24/06/2017

„Kurja lilled“, „Raibe“


Charles Baudelaire
„Kurja lilled“

Loomingu Raamatukogu 35/36 (511/512).
Perioodika. Tallinn 1967.
Prantsuse keelest tõlkinud Ain Kaalep, Jaan Kross, Ilmar Laaban, Ants Oras, August Sang, Johannes Semper.

Homme on suur kirjanduslik tähtpäev: 160 aastat tagasi (1857) ilmus esmakordselt Charles Baudelaire' „Kurja lilled“ („Les Fleurs du Mal“) – luulekogu, millest prantsuse kirjandus üle ega ümber ei saa. Minu kooliaastatel räägiti dekadentsist vähe ja seda enamasti halvustavas mõttes, Baudelaire'i kohta ei saanudki me esialgu midagi rohkemat teada, kui et ta luuletas raipest. Kuid 1965. a väliskirjanduse õpikus keskkoolile (Kalju Leht, Ott Ojamaa) oli dekadentsist ja selle eelkäijast Baudelaire'ist ka paar päris teaberohket lehekülge, milles Baudelaire'i suhtumist maailmasse nimetati külmaks, meeleheitlikuks vihkamiseks ja põlastuseks, mida ta väljendas ülimalt meisterlikes ja stiilipuhtais värssides. „Enda sõnade järgi teritas ta oma riime nagu röövel pussi. Baudelaire on inetuse ja õuduse poeet. See pole enam romantikute ilutsev inetus – see on tõeline, naturalistlik inetus, mille ta luulesse tõi.“ Minu ülikooliaastatel käsitlesid aga Villem Alttoa ja Ott Ojamaa Baudelaire’i luulet elamusliku huviga.

Prantsuse Keisririigi kohus mõistis Baudelaire'i luuletused peagi pärast ilmumist hukka kui ühiskonna moraalile ohtlikud ja otsus püsis jõus kuni III Vabariigi lõpuni. Kuue luuletuse avaldamine keelati täielikult, ülejäänute avaldamisele vaadati samuti kurja pilguga kui jõleduste propageerimisele. Elu lõpus elas Baudelaire vaesuses, võlgades ning haigena. 46aastaselt suri ta halvatuna tõvevoodis.

Selles LR väljaandes kirjutab koostaja August Sang: „Mitte juhuslikult ei kanna „Kurja lillede“ esimene ja kõige mahukam tsükkel pealkirja „Spliin ja ideaal“. Kindlusetus ja inimsusele vaenulikus maailmas saab kunstiharrastus Baudelaire'ile religiooniks, mille teenimisega ta püüab elu vastuoludele vastu astuda ja neid ületada. Ajastu olemuse varane mõistmine, mille tõttu Baudelaire'i kaasaegsed teda õieti hinnata ei suutnud, tagas talle seda suurema tunnustuse järgnevailt sugupõlvedelt.“

See LR-vihik oli esimene eraldi raamatuna ilmuv Baudelaire’i luule väljaanne eesti keeles ja sisaldab ligi poole poeedi luuletustest.

Mulle Baudelaire'i luuletused meeldivad, veelgi enam: need on mu meelest ilusad. Nüüd, olles juba palju vanem kui Baudelaire oma surma ajal, tunnetan neis järjest huvitavamat maailmanägemist.

Siia panen luuletuse „Raibe“ („Une Charogne“) kaks eestindust, mis teineteisest üsnagi palju erinevad. Esimese neist leidsin internetist (Ninniku) ja see on pärit Johannes Aavikult. teine on LR kogust ja selle on tõlkinud August Sang.

RAIBE

Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust
sel kaunil suvehommikul;
üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust
jalgraja järsul käänakul.

Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,
ta’st välja imbus kihvtisid;
ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,
täis pööritavaid aurusid.

Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,
kui lille, mis on puhkemas;
nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas
ju olid ära nõtkemas.

Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,
teeb vängeid, õõnsaid suminaid,
kui veniv vedelik hulk röövikute ridu
vaob mööda liharäbalaid.

Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,
mis tõuseb, langeb, puruneb;
võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine
veel elab liigub, sigineb.

Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,
kui voolav vesi või kui tuul,
või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,
või lehte kahin kõrges puul.

Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,
meid vahtis silmi pöörmata,
ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,
võiks saagi kallal’ asuda.

-- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,
see haisev mäda roojasus,
mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,
mu ingel ja mu armastus!

Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,
kui lamad hauas surnuna,
kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna
all musta mulla määnduma.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,
siis hüüa ussil’ võidukast’:
et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu
mu mädanenud armsamast.
(Prantsuse keelest Johannes Aavik
[Noor-Eesti III, 1909, lk 76-77])


RAIBE

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?
Mu arm, kas meeles veel on sul
see selge, särav päev, kui paelus meie huvi
üks raibe maantee käänakul?

Maas, jalad harali kui kiimalisel naisel,
kõht ilgelt paljas, lamas laip,
ja lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel,
märg mädast oli rohuvaip.

Ja ülal päikene tuld valas ühtesoodu
ja hõõgus maa kui lõõmav lee,
et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu,
kui taas algaineiks muutund see.

Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas --
see avanes kui uhke õis.
Sa tundsid iiveldust -- nii väga lehk meid vaevas,
et vaevalt hingata veel võis.

Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas,
kes prisket einet hoomasid,
ja vaglad agaralt poollagunenud lihas
kui elav ahel roomasid.

Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine,
nii uhkelt sillerdas, et näis,
kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine
uut, tuhatkordset elu täis.

Ja vaikselt muusikat võis kuulda, nagu ojal
või keset hiit või rehe all,
kui tuulamine käib ja vili talupojal
vaob sarjast vaiksel sahinal.

Ja vormid hajusid, kõik näis kui unenägu,
kus ainult aimatav on seos,
või nagu visandlik, umbkaudne joonterägu,
eskiisiks jäänud kunstiteos.

Üks peni tigedalt meid luuras kivi taga.
Seal kärsitult ta ootas vist,
et saagi kallale taas söösta õhinaga
saaks pärast meie lahkumist.

Ah, sinagi, mu arm, kord oled hauas all, kus
sind ootab see, mis raibet siin,
mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus,
mu ingel ja mu hingepiin.

Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Kui kinni vaotatud on laud,
ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
vaid keset haudu on su haud.

Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
mu armastuses kestma jääb.
(Tõlkinud August Sang, „Kurja lilled“ LR 1967.)


* Charles Baudelaire (9. aprill 1821 – 31. august 1867).
Pildid:
Baudelaire' portree (1844), prantsuse kunstnik Émile Deroy (1820–1846).
Illustratsioon luuletusele „Raibe“ (1923), belgia sümbolist Jan Frans de Boever (1872–1949).

Charles Baudelaire „Les Fleurs du Mal“ (1857).

3 comments:

  1. Täitsa huvitav! Naine,kes läheb varsti surma("Pealtnägija") on kirjutanud oma blogis Halavere üles just sama luuletuse: "Kohtumine austajaga" 03.november 2017...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, see on väga tuntud luuletus kogu maailmas ja ka meil Eestis ning tekitab palju mõtteid kaduvikust ja kestmisest.

      Delete