Karel Čapek
„Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“
Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Illustreerinud Josef Čapek.
Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas.
Karel Čapeki muinasjuttude puhul on mul alati olnud tunne, et need on kirjutatud pigem täiskasvanutele, kuigi kirjanik nende alguses pöördub laste poole, et kui keegi peaks neile ütlema, et muinasjuttudes pole teragi tõtt, siis ärgu nad teda uskugu. Need on nii mitmetahulised, avanevad lugejale kihiliselt ja lastel jääb minu meelest ilma täiskasvanu selgituseta nende mõistmiseks teadmistest veidike napiks. Minu lapseeas ei olnud need veel eesti keeles ilmunud ja ma lugesin neid juba järgmise põlvkonna lugemisvara hulgast.Čapeki kohta on öeldud, et oma religioosse taustaga lugudes kirjutas mitteusklik kirjanik eetilisest elust ja käitumisest keerulistes olukordades. Samuti armastas ta kirjutada igasugustest kriminaalsetest juhtumitest ja kõikvõimalikest ametmeestest, olgu tegu siis „Juttudega ühest ja teisest taskust“ või „Aedniku aasta“ humoorikate aiaseiklustega..
Igatahes on tema muinasjutud väga kaunid, alates vanast tummast kerjusest, keda jälitab vargapoiss, ja kelle tuhast tõusevad pärast surma sädemed, mis muudavad kõigi ümbritsejate silmad heasoovlikeks ja lahketeks, või looga sellest, kuidas linnud oma lauluviisid saavad. Teised muinasjutud jälle on hoogsamad, lustakamad, aga samamoodi südamlikud, olgu juttu kuningast või lihtinimestest.Lisaks kahele nimetatud muinasjutule sisaldub raamatus veel lugu „Õnnelik pobul“, pikk muinasjutt kassist, teine koerast, paar lugu röövlitest, samuti veel vetevaimudest, hulkurist, politseinikest, postiljonidest ja arstidest. Ma ei hakka neid ümber jutustama, natuke aimu ehk annavad siinsed pildid, mille nautimiseks tuleks neile klõpsata, aga tekstide avastamisrõõm jäägu selle raamatu võimalikule lugejale või ettelugejale.
Üks tsitaat raamatust maitsmiseks ka, sedapuhku sellest loost, mis pärit kirjaniku vennalt:„Nõnda tutvustas Lurjussino lordile kogu oma teatrit: lautoga Hingevõtjat, kes tinistas ühe lookese, siis röövel Muukrauda, kes laskus põlvili, vandus truudust ja hüüdis kolm korda hurraa, mustkunstnik Suur Suller viskas hundiratast, karu Dünamiit mõmises ja tammus kohmakalt ringi, trummilööja Taskupühkija lõi sinnajuurde trummi ja leierkastimees Tuhkur väntas leierkasti.
„Ohoo,“ tähendas lord, „ilusad liikuvad nukud! Mis te nende eest tahate, maestro Nukulino?“
„Teie kõrgeausus,“ kostis Lurjussino, „kuna see olete teie, siis teile annan ma nad odavalt. Olge lahke ja määrake ise hind.“
„Annan sada tuhat,“ otsustas lord. „Minu varahoidja maksab raha teile homme välja. Ma panen need nukud oma magamistuppa.“
Kui Lurjussino nägi, et lord ronib ise tema püünisesse, lõi ta rõõmust lausa särama. Milline harukordne juhus tema jõugule: kui kõik magavad, siis lord tappa ja röögatu röövimine korda saata!““
* Karel Čapek (9. jaanuar 1890 - 25. detsember 1938 ) oli tšehhi kirjanik. Palju tema raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde.
* Josef Čapek (23. märts 1887 - tapetud 1945. a aprillis Bergen-Belseni koonduslaagris) oli Karel Čapeki vanem vend, kunstnik, fotograaf, esseistina ka üsna sõnaosav mees – ta leiutas sõna „robot“, mida Karel kasutas oma teoses „R.U.R.“ 1920. a.
Karel Čapek „Devatero pohádek, dvě navíc a ještě jedna od Josefa Čapka jako přívažek“ (1932).
