„Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest“

Ruvim Fraerman
„Metsik koer dingo ehk Jutustus esimesest armastusest“
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Vene keelest tõlkinud Vilge Linikoja.
Illustreerinud Endel Palmiste.

Ma ei mäletanudki enam, kui ilusasti kirjutatud jutustus see on. Kui see raamat ilmus, olin just ülikooli sisse astumas ja viieteistaastase peategelase Tanja lugu ei huvitanud mind nii väga. Ostsin raamatu vaid sellepärast, et teadsin hästi filmi „Metsik koer dingo“ (1962), mis oli mulle meeldinud. Nüüd enne selle blogipostituse kirjutamist üle lugedes aga sain väga kena elamuse.

Juba jutustuse algus, jõe ja forelle püüdva tüdruku kirjeldus on poeetiline ja samamoodi luulelise ja romantilisena lugu ka jätkub.

„Avali silmi vaatas ta igilõpmatult tõttavat vett ja püüdis ette kujutada noid tundmatuid paiku, kust ja kuhu jõgi voolab. Ta igatses näha teistsuguseid maid, teistsugust maailma: näiteks austraalia koera dingot. Peale selle tahtis ta veel olla lendur ja sealjuures natuke laulda. Ta hakkaski laulma. Algul tasakesi, pärast valjemalt.“

Tanjal on hea truu sõber, nanai poiss Filka. On armastav ema. On palju toredaid inimesi nii klassikaaslaste, õpetajate kui ka naabrite hulgas. Aga tal pole isa – õigupoolest on, aga lahkus tema ja ema juurest juba siis, kui Tanja väga väike oli. Ja ootamatult teatab see isa, et tuleb koos oma uue naise ja kasupoeg Koljaga elama Tanja kodukohta. Veel hullem, Kolja hakkab Tanjaga lausa samas klassis õppima ja saab Filka pinginaabriks.

Tanja on segaduses. Ta ei tea, kas armastada või vihata isa. Ta näeb ema keerulisi tundeid. Ta suhtub harjumusliku soojusega Filkasse, aga ei suuda kuidagi aru saada oma tunnetest Kolja vastu. Ta tunneb, et ei ole enam laps, sest lapsepõlv on lahkumas.

„Kes teab, kunas lapsepõlv lahkub?“

Niimoodi küsinud Fraerman kirjutas oma jutustust väga peenetundeliselt ja andis selles edasi kõiki neid nüansse, mis teismeealisi iseloomustavad: tujude kiiret vaheldumist, tahtmist võimalikult palju ise otsustada, ise teha, vajadust sõpruse ja armastuse, tunnustuse ja heasoovlikkuse järele.

Kindlasti väärinuks see raamat paremaid illustratsioone. Ei saa ju kiita kunstniku sellist nägemust teoses nii kesksel kohal olnud saatuslikust lumetormist:

1962. aastal lavastas režissöör Juli Karassik kinostuudios Lenfilm Fraermani jutustuse järgi filmi „Metsik koer dingo“. Tanja osas oli Galina Polskihh (fotol kaader filmist), kellele see oli esimene filmiroll ja kes sedamaid väga tuntuks sai. 15aastast tüdrukut mänginud näitlejanna oli tol ajal 22aastane lavakunstitudeng, aga suutis teismeliste ellu tõetruult sisse elada.

Film muutus ruttu populaarseks, ka pälvis see igasuguseid auhindu rahvusvaheliselt: nii Veneetsia ja Londoni filmifestivalidelt kui ka mujalt. Seda mustvalget filmi saab praegugi tervikuna vaadata YouTube'ist.

* Ruvim Fraerman (10. /22./ sept 1891 – 28. märts 1972) oli lastekirjanik ja ajakirjanik. Eesti keeles on temalt veel avaldatud Pavel Zaikiniga kahasse kirjutatud „Maadeuurija ning meresõitja kaptenleitnant Golovnini elu ja ebatavalised seiklused“ (sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“; Eesti Riiklik Kirjastus 1956, tõlkinud Leonid Parašin).

Рувим Фраерман „Дикая собака динго, или Повесть о первой любви“ (М., 1939).

