Theun de Vries
"Rembrandt"
Romaan
Eesti NSV Kunst. Tallinn 1960.
Tlk vene keelest H. Joasoon.
Sain selle raamatu koolist kingituseks kuuendat klassi lõpetades. See polnud kaugeltki lasteraamat ja ma olen seda aastate jooksul mitu korda uuesti lehitsenud ja üle lugenud, ikka ja jälle midagi avastades.
Haridusfoorumi listis on praegu kõne all teema, miks lapsed loevad järjest vähem. Mõned listlased arvavad, et lugemisharjumuse sisendamiseks on vaja anda lastele lugeda ainult eakohaseid raamatuid. "Rembrandt" polnud minu kui kuuenda klassi tüdruku jaoks kindlasti eakohane lugemisvara, aga tundus mulle väga põnevana. Seetõttu olen veendunud, et loetava eakohasus pole see kriteerium, mis määrab ära, kas lapsed hakkavad lugemisest naudingut tundma või mitte. Olulisemana tundub mulle raamatuga koos kasvamine, loetule järele kasvamine, seejärel loetuga koos kasvamine, kuni jõutakse juba märksa keerukamate käsitluste ja kirjapanekute mõistmiseni.
Raamatute kinkimine oli minu lapsepõlves ja nooruses hea komme. Neid sai koolist - nooremates klassides iga õppeveerandit lõpetades, umbkaudu neljandast klassist alates õppeaastat lõpetades ja neis oli sees kaunisõnaline pühendus, mida vaadates on tore oma kooli ja õpetajaid meenutada. Veel olen saanud koolilapsena palju raamatuid "Sädeme" toimetuselt mitmesuguste võistluste osavõtjana ja uudiste kirjutajana. Ja muidugi kinkisid nii sünnipäevaks kui ka muudeks tähtpäevadeks raamatuid ema ja isa. "Parim kink on raamat!" oli moeloosung.
Theun de Vries ütleb 1956. a kirjutatud pöördumises lugejate poole:
"... on see romaan kirjutatud suure tõsiduse ja siirusega, sügava lugupidamisega minu kaasmaalase traagilise saatuse vastu; romaani läbib soov aru saada kunstniku geniaalsusest ja tuua see arusaamine ka teiste inimeste, minu lugejate teadvuseni."
Romaani peategelasteks on nii Rembrandt ise kui ka tema poeg Titus. Poeg isegi rohkem kui isa, sest esimeses kahes raamatus vaadatakse Rembrandti justkui tema poja silmadega, kolmandas on Titus juba täiskasvanu ja tema elu kujutatakse paralleelselt isa omaga. On palju tundeid, palju värve, kuigi selles väljaandes polnud pilte, aga domineerib see Rembrandtile nii omane värvigamma, pruunjas loor, mis ühtaegu katab ja avab tema maale.
Theun de Vries oskas suurepäraselt inimesi kirjeldada. Kõik tüübid on huvitavad, näiteks sobib tuua ilusat kirjeldust väikese Tituse elust vanaema juures, sealsetest inimestest, samuti kooliminekust, kaheksa-aastase poisi koolikogemustest, lahkhelidest teiste jõnglastega ja oma koha leidmist. Tituse ees avanevad ühtaegu nii Rembrandti meisterlikkuse saladused kui ka teadmine, kuidas lapsed ilmale tulevad.
Raamatus on palju surma: sureb Tituse ema Saskia, keda Rembrandt kuumalt armastas, sureb Hendrickje, sureb Titus, sureb Rembrandt... Selle loetelu põhjal peaks romaan olema kurb, aga ei ole. Pigem kumab sellest kirglikku lootust, et ükski elu ja eriti kunstniku elu ei ole olnud asjatu...
Mõned näited sellest tundelisest tekstist:
"Ta ehtis Saskia valge ümara kaela keedega, põimis tema kuldsed lõhnavad juuksed laia ketiga, nii et naise peakene, mis oli veel kaunim kui kunagi, hakkas särava koorma raskuse all nõtkuma. Siis tõi ta naise ette peegli, ja nad mõlemad, noored ja vallatud, naersid üksmeelselt imeliste metamorfooside üle, mis ta naise jaoks välja mõtles.
Nii oli ta noor õitsev sõbratar tema ees iga kord isesuguseis toredais ehteis; ja iga kord visandas ta temast kiirete tõmmetega etüüdi, värisedes kannatamatusest võimalikult rutemini jäädvustada värvide mängu.
Nõnda möödusid nende armastuse esimesed kuud.
Nende võlu närib nüüd Rembrandti südant ja ajuti ta isegi kahtleb, kas see on tõesti tema, see armunud mees seal pildil Saskia kõrval, sädeleva veiniga täidetud pokaal ülestõstetud käes."
"Hommikuti, kui Rembrandt astus oma uude ateljeesse ja hakkas korda seadma pintsleid või puhastama vasest graveerimisplaate, oli tal tihti niisugune tunne, nagu küsiks temalt keegi valjusti: kas inimea kestel võib elada rohkem kui üht elu?
Kõik kordub, mõtles ta niisugustel hetkedel, kuid kordub teisiti, uut moodi, muudetud kujul. Me elame ühe elu teise järel. Meie unelmaist tõuseb elu päevadesse, mis pole veel koitnud. See saavutab reaalsuse maalis, naise embustes, lapse silmades, kelle pilgus me ikka ja jälle tunnetame iseend...
Ning see kustub ühel äikeserikkal ööl. Me ei tea, mis meid ootab tulevikus. Algab pilkasus. Tormid möllavad, jäävad nõrgaks ja vaibuvad. ja kui me vaevaga silmad avame, toob uue hommiku algus meile puhkust. Päikesekiired mänglevad meie näol. Me lebame hinge kinni pidades. Veri tuikab jälle mõõdetult, rütmiliselt meie soontes. Keegi astub sisse. Me tunneme teda, aga mis ajast ja kust? Kuid küsida pole mõtet, sest vastust ei tule niikuinii, ainult võlu hajub..."
Siinsed pildid on Rembrandti maalireprod internetist:
"Kunstniku poeg Titus" (1657).
"Rembrandt ja Saskia" (1635).
* Theun de Vries (26. apr 1907 - 21. jaan 2005) oli Hollandi kirjanik, kes kirjutas nii luulet kui proosat, ja rahuvõitleja. Friisimaal talupoja perekonnas sündinuna kirjutaski ta palju friisi talurahvast. "Rembrandt" (1931) kuulub tema tuntumate romaanide hulka. Eesti keeles ilmus 1959. a Loomingu Raamatukogus ka tema jutustuste kogu "Friisi postitõld", mille hollandi keelest tõlkis Rein Sepp. Kogus on neli jutustust: "Foxherne", "Perekonnaportree", "Äpardunud inimene" ning "Jumal ja käsuõpetus". (Kirjaniku pilt on joonistus LR väljaandel ilmunud "Friisi postitõlla" kaanelt.)
Venekeelne originaal kandis pealkirja "Eduard Dekkeri lugu. Vihaleek". Selle jutustuse peategelane on tuntud Hollandi kirjandusest. Nimelt oli Eduard Douwes Dekker ehk Multatuli (2. märts 1820 - 19. veebr 1887) hollandi kirjanik, kelle kuulsaim romaan oli "Max Havelaar või Madalmaade Kaubandusühistu kohvioksjonid" (1860) - Indoneesia põliselanike kohtlemisest hollandlaste poolt. Max Havelaar on teisisõnu Max Puruvaene.
