„Kaks punast kaelarätti“

Holger Pukk
„Kaks punast kaelarätti“
Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Kui see raamat ilmus, õppisin esimeses klassis. Esimesi lugemismuljeid sellest ei mäleta, ju siis polnud tegu minu jaoks eriti põneva raamatuga, aga piltidest meeldis mulle kõige rohkem see, millel lapsed koos juttupuhuva külalisega sädemeid pilduva lõkke ümber istuvad. Illustratsioonid on praegugi vaatamiseks huvitavad, sest neil on palju tollele ajale iseloomulikku.

See jutustus on omamoodi objektiivne kirjeldus asjadest, mis tollastele poistele köitvad tundusid: seikluslikkusest, otsingutest ja leidmistest. Julgen öelda, et tüdrukutele pakkus see raamat märksa vähem huvi, aga selle põhjal tehtud kuuldemängu, mis raadioarhiivis praegugi alles, mäletan küll kuulanud olevat.

„Kaks punast kaelarätti“ sai 1952. a. lastekirjanduse võistlusel teise preemia ja oli Holger Puki esimene raamat. Ma ei hakanud seda siinse blogipostituse jaoks uuesti üle lugema, aga mäletan, et selles leidis viiest koolipoisist koosnev pioneeride matkagrupp maja alusmüüri peidetud kaks punast kaelarätti ja sai hiljem teada, kes need sinna peitis ja miks seda tehti. Aga sellele teadasaamisele eelnesid mõned seiklused, nagu poiste elus ikka tavaks.

Holger Pukist ja tema raamatutest selles blogis:
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/search/label/Holger%20Pukk

"Rohelised maskid"

Holger Pukk
"Rohelised maskid"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Illustreerinud Väino Tõnisson.

Kui Holger Puki "Salga au" ja "Lugu ühest meeskonnast" mulle lapsepõlves hästi huvitavad olid ning tema kirjutatud laste käitumisõpik "Kuidas toimid sina?" ka õpetlik, siis "Rohelised maskid" mulle enam nii väga ei meeldinud, kuigi oli põnev. Selle ilmumise ajal olin lapsepõlvest välja kasvamas...

Aga oma laiema mõjujõu poolest oli see 1960. aastal ilmunud noorsoojutustus viljaka lastekirjaniku loomingust vist kõige olulisem, sest Eesti koolides tekkisid selle mõjul roheliste maskide ringid, kuhu kuulusid loodusest ja selle kaitsest hoolivad õpilased. Olen kuulnud, et neid ringe moodustati mõnevõrra ka teistes toonastes liiduvabariikides, mille keelde raamatut tõlgitud oli.

Oma 8-klassilisest koolist ma küll sellise nimega ringi ei mäleta, aga usinad loodusehoidjad olime me niikuinii. Ka oli meie koolimaja juures tollal suur õppe-katseaed, kus käisime oma töötunde tegemas üsna meelsasti, sest meil oli väga tore aiandushuviline õpetajaskond. Lisaks peenardele sai seal tegelda ka kasvuhoonega ja viljapuude ning -põõsastega.

Rohelised maskid häbimärgistasid looduserüüstajaid tähtedega L ja R. Algul ei taibanud märgistuse saanud, mida see tähendab.

""Lollide rühm," püüdis keegi teravmeelne olla.
"Laiskade riik," aitas teine kaasa.
Arutati, käratseti, aga selgemaks asi ei läinud. Ka järgmistel vahetundidel mitte."

Aga kui asi selgus, siis:

"Sellepeale vaatamata, et Peeter rohelisi maske silmaotsaski ei sallinud, pidi ta ometi tunnistama, et nad olid selle asjanduse väga kavalasti välja mõtelnud. Tegid asja alguses põnevaks ja salapäraseks. Seetõttu said märgitud hinged kiiresti kogu koolis tuttavaks. Nüüd aga ütlesid, mida märk tähendab ja niimoodi on iga looduserüüstaja kogu kooliperele teada."

Pärast keerulisi poisteseiklusi, kaklusi ja valestimõistmisi saab Peetristki roheline mask. Nende vaatluspunktis kohtub ta paljude vanade tuttavatega, saab ka esmakordselt ise rohelise maskina tegutseda ja saabuv kevad toob uusi töid:

""Oo! Palju, palju. Kevadel vaja pingid üle värvida. hekid pügada. Lilli istutada. linnupuure teha ja üles panna..."
Peeter peab tunnistama, et tüdrukul on õigus. ega siis ainult see park kaitset vaja. Ja hoolitsemist samuti."

