„Merel on väsinud kured“

Oktoobri sügisluuletus on Juhan Saarelt. Minu noorusajal väga populaarne ja küllap paljudel senini peas, kui mitte täielikult, siis mõni rida ikka.

MEREL ON VÄSINUD KURED

Juhan Saar

„Kured on väsinud ära

ja ühtegi laeva ei ole.“

                „Kus?“

„Merel.“

                „Kas tõesti vaid sellepärast

                sa nõnda nutune oled?“

„Kuid kured ju väsivad, isa?“

                „Poiss, pühi põselt see pisar!“

„Kuid järsku ei leia nad laeva?“

                „Poeg, ära end asjata vaeva!“

„Kuid ära on väsinud kured.“

                „Peast viska see väikene mure!“

„Ma kardan …“

                „Mida?“

„Et keegi neist upub ja sureb.“

                „Ei usu! Nad leiavad laeva

                ja puhkavad mastide tipus.

                Jää magama! Tähed on taevas

                ja kuu akna taga, näe, ripub.“

„Kas kindlasti, isa, sa tead, et …“

                „Jah, tean.“

„Kui hea …“

Ja juba padjale langebki pea.

Kuid merel on väsinud kured

ja asjata otsivad laeva.

Oi, suured ja väikesed mured!

Oi suurte ja väikeste vaeva!

/„Sõnarine. Eesti luule antoloogia“, 4./

Luuletuse blogisse paneku ajendiks sai tõik, et lindude rändekaardilt on alates 7. oktoobrist puudu elumärgid Karulast lõunamaale lendava noorkure Päike kohta. Ta jõudis oma esimesel pikal rännuteel Kreekasse Vahemere äärde ja arvatavasti võttis suuna otse üle mere Aafrikasse. On võimalik, et tema raadiosaatja lihtsalt ei tööta või pole sealkandis levi, kuid on ka halvem võimalus, et meri võttis oma. Looduskalender.ee must-toonekurekaamerast sel suvel jälgitud kureperekonna pea Karl on jõudnud Lõuna-Sudaani, kahest ülejäänud pojast on Maru alles Ukrainas, Karula aga Türgis. Kurepere emmest Katist, kel pole raadiosaatjat, saame teada uuel kevadel, kui ta Eestisse naaseb.

Siinne pilt on „Tütarlapse ...“ blogis varem olnud. See on pärit Oksana Ivanenko raamatust „Kurekese teekond“ (1948) ja sobib Juhan Saare luuletusega hästi. Pildi on loonud kunstnik Ott Kangilaski.
Vt: http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2013/09/kurekese-teekond.html

„Tublid loomad“

Felix Kotta
„Tublid loomad“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

Felix Kotta oskas lastele kirjutada ja tema loomavärsid jäid kauaks meelde, kohati meenuvad veel praegugi, ligi 70 aastat hiljem. Ei saanud ju jääda ükskõikseks, kui:

„Maja loomad kõik on mures:
kuri koer üht kiisut pures.
Kassipojal valus käpp,
paisteski üks väike näpp.

„Kui ei tooda kohe arsti,
väikseke võib surra varsti,“
kajab otsus ühine:
„Haigus pole tühine.“

Kuulus arst on Tsuk Tsuktsuk.
„Kes toob arsti?“
„Mina, kukk.“

See värsslugu oli laste seas väga populaarne ja paljudel peas, ka raadiost loeti seda sageli, nagu teisigi Felix Kotta loomavärsse. Loomad olid neis ju nagu inimeselapsedki,  kes aitasid hädasolijaid, pidasid lugu sõprusest, elasid ja mängisid lustakalt ja said ühiselt üle igast viperusest.

Kaks aastat hiljem ilmus samalt kirjastuselt „Tublid loomad“ samade illustratsioonidega ka venekeelsena Valentin Ruškise tõlgituna.

Nüüdseks on „Tublid loomad“ uuesti  ilmunud palju kordi ja peaks olema hea tuttav ka praegustele lastele. Kuid luuletaja tegi vist veel oma eluajal seda ümber, sest need versioonid, mida viimastel aastatel olen raadiost kuulnud, erinevad sõnastuse poolest minu lapsepõlve aegsest.

