„Kullilaane saladus“, „Partisani märkmed“

Minu lapsepõlve lugemisvara hulgas oli palju sõja- ja partisanilugusid. Selle üle ei ole põhjust imestada. Sündisin, kui sõja lõpust oli möödunud aasta. Mälestused sõjast olid alles väga värsked, samuti olid paranemata sõjahaavad nii inimkehadel kui ka majanduselus.

Seda sõda nimetati NSV Liidus Suureks Isamaasõjaks. Selles võitlesid kõrvuti venelased, ukrainlased, valgevenelased ja paljud teised rahvad. Sõjas langenuid oli neil kõigil väga palju, relvavendlust ja lahingukaaslaste toetust ning sõprust peeti enesestmõistetavaks. Sõjast kirjutati rohkesti ja neid raamatuid tõlgiti palju. Neid lugenutel on raske mõista, kuidas juhtus see, et rahvad, kes kõrvuti võitlesid ja kannatasid, nüüd üksteise verivaenlasteks on jõudnud, uut sõda läbi tegemas.

Juri Zbanatski
„Kullilaane saladus“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Hilda Dresen.
Illustreerinud A. Reznitšenko.

Ukrainlane Juri Zbanatski (1.jaan 1914 – 25. aprill 1994) oli sõjapäevil Mõkola Štšorsi nimelise partisanikoondise komandör. See koondis tegutses Ukraina NSV Kiievi ja Tšernigivi oblastites. Raamatus on Zbanatski kirjutanud põhiliselt poistest, kes partisane aitasid, kusjuures seda tegid nii need, kes elasid külades, kui ka need, kes elasid metsades koos partisanidega. Poisid olid partisanisalkade täieõiguslikud liikmed. Fašistidele tehti palju meelehärmi, sest neil tuli kanda suuri kaotusi.

Pärast lapsepõlveaastaid ei ole ma seda teost üle lugenud, seetõttu suurt midagi ei mäleta. Aga see on meeles, kuidas peategelase ema Motrja üsna raamatu alguses mõtleb, kas tõesti tuleb sõja puhkedes kõik maha jätta, mis kodus ja kodukandis hingele ja südamele nii armas on. Jätta maha selleks, et ellu jääda.

Pärast sõda sai Juri Zbanatskist tuntud ukraina kirjanik, tema raamatuid tõlgiti paljudesse keeltesse, ka eesti keeles on ilmunud veel mõned lisaks „Kullilaane saladusele“, aga neid pole ma lugenud.

Pjotr Ignatov
„Partisani märkmed“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Kirjanduslikult ümber töötanud P. Lopatin.
Vene keelest tõlkinud Jaan Rummo.
Kujundanud L. Ennosaar.

Venelane Pjotr Ignatov (10. okt 1894 – sept 1984) oli sõjapäevil Vendade Ignatovite nimelise partisanisalga komandör, keda kutsuti Batjaks. Tema salk koosnes peaaegu täielikult Kubani linnade intelligentidest: sellesse kuulus Krasnodari kõrgkoolide ja suurte tehaste direktoreid, teadlasi, insenere, ökonomiste, töölisi. Paljud neist olid põlised Kubani kasakad, mustamerelased. Salgas olid nad minöörid-diversandid. Batja salgas võitlesid ka tema naine ja kolm poega. Kaks poega, kelle nime partisanisalk kandis, langesid õhkides Saksa sõjaväeešeloni, ellu jäi ainult keskmine. Batja pidas sõja ajal napisõnalist lahingupäevikut, mis saigi aluseks tema raamatule. 

Mõlemaid raamatuid soovitati nende ilmumisaegse määratluse järgi lugemiseks keskmisele koolieale. Tegelikkuses oli „Kullilaane saladus“ seiklusjutt poistele, „Partisani märkmed“ aga sobis rohkem lugemiseks täiskasvanutele. Kumbagi neist jutustustest pole mul enam alles, aga seda mäletan hästi, et lugesin neid üsna varakult, umbes 8-12aastasena, ja mul oli põnev. Kaanepildid leidsin internetist.

Юрій Збанацький „Таємниця Соколиного бору“ (1949).
Петр Игнатов „Записки партизана“ (1944).

Nikolai Nekrassov „Valik luuletusi“

Nikolai Nekrassov
„Valik luuletusi“
Tõlkinud August Sang.
Kujundanud Villu Toots.
Illustreerinud Dementi Šmarinov.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.

Homme möödub 200 aastat Nikolai Nekrassovi (10. dets 1821 – 8. jaan 1878) sünnist. Siin blogis on varemgi olnud juttu tema luuletustest ja poeemidest, olgu siis seekord ka, sest tema  „Valik luuletusi“ on mul lapsepõlves lausa ära loetud nii selle tõttu, et mõned värsid sellest kuulusid koolis kohustusliku kirjanduse hulka, kui ka sellepärast, et tema luule mulle meeldis. (Siinne poeedi pilt on samast raamatust. >>>)

Mu esimese klassi salmikusse kirjutasid vanemad mulle ridu tema luuletustest. Need read sööbisid mulle meelde kogu eluks. Ühe neist luuletustest panen tervikuna siia:

PRIIUS
Nikolai Nekrassov

Kodumaa! Iialgi pole ma veel
säärase tundega sõitnud su teel.

Lapsukest ema seal käte peal kannab,
rõõmsale mõttele tiivad see annab.

Sündisid ilusal ajal! Kui hea!
Laps, sina pisaraid tundma ei pea.

Hirm sind ei rõhu ja sundus ei taba,
ise töö valid – sa oled ju vaba.

Tahad, siis põllutööst elatad end,
suudad – kui kotkal on kõrge su lend.

Kas aga unistust uskuda maksab?
Nõtke on inimvaim – leida see jaksab

kammitsaid uusi, mis rõhuvad meid
orjuse asemel... Olgu, kuid neid

kergem on lõhkuda rahval. Oh astu
lootes, mu laul, priiuspõlvele vastu!
/1861. a/

Николай Некрасов „Избранное“.

„Kajakas“

Nikolai Birjukov
„Kajakas“
Romaan.
Kirjastus „Ilukirjandus ja Kunst“, Tallinn 1948.
Tõlkinud Maria Arak.

Olin selle raamatu ilmumise ajal umbes kaheaastane. Küllap oli see meil kodus raamaturiiulil seisnud ja mulle üsna varakult kätte sattunud, sest olen viiendas klassis ajakirjale Pioneer antud usutluses kindlalt väitnud, et see on mu lemmikraamatute hulgas. Nii on kirja pannud tollane küsitleja, siis alles noor lastekirjanik Silvia Truu.