Tundub, et kõigile, kes "Rohelisi maske" lugenud on, on selle sündmustik üldjoontes ka meelde jäänud. Ja minust järgmine põlvkond ütleb selle raamatu kohta, et see on vinge raamat, palju seiklusi ja luuramist.

"Lugu ühest meeskonnast"

Holger Pukk
"Lugu ühest meeskonnast"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Silvi Väljal.

Täna, mil Sotšis avatakse 22. taliolümpiamängud, on paras aeg kirjutada spordist. Küll mitte suusajuttudest, vaid alast, mis Eestis on jätkuvalt populaarne olnud ja ikka ja jälle Kalevi korvpalluritega seostunud. Küllap olid 1960.-1980. aastate Eesti koondise legendaarsed korvpallurid kõik lugenud Holger Puki "Lugu ühest meeskonnast" ja sellest ehk poisipõlves innustustki saanud korvpalliga tegelema hakata.

"Kohtumine tuntud sportlastega oli lõppenud! Aga justnagu pärast kivikese vette viskamist tekivad lained, nii ei vaibunud ka külaskäigu muljed veel niipea. Võib julgesti öelda, et vähemalt sellel õhtul oli enamikus Varpla linnakese majades ja õuedes kõneaineks kuulsate sportlaste külaskäik ja äkki senisest palju toredamaks muutunud korvpallimäng. Kooli spordiväljaku äärest kandsid poisid-tüdrukud selleteemalise jutujärje üle linna laiali... Ja oli neidki, kes kohe proovima asusid, et kuidas "haak istub" ja missuguse hoo see randmeliigutus siis pallile õige annab!"

 See on raamat sportlaste eeskujust, kuuenda klassi meeskonna asutamisest ja meeskonnamängu ning selle juurde käivate suhtumiste ja suhtlemiste õppimisest. Aga ka aususest ja ebaaususest, jonnist ja visadusest. Vajadusest mitte ainult kossumängust vaimustuda, vaid ka õppida. Vigade tegemisest ja nendest õppimisest. Oskusest langetada õigeid otsustusi nii mängus kui ka elus.

""Aga miks me enam nende korvi alla ei pääse? Justkui nõiaring ees?" arutles Priit ning nühkis käterätiga higist leemendavat rinda.
 
"Miks, " osatas Raivo. "Nad mängivad maa-ala kaitset!"

"Aa! Olen kuulnud!" kohmas Priit, nagu saaks ta sõbra vastusest palju targemaks ja teaks nüüd, mida ette võtta.

"Jaa! Kuulnud olen minagi..." venitas Mart ja, toetanud lõua kätele, vahtis üksisilmi ruudulisest kiviparketist põrandale. "Aga kuidas sellest kaitsest läbi murda, seda pole meist keegi kuulnud..." ohkas ta kurvalt ja lõi käega."

Kes teada või meenutada tahab, kuidas meeskonnal edasi läks ja kuidas koolis ning elus eksameid sooritati, kuni rõõmus suvevaheaeg saabus, see pingutab kunagi loetut meenutades oma mälu või otsib vana raamatu üles, et seda taas lehitseda.

Mitmesugustes praegustes käsitlustes süüdistatakse Holger Pukki küll liigses pioneeriteema käsitlemises ja pannakse pahaks, et mängu kaotuse puhul nii rühma- kui klassikoosolekul arutati kaotuse põhjused läbi, aga niisugused koolielus nüüd ajalooks saanud detailidki võivad tänasele lugejale omapärased ja huvitavad olla.

* Silvi Väljal (sünd 30. jaanuaril 1928) on eesti raamatuillustraator ja graafik, kes on illustreerinud ja kujundanud niihästi kooliõpikuid kui ka paljude eesti lastekirjanike loomingut. 1966. a kirjutas Silvi Väljal raamatu "Jussikese seitse sõpra" ja illustreeris selle oma piltidega. Praegu teatakse Jussikest hästi paljudes maades.

"Kuidas toimid sina?"

Holger Pukk
"Kuidas toimid sina?"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959.
Illustreerinud Edgar Valter.

Holger Puki "Kuidas toimid sina?" ilmus hulk aastaid enne, kui valmis Iina Aasamaa kõigile tuntud ja väga populaarne "Käitumisest" (1965). Nii kujuneski minu põlvkonna üheks esimeseks käitumisõpikuks Puki raamat. Lastepärane, taktitundeline, üle paisutamata, survet avaldamata. Ja kui Aasamaa raamat tuli, olid meile juba Puki omast paljud head kombed külge jäänud - nii me tõesti toimisime ja nii oli meid lisaks raamatutarkusele ka kodus ning koolis õpetatud.