Aga veel rohkem kui „Tublid loomad“ meeldis mulle Felix Kotta „Vaat mis juhtus“ (Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951. Illustreerinud Ott Kangilaski) ja seda väga mitmel põhjusel. Mulle meeldisid kassipojad ja ma tundsin kunstnikuonu, kelle juures olin paar korda poseerimas käinud.

Aga seda „Vaat mis juhtus“ väljaannet mul enam ei ole, sest andsin selle mõned aastad tagasi Eesti Lastekirjanduse Keskuse kogule, kus sellest siis ei olnud ühtki eksemplari. Siia pandud kaanepildi võtsin internetist.

Muide, minu lapsepõlves müüdi raamatukauplustes Ott Kangilaski  „Vaat mis juhtus“-pilte eraldi raamitutena lastetubade jaoks. Mul oli neid mingil ajal kodus toaseinal kaks tükki, üks kassiperega, teine lustaka kutsuga kassipoega taga ajamas.

* Felix Kotta (25 /12/ juuni 1910 – 11. okt 1963) oli luuletaja ja lastekirjanik. sündis Tartus, aga 1913. a rändas perekond Siberisse Tomski oblastisse. Hariduse omandas Siberis ja Leningradis, töötas Tomskis ja Novosibirskis, 1944. a asus elama Tartusse. Luuletama hakkas 1926. a, alguses põhiliselt küla- ja kolhoosielust.  Lastele kirjutas  värsiraamatud „Räägib Mati“ (1949), „Vaat, mis juhtus“ (1951), „Kaheksas sügis“ (1952) jt. Tegeles ka tõlkimisega, näiteks eestindas ta Puškini „Muinasjutud“ (1949).
Foto: EKBL,1975.

* Ilmar Linnati pilte selles blogis.

„Võlupeegel“

„Võlupeegel“
Rahvaste muinasjutte II
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1948.
Illustreerinud Viktor Karrus, Ott Kangilaski.
Tõlkinud Ene Ambur, Artur Koskel, Jaan Rummo.

Selle muinasjutukogu krooniks oli minu arvates araabia muinasjutt „Aladini imelamp“.

Kuid ka kõik teised idamaised lood on huvitavad – türgi, india, hiina, korea ja jaapani muinasjutud tõid taas hulgaliselt valitsejaid ja alamaid, koletisi ja kaunitare, tarku tütarlapsi ja tohmanist talupoegi, südametuid abikaasasid ja õelaid naabreid, kelle kõigi nimed imeliselt kõlasid – kõik need Bedrulbudurid, Söilemesid, Kanajamandšarid, Mandhumathanad, Urasima Tarod jt.

Päris huvitav on praegu lugeda ka Maksim Gorki sissejuhatust sellele kogumikule (mis ju, nagu tollel ajal enamasti kõik taolised raamatud, vene keelest tõlgiti). Gorki kirjutas muinasjuttudest, fantaasialennust, mis on loonud ja aidanud arendada oletamisvõimet ja selle kaudu edasist loometegevust. Muinasjuttude „sõnakangas on sündinud kauges muinasajas; selle mitmevärvilised siidlõngad on ulatunud üle kogu maakera, kattes seda imeväärselt kauni sõnavaibana.“ Võib-olla kõik ei tea, aga proletaarne kirjanik Maksim Gorki kirjutas ka väga häid kunstmuinasjutte ja kasutas muinasjutu- ja legendielemente oma paljudes jutustustes ja romaanides.

Vaata ka: „Sõbralikud vennad“.

"Linnud-laulikud"

"Linnud-laulikud"
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1949.
Koostanud ja illustreerinud Ott Kangilaski.

Seda õhukest, aga ilusat raamatut mul enam ei ole. Mälus aga istub see tugevasti, sest kui see ilmus, olin kolmeaastane ja alguses luges ema mulle värsikesi lindudest ette, üsna peagi aga lugesin juba ise. Õigupoolest ei olnudki lugeda vaja, sest  need lihtsad, kuid õpetlikud luuletused olid mulle juba pähe jäänud.