Tsiteeringi teda: „Linda kogus on olemas peaaegu kõik viimastel aastatel ilmunud lastele ja noorsoole määratud teosed, alates suurekaustalistest mudilaste raamatuist kuni seiklusjuttude sarjani. Mõned neist ta arvukaist sõpradest on saanud talle eriti armsaks, nende tegelased eriti lähedasteks. Üks neist, partisanisalgas julge ja kodus abivalmis tüdruk, kelle elu ta on raamatu abil juba viis korda kaasa elanud, on Birjukovi „Kajaka“ tegelane Katja...“ (Silvia Truu artikkel „Tema sõbrad“, Pioneer, märts 1958.)

Viis korda läbilugemine, mida ma ise ei mäleta, on kindel märk sellest, et raamat mulle meeldis, sest „Kajakas“ on üle 400 lehekülje paks, mida on ju lapse jaoks päris palju. Lasteraamat see oma sisu poolest polnud. Hästi on meelde jäänud, kuidas Katja lina kasvatas (selle õied olid sama sinised kui neiu silmad) ja linakasvatajate brigadiriks sai, kuidas ta partisaniks läks, kuidas reetur ta ära andis ja kuidas tema armastatu Fedja üleöö hallipäiseks muutus.

Birjukovil oli õnnestunud kõike kirglik-valusalt kirja panna ja mulle mõjus see romaan emotsionaalselt väga tugevasti. Otsisin tollasest ajakirjandusest materjale Liisa Tšaikina kohta (Katja oli ju kirjutatud tema järgi; tšaika tähendab vene keeles kajakat) ja lõikasin kuskilt välja ning kleepisin raamatu tiitellehele tema pildi, et oleks kohe näha, kellest raamatus juttu.

Jah, praegu võib mõni blogi lugeja pahanegi olla, miks ma nõukogude-aegsest propagandaraamatust kirjutan. Aga olen seisukohal, et sõjas hukkunud lapsed ja noored olid sõja ohvrid ja nende mäletamine pole patt.

* Liisa Tšaikina (28. aug 1918 – 23. nov 1941) sai 1942. a postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse.

* Nikolai Birjukov (1. /14./ veebr 1912 – 31. jaan 1966) oli vene nõukogude kirjanik.  1930. a jäi ta komsomoliehitusel saadud külmakahjustuste tõttu alatiselt voodihaigeks. Ta kirjutas luuletusi ja romaane, õppis kaugõppe teel koguni kahes instituudis võõrkeeli ja kirjandust. 1942. a alustas ta oma tuntuimat romaani „Kajakas“, mis ilmus 1945. a kevadel.

Николай Бирюков „Чайка“ (1945).

„Tormi sünnitatud“

Nikolai Ostrovski
„Tormi sünnitatud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Vene keelest tõlkinud Magnus Kaldma.
Illustreerinud Siima Škop.

Nikolai Ostrovski teostest kirjutamist peaks siin blogis alustama tema esimesest raamatust, nõukogude kultusteoseks kujunenud „Kuidas karastus terasest“. See postitus on siiski „Tormi sünnitatud“ kohta, sest lapsena meeldisid mulle väga Siima Škopi illustratsioonid – kõik neil kujutatud naised olid väga kaunid, justkui eelaimus kunstniku tulevasest Lumivalgekesest. Seda mäletan ka, et neil naistel olid ilusad lennukad ukraina ja poola nimed: Olesja, Sarra, Jadwiga, Francesca.
Peategelane oli hoogsa ja ägeda iseloomuga noormees Andri Ptahha. Sisu ennast ma suurt ei mäleta, aga kogu raamatut iseloomustanud hoogsus on meeles. Üle lugema ma seda siiski praegu ei hakanud, lehitsesin vaid veidike. Aeg on kehval paberil leheküljed üsna koltunuks muutnud.

Raamatututvustuses öeldakse, et romaan on pühendatud ukraina proletariaadi ja talupoegade võitlusele Poola imperialismi vastu. Tegevusaeg: 1918. aasta lõpp ja 1919. aasta algus.

Romaani „Tormi sünnitatud“ hakkas Ostrovski kirjutama 1936. a, kuid varem oli tal valminud sama pealkirjaga jutustus (1928) kotovskilaste võitlusest, revolutsioonilistest sündmustest ja kodusõjast Lääne-Ukrainas. Ta kirjutas hoolimata valudest pimedates silmades ja kõikides lihastes ning liigestes. Tema kõige suurem hirm oli, et haigus tabab ka aju. Seda siiski ei juhtunud, kuigi organism oli peaaegu tervikuna tõvele alla vandunud.

„Tormist sünnitatud“ oli kirjanikul kavandatud kolmeosaliseks. Minu arvates ei olnud see kirjanduslikult eriti märkimisväärne teos, kuigi invaliidistunud ja voodivangis kirjaniku tohutu töövõit, vaatamata sellele, et ta raamatuga lõpule ei jõudnud. Surm segas vahele.

Üks tsitaat ka seda eespool nimetatud hoogsust tunnistamas:

„„Tead mis, Raimond, ma kingin püstoli sinule! Võta! Tunne minu sõprust! Ma muretsen endale teise!“
Olesja pöördus järsult tema poole.
„Mis, kas tahad jälle kellelegi kallale tungida? Ära käi meiega! Kuuled! Ära käi!“
„Ah jäta! Miks sa mul täna tuju rikud? Mina annan puhtast südamest, tema aga... Ma ütlesin, et ei tee enam tempe, mis siis veel? Kas  ma ei või seda endale ükskõik kust muretseda? Mis see sinu asi on? Säh, Raimond, võta kabuur ja kanna kui palju jaksad... Mis need naised sõjaasjast teavad!“
„Ole sa naiste suhtes tasem!“
Kuid Andri ei kuulanud enam teda. Võtnud Raimondi piha ümbert kinni ja naeratades kohmetult, sosistas ta:
„Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Said aru? Aga selle riistapuuga laseme sobivas kohas kordamööda. Eks ole?“
Vastuse asemel pani Raimond talle käe õlale.“

* Nikolai Ostrovski (29. sept /vkj 16. sept/1904 – 22. dets 1936) oli nõukogude kirjanik. Ma ei tea, kas Venemaa ja Ukraina vaidlevad praegu, kumma maa oma ta on, sündides Volõõnias, mis on praegu Ukraina osa, ja surres Moskvas. „Kuidas karastus terasest“ ja kirjaniku elukäigust kirjutan rohkem tulevikus.

Николай Островский „Рождённые бурей“ (1936).