„Eesti postmarkide 100 aastat“

Elmo Viigipuu
„Eesti postmarkide 100 aastat“
Post Factum 2018.
Toimetaja Mare Nurmoja.

Sellisest raamatust tundsin lapsena suurt puudust. See on ka põhjus, miks kirjutan sellest ülevaatest siinses lapsepõlve- ja noorusaastate lugemisvara blogis, kui teistest sama sarja raamatutest olen kirjutanud oma teise blogi värskemate lugemismuljete hulgas.

Kes ei oleks lapsena marke kogunud? Kuid tõenäoliselt on see harrastus nüüdseks vähemasti Eestimaal laste ja noorte seas välja suremas, sest tavakirja saatmine jääb järjest vähemaks ja minu meelest teeb Eesti Post või moodsamalt Omniva kõik selleks, et kirjasaatmine sootuks kõngeks.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Miks ma lapsena sellisest raamatust puudust tundsin? Minagi olin usin margikoguja nagu hästi paljud mu tuttavadki ja mu markide hulgas oli mitu Tsaari-Venemaa, Eesti Vabariigi ja sõjaaja marki. Kuskilt ei olnud lugeda, mis need täpselt on, mida kujutavad, kes on autorid jne. Miks mõned margid on ületrükiga? Miks mõned margid on hammasteta? Mikse oli rohkemgi.

Kui Elmo Viigipuu ülevaade Eesti postmarkidest oleks toona ilmunud või mõni taoline raamat imekombel mu kätte sattunud, siis oleksin oma paljudele küsimustele vastused saanud ja teose piltidel tuttavaid marke kohanud.

Veel tõi raamat mulle meelde Tallinnas Pärnu maanteel asunud väikese, kuid omamoodi hubase postmargipoe ühes markide kohta vist küll kõike teadva ja alati oma kundedesse sõbralikult suhtuva vanaldase lühemakasvulise müüjatädiga. Selles poekeses meeldis mulle käia ja ma olin mingil ajal isegi mõnede postmargiabonementkaartide omanik – nii ei jäänud temaatilisest kogust marke puudu. Vist korraldasid selles poekeses või kuskil lähikonnas ka tõsisemad filatelistid oma koosolekuid, igatahes oli neid seal sageli näha.

Kui suuremaks sain, rändasid mu margialbumid kapisügavustesse, mõneks ajaks said need välja tõstetud siis, kui mu pojal margikogumise lust tekkis, aga seegi möödus ja margialbumid on kapisügavustes tagasi. Need, mida siin mainisin, ja mõned Eesti-teemalised Nõukogude margid sealhulgas. Raamatus oli huvitav vanu tuttavaid kohata.

Minu meelest on „Eesti postmarkide 100 aastat“  ääretult põnev ja väärtuslikku teavet sisaldav raamat. Muidugi pole selles kõiki marke, mis Eestis ja Eesti kohta välja on antud, sest tegu pole ju margikataloogiga, kuid see teave, mille Elmo Viigipuu on süstematiseerinud ja kokku pannud, on huvitav nii filatelistlikust kui ka ajaloolisest vaatevinklist, on üldhariduslik selle sõna parimas tähenduses.

Autor kirjutab postmarkidest nii postimaksevahendina kui ka riigi visiitkaardina. Ta on alustanud posti kohaletoimetamise eest tasumisest, esimestest filatelistidest ja filatelistide organisatsioonidest ning jõudnud läbi nn esimese Eesti aja ja okupatsiooniaja uue Eesti ajani ja sedakaudu tänapäeva. Eriti huvitav on muidugi lugeda erimite ja võltsingute kohta, aga ka kõikvõimalikest mälestusmarkidest, rahvusvahelisest koostööst ja postmarkide hindamisest, samuti postmarke kujundanud kunstnikest.

Viiest raamatust, mida maikuus EV 100 raamatusarjast lugesin, oli postmarkide ajalugu esimene (kuigi sellest viimasena kirjutan) ja minu meelest kõige huvitavam.

Annaks taevas meie filatelistidele ikka ja jälle nauditavalt põnevat kogumisainest ja ka kogujate järelkasvu, et tore ja põnev harrastus välja ei sureks!