Kokku oli selles 12 lindu - ikka luuletus ühel leheküljel ja kena pilt teisel. Piltidest meeldis mulle lapsena kõige rohkem peoleo oma poegade pärast, aga tihased, leevikesed ja varblased olid omasemad, neid olin akna taga ja omaenda linnukeste toidulaual palju näinud ja nende luuletused jäidki kõige kiiremini meelde. Ka kuldnokk, käblik, kägu, lõoke, ohakalind, pääsuke, vint ja ööbik olid kõik omamoodi toredad.

Nüüd internetist osta-keskkonnast juhtumisi leitud illustratsioonid ja kaanepilt (mida selle postituse juures kasutan) olid kui vanad head tuttavad.

Nõndasamuti on mul noist minu esimeste lugemiste aastatest meeles teine värsiraamat, mille täpset pealkirja ma enam ei mäleta, aga rahvusmustrilist kujundust küll. Ja selles mu meenutustepildis aukohal, vist kõige esimene, oli "Lauliku lapsepõli" - ikka see "ema viis hälli heinamaale", mis samuti juba tollest ajast on pähe kulunud.

"Linnud-laulikud" koostaja ja illustreerija oli Ott Kangilaski, kes ühtviisi hästi nii rahvalikult kirjutada kui ka joonistada oskas. Paar aastat hiljem sain temaga ka tuttavaks, lapsmodellina tema illustratsioonide jaoks lasteraamatutes ning  "Tõe ja õiguse" esimeses osas. Sellest olen aga juba mitu aastat tagasi kirjutanud oma teises blogis pealkirja all "Vargamäe lapsed".

"Imelik peegel"

Juhan Kunder
"Imelik peegel"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Ott Kangilaski.
Kaane kujundanud Felix Valdvere.

Minu lapsepõlve üks ilusamaid raamatuid oma heleda kaanekujunduse ja rahvuslik-romantiliste illustratsioonidega. Nõnda ilus ja puhas oli see raamat, et kohemaid enne esimest lugemahakkamist sai sellele kibekiiresti ümbrispaber pandud, mis on jäänud tänini, lapsemeelselt pealkiri peale kirjutatud ja kaunistatud.

Heldur Niit oli huvitava eessõna kirjutanud, mis muinasjuttude olemuse ja Juhan Kunderi elutöö kokkuvõtvalt ära seletas. Sellest sai laps muu hulgas teada, et kaheksa populaarse muinasjutu näol on (peale viimase, "Vigura rehepapi") tegemist ime- ehk nõidusmuinasjutuga. Eks olnud see lummav teadmine! Nagu ka kinnitus, et headus võidab alati kurjuse.

"Imeliku peegli" muinasjutud on pärast seda kaunist raamatut veel korduvalt trükis ilmunud, aga minu jaoks ongi just see väljaanne kõige ilusamaks jäänud. Kõigile tuttavaid muinasjutte ma siin ümber jutustama ega arutama/hindama ei hakka. Vaadake lihtsalt Ott Kangilaski pilte ja mõtisklege sellest, mida need teile meelde toovad.

* Kui ma lapsena Juhan Kunderi fotosid nägin, mõtlesin ikka, et missugune tark vanamees. Millegipärast käsitas mu teadvus teda just sellisena. Ausalt öeldes ei muutunud selline suhtumine ka mu ülikooliaastatel, kuigi ma ta sünni- ja surma-aastat teadsin. Aga nüüd, vaadates aastaarve 1852-1888, tuleb tunnistada, et tegelikult suri Juhan Kunder noore mehena, kõigest 36aastasena. Aga tema jälg eesti kirjanduse ja folkloristika ajaloos on endiselt ülitugev.

Kunderi 1884. aastal ilmunud „Eesti muinasjutud” oli pärast Kreutzwaldi kogumikku „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (1866) üldse teine eestikeelne muinasjuturaamat.