„Я учусь ходить по земле“

 Inga Artamonova
„Я учусь ходить по земле“
Kirjastus Molodaja Gvardija. Moskva 1967.
Anatoli Jussini kirjanduslik töötlus.

„Ma õpin kõndima mööda maad“

Kui see raamatuke 1967. a ilmus, oli selle 29aastane autor juba surnud. Mõrvatud.

Neljakordse absoluutse maailmameistri ja paljude maailmarekordite püstitaja Inga Artamonova tapjaks oli tema alkohoolikust armukade mees Gennadi Voronov, kes ei suutnud taluda, et naine temast andekam, kiirem ja parem on. Nad mõlemad olid kiiruisutajad. Neid kutsuti Nõukogude Liidu kõige kiiremaks perekonnaks. Mees lõi noa naise südamesse.

Inga hakkas uisutama kaheteistaastaselt, oli tugev noortespordis, seejärel üleliidulise koondise Dünamo liikmena võitis kiiruisutamise absoluutse maailmameistri tiitli 1957., 1958. ja 1962.a; jäi maailmameistrivõistlustel teiseks 1963. ja 1964. a ja tuli siis 1965. a taas maailmameistriks.

Mulle meeldis Inga otsekohene ja pihtimuslik lugu. Raamatus kõneles ta siiralt oma lapsepõlvest ja noorusest, lähedastest ja sõpradest, rasketest treeningutest ja loobumistest seoses spordiga, aga ka suurest rõõmust, mida lemmikala on talle toonud.

Tema tulevikuplaanides oli esikohal kiiruisutamine, kuid seejärel tahtis ta saada spordiajakirjanikuks. Kavatses selgeks saada kõigi nende maade keeled, kus kiiruisutamine au sees oli.

Lugemist väärib ka toimetuse järelsõna, milles püüti analüüsida, miks ikkagi mees oma naise tappis. Miks oli kuulsusrikka saatuse ja elukäigu lõpp nii kohutav?

Noorena lugesin seda raamatukest korduvalt, nüüd ei ole aga enam üle lugeda tahtnud.

Sportlaste kirjutatud raamatutest on see olnud minu jaoks üks mõjusamaid ja huvitavamaid.

Инна Артамонова „ Я учусь ходить по земле“. М.: Молодая гвардия, 1967. 288 с.

Pildid: Raamat on saanud veekahjustusi, seepärast ei ole kaanepildi kvaliteet kuigi hea. Foto Inga Artamonova medalitest ja ajaleheväljalõigetest on samuti pärit raamatust.

„Valged ööd“

Fjodor Dostojevski
„Valged ööd“
Sentimentaalne romaan (unistaja mälestusi).
Eesti Raamat. Tallinn 1971
Tõlkinud A. Raid.
Kunstiliselt kujundanud Silvi Liiva.

Peterburi valged ööd ja äkitselt puhkenud kirglik armastus on Dostojevski selles väikeromaanis omavahel nii läbi põimunud ja tihedalt seotud, et köidavad järjest rohkem filmitegijaid ja teatrimaailma. „Valgete ööde“ järgi tehtud filmide hulgas leidub üle kogu maailma niihästi filmitudengite esimesi katsetusi kui ka vanade meistrite andekaid linateoseid. Mõnda neist olen näinud. Sama kehtib ka paljudes teatrites lavastatud dramatiseeringute kohta.

Lugesin üksildase unistaja ja Nastenka kohtumiste kirglikku lugu juba aastaid enne selle väikese raamatukese ilmumist. Venekeelses originaalis oli Dostojevski mahukate romaanide kõrval lausa filigraanselt peen. Ka eesti keeles oli see varem ilmunud.

Tolle väikese raamatu muudavad aga kuidagi õhkõrnaks Silvi Liiva kujundus ja pildid (mis postituse jaoks skännimisel veidi moondusid). Muide, toona 27 kopikat maksnud väljaanne maksab praegu kaks eurot või isegi rohkem, olenevalt müüjast.

Teoses on erilisel kohal poeetilised Peterburi kirjeldused, unistaja vaated linna hoonetele, kanalitele ja elanikele, tema üksilduse kurbus ja tohutu vajadus armastada, mida järsku tabab lootusekiirena Nastenka ilmumine. Noored jutustavad teineteisele oma elust ja selgub, et Nastenkal on oma mured, ta ei taha enam elada nööpnõelaga vanaema kleidi külge kinnitatuna, vaid on armunud ja vajab selle armastuse teoks saamiseks unistaja abi...

„„Noh, lähme!“
„Lähme!“
„Vaadake taevast, Nastenka, vaadake! Homme tuleb imeilus ilm, milline sinine taevas, milline kuu! Vaadake: näete, see kollane pilv katab ta nüüd kinni, vaadake, vaadake!... Ei, ta läks mööda. Vaadake ometi, vaadake!...“
Kuid Nastenka ei vaadanud pilve, ta seisis vaikides nagu post. Hetke pärast surus ta end kuidagi aralt, kõvasti minu vastu. Ta käsi minu käes hakkas värisema; ma vaatasin teda... Ta toetus minu vastu veel tugevamini.
Sel hetkel möödus meist noormees. Äkki jäi ta seisma, vaatas meid teravalt ja astus siis jälle mõne sammu edasi. Mu süda hakkas värisema...“

Федор Достоевский „Белые ночи“ (1848).

„Noorema poja tänav“

Lev Kassil, Maks Poljanovski
„Noorema poja tänav“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud A. Dahlberg ja E. Võborova.
Kujundanud N. Šišajeva.

Ma ei hakanud seda aastate jooksul järjest kollakamaks tõmbunud lehtedega paksu raamatut selles blogis kirjutamise jaoks uuesti üle lugema. Lapsepõlves meeldis see mulle väga, oli põnev ja kurb, Volodjast oli väga kahju. Nüüdne lugemismulje oleks ilmselt hoopis teistsugune. Küllap tiksuksid kogu aeg meeles uued tõigad, toimub ju raamatu tegevus sõjapäevade Krimmis.

Sõda ja lapsed on alati raske teema. Väga sageli kasutatakse seda ära kõiksuguste propagandategijate poolt. Pärast Teise maailmasõja lõppu ilmus väga palju raamatuid lastest, keda oli hakatud kutsuma kangelaspioneerideks ja kangelased nad olidki, kuid samavõrra olid nad noored saatused, kelle elu rikkus ära ja sageli julmalt lõpetas sõda. Kangelasteks said nad ajaloo keerdkäikude paratamatuse tõttu ja, olgem ausad, sellist saatust ei sooviks me maailmas küll ühelegi lapsele.

