Kummaline, et ma pole selles blogis juba varem Debora Vaarandist kirjutanud. Ometi oli ta hästi palju aastaid mu kindel luulelemmik.
Eriti on mulle meeldinud tema luuletus „Lihtsad asjad“ – see lihtsate asjade juurde astumine ja lihtsale heale toetumine, mis peaks igale inimesele elus omane olema. Selles on nii palju soojust tekitavat.
1966. a ilmunud valik luuletusi on senini mu riiulil ja igal aastal sirvin seda ikka üsna mitu korda. Täna märkasin kuskil veebilehel fakti, et Debora Vaarandi saanuks mõni päev tagasi, 1. oktoobril 105aastaseks. Taas võtsin luulevalimiku riiulist, astusin lihtsate asjade juurde, aga vaatasin ka teisi vanu tuttavaid.
Olen Debora Vaarandit paar korda ka elavana oma silmaga näinud. Eriti on meeles suvepäev, mil käisime Koguva külas Juhan Smuuli ja Debora Vaarandit EÜE Muhu rühmaga kohtuma kutsumas. Hästi päikest täis olid need meie tollase lühivestluse minutid. Juhan oli just sõnnikuveolt tulnud ja nad tahtsid sauna minna. Õuel mängisid kassipojad...
See raamat on meeleolu. Õigupoolest palju meeleolusid. Selle ilmumisajal paelus igati silma ka kujundus, mille Vive Tolli hästi huvitavaks suutis mängida.
Juhan Smuul „Jäine raamat“ Antarktise-reisi päevik Sarjast „Maailm ja mõnda“ Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Kujundanud Vive Tolli.
Valetaksin, kui ütleksin, et „Jäine raamat“ mulle kohe ilmudes meeldis. Olin selle mõistmiseks veel liiga noor. Aga see on üks neid teoseid, millega mul on tulnud elus palju kokku puutuda ja mis on andnud ainestikku mulle oluliste kohtumiste ja vestluste jaoks.
Juhan Smuulil oli meremehe ja seikleja hing, millesse ometi mahtus palju nukrust. Lapseeast mäletan, et pärast „Jäise raamatu“ ilmumist tuli paljude inimeste kõnepruuki sõnapaar „Suur Hall“. Aga tulid ka uued teadmised Antarktikast ja polaaruurijate argielust, samuti Austraaliast, mida Smuul tagasisõidul külastas.
Ligi kakskümmend aastat pärast „Jäise raamatu“ ilmumist leppisin noore ajakirjanikuna kokku kohtumise NSV Liidu Arktika ja Antarktika Instituudi direktori, teeneka polaaruurija Aleksei Trjošnikoviga. Tema oli olnud Nõukogude teise Antarktise-ekspeditsiooni ülem, üks Smuuli „Jäise raamatu“ tegelastest. Muu hulgas rääkisime ka „Jäisest raamatust“ ja Juhan Smuulist. Panin selle loo – „Vastamisi jääga“ (1978) – nüüd ka oma teise blogisse.
Läks veel aastaid ja mul õnnestus käia Austraalias, kus kohatud eestlaste hulgas oli veel neid, kes mäletasid, kui „Kooperatsija“ ja Juhan Smuul seal külas käisid.
„Kooperatsija“ (raamatus „Kooperaatsia“) Mirnõi reidil. See visa laev on „Jäise raamatu“ olulisemaid peategelasi, Smuuli sõnul: „sõber, kelle nõrkusi teatakse, aga keda armastatakse“.
„Jäisest raamatust“ on olnud juttu ka siis, kui olen vestelnud mõnega neist eestlastest, kes Antarktise uurimisjaamades töötanud on.
See iselaadne reisikiri on lugejatele meeldinud (ja sugugi mitte sellepärast, et seda auhinnati 1961. a Lenini preemiaga, mis tõi kaasa mitu taasilmumist eesti keeles ja tõlkeid paljude rahvaste keeltesse).
„Jäist raamatut“ on ajakirjas Keel ja Kirjandus (nr 3/2010) tänapäevasest vaatenurgast analüüsinud ja tutvustanud Kadri Tüür: „“Jäine raamat“: 50 aastat hiljem“
Anna Haava „Nõmmelill“
Valimik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Koostanud Paul Rummo.
Kujundanud ja illustreerinud Vive Tolli.
