"Aljonuška muinasjutud"

D. Mamin-Sibirjak
"Aljonuška muinasjutud"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud K. Puskar.
Illustreerinud F. Vorotnikov.

Nagu juba eelmises postituses "Hallkaelast" kirjutasin, meeldisid Mamin-Sibirjaki lood ja muinasjutud lastele väga. "Aljonuška muinasjutud" oli 1950ndate aastate tüüpiline kõvakaaneline ja suureformaadiline lasteraamat eelkooliealistele ja kooliealiste nooremale astmele. Mäletan, et lugesin seda palju ja mõnuga. Juba pikad pealkirjad ise olid midagi väärt, sest neis oli lapse jaoks kujutluseks ruumi:

"Muinasjutt varblasest Värb Värvupojast, kalakesest Kiisk Kiisapojast ja lõbusast korstnapühkijast Jašast", "Muinasjutt Sääsk sääsepojast-Pikkninast ja Karvasest Mesikäpast-Tömpsabast", "Muinasjutt vahvast jänesest Pikkkõrvast-kõõrsilmast-Nudisabast", "Muinasjutt Varesest-mustpeast ja kollasest kanaarilinnust".

Ja kõik need uhkete nimedega tegelased olid väga värvikad.

"Tekkis tõeline lööming. Kõik muudkui rebivad, ainult leivaraasukesi pudeneb jõkke, siis aga kukub sinna ka leivatükk ise. Siin juba haarasid sellest kinni kalad. Algas tõeline kaklus kalade ja lindude vahel. Kogu leivatükk rebiti raasukesteks ja kõik raasukesed söödi ära. Tõesti mitte midagi ei jäänud järele. Kui leivatükk oli ära söödud, tuli kõigile mõistus pähe tagasi ja kõigil oli piinlik. Olid varast-varblast taga ajanud, kuid varastatud leivatüki teel ise ära söönud."

Vahva jänese lugu oli neist  juttudest kõige populaarsem.

"Hoopleja jänes hüppas kõrgele nagu kummipall ja kukkus hirmu pärast otse hundi laiale otsmikule, veeres uperpalli üle hundi selja, tegi veel ühe ringi õhus ja andis siis jalgadele säärast tuld, et näis nagu oleks ta valmis oma nahast välja hüppama."

ERR audioarhiivis on "Muinasjutt vaprast jänesest" natuke teistsuguses tõlkes kui 1952. a raamatus, loeb näitleja Raivo Trass.

Sojuzmultfilmi multikas "Muinasjutt vahvast jänesest" (1955. a; kellele sissejuhatus laste ja muinasjuttu pajatava vanaemaga ei meeldi, võib vaatamist alustada 3.50, mil jänku seiklused lahti lähevad):


Дмитрий Мамин-Сибиряк "Алёнушкины сказки" (1894-1896).

"Hallkael"

D. N. Mamin-Sibirjak
"Hallkael"
RK "Ilukirjandus ja Kunst", 1948.
Tõlkinud August Alle.
Illustreerinud Jaan Jensen.

Veidike hiire filosoofiat (jutukesest "Äpardus"):

""Hiir, hiir!... Lööge maha!..."
 
See on hirmus. Õigemini öelda, see on väga ülekohtune. Sest ma olen ju hiireks sündinud ja ei saa miski muu olla. Olen ma süüdlane, et ma hiir olen? Muidugi, tuhat korda oleks parem olnud kass olla, kuid just nimelt seda ma ei oleks tahtnud, sellepärast et kass on - õel loom. Ja minu arust on kõik kassid veel suuremad päevavargad, ja ma ei ole tõesti veel kordagi näinud korralikku kassi. Lisage sinna juurde veel nende igavene silmakirjalikkus, milles kasse ületavad ainult nende armsad peremehed - inimesed.

Oo, küll on hirmus asi, kui mõni loom hakkab silmakirjatsema, valetama ja petma, aga armsad inimesed ainult seda teevadki. /- - -/

Inimesed hakkavad valetama kohe, kui nad virguvad, valetavad terve päeva ja kui nad magama heidavad, valetavad veel veidi. Olles noor ja naiivne, olin ma ettevaatamatu, kui uskusin, et inimesed ei valeta vähemalt öösel, kui nad magavad, kuid praegu ei usu ma isegi seda mitte.!"

Ja jänese mõtteid ka (jutukesest""Tema""):
"Jäneste üldine ajalugu loendab vahetpidamata kasvava rea jäneste ettevaatamatuse, rumala julguse ja puhta ähvarduse ohvreid."

Nimilugu "Hallkael" vigase tiivaga parditütrest, kes sügisel ära lennata ei saanud ja peaaegu pidi jääaugus rebase ohvriks langema, oli südamlik lugu, "Vana varblane" märksa traagilisem, päädides peategelase surmaga. Veel olid selles jutukogumikus jutustused "Kasupoeg" ja "Jahimees Jemelja".

Mamin-Sibirjak ei ninnu-nännutanud oma loomalugudes, mis pajatasid eelkõige siiski inimeste maailmast ja kohati võivad isegi mitte lastepäraste ja liiga tõsielulistena tunduda. Aga sellest hoolimata meeldisid ta lood ja muinasjutud lastele nii "Hallkaelas" kui ka "Aljonuška muinasjuttudes" (1894—1896).

Üleminek tema täiskasvanute jaoks kirjutatud raamatutele oli mulle üsna raske, sest vene kirjanduses võib-olla polegi masendavamat raamatut kui Mamin-Sibirjaki "Kuld" (1892) Uraali tööliste raskest seisundist, mida lugesin juba veidi vanemana ja mis oli tõeliselt kurb. Noorpõlves lugesin ka tema ülikute ja pärisorjuslike talupoegade elust kirjutatud romaani "Privalovite miljonid" (1883), kuid see mulle nii tugevat muljet ei jätnud.

* Dmitri Mamin-Sibirjak (kodanikunimi Dmitri Mamin, 6. november 1852 – 15. november 1912) oli vene kirjanik.

Дмитрий Мамин-Сибиряк "Серая шейка" (1893).

"Hallkaela" põhjal on tehtud mitu multikat. Siit peaks saama näha Sojuzmultfilmi 1948. aasta oma, mis küll päris kirjaniku jutustusega ei kattu ning on teistsuguse, lastepärasema laheda lõpuga.