Lev Kassili ja Maks Poljanovski teos on hästi kirjutatud – Kassil oli üldse oma ajastu parimaid noorsookirjanikke –, olemuse poolest dokumentaaljutustus, kannab see märke päriskirjanduse poole pürgimisest. Kaasahaarav jutustus ühe poisi lapsepõlvest, poisieast ja alles vaevu alata saanud noorusest. Kodu ja vanemate mõjust, poiste alati kõike teada tahtvast seikluslikust iseloomust, sellest, kuidas vaenlasega võitlemine nende elu mõtteks muutus ja kuidas tuli hukkumine. Sellisena on see lugu väga valus.

Volodja Dubinini elu jäi lühikeseks (29. august 1927 - 4. jaanuar 1942). Ta kasvas üles Kertšis, hulkus koos poistega lähedalasuvates Starõi Karantini kivimurru kaevanduskäikudes, mis hiljem said partisanide koduks ja võitluskohaks, tegeles lennumudelismiga ja sai vahetult Suure Isamaasõja eel 1941. a tuusiku üleliidulisse pioneerilaagrisse Artek. Seejärel aga muutus kõik.

„Kuid päeval ja öösel põles inimeste silmis karm, mõnikord torkav, pilkumatu tuli. Ja Volodjale tundus, et kõigi silmad olid korraga muutunud sellel alatiseks meeldejääval päeval – 22. juunil, kus kogu elu otsekui laev eemaldus omasekssaanud rannast ega saanud sinna enam tagasi tulla. Tundus, nagu oleks vaikne rand jäänud kaugele seljataha, nüüd aga puhuvad vastu ähvardavad, tundmatud tormituuled.“

13aastast Volodjat oli kasvatatud nii, et ta iga hinna eest tahtis oma kodumaa vaenlastega võidelda. 100liikmeline partisanisalk sai tema näol endale hea luuraja. Koos sõprade Tolja Kovaljovi ja Vanja Gritsenkoga oli partisanidel temast palju kasu. Volodja oli väikest kasvu ja mahtus liikuma ka kitsamates käikudes. Kord õnnestus tal teada saada, et fašistid valmistuvad kaevanduskäike uputama. Ta hoiatas partisane ja päästis salga kindlast hukkumisest. Lahingute ajal aga tõid poisid partisanidele käikude kaudu tarvilikku laskemoona.

Näis juba, et kõik läheb hästi, sest pärast Kertši vabastamist asuti kivimurdudesse viivaid teid demineerima. Otsest sõjategevust seal enam polnud ja Volodja läks sapööridele appi, et näidata käike katakombides. Neli sapööri said miiniplahvatuses surma, Volodja koos nendega.

Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis on tänini alles 1953. a valminud kuuldemäng „Volodja Dubinin“, mis on tehtud „Noorema poja tänava“ järgi ja milles Volodjat mängis Salme Reek. Seda kuuldemängu lasti raadios mu lapsepõlves hästi sageli ja nii sööbiski Volodja meie põlvkonna mällu Salme Reegi häälega.

Лев Кассиль, Макс Поляновский „Улица младшего сына“ (1949).

„Stepi päike“

Pjotr Pavlenko
„Stepi päike“
Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Orest Vereiski.
Kaane kujundanud Viktor Karrus.
Tõlkinud Kaarel Puskar.

Aeg läheb kiirelt. See blogi sai eile juba seitsmeaastaseks. Veidi noorem olin siis, kui ilmus raamat, millest seekord kirjutan, kuigi see mulle lapsepõlves erilist muljet ei jätnud.

Aga mu maailma avardas see raamat küll. Sain teada, kes on tšumakk, mis on stepp ja kui suured võivad olla seal laiuvad viljapõllud. Sain teada, et steppidesse saadeti viljakoristustöödele (ja küllap ka külviajaks) tuhandeid inimesi NLiidu kõiksugustest kantidest. Peagi läks lahti uudismaade hõlvamise kampaania, siis sõitsid sinna ka paljud vabatahtlikud, kuid enamasti ei oodanud neid kerge elu.

Pavlenko jutustuses läks steppi viljakoristustöödele autobrigaad. Leseks jäänud Andrei Jemeljanov võttis sinna kaasa oma kümneaastase poja Serjoža. Poiss jälgis autojuhte  terava pilguga ja tundis suurt huvi eesootava vastu. Sageli meenutas ta aga oma varasurnud ema ja kodust elu.

Stepp oli Serjoža jaoks algul väga võõras ja ebameeldiv.

„Pikk loksutamine mööda kuuma steppi oli teda hirmsasti väsitanud. Stepp oli juulikuu keskpäeval talumatult lämmatav, õhk oli palav ja virvendas vastikult ning veel vastikumalt kiunus tsikaadide häältest. Siiamaani tal kumises kõrvus ja oli janu. Stepp temale peaaegu meelde ei jäänud ja praegu ta seda ei kahetsenudki.“

Kui ta vett juua sai ja tutvus samuti kümneaastase kohaliku pioneeri Zina Tšumakovaga, läks tuju paremaks ja eesootav näis jälle põnevana. Tal ei tulnud pettuda.

Põnevaks osutusid nii viljakoristus kombainidega kui ka kohalikud pioneerid, kes sageli õhtuti lõkke ümber kogunesid. Päeval tegid nad tööd, aitasid täiskasvanuid.

Serjoža elas üle kohaliku suure tormi suhhovei, mehistus, kasvas suuremaks ja kui viljakoristamine lõppes, oli ta isegi hämmastunud, et nüüd tuleb koju sõita ja kooli minna.

„Hüvasti, stepp!
Hüvasti, lühikesed ööd uute inimeste hulgas ja pikad-pikad päevad teiste uute inimeste hulgas!
Hüvasti, kombainid!
Hüvasti, orkaanid!
Hüvasti, rohutirtsud!
Kuni uue kohtumiseni!“

Kirjutamismeisterlikkusega see jutustus silma ei paistnud, kuid noil ammustel aegadel peeti seda heaks näiteks sotsialistliku realismi laste- ja noorsookirjandusest.

* Pjotr Pavlenko (29. juuni /11. juuli/ 1899 – 16. juuni 1951) oli vene nõukogude kirjanik ja stsenarist. Neli korda pälvis ta oma teoste eest Stalini preemia (kolm filmistsenaariumit ja romaan „Õnn“, mis tõlgiti kohe n-ö kohustuslikus korras eesti keelde). Lugejate hulgas polnud ta populaarne, kuid  võimulolijatele igati meelepärane. Foto internetist. >>

* Orest Vereiski (7. /20./ juuli 1915 – 2. jaan 1993) oli nõukogude graafik, illustraator ja kunstiõpetaja.