See imearmsa kujundusega väike valikkogu sisaldab palju luuletusi, mis suurel enamikul Eesti rahvast juba kooliaastatest peas on. Mitut neist on laulupidudelgi lauldud. Paljusid neist salmidest teadsin juba lapsena minagi, mõned on tänini meeles. Näiteks need kaks:
KUI SA TULED, TOO MULL' LILLI Anna Haava
Kui sa tuled, too mull' lilli, – lillekesi armastan. Sügisel neid vähe leida? – Ühestainsast küllalt saan.
Ehk vast juhtud nurmelt leidma veel üht hilist lillekest – kõige kallim, oh kui väga tänaksin sind selle eest!
(Palju lilli siin nad kandvad meelitelles minule – mitmest lillest leidsin kihvti minule ja sinule...)
Ehk vast juhtud nurmelt leidma veel üht hilist lillekest? – Kõige kallim, oh kui väga tänaksin sind selle eest!
EI TULE LUULE TUULEST Anna Haava
Luule, see ei tule tuulest ega kuku käisest ka... Ära sunni, ära keela – kõik see oleks asjata.
Luule, see on leekiv tõde, veri sinu südamest, seda p e a d sa ilmutama, hoolimata enesest.
* Anna Haava (Anna Rosalie Haavakivi; 15.(3.) okt 1864 – 13.märts 1957). Paar päeva tagasi möödus 155 aastat luuletaja sünnist. 1954. aastal pälvis ta rahvakirjaniku nimetuse. Oma kooliajast mäletan, et tema surma järel võeti kogu meie 7-klassilise kooli pere kokku aktusele, kus loeti tema luuletusi, lauldi tema sõnadele tehtud laule ja räägiti tema elust. Nii toimiti ka teistes koolides – Anna Haavat mälestati kõikjal.
Siinsed illustratsioonid on kogust "Nõmmelill", kunstnikuks Vive Tolli. Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.
August Jakobson „Suur onu ja väike vennapoeg“
Eesti rahva muinasjutte ja muistendeid.
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Illustreerinud Vive Tolli.
Motiivid võetud Matthias Johann Eiseni „Rahvaraamatust“ (I-V).
Mina lugesin lapsena selle kogumiku esimest trükki, aga siinsete piltidega väljaanne on ära loetud juba järgmise põlvkonna poolt. Sisaldab
ligi 40 vahvat juttu, mille ümbertöötamisega tegi Jakobson küll ühe
ütlemata hea teo, sest vaevalt lähevad lapsed oma algatusel Eiseni
„Rahvaraamatut“ lugema, ümberjutustused aga pakkusid põnevat värskendust
iga pere lugemislauale.
Neis lugudes sai seakarjane Mihkel kuningaks, Vana-Jaagup tüssas surma, sulane pidas koera ametit; sai kohtuda virmaliste, krattide, haldjate, argpüksist kolli, varastaja tondi ja töökate maa-alustega.
Sai käia lolle otsimas ja sel teekonnal näha, kuidas liiga lühikeseks saetud palki püüti pikemaks venitada ja kuidas lehma püüti kogu külarahva kaasabil mööda kitsast redelit katusele saada, et ta võiks seal kasvama hakanud rohu ära süüa.
Ja veel: „Perepoeg rändas edasi. Mõne aja pärast, kord õhtul jõudis ta tallu, kus parajasti einestati. Pudrukauss seisis toas laual, piimavitsik aga aidas, üle suure õue. Ja nõnda jooksid kõik nobedasti edasi-tagasi – kes pudruga toast aita piima järele, kes tühja lusikaga aidast tuppa pudru järele. Perepoeg naeris ja hüüdis: „Oi-oi, teid lollikesi küll! Viige piimavitsik kah tuppa, siis pole teil tarvis nii palju vaeva näha!“ „Õige küll!“ hüüdsid sööjad ning tegidki nõnda. Ja ka see oli hea nõu.“
Lisaväärtuseks on raamatule Vive Tolli vaimukad pildid, millest mõne näite siia veel lisan.
Raimond Kaugver „Keskpäevavalgus“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1962.
Kunstiliselt kujundanud Vive Tolli.
