„Imeveski“

„Imeveski“
Nõukogude Liidu rahvaste muinasjutte I.
Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1946.
Illustreerinud Valli Lember.
Ümber jutustanud Karl Aben, Ene Ambur, Lea Nurkse.

Minu lapsepõlve kõige imelisemad raamatud olid kahtlemata suured paksud muinasjutukogumikud, tõelised varalaekad rahvaste muinasjuttude sarjadest: „Imeveski“ (1946), „Võlupeegel“ (1948), „Tuulesõlmed“ (1948) ja „Sõbralikud vennad“ (1950).

Need on mul alles; kolm esimest pehmekaanelist, mis olid suurest lugemisest veelgi pehmemaks kulunud, lasksin aastaid tagasi ära köita, „Sõbralikud vennad“ aga oli kohe ilmudes kõvade kaantega ja pidas lugemisele hästi vastu, kaotades aegade jooksul ainult oma ümbrispaberi.

Sellesse blogipostitusse panen meelega palju pilte. Minuga ühevanuse „Imeveski“ meeleolukad ja kaasahaaravad illustratsioonid olid Valli Lemberilt, keda me pikki aastaid Valli Lember-Bogatkinana tundsime ja kelle eludaatumid on 30. oktoober 1921 – 14. juuni 2016.  Olgu need pildid siin ühe mu lapsepõlve lemmikkunstniku mälestuseks.

Need olid väga meeldejäävad ja loodan, et keegi ei pahanda, et tollal, kui alles õppisin värvipliiatsitega ümber käima, olen neid mustvalgeid illustratsioone oma suva kohaselt täiendanud. Aga ikka on  nii, et kaunimaid kaunitare ja koledamaid koletisi on isegi raske ette kujutada...

„Imeveski“ ja teised nimetatud olid mu meelest kui laste unistuste raamatud. Olin väga õnnelik, et mul need olemas olid ja vaatasin neid ikka ja jälle. Muidugi olid mõned pildid ja lood lemmikumad kui teised, aga kogumuljena ei osanud ma lapsena vist paremaid raamatuid soovidagi. Nüüd, mil pakse ja värvikirevaid muinasjuturaamatuid palju on, on võib-olla noorematel inimestel isegi raske ette kujutada, et kunagi oli teisiti ja selline raamat võrdus tohutu aardega.

Kogumikus oli muinasjutte armeenlastelt, baškiiridelt, eestlastelt, kalmõkkidelt, kasahhidelt, lätlastelt, tšetšeenidelt-ingušidelt, ukrainlastelt ehk nn väikevenelastelt, valgevenelastelt ja venelastelt ehk nn suurvenelastelt - kõigi nende elukohad olid raamatus järelmärkuses samamoodi tähestiku järjekorras ka ära seletatud. Huvitav on seegi, et sõnaseletustes oli tollastele lastele öeldud, mis või kes on näiteks bassein, killavoor, kukkur, lohe, palee, rüütel, ätt jt.

Kokku oli „Imeveskis“ 19 muinasjuttu, millest minu vaieldamatud lemmikud olid meie „Südi sõsar“ ja slaavipärased kunstmuinasjutud „Helesinine vaip“, „Helepunane lilleke“, „Konn-kuningatütar“ ja „Kaksteist kuud“.

"Punamütsike"

Jakob ja Wilhelm Grimm
"Punamütsike"
Eesti Kirjastus, Tallinn, 1943.
Tõlkinud Lea Nurkse.
Illustreerinud Uno Martin.

Muinasjuttude lainel jätkan. Ei hakka kõigile tuttavat Punamütsikese-lugu ümber jutustama, panen vaid mõned pildid.

Illustratsioonid ei ole vales järjestuses. Teadupärast on vendade Grimmide "Punamütsikesel" kaks lõppu. Üks, traditsiooniline, sellest, kuidas hunt vanaema nahka pistis, jahimees hundil naha maha tõmbas ja vanaema kosus jällegi. Punamütsike aga mõtles, et "eluilmaski ära taha enam üksinda teelt kõrvale metsa jooksta, kui ema selle sulle on ära keelanud." 

Teises lõpus aga tuleb veel teine hunt ja tahab Punamütsikest eksitada, kui seda aga ei juhtu, siis läheb vanaema ja Punamütsikese uksele koputama, hüppab katusele ja jääb ootama, kuni Punamütsike koju hakkab minema, et teda siis ära süüa. Kaval vanaema aga meelitab hundi vorstilõhnalise veega katuselt suurde künasse, kus too upub.

Kellele Punamütsikese ajalugu ja rahvusvaheline levik huvi pakub, see võiks mu teisest blogist edasi lugeda: Punamütsike on vanem kui arvatud.

* Lea Nurkse (21. juuni 1904 - 1960) kohta leidsin internetist, et ta oli üks Eesti koolieelse kasvatuse alusepanijaid, kellele võlgneme tänu laste kõne jälgimise oskuse ning isiksuse tundmise ja arengu arvestamise alusele rajatud emakeele õpetamise metoodika eest. Kirjanduslikult on huvitav ka fakt, et pärast abiellumist sai temast Lea Raud, kellel 1928. a. sündis poeg Eno.

* Uno Martin (1919-1986), raamatukujundaja.