"Nõiutud Tuks"

Juhan Jaik
"Nõiutud Tuks"
Eesti Kirjastus. Tallinn 1944
Illustreerinud Ott Kangilaski.

See raamatuke ilmus 5. mail 1944 ja trükiarvuks on märgitud 12 150 eksemplari.

"Tuks oli väga tark koer. Ta sai kõigest aru, mis inimesed talle ütlesid ja mis tal kästi teha. Ta tundis ka inimeste elu väga hästi ja leidis, et inimese elu on väga palju parem kui koera elu. Ja tal oli alati väga kahju, et ta ei ole inimene."

Nii läkski ta otsima nõida, kes aitaks tal inimeseks moonduda.
Nõgesenõid, kes peenardele nõgeseid kasvama nõidus, ja kohupiimanõid, kes kohupiima kibedaks nõidus, ei osanud teda aidata.

Kolmas, kel kirjaniku sõnade järgi "nina pikk nagu teenäitaja, lõug pikk nagu lont", võttis Tuksi jutule. Juhtumisi oli ta "niisugune nõid, kes nõiub kõike, mida tahetakse". Ja muide, temast oleks eriti kasu masuajal, sest ta võis ka lepalehtedest raha nõiduda.

Nii sai kutsust inimene, aga nõiutud riided lagunesid varsti, külakoerad kippusid teda hammustama ja tagatipuks otsis tema endine sõber karjapoiss teda taga nii mahlaka kondiga, et endine koer, nüüdne inimene palus ennast tagasi koeraks nõiduda.

"Ei olnud tal enam aega nõiale aitümagi öelda. Juba ta jooksis nagu nool kodu poole. Kui kerge oli nüüd joosta ja kui ruttu kadus maa jalge alt, hoopis teine jooksmine kui inimese raske jalaga!"

"Siis läks kari koju ja kõige ees käis Tuks, suur kont risti hammaste vahel."

* Juhan Jaik (13. jaan 1899 - 10. dets 1948) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Kirjutanud luuletusi, novelle, jutte ja noorsooraamatuid, millest eriti tuntud on rahvapärimuslikud ja koduainelised "Võrumaa jutud" (1924–1933). Tema kohta vaata ka Võrumaa Keskraamatukogu veebilehelt.

(See tekst on osaliselt kopitud minu teisest blogist Suleke:  "Omamaised nõiad", 30. apr 2011.)

"Võrukael"

Richard Roht
"Võrukael"
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1945.
Illustreerinud Ott Kangilaski.

Ilmeka näoga rebane raamatukaanelt on kindlasti paljudel meeles, raamat ise - alapealkirjaks "Jutustus lastele" - oli aga üks rohkearvulistest eestimaistest rebaselugudest, millest mõni ka siin blogis on või siia veel tuleb.

Nii lihtsa ja ometi liigutava algusega: "Metsa ääres oli väike maja, milles elas ema Marta oma kahe lapsega - väikese poisi ja tüdrukuga. Poisi nimi oli Arvo, tüdruku nimi Liisi. Nende isa oli surnud.
Neil oli lehm, siga ja kanad. Peale selle oli neil veel koer ja kass. Lehma nimi oli Maasik, sest ta oli helepunane kui maasikas, koera nimi oli Pondu ja kassi nimi Ants."

Ja kus juba kanad on, seal on mängus ka kukk ja veel keegi: "suur kelm ja varas, rebane Võrukael, kelle kaela all kasvavad valged karvad olid rohkem arenenud kui teistel rebastel ja moodustasid valge võru peaaegu kogu kaela ümber.
Võrukael elas metsas oma koobastikus ehk urustikus, mida ta ise uhkesti kutsus lossiks. "Risti-rästi" oli tolle lossi nimi."

Võrukaela vastuolulistest suhetest metsloomade, koduloomade ja inimestega raamat pajatabki ning kirjaniku sümpaatia näib sageli rebase poolel olevat. Aga koer Pondu saab osa metsaelanikest oma nõusse ja nii muutub rebase elu karmiks, kuni kibeda võitluseni enne lõppu. Kuid koer ning kompanii  võisid ju Võrukaelast kavalpeale üheskoos otsa peale teha, aga lugejate mälus jäi ta kauaks elama.