See ei olnud lasteraamat ega ka noortele mõeldud. Aga mulle teismelisena pakkus Raimond Kaugveri esimene romaan „Keskpäevavalgus“ mitmel põhjusel suurt huvi. Esiteks oli selles juttu trammitöötajatest, aga tollases Tallinna Trammitrustis töötasid nii mu ema kui ka isa. Teiseks tundis mu isa raamatu autorit, oli temaga koos töötanud ja teadis teose saamislugu, mis oli meil kodus mitu korda kõneaineks olnud. Kolmandaks olin just nii vana, et mind huvitas ka peategelase Kristjani armuvalu, õnnetu armastus oma naise Anne vastu ja kiindumus kaunisse Leeliasse. Leelia oli mu meelest väga kõlav ja ilus naisenimi.
Mõni aasta hiljem ilmunud järg „Igapäevane leib“ (1964), milles jutustajaks on Anne, mulle enam nii palju pinget ei pakkunud.
„Keskpäevavalguse“ tollases tutvustuses öeldi:
„Romaani peategelane, Nõukogude ameest demobiliseerunud leitnant Kristjan Kaarep asub tööle kodulinna trammipargis. Tema sooviks on, piltlikult väljendatult, tõusta koos oma rahvaga kõrgele maailmakatusele ja vaadata sealt oma maa suurt ning lootusrikast tänapäeva heledas keskpäevavalguses. Ent selleks tuleb tal läbi käia pikk ja ka konarlik tee.“
Selle tee kirjelduses aimub juba Kaugver kui tulevane menukirjanik.
Üks tsitaat „Keskpäevavalgusest“: „See on jumalagajätt osaga oma elust – nagu teekäijal, kes on kõndinud kaks aastat valerada ja seisab nüüd uuesti samal teelahkmel, kust ta algas. Ta pole kadunud, ei. Aga kaks aastat on tühjalt astutud – ainult selleks, et vanasse kohta tagasi jõuda. Kaks aastat on käidud – ja jõudu on kulutatud. Ning uuele rajale tuleb astuda väsinumana ja vanemana, kui see rada vajaks.“
* Raimond Kaugver (1926—1992) oli eesti kirjanik. Foto „Keskpäevavalguse“ ümbriselakalt.
Ivan Franko „Zahhar Berkut“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Vene keelest tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Vive Tolli.
1882. aastal kirjutatud „Zahhar Berkut“ võib endiselt huvitav olla neile, keda paeluvad lood mongolite sõjaretkedest, võitudest ja kaotustest. Kõikvõimalikes tutvustustes rõhutatakse, et see on ukraina klassiku teos ühiskonna elust Karpaatide-tagusel Venemaal XIII sajandil. Kirja on romaan pandud suhteliselt lihtsas keeles ja küllap seetõttu oli nõukogude ajal ka lastekirjanduse soovitusnimestikus, kuigi ainestik on ühtaegu julm ja armuküllane.
Ivan Franko ajaloolise romaani peategelased on vana rahvajuht Zahhar Berkut, tema poeg vapper Maksim, mongolitega mestis olev bojaar Tugar Volk ja tema tütar, kaunis Miroslava. Berkut tähendab eesti keeles kaljukotkast ja ka Tuhlja küla elanikud koos oma peamehe, vana Zahhariga, on harjunud olema vabad nagu kaljukotkad.
„Poeedi mõte kandub sellesse halli minevikku, äratab ellu tol ajal elanud inimesed ja see, kelle rinnus tuksub puhas süda täis tõelisi inimlikke tundeid, tunneb neis ära oma vennad ja leiab nende elus, mis erineb nii väga meie omast, rohkesti seda, mida võiks vaid soovida ka meie „kultuursele“ ajastule.“
Tugar Volk (hunt) korraldas 1241. aastal jahikäigu, kus koos teistega osales ka tema ainus tütar Miroslava, keda iseloomustasid füüsiline jõud ja otsustav, otsekohene olek. Muidugi meeldis Miroslavale noor mägilane Maksim Berkut, kes pidi jahilised suunama emakaru jälgedele. Kui Miroslava karuga vastamisi sattus, oli Maksim see, kes ta päästis. Siit saabki alguse läbi romaani kulgev armastuslugu.
Romaani teine tegevusliin on reetmine, sest Tugar Volk eelistab mongolitega asjaajamist oma rahvuskaaslaste vabadusvõitlusele. Aga kui ta tütar talle selja pöörab ja mägilastega ühineb, murdub ka Tugar Volki süda.
Rohkemat romaani sisust ma siia kirja ei pane. Kellel huvi, loeb seda põnevuslugu ise.