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogis Kruusatee:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“
Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja, Toivo Lodjak ja Veiko Lodjak.
Toimetanud Eha Kõrge.
Kirjastus Varrak, 2018.

Olin 11aastane, kui esimene sputnik kosmosesse lennutati. Vaatasime sõbrannaga õhtutaevast ja lootsime seda näha. Ja neid taevasse vaatajaid oli tollal tohutult palju. Kosmoseraamatutesse kirjutati esimesed leheküljed.

Nii uhket raamatut, nagu „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ ei oleks siis veel kuidagi saadud teha. Ma ei mõtle siinjuures sellest ajast saati hoogsasti arenenud trükitehnilistele võimalustele, vaid meie toonastele teadmistele kosmosest. Seda, mida teadsime, oli väga napilt, võrreldes nüüdisteadmistega.

Aga minu põlvkond kasvas koos esimeste kosmoselendudega, otsis igalt poolt kosmoseuuringute kohta kirjutatut, luges põhjalikult tollaseid teaduse- ja tehnikaajakirju. Znanije-Sila, Nauka i Žizn ja teised, põhiliselt venekeelsed ajakirjad olid üsna noortepärased ja said räbalateks loetud, meie oma ajakiri „Horisont“ andis teadmistele samuti lisa. Õpilastele mõeldud kosmoseentsüklopeediat vaadates saab seda kasvamist taas läbi elada. On lausa uskumatu ja paneb hämmelduma, kui palju on inimkond vahepealsete aastatega maailmaruumi kohta teada saanud.

Usun, et lapsed ja lapsevanemad, õpilased ja õpetajad on „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ juba üles leidnud ja teavad tänu sellele nüüd jälle tsipa rohkem, missugune on kosmos – õpilase jaoks.

Soovitaksin seda raamatut kinkida vanaisadele ja isadele, keda peaksid paeluma huvitavad värvikad pildid ja see hulk teavet, mida nad tänapäeva õpilastest enamasti päris kindlasti vähem teavad. See on hää raamat koos vanaisa või isaga vaatamiseks ja uurimiseks, kuigi ma ei arva, et vanaemad ja emad sellest vähem lugu peaksid. Vaatamist jätkub raamatus kauaks ja ega ühe korraga kõik meelde jäägi.

Entsüklopeedia on jaotatud 9 ossa, mis omakorda koosnevad peatükkidest. Kosmose käsitlemine algab ülevaatega universumi vaatlemisest, teleskoopidest ja observatooriumidest, edasi saab lugeja teada, missugune on universum, kuidas töötavad raketid, kuidas on kosmosesse lennanud inimesed ja loomad, missugune on Päikesesüsteem ja selle planeedid, eraldi osa käsitleb meie oivalise Maaga seonduvat, seejärel tema kaaslast Kuud ja kõikvõimast Päikest.  Siis tulevad tähed ja tähevaatlus, mahukas ajajoon kosmosest läbi aegade ja iga teatmeteose lahutamatud osad sõnaseletuste ja registri näol.  Osade jaotus on loogiline ja ülevaatlik.

Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud kirjastuse Doris Kindersley Limited väljaande (2010) eestindusega. Kujundus on originaalipõhine, tekst originaaliga klapitatud. Väikeseks tõrvatilgaks on kohati mustalt tagapõhjalt mitte kõige paremini loetav tekst, lk 79 häiris silma üks küljendusaps. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui lk 93 oleks nõukoguliku punakolli asemel Sergei Koroljovi näopilt (ta on selle pikkade tööaastatega ära teeninud), kuid võib-olla tõesti jääb nõukogulik salastatus niisugusel kujul lastele paremini meelde.

Peatükk kosmoses käinud inimestest oleks minu arvates võinud veidi pikem olla, kuid võib aru saada entsüklopeedia koostajate raskustest, kellest kirjutada, keda mainimata jätta. Näiteks ei leidnud ma sellest raamatust esimest naiskosmonauti Valentina Tereškovat.

