„Kümnes kiri Ingile“

Henrik Visnapuu
„Väike luuleraamat“
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Koostanud Paul Rummo.

Jaanuarikuu luuletuseks valisin sel tänavusel lumeta talvel Henrik Visnapuu kaunilt lumise armastusluuletuse „Kümnes kiri Ingile“. 2. jaanuaril oli Visnapuu 130. sünniaastapäev.

KÜMNES KIRI INGILE

Henrik Visnapuu

Mäletad, Ing, seda alleed,

seda üksikut lumist teed?

Kuused olid kui suhkrupääd,

suhkrupäie all sina läed.

Kuused latvadel kandsid kuid,

lumilinnud painutid puid,

unen nägid nad unest und,

langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed,

seda üksikut lumist teed,

kust me jooksime kinni käest

lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lunde sa

kiskusid minu endaga.

Mäletad, veersime alla mäest

võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest

igalt poolt „armas“ eest.

Kuused olid kui suhkrupääd,

suhkrupäie sean sina läed.

Nüüd olen sinuta siin,

südamen sõnatu piin.

Mäletad, Ing, seda alleed?

Sa mida minuta teed?

/1919/

* Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 – 3. aprill 1951)  oli eesti kirjanik ja kirjanduskriitik, rühmituse Siuru kesksemaid luuletajaid.
Portree-puulõige: Ernst Kollom.

340.

„Nõmmelill“

Anna Haava
„Nõmmelill“
Valimik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Koostanud Paul Rummo.
Kujundanud ja illustreerinud Vive Tolli.

See imearmsa kujundusega väike valikkogu sisaldab palju luuletusi, mis suurel enamikul Eesti rahvast juba kooliaastatest peas on. Mitut neist on laulupidudelgi lauldud. Paljusid neist salmidest teadsin juba lapsena minagi, mõned on tänini meeles. Näiteks need kaks:

KUI SA TULED, TOO MULL' LILLI
Anna Haava

Kui sa tuled, too mull' lilli, –
 lillekesi armastan.
Sügisel neid vähe leida? –
Ühestainsast küllalt saan.

Ehk vast juhtud nurmelt leidma
veel üht hilist lillekest –
kõige kallim, oh kui väga
tänaksin sind selle eest!

(Palju lilli siin nad kandvad
meelitelles minule –
mitmest lillest leidsin kihvti
minule ja sinule...)

Ehk vast juhtud nurmelt leidma
veel üht hilist lillekest? –
Kõige kallim, oh kui väga
tänaksin sind selle eest!

EI TULE LUULE TUULEST
Anna Haava

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela –
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest.

* Anna Haava (Anna Rosalie Haavakivi; 15.(3.) okt 1864 – 13.märts 1957). Paar päeva tagasi möödus 155 aastat luuletaja sünnist. 1954. aastal pälvis ta rahvakirjaniku nimetuse. Oma kooliajast mäletan, et tema surma järel võeti kogu meie 7-klassilise kooli pere kokku aktusele, kus loeti tema luuletusi, lauldi tema sõnadele tehtud laule ja räägiti tema elust. Nii toimiti ka teistes koolides – Anna Haavat mälestati kõikjal.

Siinsed illustratsioonid on kogust "Nõmmelill", kunstnikuks Vive Tolli. Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.

„Lehekülgi nagu lehti puult“

Johannes Semper
„Lehekülgi nagu lehti puult“
Lõpetamata luuletustest valinud Paul Rummo.
"Eesti Raamat". Tallinn 1972.
Kujundanud Silvia Liiberg.

Luulekogu, mis mind selle ilmumise ajal väga köitis. Johannes Semper, keda nõukogude ajal  Eesti NSV hümni sõnade autorina ja õppekavades olnud romaani „Punased nelgid“ (1965) järgi peamiselt punakirjanikuna tundsime, ilmnes selles pärast tema surma kokku pandud valimikus palju pehmema ja tundmuslikumana. Saatesõnas kirjutas Paul Rummo:

„Jäiga dogma vaikne trotsimine, rahutus, uute elamuste ja kauguste janu, kiusatus olla noor saatis luuletajat lõpuni. Alati polnud kerge säilitada Johannes Semperile nii iseloomulikku välist rahu ning tasakaalukust. Ta enda deklareeritud päevalilleloomus pidi puhuti värelema teiste eest hoolikalt varjatud väsimuse ja meeleheite puhanguist; ainult robotid on neist vabad. Kui me selle raamatu kaudu nüüd nendegi tunnistajateks saame, siis muutub luuletaja inimlikult meile seda lähedasemaks.“

Panen siia vaid ühe luuletuse sellest kogust. Ka luuletaja foto on sellest raamatust.

