"Maine hellus"

Elmer Diktonius
"Maine hellus"
Luuletusi ja aforisme.
"Loomingu" Raamatukogu 4 (532).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1968.
Rootsi keelest tõlkinud Jaan Kross.

Kogu eessõnas ütles Jaan Kross, et Diktonius "alustas atonaalsust rakendava heliloojana, jätkas muusikuna, muusikakriitikuna, esseistina ning teatud poeetilisi atonaalsusi harrastava luuletajana", olles Soome rikkaliku rootsikeelse luule "jõulisemaid ja isepäisemaid esindajaid." Võib-olla oli just see "atonaalsus" põhjus, miks Diktoniuse luule kütkestas noort mind ja miks tema aforismid mus vastu kostsid.

Kevadeti tuleb Diktoniuse luule mulle ikka ja jälle meelde, nii ka nüüd, mil uus kevad on kalendris algamas, aga lumi ikka veel maa peale tarretunud, kohati oma atonaalsete kuhjatiste vahele harmoonilisi sinililli ja lumekellukesi lubades.

VARAKEVADE ÖÖ

Hüüd jää kohal

hüüd maa kohal –

üminad vilinad viginad

Kõik kohiseb

kõik tungleb kõige poole

ihkab sülelust

ihkab sigitust

ihkab rõõmupööraselt süüa

valutarkust –

elu –

sel varakevade

arutul ööl

LAPS AIAS

Laps rohtaias

on imeline asi:

väike väike loom

väike väike lill.

Kassi näoga naeratab ta näälikestele

ja nühib oma pead

vastu päevalille hiiglavart.

Küllap ta mõtleb: päike on hea –

roheline on rohu värv.

Küllap ta teab: ma kasvan!

Ja mõned lausungid, mis olen kunagi ammu enese jaoks selles raamatus ära märkinud:

"Mõned ei salli, et ma pole kunagi näidanud oma töid suhteliselt poolvalmina. 
Nood ei mõista mu püha lugupidamist toormaterjali vastu."

"Kirjutan, sest olen nõrk.
Parem oleks minna kirvega välja ja virutada ümberringi."

"Hästi luua – see on sisimas võime kritiseerida.
On ekslik arvata, et "suurtele" pakub end ainult hea.
Hea ja halb pakub end ühtemoodi kõigile, aga suured oskavad halva enne välja visata, kui ta sisse jõuab tulla."

"Lihtsa inimese soe käesurve, mis siirast südamest tuleb, on kunstnikule hoopis kallim ja tarvilikum kui kümme ausammast pärast surma."

"Ainult üks tervitus on õigustatud: tere hommikut!"

"Ära süüdista mind ebajärjekindluses, kuigi ma alati ei ütle samade asjade kohta sedasama.
Ma kasvan.
Ühe osaga neist aforismidest mõtlesin eile, ühega täna. Kuid homset ei taga ma neist ainsalegi."

* Elmer Rafael Diktonius (20. jaan 1896 – 23. sept 1961) oli soomerootsi kirjanik, poeet ja helilooja.

"Gösta Berlingi saaga"

Selma Lagerlöf
"Gösta Berlingi saaga"
Sari "Suuri sõnameistreid".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Rootsi keelest tõlkinud M. Pedajas.
Värsid tõlkinud August Sang.

Tänane päevasoovitus võiks kõlada nii: võta riiulilt mõni Selma Lagerlöfi teos, ava see suvaliselt leheküljelt ja vaata, mida on autoril oma 155. sünniaastapäeval sulle öelda.

"Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löweni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele, mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla" - Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatu elu oli jõudnud mu tüdrukupõlve lugemisvara hulka.

Oh, kuidas tahaksin täpselt mäletada seda tugevat tunnet, mis mul oli esmakordselt Ekeby kavaleride, poeedi sügavate silmadega Gösta Berlingi ja säravate kaunite daamide elust lugedes!

See muinasjutuline tulevärk, tõsielu ja legendide segu, see hoog, mis oli noorel Selma Lagerlöfil oma esikromaani kirja pannes - kõik see jõudis minusse vahetult ja tundus nii sõnulseletamatult põnevana. Aga ma ei mäleta seda enam kuigi täpselt... Saan vaid sirvida ja üle lugeda vana raamatut, saan uuesti tunda, olla uuesti kaasa haaratud...

Aga ma mäletan, et see tunne oli värske ja kaunis ning mõjutas mind palju.

Lagerlöfi "Nils Holgersssoni imelik reis läbi Rootsi" jõudis minuni sarjas "Seiklusjutte maalt ja merelt" ilmudes samal aastal kui "Gösta Berlingi saaga", aga ei jätnud mulle enam sellist hoogsat muljet, kulgedes tasase kirjeldava lennuna üle Rootsimaa. "Gösta Berlingi saaga" oli sellest nii erinev.

"Veel kord sirutas ta käed neiu poole, kuid Don Juan muutus kärsituks ja hakkas liikuma. Gösta ei haaranud ohje, ta istus tagurpidi ja vahtis tagasi. siis nõjatus ta vastu seljatuge  ja nuttis kui meeletu.
"Mul oli õnn, aga ma hülgasin ta. Mina ise hülgasin ta. miks ei jätnud ma teda endale?"
Oo, Gösta Berling, kõige tugevam ja kõige nõrgem inimeste hulgas!"

"Päikesepaiste on nagu armastus: kes ei tunne neid kuritöid, mis ta on teinud, ega suudaks talle siiski andestada? Päikesepaiste on nagu Gösta Berling: kõikidele valmistab ta rõõmu, ja seepärast vaikivadki kõik sellest kurjast, mis ta on põhjustanud."

"Ta teadvat väga hästi, et rõõm on inimlastele suureks varaks ja et seda peab olema. Aga nagu raske mõistatus püsivat ikka veel maailmas küsimus, kuidas võib inimene korraga olla rõõmus ja hea. Seda nimetas ta kõige kergemaks ja siiski kõige raskemaks asjaks. Seni ei olevat nad seda mõistatust lahendada suutnud. Nüüd tahtvat ta uskuda, et nad kõik seda sel rõõmu ja häda, õnne ja mure aastal on õppinud."

* Selma Lagerlöf (20. november 1858 - 18. märts 1940) oli rootsi kirjanik. Nobeli kirjanduspreemia (1909). Tema esikromaan "Gösta Berlingi saaga" (1891) ilmus eesti keeles esmakordselt ajakirja "Linda" veergudel 1904. a, seejärel 1932. ja 1958. a.

Siinne kirjaniku foto ja raamatu kaaneillustratsioon on 1958. a väljaandest.

Selma Lagerlöf "Gösta Berlings saga" (1891).