"Kuidas toimid sina?" pildid joonistas Edgar Valter, kes siis veel polnud vanameistri staatuses.  Valli ja Volli on nendel illustratsioonidel nagu tavalised koolilapsed tollal olidki, aga ometigi väga omanäolised.

Sissejuhatusest: 
"Miks käituvad paljud meie lapsed inetult? Võib-olla nad ei tea, mis sobib ja mis mitte? On kuulnud, aga unustanud?"
Nii võiks ka täna küsida...

"Ja ma otsustasin kirjutada selle väikese käsiraamatu. Seda vahetevahel lehitsedes saate meelde tuletada käitumisreegleid, mis kipuvad ununema.
Et teil oleks raamatukest mõnusam lugeda, siis püüdsin kõik vajaliku edasi anda õe ja venna kahe päeva toimetusi kirjeldades.
Loodan, et sellest raamatust on teile natu-natuke kasu, nagu ütleb üks väike tüdruk, kes elab meie majas!"

Millest siis need kaks päeva koosnesid? "Päev algab", "Koolis", "Koduteel", "Lõuna paiku kodus", "Õhtupoolikul", "Teatris ja kohvikus", "Sünnipäeval" - kõik näpunäideterohked ja huvitavad peatükid. Kõik nagu elus ja seepärast iga näpunäide järelproovitav ja katsetamist ootav. Hommikvõimlemise harjutused, lauakombed, õpinurga sisustus, lugemispäeviku pidamine, sünnipäevakingituse valik, teretamine... segamini tõsist ja naljakat igapäevaelust. Seda kõike nii, nagu kogu aeg peabki olema, ainult raamatu lõpulausetes tuletas kirjanik ajastutundlikult meelde nõukogude inimesi, keda peab kaunistama igas suhtes kultuurne käitumine. Aga keda ei peaks?

"Tänapäeval püüame ikka lihtsuse ja otstarbekuse poole. Voodil olgu lihtne kate. See võib näiteks kirjust sitsist olla. Ka padjad võib sellega üle tõmmata, et nad päeva jooksul ei tolmuks. Aga patjadel nurki sisse lüüa ja pitslinakestega katta pole sugugi tarvis. See on iganenud komme, nagu nikerdatud riiulid, maalitud seinavaibad ja paberist lilledki. Tead ju küll, missugust mööblit isa nüüd töökojas teeb: lihtsat, kerget, heledat." 
- - -
""Volli, mis kella sina lööd? Ja kus su küünarnukk on?"
Volli nagu ärkas. Imelik jah, kuidas see küünarnukk lauale ronis! Ometi teab Volli väga hästi, et käed tohivad söömise ajal lauale toetuda ainult randme juurest. Aga see käsi, mis lusikat kohvitassis liigutab, ei tohi üldsegi lauaserva puudutada. Ja lusikas käis tal suhkru sulatamise ajal tõesti vastu tassi serva nagu kellatila, iga kill-kõll, kill-kõll."
- - -

"Hea oli istuda sedaviisi: selg sirge ja jalad laua all teineteise kõrval. Nii nagu ta ei sallinud lõtva tere-kätt, niisamuti ei sallinud ta ka "vedelat" istumist. Tihti sai pinginaaber Kalju ta käest küünarnukiga mükse. Kalju armastas lauale kägarasse vajuda ja pead käte vahel hoida, nagu ähvardaks see muidu maha kukkuda."
- - -
"Volli paneb oma palitu ja mütsi pingi otsale ning aitab Vallile mantli selga. Valli pöördub ümber ja ütleb aitäh ning teeb ka niksu, kuigi seda võib-olla poleks vajagi olnud. Üks käitumise kirjutamata seadus ütleb siiski nõndaviisi, et natuke rohkem viisakust ei tee kunagi halba!"

"Salga au"

Holger Pukk
"Salga au"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1955.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Sain selle juturaamatu koolist kingituseks kolmandas klassis, isegi direktori allkirjaga pühendus on sees. "Salga au" oli laste hulgas väga laialt levinud raamat, sest selles oli põnevaid lugusid igapäevasest kooli- ning pioneerielust.

Kui Holger Pukk elanuks mõnel teisel maal ja võib-olla ka veidi teisel ajal, siis oleks ta võib-olla sama kuulus nagu "Pál-tänava poiste" või "Tom Sawyeri seikluste" autorid. Praegu öeldakse tema kohta, et ta on kirjutanud seikluslikke jutte poistele ja peetakse tema "Kaht punast kaelarätti" punaraamatuks. Et ka enamik ta muudest juttudest on pioneeridest, siis vajuvad need paremal juhul tasapisi unustuse hõlma, halvemal juhul aga nimetatakse neid soperdisteks, mis kirjanduse nime ei vääri, arvestamata seejuures aja ja olude konteksti, mis nende raamatutega seotud on ja need oma ajas väga loetavateks ja populaarseteks muutis.

