaan, aga Tooming oskas selle huvitavaks kirjutada. Tänapäeval öeldakse, et ta kirjutas sügavatest eetilistest probleemidest. Teismelisena ma nii pidulikult mõtelda ei osanud, aga Aavost ja Hiljest oli mul väga kahju ja Rommi Kirret tekitas mus paksu pahameelt. 

Partorg Hugo kuju (muide, täiesti positiivne inimene, kellega raamatus seostub ka üks armulugu Aavo õe Enega) mulle suurt mõju ei avaldanud, aga näitekunsti tagamaad, tegelaste rollijaotused nii elus kui etendustes olid põnevad.

See oli aeg, mil isiklikku elu ja üleaisalöömisi arutati parteikomiteedes ja abielulahutuste kohta pandi kuulutus Õhtulehte ja küllap ka rajoonilehtedesse, et asjaosalistel silmad häbi täis oleksid. Arvatavasti olid romaanitegelastel tegelikus elus prototüübid või vähemalt arvati olevat, aga ma olin toona liiga laps, et niisugustele kõmulistele kuulujuttudele tähelepanu pöörata.

"Aga põhimõtted ei ole nagu teatrikostüümid, et neid igal õhtul vahetada. See võrdlus meeldis Rommile, ta oli seda mõnelgi sobival juhul korranud, lisades, et põhimõtted õieti eraldavadki inimesi kõigist teistest elusaist olendeist, nad on ühiskonna vundament ja tugi. Kahekümnenda sajandi vaesel purustatud, tallatud, rebitud lipul särab uhke sõna - vabadus. Rommi Kirret armastas sel teemal vahetevahel filosofeerida, kinnitades, et ta pole poliitikamees ning seepärast ei tiku lahendama klasside, rahvaste ja riikide vahelisi probleeme, vaid piirdub isikliku elu tagasihoidliku sfääriga. Ta ei osanud vabaduses näha kuigi suurt väärtust, kui see ei kindlustaks igaühele võimalust seada oma elu nõnda, nagu ta ise õigeks ja paremaks peab. Kui oli sobiv seltskond ja paras meeleolu, uhkustas Rommi oma vabameelsusega, mis jalutama viidud špitsina ei sörkivat väikekodanliku moraali ketikese otsas. Isikuvabaduse mõiste on ju nagu Kaval-Antsu põhjatu kott - igaüks laob sinna oma isiklikud soovid ja veelgi sagedamini enda tegude õigustamised."

"Lootusesädemeke on visam kui vaevumärgatav hõõgumine kuivas taevas - on ta ju inimese elu tuli. Kustub lootus, kustub elu. Toosama sädemeke tõi ka Aavo Hilje ukse ette: võib-olla on kõik ainult arusaamatus? võib-olla on juttu suust suhu kandes valed lülid kokku liidetud, mõnest tühiasjast tont maalitud? võib-olla..." 

* Osvald Tooming (26. jaanuar 1914 - 6. juuni 1992) oli eesti ajakirjanik, kirjanik ja dramaturg. Ma ei hakka siin üles lugema tema paljusid romaane ja jutustusi, sest neid võib igaüks ise raamatukogudest vist ka praegu leida. Lisaks "Perekond Kirretitele" meeldis mulle toona tema "Roheline kuld", mis oli hoopis teisel teemal ja on võimalik, et metsameeste sotsialistliku võistluse põhjaliku kirjelduse tõttu enam nüüdislugejaile huvi ei paku.

Huvitav fakt: Osvald Tooming oli filmilavastaja ja fotograafi Peeter Toominga (1939-1997) ning teatrilavastaja ja näitleja Jaan Toominga isa.