Пётр Павленко „Степное солнце“ (1949).

„Päikese varaait“

Mihhail Prišvin
„Päikese varaait“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Rein Nurkse.
Kaanejoonise valmistanud ja J. Ratšovi motiividel illustreerinud Väino Paris.

Olin nelja-aastane, kui see raamat ilmus. Ise ma veel kirjutada ei osanud ja ema käekirjaga on raamatusse kirjutatud minu nimi. Küllap lugesin seda esimest korda juba mõne aasta pärast. Tagantjärele võin öelda, et ilmselt sain selle raamatu liiga vara. Igatahes oli Prišvini kaunis muinasjutt minu jaoks liiga kurb ja pärast esmakordset lugemist võtsin selle kätte alles palju hiljem, kuid selle tõelisest ilust ja sisukusest sain aimu alles täiskasvanuna. Lugejamäärangus on kirjas, et teos on mõeldud kooliealiste keskmisele astmele.

Prišvini jaoks „on muinasjutt üldinimliku usu väljendus headuse võidust kurjuse üle.“ Seda usku ilmutab ta nii oma paljudes looduseteemalistes jutukestes ja jutustustes kui ka „Päikese varaaidas“. Muinasjutt-tõsiloo peategelased on kaks last, kes jäid orbudeks, sest nende ema suri haiguse kätte ja isa hukkus sõjas.

Nastja oli armas tüdruk, „nagu kullakarva kanake kõrgeil jalgadel“, Mitraša oli õest kahe aasta võrra noorem, vaid jupike üle kümne aasta, aga tugev ja kangekaelne poiss, keda naljatamisi kutsuti „Mehepoeg-mehike“. Nad pidid hoolt kandma majapidamise, koduloomade ja muidugi ka iseenda eest.

Ühel kevadhommikul läksid lapsed jõhvikale, otsima marjakurukest, millest neile oli rääkinud isa ja kus nad lootsid leida palju ületalve lume all magusaks muutunud jõhvikaid. Kuid Hälbesoos oli teel selle juurde Sõgevete lagelaugas, kus oli hukkunud nii inimesi, kui ka lehmi ja hobuseid.

„Aga vahel juhtub, et üks naisinimene satub marjadele, ja vaadanud ümber, kas keegi ei näe, heidab maha märja soo peale ning aina ahmib ja roomab, ja enam ei märkagi, et tema juurde roomab teine, kes pole ülepea inimese nägugi. Nii nad kohtuvad üksteisega ja – mis muud kui kisklema!

Algul Nastja murdis jõhvi küljest iga marja eraldi, kummardas maani iga punakaunikese auks. Kuid varsti lakkas ühe marja pärast kummardamast, tahtis rohkem saada.“

Raamatuke on sellest, mis lastega soos juhtub, kuidas nad tülitsedes lahku lähevad ja millised ohud neid varitsevad. Appi tuleb võtta leidlikkus ja kangekaelsus. Laste saatusele elab kaasa kogu mets, kõik loomad ning linnud – kes sõbralikult, aga kes tahaks nende käest oma osa krahmata.

Sellele põnevale muinasjutt-tõsiloole on õhukeses köites lisatud kaks saatesõna, millest ühe autor on tollane nõukogude juhtivkirjanik Maksim Gorki ja teise – Mihhail Prišvini elu ja loomingu tutvustuse on kirjutanud tuntud eesti õpetaja ja kirjanik Jaan Rummo. Viimase sisutihedast tekstist saab teada, kuidas Prišvin on kogu elu otsinud ja lihvinud oskust kirjutada laste jaoks ideaalseid jutustusi.

* Mihhail Prišvin (23. jaan 1873 - 16. jaan 1954) oli vene kirjanik ja väga suur loodusesõber ja -tundja. Eesti keelde on tõlgitud mitu tema raamatut, esmajoones meenuvad jutukogud „Kuldne aas“ ja „Rebase leib“. Siinne G. Vereiski joonistus temast on pärit eestikeelsest „Päikese varaaida“ väljaandest.

Olen Mihhail Prišvinist ja tema imepärasest loomingust kirjutanud varem siin: „Panen suveraamatu tagasi riiulisse“.

Михаил Пришвин „Кладовая солнца. Сказка-быль“ (Детгиз 1948).

„Tarantel“

Herman Matvejev
„Tarantel“
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud L. Kurtšavova ja R. Potisepp.
Illustreerinud Olev Soans.
Kaane kujundanud Valentin Vare.

Ülipõnev raamat minu lapsepõlve lugemisvarast. Sisaldab kolme osa, mida võib ka eraldi jutustustena lugeda, kuid mis kõik pajatavad kangelaslikest lastest Teise maailmasõja ajal ümberpiiratud Leningradis. Julgusest. Võitlusest. Kõigest sellest, mida julm blokaadiaeg lastelt nõudis. Jutustuste pealkirjad on „Rohelised ketid“, „Varjatud heitlus“ ja „Tarantel“ ning neid seovad paljud ühised tegelased.

Tunnistan ausalt, et pole seda raamatut juba üle paarikümne aasta uuesti lugenud. Ei taha hajutada seda põnevusjutu lumma, mis minu jaoks selles köites peitus.

Nüüd, mil jaanuaris tähistati 70 aasta möödumist Leningradi blokaadi lõpust, mõtlesin taas, et peaksin seda triloogiat uuesti lugema, aga loobusin. Otsisin ainult siinse postituse jaoks mõne pildi ja tsitaadi. Las jääb ta mu lugejamällu niisuguse pisut uduse ja põneva teosena, ilma et peaksin sellest otsima tänapäevase ajalookäsitluse alusel ideoloogilisi vigasid ja ülepaisutusi.

Matvejevi seiklusjutustustele on omane rohke dialoog, mitmeplaaniline tegevus ja reportaažlikud olukorrakirjeldused, ka suudab ta anda edasi laste, eriti poiste keerdkäigulisi iseloomusid.

Lapsed püüavad raketilaskjaid, kes vaenlase lennukitele pommiviskamiseks sobivaid kohti kätte näitavad. Lapsed aitavad tabada salakuulajaid ja mitmesuguseid muid kurjategijaid. Lapsed on, nagu kirjutab Matvejev, „ustavad abilised, kuid oma nooruse tõttu on nad liiga julged, liiga tulised, liiga aktiivsed ja võivad sisse kukkuda“. Just see teeb neist kirjutatud triloogia põnevaks ja kaasahaaravaks.