2008. aastal tegin oma kunagise koolivenna, akadeemikust riigikogulase Peeter Tulvistega intervjuu ajakirjale Elukiri ("Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest" Elukiri nr 6/2008), kus meenutasime, et tolle aja kihvtid pioneeritöötajad Gustav (Kutt) Vilbaste, Lembit Prits, Heino Väli, Harri Lüüs jt tahtsid pioneeriorganisatsioonis sisse seada kombeid, mis olid skautidel ja noorkotkastel olnud enne sõda. Küllap oli neil sellepärast ka pahandusi, aga nad ei jätnud jonni. Palju õpetati looduses keerulistes tingimustes toimetulekut, mitmesugust korraldamist ja juhtimist.

Peeter rõhutas neil aastatel saadut: "Esiteks teadmine, et pead ise asju korraldama. Meie särava pioneerijuhi Marta Kangro matkadel oli iga päev üks pioneer, kelle peale pandi kogu selle päeva korraldamine: et kõik saaksid kõnnitud, kellelgi ei oleks liiga raske, kõhud saaksid täis, jalad ei oleks hõõrdunud, et saaks õigeks ajaks õhtule. See oli väga tugev koolitus. Teiseks vastutuse enda peale võtmine: laagris on kohutav olla, kui seal on halvad suhted. Juhi kohustuste hulka kuulub otseselt ka suhete ja meeleolu hoidmine. Nii hästi või halvasti, kui ma neid kahte asja oskasin, olid need oskused pärit just noorusajast. Arvan, et meie skaudi- ja noorkotkalaadne pioneeriaeg oli väga tore.”

Just sellest ajast ja selle aja moodi Holger Pukk kirjutaski. Tema raamatuid on mul alles mitu: "Kaks punast kaelarätti" (1953), seesama "Salga au" (1955),  "Rohelised maskid" (1960), "Jüri" (1961), veidi teiselaadne õpetusraamatuke "Kuidas toimid sina?"(1959), kuskil on vist ka veel "Lugu ühest meeskonnast" (1956). Neist tuleb siin blogis ka aeg-ajalt juttu.

Tasub ka mainida, et Holger Pukk oli oma aja väga palju tõlgitud lastekirjanik. EKBL-i (1975) andmetel oli tema raamatuid tõlgitud vene, läti, tšetšeeni, inguši, turkmeeni, valgevene, rumeenia, leedu, jaapani jt keeltesse.

"Salga au" juttudest annab ülevaate juba pealkirjade loetelu: "Juhan hakkab elektrikuks", "Nüüd on ema alati rõõmus", "Siis, kui koolis liuvälja tehti" (see oli tegevus, mille poolest tolle aja koolid vähemasti Nõmmel väga tuntud olid, oma liuväli oli iga kooli uhkus ning selle rajamises osalemine lastele südamelähedane), "Sulev kasvatab julgust", "Pinguta end, Vaike", nimijutt "Salga au" ja "Võit jääb meile".

Mulle meeldis neist toona kõige rohkem Vaike-lugu tüdrukute suhetest ja pioneerilaagri probleemidest ning sellest, kuidas nõrga tervisega tüdruk julgeb tugevamaks saada.

* Holger-Feliks Pukk (14. august 1920 Tallinn - 12. märts 1997) oli eesti lastekirjanik ja ajakirjanik. Hulk aastaid töötas ta lasteajalehe Säde toimetuses, 1954–1974 oli ta ajakirja Pioneer ja 1960–1974 ka ajakirja Täheke peatoimetaja.

* Vaata ka 1984. a tehtud portreesaadet "Tuhat tutvust: Holger Pukk" ERR arhiivist.

* Soovitavat lisalugemist: Toomas Liiv  "Kirjanduse kolikamber: Salga au", Sirp 16. sept 2005. Ja üks olemuselt üsna tänapäevane tsitaat sellest Toomas Liivi artiklist:

"Asja tuum on aga juba pealkirjakski pandud salga aus. Salga au on kõige tähtsam! Salga au nimel tehakse ka koerad poisid korralikeks! Salk salgaks, see oli kunagi niisugune kõige väiksem organisatoorne ühik. Ent mis asi on au? Tänapäeval kõlab see sõna kuidagi õõnsalt, vanamoodsaltki. Kas tänapäeval on mõnel salgal, näiteks erakonnal, ka au? Jah, seal nad nüüd on… kes varastab, kes valetab, kes koperdab, kes on lihtsalt loll. Elektrikke nende seas kuuldavasti ei ole."