Vaimustavad raamatu fotod, millest ju paljusid mujaltki tunneme ja näinud oleme, aga mis niimoodi kompaktselt koos hoopis võimsamalt mõjuvad. Ühtekokku on raamatus üle 800 pildi koos seletavate kirjeldustega – tänapäeva visuaalsetele mõjutustele altile õpilasele peaks uurimist palju jätkuma.

Teadusfaktid on valitud õpilaste jaoks kohaselt ning sõnastatud lihtsalt, kuid samas hästi palju kosmoseuurijate oskussõnu kasutades.

Lühidalt öeldes on see tore ja vahva teatmeteos mitte ainult lastele, vaid kõigile neile, kes armastavad taevast vaadata.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *
Algselt panin selle postituse oma blogisse Kruusatee, kus kirjutan muu hulgas ka muljeid kirjastuselt Varrak ilmuvatest raamatutest, kuid nende kahe blogi lugejaskond on erinev ja sisuliselt sobib „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ mõlemasse. Lapsena oleksin seda kindlasti lugenud, kuid ajad ja teadmised kosmosest olid siis teistsugused.

Kenneth Grahame „Tuulesahin pajudes“

Kenneth Grahame
„Tuulesahin pajudes“
Inglise keelest tõlkinud Linda Tinnu Targo.
Illustreerinud Ernest H. Shepard.
Kirjastus Varrak, 2018.

Selle raamatu võlumõju katsetamiseks oleks mul vaja läinud mõnda last, kellele neid jõekalda ja metsikmetsa elanike juhtumisi ette lugeda. Esialgselt olid need ju Kenneth Grahame’i unejutud pojale, tollal nelja-aastasele Alistairile. Mõni aasta hiljem täiendas Grahame neid jutukesi ja avaldas sõprade soovitusel 1908. a raamatuna. See osutus ülimenukaks ja neid lugusid kuulates on unne suikunud mitu põlvkonda britte, kelle jaoks „The Wind in the Willows“ on sama armas nagu karupoeg Puhhi seiklused või Alice Imedemaal. I

(Selle blogipostituse panen ühekorraga oma kahte blogisse, mille lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Tuulesahin pajudes“ mõlemasse. Varrakult lugeda saadud raamatuid olen tutvustanud Kruusatees, aga oma raamatublogis Tütarlaps linnast kirjutan peaasjalikult lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest praeguse tagasipilguga. „Tuulesahin pajudes“ mu lugemisvara hulka lapseeas küll ei jõudnud, aga mul on alust arvata, et see muinasjutuline raamat oleks mulle väga meeldinud.)

„Tuulesahin pajudes“ tegelasteks on Mutt, (Vesi)rott, Mäger, Konn, Saarmas oma lapsukesega, metsikmetsa küülikud, kärbid ja muud loomad, sekka ka inimesed. Kõik nad sekeldavad koguaeg, kolm esimesena nimetatut ja neist eriti isand Mäger paistavad silma oma meeldivate ja abivalmite iseloomujoontega. Nad aitavad üksteist ja püüavad ümber kasvatada oma tegevuse eest tihti vastutusvõimetut autohullu Konna-saksa. Mis sellest kõigest saab, moodustabki kokku ühe vahva raamatu täis seiklusi ja sekeldusi, aga ka helgeid lüürilisi kirjeldusi elust jõekaldal, niitudel ja metsas, sekka ka tol ammusel ajal nii uutel autodel ja veduril, aga ka lodjal ja paadis reisimist ning koguni vangimajas olemist.

„Tuulesahin pajudes“ kuulub lastekirjanduse klassikasse, aga on pakkunud palju uurimisvõimalusi ka täiskasvanutele, keda eriti on köitnud Grahame'i lugude antropomorfism. Tema kirjeldatud loomad käituvad nagu inimesed, neil on palju inimlikke omadusi, nad suhtlevad inimestega ja on sellistena inimlastele eeskujukski. See omakorda on mõnikord pannud lugejaid väitma, et autor on kirjutanud allegooriliselt ja läbi satiiriprisma inimeste elust.