* * *

Johannes Semper

Esimene nutt

ja esimene naer

ja esimene rind –

kust see kõik sünnib?

Siis esimene samm

ja esimene lällutusest kooruv sõna.

Pea järgneb armastus

ja igatsused...

Nagu lehed, õied.

Ja ikka aegapidisemalt uued leiud.

Siis tuleb kordumine, kulumine,

kõik vana, mälestus vaid –

ja ainult üks on uus ja kordumatu – lõpp.

/III 1960/

* Johannes Semper (22. märts 1892 – 21. veebruar 1970) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik.

Vahepala: Juhan Liivist, kes tuli nii tasa... tasa...

Kuidas Juhan Liiv mu südamesse jõudis, ei vaja sõnades pikalt seletamist. Isegi mitte praegu seoses tema 150. juubeli aastaga. Ta tuli nii tasa... tasa... Läbi mu lapsepõlve, läbi kodus ja koolis kuuldud luuletuste, jutukatkendite, raadiosaadete, läbi kooli näiteringiga ette kantud luulepõimikute, ikka tasa... tasa... Sai omaseks, on praegugi oma.

Mõned selle tuleku tähised mu koduriiulist on siin:

Juhan Liiv
"Teosed"
Proosa ja luule.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Illustreerinud Eduard Einman.

Üks esimesi koolipõlves õpitud palakesi...

...ja teine, mida me kõik hästi teadsime:

Eduard Einmani illustratsioon Juhan Liivi mõneti pihtimuslikule mõtisklusele "Esimesed kirjaniku tundmused":

Juhan Liiv
"Rukkivihud rehe all"
Valimik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Koostanud Paul Rummo.
Illustreerinud Heldur Laretei.

Juhan Liivi 100. sünni-aastapäevale pühendatud kontsert Estonia Kontserdisaalis 29. apr 1964:

Juhan Liiv
sarjas "Väike luuleraamat".
Kirjastus "Eesti Raamat".
Tallinn 1969.
Portree-puulõige Väino Tõnissonilt.

Ja ülikooliaastate tugeva lisamõjutusena:

IKKA LIIVIST MÕTELDES

Paul-Eerik Rummo

      1

Või - ehk teda polnudki üldse?!

Ehk oli ainult

   lumesadu

      järvesse

         ja räitsakate

            sulamine

                järvesse

                   ja üheskoos

                      jäätumine?...

Külm. Üks praksatus

    hallide haavatrellide taga

         metsas. Miski läks katki

pakasetaeva all.

         2

Jah, kas teda oligi üldse?

Küll, oli küll! - Oh, kuidas kukepoeg toksib

südant seestpoolt kui munakoort.

Juba ajabki rinna ette:

oli küll, oli küll meil säärane mees,

televisioonimast rabas,

mäelseisja madalal nõmmel!

Ei, ei seda tõepoolest mitte!

Kõige igavama argisema kesknädala nimel -

mitte seda müüti, seda uhket ja suurt!

Tema on ju meie, ja ärme teeme endast

seda müüti, seda uhket ja suurt.

Tema on ju meie -  väike külmetav järv.

Tema on ju meie - lumi lõdisevasse vette.

Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,

hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,

hoida maailma oma ainukeses peeglis.

Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.

Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.

Muud midagi.

Ja üksainus praksatus.

Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?

Ainult mitte seda müüti, seda uhket ja suurt

siin vaikiva, leinaliselt valge

pakasetaeva all.

(1966, kogust "Paul-Eerik Rummo luulet 1960-1967,

Tallinn 1968.)

* * *
Siin blogis olen Juhan Liivist kirjutanud varem kahel korral:
"Nõia tütar"
"Dr. Lucius ja Luuletaja"