„Alles nüüd taipas Miša, mis oli juhtunud. Üks spioonidest oli ukse lahti paisanud, automaadivalanguga endale teed teinud ja hauakambrist välja pimedusse hüpanud. Spioon tundis surnuaeda hästi ja sellises tihnikus, haudade vahel, oli tal end kerge varjata. taskulampe aga süüdata ei tohtinud. Ta näeb valgust ja tulistab otsekohe.
„Mida nüüd teha,“ mõtles Miša erutatult. „Spioon jookseb minu poole ja varjab end kusagil läheduses.“
Sel hetkel süütas keegi sõdureist hauakambri juures taskulambi. Ja kohe läigatlesid Miša lähedalt automaadivalangu punased tulukesed. Ootamatusest langes Miša istukile, kuid jõudis märgata kohta, kus spioon end varjas.“

* Herman Matvejev (7. juuli 1904 - 6. dets 1961) oli nõukogude kirjanik. Alates 1923. aastast kirjutas ta näidendeid nii täiskasvanutele kui ka nukuteatri jaoks, 1939. a alustas laste proosakirjanikuna seiklusjuttude kirjutamist. Foto internetist.

Герман Матвеев, трилогия „Тарантул“: „Зеленые цепочки“ (1945), „Тайная схватка“ (1948), „Тарантул“ (1957).

320.

„Aeliita“

Aleksei Tolstoi
„Aeliita“
Raamatust „Insener Garini hüperboloid. Aeliita“.
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
„Aeliita“ on tõlkinud Jüri Piik.
Illustreerinud Toivo Kulles.

Riskides ära pahandada kõik  „Insener Garini hüperboloidi“ austajad pean tunnistama, et minu lemmikjutustuseks selles raamatus oli ja on „Aeliita“. „Insener Garini hüperboloidi“ olin selle raamatu ilmumise ajaks vähemasti osaliselt lugenud mingist lehesabast järjejutuna, aga „Aeliita“ oli mulle uudiseks.

Tegelikult oli see jutustus ilmunud eesti keeles juba varem, 1930. a Looduse kroonise romaani sarjas,  tõlkijaks Alfred Kurlents. Tutvustati seda kui fantastilist romaani, mis on kantud autori maailmaparanduslikust soovist ning viib lugeja Marsile. „Fantastiline käsitlus on põnev, kokkukõlas moodsa teaduse saavutustega, kuid enam kui marslased oma peenendatud kultuuriga, haarab lugejat vene sõduri Gussevi kuju, kes vaid igavusest teeb kaasa sõidu maailmaruumi. Ta teostab hiilgavalt oma osa Marsi revolutsioonis, esinedes marslaste sihiteadliku vabadusevõitluse kõrval kehastatud ürgjõuna, kes purustab, kuna peab purustama, – arvestamata, miks ja milleks ta seda teeb. Romaanil oli laialdane menu, pääsedes ka kinoekraanile. Esmakordselt ilmus romaan 1922. a. ajakirjas „Krasjana Nov“.“

Revolutsionäärina toimiv Gussev mind lapsepõlves kuigi palju ei huvitanud. Üldse jäi raamatu propagandistlikkus ja sotsiaalsus mulle kaugeks. Mind paelus armastuslugu – kõhklev insener Loss ja Marsi neiu Aeliita. Muidugi köitis mind võimalus lugeda Marsist, sest kosmonautika algusaastatel oli kõik tähtede ja planeetide kaugete maailmadega seotu meile põnev ja Mars erakordselt oluline unistuste ja juttude teema.

Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ peetakse nõukogude teaduslik-fantastilise kirjanduse esikteoseks ja koos mõni aasta hiljem ilmunud „Insener Garini hüperboloidiga“ alusepanijaks nõukogude teaduslik-ilukirjanduslikule fantastikale elik ulmekirjandusele.

Olen hoidunud „Aeliita“ ülelugemisest teadlikult, sest pelgan rikkuda oma kunagisi väga häid muljeid sellest teosest. Siiski usun, et see paelub ka nüüdisnoori. Sestap ei hakka ma sisu ümber jutustama – jäägu lugejatele raamatu avastamisrõõm. mis on omamoodi aktuaalne praegu, kui taas kavandatakse lendu Marsile.

„Kuurist kostis kõrvulukustavat mürinat ja raginat. Otsekohe järgnesid sellele veelgi valjemad, tihedamad paugud. Maapind vappus. Kuuri katuse kohale kerkis aparaadi tömp metallist nina ning mattus suitsu- ja tolmupilve. Ragin muutus valjemaks. Must aparaat ilmus tervenisti katuse kohale ja jäi otsekui jõudu kogudes õhku rippuma. Lõhkemised sulasid ühte pidevaks ulgumiseks ja nelja sülla pikkune muna tõusis poolviltu nagu rakett rahvamurru kohale, suundus läände, joonistades taevalaotusse tulejoone, ning kadus tuhmi purpuriga värvitud pilvedesse.“

Ja tsitaat, mis on kogu elu mu südames helisenud:

„Aeglane sosin kostis ta kõrvu. Loss sulges otsekohe silmad. Uuesti kordus kauge ärev aeglane sosin. Kordus mingi imelik sõna. Loss teritas kõrvu. ja vaikse välguna tungis ta südamest läbi kauge hääl, mis kordas kurvalt ebamaises keeles:
„Kus sa oled, kus sa oled, kus sa oled, Taevapoeg?“
Hääl vaikis. Loss vaatas enese ette heledaks muutunud, pärani avatud silmadega... Aeliita hääl, armastuse, igaviku ja kurbuse hääl lendas läbi kogu maailmaruumi, hüüdis, kutsus ja päris: kus sa oled, kus sa oled, armastus...“

„Aeliita“ ERR-i kuuldemängude arhiivis (1961): http://raadioteater.err.ee/raadioteater/kuuldemaeng/aeliita

* Krahv Aleksei Tolstoi (29. dets 1882 /10. jaan 1883/ – 23. veebr 1945) oli vene ja nõukogude kirjanik ning ühiskonnategelane. Põlvnes ta Tolstoide suguvõsast, kuigi tema sünnipära ümbritsesid saladused. Mitut tema olulist teost on korduvalt avaldatud ka eesti keeles, alates lastelooga „Nikita lapsepõlv“ ja lõpetades mahukate ajalooliste romaanidega (triloogia „Kannatuste rada“ ja „Peeter Esimene“). Tema rõõmsameelseim tegelane on aga „Kuldvõtmekese“ Buratino.

<<< Kõrval on enimlevinud foto Aleksei Tolstoist.