Selles raamatus on ka palju imeilusaid looduskirjeldusi, milles on seda pehmust ja leebust, mida tunneb igaühe süda talle meelepärastes ja armsates kohtades.

„Kui Mutt sihitult ringi uidates äkki pilgeni vett täis jõe kaldale sattus, leidis ta, et tema õnn on täielik. Mitte iialgi varem polnud ta veel näinud jõge – seda siledat, looklevat, täidlase kehaga looma, kes kihutas ja kihistas, haaras kurinal asjade järele ning jättis need naeru lagistades sinnapaika, et söösta taas uute mängukannide kallale, mis end vabaks raputasid ja samas uuesti kinni püüti. Kõik võbeles ja väreles, sillerdas, helkis ja sätendas, sulises ja keerles, lobises ja naeris. Mutt oli vaimustatud, võlutud, lummatud. Ta sörkis jõe kallast pidi just nii, nagu väikesena sörgitakse täismehe kõrval, kes hoiab sind oma põnevate lugude nõiakütkes; ja kui ta lõpuks väsis ning maha istus, vadistas jõgi ikka edasi, luilutas lõputut rida maailma parimaid lugusid, mis tulevad maa südamest ja peavad lõpuks jõudma täitmatu mere kõrvu.“

Grahame'i lugusid on aegade jooksul illustreerinud paljud kunstnikud. Varrak on oma väljaandes kasutanud Ernest H. Shepardi pilte. Sama kunstnik illustreeris  ka karupoeg Puhhi raamatu – nii on tegu meile juba vana hea tuttava pildikeele ja -stiiliga.

Aga üheks näiteks, kui inimtaolistena võib Grahame'i loomakesi kunstis käsitleda, panen siia raamatukaane ja ühe pildinäite väljaandest, millest minu tutvus „The Wind in the Willows“-iga algas – see on NLiidu kirjastuse Progress Publishers väikeseformaadiline raamatuke 1981. aastast, kunstnikuks keegi A. Markevitš.

Eks ole ju Shepardi piltide loomakesed palju südamlikumad ja soojemad. Räägitakse, et kui Shepard 1931. a neid loomajutte kujundama asus, külastas ta tollal juba vana ja haiget Grahame'i. Kirjanik vabandas, et ei jaksa kunstnikuga kõndida talle nii lähedase jõe kaldal, aga ta rääkis põhjalikult oma raamatu tegelastest ja ütles: „Neid kõiki ma armastan; olge nende vastu lahke.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

„Laustud sõna lagub“

„Laustud sõna lagub“
Valik eesti vanasõnu.
Koostanud Arvo Krikmann.
„Loomingu“ Raamatukogu nr 1/2 '75.
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1975.
Aastakäigu kujundas Jaan Klõšeiko.

Selle aasta alguses ilmus Loomingu Raamatukogu juubelinumbrina taas 1975. a esimese numbrina ilmuma pidanud  „Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu“. Uusväljaannet ei pidanud ma siiski endale hankima, sest mul on vana, 1975. aasta oma ja sellega on mind sidunud mitu seika.

1975. a oli see 25 000 trükiarvuga valmis trükitud, aga korjati ära ja läks hävitamisele. Siiski suutsid trükkalid toona mõned eksemplarid hävitamisest päästa ja kõrvale toimetada. Tallinna Ajakirjandusmajas, kus sellal töötasin ja mille küljes EKP Keskkomitee Kirjastuse trükikoda oli, käisid need eksemplarid käest kätte. Ka mul on üks eksemplar, mille kaanepilt ja keskmised leheküljed siin näha on ja milles kellegi käsi oli juba enne raamatukese minuni jõudmist ära märkinud kõik sõnu „perse“ ja „sitt“ sisaldavad vanasõnad. Oli see käsi mõni kuri tsensor või lihtsalt elamuste otsija, seda ma ei tea.

2003. a tellisin Õpetajate Lehe jõulunumbrisse selle raamatukese kohta kirjutise Jüri Ojamaalt, kes aastavahetusel 1974-1975 oli Loomingu Raamatukogu toimetaja ja niimoodi kõigi asjaoludega hästi kursis. Tema tekst  ilmuski ajalehe 16. leheküljel minu saatesõnaga. Lugeda saab seda Digarist.

