30/03/2020

„Laevakoer Tuhk“


Evald Tammlaan
„Laevakoer Tuhk“

Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1979.
Illustreerinud Sándor Stern.

Selles blogis on varem juttu olnud mitmest koeraraamatust, laevakoera lugu on neile hea täiendus.

„Laevakoer Tuhka“ lugesin lapsepõlves teistsugusest raamatukesest, kui see, millest pärinevad juuresolevad pildid. Seda vana raamatut (1940) pole mul enam alles. Pildid aga on väljaandest, mille ostsin selle ilmudes oma pojale.

Tuhk sattus laevale Inglismaal. Võimalik, et ta nimi oli varem Lord või midagi sellesarnast. Supilõhn meelitas hulkuva koera laevale, kus kokk kapteni käsul ta selga pesi, aga loom ei läinud puhtamaks, sest ta oligi tuhakarva hall.


Tuhk õppis üle elama laeva kiikumist tormisel merel, aga raskem oli taluda kuumust ja laevakokk pügas koera kasuka maha. Tuhk oli nüüd nagu lõvi lasteraamatus. Neegritemaal elas ta läbi mitu seiklust, mis kõik noorele lugejale põnevad on. Leidis aafrika koerast sõbra Sambo, kes talle Aafrika loomariigis valitsevaid ohte selgitas.


Kui Tuhk krokodilli sabast hammustas, sai ta sõbraks ka vana elutarga koera Simbaga, kes teda õpetas endale toitu püüdma, Tuhk sai teada, kuidas aafriklased elevandijahil käivad, nägi kaelkirjakut ja kohtus lõviga. Kõige pahuramaks loomaks aga osutus hoopis ninasarvik.


Tekstinäide:
„Simba tuli ja limpsas keelega Tuha ninaotsa. „Hästi tehtud, merekoer,“ ütles ta. „Las see ninasarvik olla siin veidi aega sarvepidi vangis. Kulub temale õpetuseks ära – ärgu laiselgu päevad läbi ja ärgu hirmutagu sebrasid, kaelkirjakuid ning teisi loomi, kes tulevad jõele jooma. Keegi teda ei puuduta, aga tema kiusab teisi puhtast kadedusest. Küll ta pikapeale enese lahti kangutab.““

* Evald Tammlaan (Evald Stein, kirjutas nime all Jänkimees; 15. veebruar 1904 – 17. märts 1945) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Hingelt meremees, kuid oma rohketel laevasõitudel kannatas merehaiguse all. Oli sõber kuulsa purjetaja ja rännumehe Ahto Valteriga, kuid pidi merehaiguse tõttu katkestama nende ühise suurreisi ümber maailma. Tema rohke publitsistika sisaldab poliitilisi artikleid, vesteid ja reisikirju. Tuntud on ta näitekirjanikuna: „Valge lagendik“(1937) ja „Raudne kodu“ (1938), viimase aineil on loodud Eino Tambergi samanimeline ooper (1967), millest pärineb ka laialdaselt tuntud laul „Laev tõstis üles purjed...“ Suri Stutthofi koonduslaagris.
Foto allikas: EKBL, 1975. >>>

01/03/2020

„Elagu inimene!“


Leida Kibuvits
„Elagu inimene!“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Kujundanud Silvia Liiberg.

Ehkki tegemist polnud lasteraamatuga ega isegi noortele mõeldud teosega, olin ma sellest novelli- ja jutukogust vaimustunud. Ei oskagi selle vaimustuse täpset põhjust nimetada, aga küllap paelus mind kirjutatu isesugune kirkus ja tundelisus. Igatahes lugesin „Elagu inimest…“ alates selle ilmumisest korduvalt ja palju. Viimastel aastatel aga on mul selle kogu suhtes mingi tõrge. Võib-olla on see kartus, et üle lugedes kaob hõrk meeleolu, mis minu jaoks neis lugudes peitus, ja ma leian, et need lood polegi nii head, nagu mulle noorena tundus.