Алексей Толстой „Аэлита“ (1922).

„Suured vene maadeuurijad“

Lev Berg
„Suured vene maadeuurijad“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Vene keelest tõlkinud Vello Tarmisto.
Kujundanud J. Kisseljov.
Kaanejoonise valmistanud Märt Laarman.

Sellest raamatust olen lubanud siin blogis juba mitu korda kirjutada ning nüüd saab lubadus täidetud, sest sellest teosest sai alguse minu suur nooruskiindumus mereraamatutesse. Teised, millest olen juba kirjutanud – Mikluhho-Maklai reisiraamat ja Nevski maadeuurijate, põhiliselt Krusensterni tutvustus, järgnesid sellele. Nii kujunes „Suured vene maadeuurijad“ nagu omamoodi nurgakiviks minu maailmanägemisele. Ja kõigist neist raamatutest, ka hiljem loetutest, oli palju kasu kooli geograafiatundides.

Nende maadeuurijate loetelu, kellest selles aimeraamatus kirjutatakse, on aukartustäratav: Afanassi Nikitin, Semjon Dežnev, Vladimir Atlassov, Aleksei Tširikov, Vassili Golovnin, Mihhail Lazarev ja Faddei Bellingshausen, Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski, Nikolai Mikluhho-Maklai ning Nikolai Prževalski. Kõigi kohta sain teada elulooandmed, olulisema uurimis- ja avastustegevuse, veidi ka nende iseloomust ja seiklustest, suhetest uuritud maade elanikega ja mõjust edasistele maadeuurijate põlvkondadele.

See Moskvas 1950. a ilmunud raamat oligi lastele mõeldud populaarteaduslik väljaanne. Pildid ja kaardid andsid sellele meeldejääva täienduse. Ja ehk küll raamatu eessõna Stalini ajale omaselt pateetilis-patriootlikult mõjub, on raamatu sisu praegugi lugemisväärne.

Paar tekstinäidet:
„Bidaris sõlmis Nikitin tutvusi paljude hindude-brahmiinidega ja avaldas neile, et ta pole muhameedlane ega ka horassanlane Jussuf, kellena ta ennast esitles, vaid venelane, nimega Afanassi. Pärast seda avaldust hakkasid hindud suhtuma Nikitinisse  usaldusega, „ei varjanud midagi ei söömise, kauplemise, palvetamise ega teiste asjade suhtes; ei peitnud ka oma naisi“.
Sellest võime järeldada, et Nikitin oli haruldaselt andekas uurimisreisija: oskas võita kohalike elanike usaldust, kõneles vabalt türgi, pärsia ja hindustani keeli, oli salliv usu suhtes, tarviduse korral võis esineda ka muhameedlasena.“

„Esimese tähelepanuväärse avastuse tegi Prževalski Džungaaria kõrbes. See maa-ala asetseb Lääne-Hiinas, Mongoolia Altai ja Ida-Tjan-Šani vahel. Džungaarias avastati väga haruldane, senitundmatu metshobuseliik. See nimetati Prževalski hobuseks. /- - -/ Algul arvati, et see hobune on sugulane koduhobusega ja võib-olla isegi pärineb temast. Nüüd on aga tõestatud, et see on täiesti omaette liik. Prževalski hobune elutseb väikeste, 5-15-pealiste karjadena Džungaaria kõrbe kõige metsikumates osades. Jaht neile loomadele on erakordselt raske: nad on väga ettevaatlikud ja lisaks ülihea haistmise, kuulmise ja nägemisega. Hiljem on ainult vähestel maadeuurijatel õnnestunud Prževalski hobust hankida.“

(Prževalski hobune on praeguseks looduses välja surnud – viimast isendit olevat nähtud Mongoolias Gobi kiltmaal 1968. aastal. Liigi säilimise jaoks teevad tublit tööd loomaaiad, ka Tallinna Loomaaed nende hulgas.)

* Lev Berg (2. /15./ märts 1876 – 24. dets 1950) oli vene ja nõukogude zooloog ja geograaf, Teaduste Akadeemia akadeemik, kauaaegne Vene Geograafia Seltsi president. Tema teadustööd hõlmasid ihtüoloogiat, geograafiat, evolutsiooniteooriat jms, lisaks kirjutas ta aimekirjandust nii lastele kui ka täiskasvanutele.

* Vello Tarmisto (7. jaan 1918 – 6. nov 1991) oli majandusdoktor, professor, Eesti Teaduste Akadeemia liige (1977). Algatas 1955. a Eesti Geograafia Seltsi rajamise, oli selle esimees 1956–1985. Osales agaralt ka teaduste akadeemia kodu-uurimise komisjoni töös, olles pikalt nii selle aseesimees kui ka esimees). Tõlkis eesti keelde palju geograafiateemalist kirjandust, näiteks mitu sarja „Maailm ja mõnda“ raamatut.

Лев Берг „Великие русские путешественники“ (Москва: Детгиз. 1950).

„Vene lipu all ümber maailma“

 
Vladimir Nevski
„Vene lipu all ümber maailma“
Sarjast „Maailm ja mõnda“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Vene keelest tõlkinud Voldemar Pirson.
Ümbrispaberi kujundanud Udo Külv.

Tänavu märtsi alguses kirjutasin oma teises blogis Varraku väljaandena ilmunud Michael Northi laiaulatuslikust ülevaatest „Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu“.  See tõi mulle meelde ühe lapsepõlves loetud raamatu – Vladimir Nevski „Vene lipu all ümber maailma“, mis oli vist esimene või vähemasti üks esimesi raamatuid Eesti Riikliku Kirjastuse sarjast „Maailm ja mõnda“, millest hiljem paljude tohutu lemmik sai ja mida ma lugesin aastakümneid põnevusega. See oli kvaliteetsari maadest ja rahvastest, maailmast ja sellest seletamatust „mõndast“, mis maailmas peidus on ning reisimehi, seiklejaid ja lugejaid jäägitult haarab.

„Vene lipu all ümber maailma“ kandis tiitellehel pikka alapealkirja: „Venelaste esimene ümbermaailmareis laevadel „Nadežda“ ja „Neva“ kaptenleitnantide Ivan Krusensterni ja Juri Lisjanski juhtimisel aastail 1803–1806". Selle reisi lugu ei olnud kirja pandud kuigi põnevalt, aga hästi faktirohkelt. Sedagi teadsin selleks ajaks, et  baltisaksa päritolu Venemaa meresõitja ja admiral Adam Johann von Krusenstern (1770–1846) oli tihedalt Eesti ja Tallinnaga seotud ning 1846. a – 100 aastat enne minu sündimist – maetud Nikolai I eriloal Tallinna Toomkirikusse.