* Ivan Franko (27. august /vkj 15. august/ 1856 – 28. mai /vkj 15. mai/ 1916) oli ukraina luuletaja, proosakirjanik, kriitik, ajakirjanik, tõlkija, majandus- ja poliitikategelane ja etnograaf. Ta oli ka esimene autor, kes kirjutas ukraina keeles detektiiviromaane ja moodsat luulet ning tõlkis ukraina keelde palju väliskirjandust (Shakespeare, Byron, Pedro Calderón de la Barca, Dante, Victor Hugo, Adam Mickiewicz, Goethe, Schiller). Koos Tarass Ševtšenkoga avaldas ta väga suurt mõju Ukraina moodsa kirjanduse ja poliitilise mõtte arengule. – Wikipedia. Foto "Zahhar Berkuti“ eestikeelsest väljaandest.
Gertsel Novogrudski "Väikesel saarel"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Vene keelest tõlkinud Aleksander Ristkok.
Illustreerinud Vive Tolli.
Lapsepõlves oli see raamat mulle igav, aga nüüd, tagasivaataja pilguga, on oma ajastus üpris omapärane nähtus.
Ma ei teagi täpselt, kas väikese Vihnu saarena kirjeldas autor Kihnut või Ruhnut või mõlemat kokku. Tegelikult võivad seda päris täpselt teada ainult saarlased ja nende järeltulijad ning raamatuga seotud inimesed. Nii Kihnu kui Ruhnu olid ju suurema enamuse eestlaste jaoks keelualad piiritsoonis. Mina sain Kihnu esmakordselt palju-palju aastaid hiljem, Ruhnu aga, häbi öelda, pole veel jõudnudki.
Novogrudskile, kes oli olnud rindekorrespondent ja Moskvas tunnustatud ajakirjanik, ei olnud meie saared suletud. Kuna ta oli olnud teenistuses NSV Liidu punalaevastiklaste ajalehes Krasnõi Flot, võib arvata, et ta oli meie saartel, ka kõige väiksematel, viibinud palju.
Moskvalasest autor kirjutas muidugi vene keeles, raamat ilmus algul sealses lastekirjanduse kirjastuses (1952), seejärel tõlgituna ka eesti keeles. Jutustus oli mõeldud "kooliealiste nooremale astmele", aga tõlge pole kuigi sujuv. Ju oli jutustus ka vene keeles niisugune üsna ametlik ja värvitu. Kes soovib, võib seda internetist originaalis lugeda, mina ei viitsinud.
Tegelaste nimed on meie saarerahva nimed, kuidas iseloomudega ja piltidel kujutatute sarnasusega lood olid, teavad jällegi ainult vähesed. Tüdrukud Vive Tolli illustratsioonidel kannavad igatahes triibulisi kihnu körte ja pearätikuid.
Praegu tutvustatakse seda noorsoojutustust raamatuantikvariaatide kodulehtedel niimoodi: "Läänemeres asuvale endisele mahajäänud ja unustatud väikesele Vihnu saarele on nõukogude võim ja kolhoosikord toonud uue elu, uued töömeetodid ja arusaamad. Siin tuntakse huvi kõige vastu, mis toimub mujal maailmas ja ennekõike oma kodumaa kõigis servades. Esiisadeaegsete võrkude asemel valmistavad vihnulased nüüd hiigelnoote, millega merest võetakse ühe loomusega rohkem räimi kui varem kuude jooksul mitme võrguga..."
Raamatus on tõepoolest juttu nii tollal uutmoodi kalapüügist hiigelnootadega kui ka kalapüügi muudest tehnilistest nüanssidest.
"Vihnu kalureile on paat sama, mis mujal talumehele vanker. Mootorpaat aga on nagu auto. Mujal abistab riik kolhoosnikuid veoautode muretsemisel, vihnulasi aitas ta aga heade mootorpaatide soetamisel. Kolhoosi organiseerimisest alates kasvas kalurite mootorlaevastik kiiresti. Selle "lipulaevaks" sai suur, mahukas transportpaat "Nõukogude Partisan". Raske öelda, kas oli see tõesti nii, kuid Vihnu noorsoo arvates polnud kogu lahes laeva, mis oleks "Nõukogude Partisaniga" kiiruselt ja kandejõult võrdne. Vagunitäie võib võtta ühekorraga lastiks. Ega see ole nali!"