* Richard Roht (12. apr /31. märts/ 1891 - 22. aug 1950) alustas kirjatööd 16-17aastaselt. Tema varasemat loomingut iseloomustas sümbolism, aga juba üsna pea pääsesid tema tekstides eriti mõjule impressionistlikud looduskirjeldused, millest omakorda ühe suunana kasvasid välja rohked looma- ja looduselood, enamasti väga populaarseks saanud lasteraamatud. Mõnest neist tuleb siin blogis juttu edaspidigi.

"Kurekese teekond"

Oksana Ivanenko
"Kurekese teekond"
RK "Ilukirjandus ja Kunst". Tallinn 1948.
Eestindanud Marta Jõesuu.
Illustreerinud Ott Kangilaski.

""Kui lendad, siis näed" - oli vana kure armsaim kõnekäänd ja see tähendas sama, mis inimeste keeli "kui elad, siis näed".
 
"Ahaa," mõtles väike kurepoiss, " tähendab, peaasi on palju lennata ja palju näha. No selleks mul ju tiivad ongi.""

Südamlik lugu sellest, kuidas kureke elu- ja teekonnakogemusi omandab, mis muidugi ilma seiklusteta ei sünni. Küllap ka niisugune lugu, mida tasub enne kurgede järjekordset teeleminekut meenutada, sest ega me ju keegi täpselt tea, mis nendega pikal lennuteel juhtub, aga Oksana Ivanenko on püüdnud sellesse teadmatusse vähemasti mõningat selgust tuua.

Tema kureke alustas oma teekonda kindlasti kuskilt Dnepri kallastelt, kuid hoolas eestindaja Marta Jõesuu on teekonna algpunkti toonud Emajõe luhtadele, mis ju vägagi sümpaatne on. Ka muid Eesti kohanimesid leidub ses raamatus, mis kurekese loo väikesele lugejale veel armsamaks tegid. Ja sügise ootust on siin ka, sest siis pääses kureke lendama...

"Emale viirastusid kohutavad pildid. Kas tõesti tema poeg, väike kureke, kes alles hiljuti munast koorus ja alles vaevaga oma peentel jalgadel liigub, ise sihuke koomiline ja saamatu, lendab määratu laiade jõgede kohal, Musta mere kohal, kõrgete mägede kohal, Vahemere kohal, palavate Aafrika kõrbede kohal kuni kauge tohutu suure Niiluse jõeni?
 
Oleks ta veel vaikne ja sõnakuulelik! Aga ta on väga kärsitu, tal on alati vaja kõike näha, kõike teada ja ikka juhtub alati just temaga igasuguseid äpardusi."

Ma ei hakka siin seda kogumuljelt poeetilist raamatukest ümber jutustama. Tuletagu hea lugeja need äpardused ja seiklused ise meelde. Aga lõpuks tuli ikka kevade nagu igas helges loos:

"Kureke vaatas ümber. Kes tõi kevade? Mitte keegi kurgedest ei kandnud kedagi tiibadel. Ainult temal tuli väikest halli lõokest kanda. Kuid kevad oli juba siin. Ta teadis seda päris kindlasti..."

Selle raamatukese omaette väärtus on Ott Kangilaski meeleolukad ja soojad illustratsioonid.

* Oksana Ivanenko (1906-1997) oli ukraina lastekirjanik ja tõlk. Lisaks "Kurekese teekonnale" tõlgiti temalt eesti keelde ka "Tarassi saatus" (1949) ukraina poeedi ja kunstniku Tarass Ševtšenko lapsepõlvest ja noorusest.

* Ott Kangilaski (1911-1975) oli eesti graafik ja publitsist, tegev raamatuillustraatorina, karikaturistina, avaldas kunstialaseid artikleid ja raamatuid. Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist saab kuulata temast 1975. a tehtud mälestustesaadet, mille autor oli Lembit Lauri.

Оксана Іваненко "Куди літав журавлик" (1947).