Mulle meeldisid reisiraamatud väga. Selles blogis olen varem kirjutanud ka Nikolai Mikluhho-Maklai „Reisidest“, mida lugesin suure õhinaga. Kirjutamisjärge on ootamas minu esimene mereraamat suurtest vene maadeuurijatest, mis palju põnevust pakkus. Kummalisel kombel meeldisid mulle just pärisreiside kirjeldused, Jules Verne andekad väljamõeldised saladuslikust saarest ja vapratest meremeestest paelusid vähem, kuigi neidki huviga lugesin. Nii olid reisikirjanduse sarja raamatud, mille hulgas rohkesti merelugusid, minu jaoks hindamatu väärtusega.

Tsitaat Krusensterni seiklustest Nukuhiva saarel:
„Kell 7 hommikul saabus uuesti kohale kuningas oma saatjatega ja tõi meremeestele kingituseks suure sea.
Krusenstern kutsus külalised oma kajutisse, kus ta kostitas neid viinaga ning tee ja peensuhkruga. Eriti meeldis saareelanikele suhkur, mille nad silmapilkselt hävitasid ja veel lisa palusid.
Kajutis leiduvatest asjadest köitis saareelanike erilist tähelepanu suur peegel. Nad vaatasid tähelepanelikult selle tagakülge, otsides sinna peitupugenud inimest. Igal järgneval külaskäigul läks kuningas kohe kajutisse ja seisis kaua peegli ees.
Järgmisel päeval läksid kuningale külla Krusenstern, Rezanov  ja kõik teenistusest vabad meremehed. Enne maalesõitu käskis Krusenstern anda ühe paugu kahurist, heisata lipu ja kuulutada tõlk Robertsi kaudu laev „tabuks“, see on puutumatuks.“

„Vene lipu all ümber maailma“ täiendasid mereasjandusterminite seletused, hästi uhke ja täpne 19. sajandi alguse purjelaeva skeem, mis võis eriline poiste lemmik olla, ning esimese vene ümbermaailmareisi kaart, lisaks veel illustratsioonid 18. ja 19. sajandi gravüüride järgi. Raamat ise oli väga loetavalt kirjutatud – alles hiljem olen tähele pannud, et tõlge oli tehtud Moskva lastekirjastuse väljaande põhjal ja ka illustratsioonid pärinesid sealt.

Владимир Невский „Вокруг света под русским флагом. Первое кругосветное путешествие русских на кораблях Надежда и Нева под начальством Флота Капитан-Лейтенантов Ивана Крузенштерна и Юрия Лисянского в 1803-1806 годах“ (Москва: Детгиз. 1953).

„Belkini jutustused“

 
Aleksander Puškin
„Belkini jutustused“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Eugen Hange.
Illustreerinud Väino Paris.

„Belkini jutustused“ (täieliku pealkirjaga „Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused“) oli minu kooliajal tervikuna kohustuslik kirjandus, nagu veel mitu Aleksander Puškini proosa- ja luuleteost. Selle viis jutustust olid kõik kirjutatud 1830. aasta sügisel ja kujutasid ühtekokku endast Puškini esimest lõpetatud proosateost. Järgmisel aastal ilmusid need ka trükis.

Ivan Petrovitš Belkin, nende lugude jutustaja, on Puškini väljamõeldisena sündinud isik. Neid ridu kirjutades tuli mul mõte, et kas mitte Andrus Kivirähk alateadlikult või teadlikult oma väljamõeldud jutustajakujule Ivan Orav nimeks pannes ka veidi Puškini tegelase nimevalikust mõjutatud polnud. Belkin on ju tulenenud sõnast belka, mis vene keeles oravat tähendab.

Belkini iga jutustus on kirjutatud erinevalt, kajastades niimoodi tollal Venemaal levinud kirjandusvoolusid. „Lask“ on realistlik, „Tuisk“, „Postijaama-ülem“ ja „Talutüdruk-preili“ on sentimentalismist mõjutatud, „Kirstutegija“ aga gooti stiilis. Puškini kaasaegsetele meeldis kõige rohkem „Tuisk“, teisi peeti keskpärasteks.

Minule meeldis lapsepõlves lugedes kõige rohkem „Postijaama-ülem“; võib-olla ka sellepärast, et just seda juttu oli raamatu esikaanel värvikalt illustreeritud ja kaunites kleitides daamide pildid meeldisid mulle mingil lapseeaperioodil üliväga.

1953. aasta väljaannet ei ole mul enam alles, küll aga on „Belkini jutustused“ 1949. a väga ilusas köites ilmunud Puškini „Valitud jutustustes“.

Ka on mul alles sarjas „Kooli kirjavara“ ilmunud 1960. aasta väljaanne, mille sain kingituseks lastelehe Säde toimetuselt. Selle on kujundanud V. Vare, kuid minu meelest mitte kuigi õnnestunult.

 (Selle raamatukese tagakaane hinnatempel on aga omamoodi huvitav meenutus nõukogudeaegsest rahareformist.)

Jutustused on isevärki elupildid vaesuse ja rikkuse vahel haigutavast tühimikust, mida ka kirglikul armastusel ei õnnestu alati ületada.

Kõik Belkini jutustuste tegelased on omamoodi masendunud – nüüdisaega üle kandes võiks neid kirjatükke pidada kirjeldusteks depressioonis inimestest.

Mahult on kogumik õbluke, sestap ei hakka ma jutustusi ümber jutustama – igaüks võib neid ju soovi korral ise lugeda. Vist on neist vähemalt üks, „Tuisk“, senini koolis kohustusliku kirjanduse hulgas.

Tekstinäide ka:
„Jõudsime kalmistule, millegagi piiramata lagedale kohale, täis puuriste, milledele ei heitnud varje ükski puu. Iial pole ma näinud nii kurba kalmistut.
„Siin on vana jaamaülema haud,“ ütles mulle poiss, hüpates liivahunnikule, kuhu oli sisse kaevatud must rist vasest pühakujuga.
„Ja proua tuli siia?“ küsisin
„Tuli,“ vastas Vanka, „ma vaatasin teda kaugelt. Ta heitis siia maha ja lamas kaua. Siis läks proua külla, kutsus papi, andis talle raha ja sõitis minema, mulle aga andis hõbeviielise – tore proua!“
Mina andsin poisikesele samuti viiekopikalise ega kahetsenud enam ei sõitu ega kulutatud seitset rubla.“

Александр Сергеевич Пушкин  „Повести покойного Ивана Петровича Белкина“ (1830).