Hommikuti jooksid lapsed Vihnu kooli igast kandist. Enamasti käisid nad
päeva jooksul juttu puhumas ka vana meremehe Seileriga, kes neile
igasugustest asjadest pajatas: kaugete maade hahasulgede korjajatest,
jaapani kaluritest, suurtest pärlitest ja paljust muust, mis laste
fantaasiat elavdas. Seda, kuidas liiguvad koduvetes kilu ja räim,
teadsid lapsed hästi. Valguspüük aga oli nende jaoks lausa niisugune
asi, millega poisid omapäi püüdsid hakkama saada.
"Kas mitte meie kolhoos ei hakanud esimesena kilu uuel viisil püüdma? Hakkas. Kas tänane kilu on esimene valgusega püütud kilu lahes? Muidugi on. Tähendab, meil oleks tulnud võtta esimesest loomusest esimene lambi juurde ujunud kala, panna ta piirituse sisse ja anda ära Sergei Nikanorovitšile. See on ju ometi ajalooline kilu. Saad sa aru - ajalooline!... Niisuguse eksponaadi eest oleks Sergei Nikanorovitš meid ei tea kuidas tänanud!"
Siis aga ujusid kokku ogalikud ja lugu muutus põnevaks, sest kas ka ogalikest kasu võib olla, seda tuli alles tõestada. Appi võeti isegi professorid ja nõu käidi küsimas kalakombinaadist ilusas Tallinnas.
Üle terve NLiidu said lapsed Novogrudski raamatust lugeda nii meie rannarahva elust kui ka "imeilusa linna Tallinna" vanaaegsest apteegist:
"Autojuht tundis Tallinna väga hästi ning teadis, mida poistele näidata. Ta sõidutas neid läbi vanaaegsete kitsaste ja kõverate tänavate. "Näete, see maja on kolmesaja aastane," rääkis ta, osutades teravaviilulisele kivikatusega ja ebasümmeetriliselt paigutatud akendega ehitusele. "See on neljasaja aastane. Aga näete see seal, kus asub apteek, on üle viiesaja aasta vana. Ja teate, apteek on siin juba esimesest päevast peale. Isegi viiesaja-aastased kastoorõli pudelid on seal veel alles. Nendes hoitakse veel praegugi kastoorõli. Kas sõidame sinna, ehk tahate maitsta?""
* Gertsel (Gertsl) Novogrudski (21. aug /3. sept/ 1904 - 5. nov 1973) oli vene nõukogude ajakirjanik ja kirjanik. Pärit Grodnost, õppis majandust Bakuu ülikoolis, kirjanikuks sai 1926. a. Oli ajalehe Pravda korrespondent, sõjapäevil kirjutas punalaevastikust. On kirjutanud Nõukogude Liidu kangelastest ja Korea sõjast. Üsna populaarseks sai lastekirjanikuna, kelle jutustuste järgi ka filme tehti.
Aleksander Grin "Punased purjed" (Feeria)
"Loomingu" Raamatukogu nr 22(82) / 1959.
Ajalehtede-ajakirjade kirjastus. Tallinn.
Vene keelest tõlkinud O. Mamers.
Täna on selle imelise muinasloo autori 135. sünniaastapäev. Ajas on tema populaarsus järjest kasvanud.
"Punased purjed", mille Grin oli kirjutanud juba 1920.-1921. a, jõudis mu lugemislauale kõige vastuvõtlikumas varateismelise eas. Pealegi oli üks tolleaja raadios sagedamini kõlavaid laule sõnadega: "Õrnpunased purjed, kui loojangul päev, oh tooge mu juurde mu kallima laev..." Tol rahvalikul laulul polnud küll Grini muinasjutulise tekstiga justkui eriti midagi ühist, aga mingi eelsoodumuse see mu vastuvõtlikkusse tekitas.
LR-i väljaandes polnud pilte, aga seda korvasid kaunid kirjeldused ja imeilusad ütlemised. Konstantin Paustovski, teine mu noorusaja romantiline lemmikautor, on öelnud, et "Punased purjed" on "poeem, mis jaatab inimese hinge jõudu ja kiirgab hommikuse päikesena armastust elu vastu."
Assol kujunes sestsaati paljude noorte jaoks lemmik-tütarlapsenimeks. Sellele aitas kaasa ka 1961. a tehtud film, mille režissöör oli Aleksandr Ptuško, peaosades aga tollal 16-aastane Anastassia Vertinskaja - tulevane särav filmitäht - ja Vassili Lanovoi, keda mulle on samuti väga meeldinud filmides vaadata.