„Elagu inimene!“ sisaldab Leida Kibuvitsa kolmeteist nõukogudeaegset novelli , aga ka kaheksat vanemat pala, mis on koondatud osasse pealkirjaga „Endistest aegadest“. Millegipärast jäi mulle eriti meelde lugu „Orfeus II“, milles Ott Tambek ja tema lastearstist naine Marju hoiavad oma kodus alles sõja-aastatel laevateekonnal hukkunud Lille fotot ja selle ette kogu aeg lilli toovad. Lille oli Oti esimene armastus. Ootamatult aga selgub, et Lille on elus ja kui ta kohale ilmub, selgub, et elusana pole ta hoopiski niisugune, nagu Tambekite mälestustes ja kujutlustes. Võib-olla huvitas see jutuke mind sellepärast, et sõjajärgsetel aastatel oli paljudes peredes neid, keda meenutati ja keda loodeti elus olevat. Nüüd täiskasvanuna seda lugedes pole selles sisus ja kirjapanekuviisis justkui midagi erilist.

Jutustusest „Surma nägu“ jäädvustus mu meelde imekauni lauluhäälega naine, kelle näo oli moonutanud pommikild ja kes seepärast paljudesse hirmu sisendas, kuigi võinuks hääle poolest olla maailma lavade säravaim täht. Lühipalas „Kuldne laev läks merele“ päästeti kassipoeg uppumisest ja tema saatusele kaasa elanud poisike ja neiu said rõõmu tunda.

Niimoodi neid lugusid ümber jutustades näib, nagu polekski neis midagi erilist, aga hinge ja südamesse läksid need paljudele lugejatele. Leida Kibuvitsa novellide elujõud ja -jaatus on seda hinnalisemad, et nende autoril endal tuli 1950ndatel aastatel olla vangina stalinlikus sunnitöölaagris, kus paljud igasuguse elurõõmu kaotasid. Vangilaagrimuljeist on näiteks novell „Medaljon“.

Leida Kibuvits oli minust vanematele lugejatele hea tuttav juba oma 1932. a avaldatud romaaniga „Soomustüdruk“, mis oli võitnud Looduse romaanivõistluse ja mille uusväljaanne oli ilmunud 1957. a, aga minule meeldis „Elagu inimene!“ rohkem. 1977. a juba pärast autori surma ilmunud valik proosat aastatest 1934-1941, mille pealkirjaks samuti „Endistest aegadest“ ja mis sisaldas ka 1934. a kirjutatud romaani „Paradiisi pärisperenaine“, mulle enam nii lummavana ei mõjunud.

Üks Leida Kibuvitsa stiilinäide ka, sedapuhku sõjaeelsest ajast, 1937. aastast, jutust „Nisuviin“:

„Tukun lauanurgal ja mind kiusab unenägu: läheduses astub hõbehall isakass, tunnen ta lõhnagi. Unustan kõik teised ja piidlen ainult teda. Aga tema kaob kaugete katuste varju..
Avan järsku silmad, arvan: ega vist olegi säärast hõbehalli isakassi… olgu muidu igatsuseks ja unistuseks.
Ma mõtlen, et meeste ja kasside kiindumus on pisut sarnane. Isakass ei mäleta kuigi kaua oma armatsemiskaaslast, temale jääb vimmaks verre emakass, kes temast põrmugi ei hoolinud. Ja mehedki mäletavad ikka kauem neid naisi, kes kadusid kättesaamatult kaugete katuste varju, nende juuksevärvigi muudab aeg, kuldab kujutelm.“

* Leida Kibuvits (18. oktoober 1907 – 5. detsember 1976) oli eesti kirjanik. Siinne foto on kogumiku „Elagu inimene!“ ümbriselt.

Lugemissoovitus:  Maarja Vaino „Rist ja rõõm. Lisandusi Leida Kibuvitsa eluloole“. Keel ja Kirjandus nr 10, 2012.
http://kjk.eki.ee/ee/issues/2012/10/211