Aga raamatuke on minu meelest parem kui film. jätab kujutlusele rohkem ruumi. Ja nii hakkadki uskuma, et mängulaevukese asemel kord uhke purjekas tuleb, seesama kallima laev. Aga enne tuleb veel solvumisi ja solvamisi üle elada. Nagu elus ikka.
"Kolm päeva hiljem, linnast kauplusest tulles, kuulis Assol esimest korda: "Hei, võllaroog! Assol! Vaata siia! Punased purjed paistavad!" Tüdruk võpatas ning vaatas tahtmatult peopesa alt mere suunas. Siis pöördus hõikajate poole: seal, kahekümne sammu kaugusel temast, seisis kari lapsi, kes moonutasid nägu ja näitasid keelt. Assol ohkas ja jooksis koju."
Jätan selle kauni loo lugejatele avastamiseks ja meenutamiseks ega hakka seda ümber jutustama. Ma ei oskakski seda teha nii filigraanse peenusega kui Grin ise, liikudes kuskil muinasjutulisuse ja ulme piirimail, kirjeldades Gray unistusi laevast ja neidu, kelles elas "kaks Assoli, kes ebamääraselt, kuid haruldaselt kaunilt omavahel segunesid. üks oli madruse, mänguasjade meistri tütar, teine - elus luuletus, kõigi tema riimide ja kujundite imedega, sõnade kõrvutiseismises kätkeva saladusega, vahelduvate varjude ja valguse vastastikuse kooskõlaga."
LR-i 1959. a väljaandes oli O. Mamersi tõlkes lisaks "Punastele purjedele" veel kolm lühilugu: "Akvarell", "Isa viha" ja "Sadamakomandant". 1983. a ilmus "Punased purjed" n-ö iluväljaandena üksi, siis juba Kira Sipjagina tõlkes ja Vive Tolli illustreerituna.
Tolli pildid on mõistagi tema alati heal tasemel, kuid minu jaoks oli selleks ajaks juba kujunenud oma kujutlus "Punastest purjedest", millega need illustratsioonid hästi ei haakunud. Nii jäigi õhuke LR-i vihik mulle lähedasemaks. Siia panen siiski paar Vive Tolli illustratsiooni.
1972. a ilmusid eesti keeles Grini "Sädelev maailm" ja "Lainetel tõttaja", 1973. a "Kuldkett" ja "Tee eikuhugi" (raamatus on ka väga hea kirjanikututvustus Konstantin Paustovskilt), põnevate illustratsioonidega Jüri Palmilt. Neist said meie pere lemmikraamatud. Veel on mul Grinilt 1991. a ilmunud "Kullatiik".
Kõik need on raamatud, mida soovitan oma blogi lugejatel avada, avastada ja meenutada, kui te armastate romantikat ja unistusi.
* Mõiste feeria tuleneb prantsuskeelsest sõnast fée - võlur ja tähendab kirjanduses võluelementide kasutamist teose tegevusliini ja peateema avamiseks. Feeria tähendab ka ime- ehk võlumaad.
* Aleksandr Grin (ka Aleksander Grin, sünninimega Aleksandr Grinevski; 23. august (vana kalendri järgi 11. august) 1880 - 8. juuli 1932) oli vene proosakirjanik, romantiline realist. Venekeelne väga põhjalik elulugu Wikipediast.
Eestikeelses Wikipedias iseloomustatakse tema loomingut nii: "Tema teoste tonaalsus ulatub fantastilisest muinasjutulisusest veidra huumorini (viimast leidub eriti lühijuttude puhul). Tema loomingus on utoopia, imeulme, gooti romaani ja müsteeriumikirjanduse elemente. Ta on loonud omapärase kunstilise maailma, kus elavad ideaalsed kangelased, kes leiavad oma õnne ja teevad teoks oma unistused; see maailm erineb põhimõtteliselt Edgar Allan Poe maailmast, kuigi teda viimasega sageli võrreldakse. Silmatorkavad on heakõlalised ja assotsiatiivsed väljamõeldud isiku- ja kohanimed." /Pildil on Aleksandr Grin Ukraina postmargil (2005)./
Александр Грин "Алые паруса" (повесть-феерия, 1916-1921; опубликована в 1923 году).