Veel mõned aastad hiljem sai üheks mu heaks sõbraks Facebookis toonase raamatukese koostaja, innukas vanasõnade uurija akadeemik Arvo Krikmann. Temaga oli hästi vahva suhelda. Ta oli selle blogi „Tütarlaps linnast“ ustav lugeja, kes  saatis mulle ka oma lapsepõlve lugemisvara kohta muhedad mälestused ja kirjutas oma lemmikvanasõnadest, kuid palus neid mitte avaldada. Täna tuli kurb uudis – hommikutunnid viisid selle toreda inimese elavate hulgast ära.

Panen siia lingi tema kirjutisele tollest ajast ja vanasõnade kogumiku tagamaadest: „Arvo Krikmann: laustud sõna lagumise lugu (ebakompetentselt poolelt nähtuna)“.
http://kultuur.err.ee/v/8f1243c5-2d0e-4e78-9bb2-4444ba347508

Nekroloog elulooandmetega:
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/ca11dd56-eb10-45bf-8f10-932ed84c8bee/suri-arvo-krikmann

Foto Facebookist.

"Kirjandusteadlase jutustused"

Irakli Andronikov
"Kirjandusteadlase jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1952
Tõlkinud Hardi Tiidus.
Kaanekujundus: N. Aljak

Selle raamatu esmalugemine jättis mulle kustumatu mulje. Olin tollal umbes kaheteistaastane ja selle tagasihoidliku kaanekujunduse ja rohkete fotodega raamatu tõin raamatukogust. Selles kirjeldatud inimestest ja kohtadest teadsin tollal üsna vähe, aga tuntud kirjandusteadlane Irakli Andronikov oli selle kirjutanud niimoodi, et lugejana sain põnevusega sammhaaval järgneda talle tema otsingutel ja rännakutel, mis enamasti kõik olid seotud tema põhilise uurimisobjekti - Mihhail Lermontovi elu ja loominguga.

Selle raamatu eestikeelset varianti ei ole mul käepärast ja seetõttu ei saa ma siia panna tsitaate. Ka ei mäleta ma, mitu jutustust selles oli. Kõige rohkem meeldis mulle "N. F. I. mõistatus" (oletan, et selle loo eestikeelne pealkiri oli otsetõlge vene keelest), milles Andronikov detailselt kirjeldab, kuidas püüdis leida selgust, kellele on Lermontov pühendanud oma luuletused, mille peakirjas on tähed N. I või N. F. I. Oma otsingute lõpuks õnnestus Andronikovil leida, et sama daam peitub ka luuletuste taga, mille pealkirjas olid muud tähed,  X või lihtsalt kolm tärni. Ja luuletusi kirjutas Lermontov talle mitte neli, vaid lausa kolmkümmend.

See oli kaunis naine, kellesse Lermontov oli kogu südamest armunud oma kuueteistkümnendast eluaastast alates, kuid kes teda n-ö pettis, valides enda abikaasaks teise mehe. Natalja Fjodorovna Ivanova väljavalitu, keegi Obreskov, osutus aga üsna tühiseks ja seda tõenäoliselt ka nende järglaste silmis, sest Andronikovi küsimusele, miks nad pole kunagi kellelegi rääkinud, et Lermontov nende vaaremale luuletusi kirjutas, vastasid nad, et kas nad oleksid siis pidanud kõigile tunnistama, et vaarema tegi vale valiku ja kurvastas Lermontovi.

Siine pilt kaunist N.F. I-st (V. Binnemanni joonistus) on just see, mille Andronikov oma otsingutel leidis. Millegipärast jäi see mulle raamatust väga hästi meelde koos sõnadega, mis on pärit Lermontovi luuletusest:
"Ta uhke inimeste suhtes, kuid saatusele alistudes ta pole kaval ega uhke". - "С людьми горда, судьбе покорна, Не откровенна, не притворна…"

Just niisugusena kujutlesin ma tõelist daami, ideaalset naist, kes, nagu Puškini ja Lermontovi aegsed kaunitarid sageli, ütles: "Kes mind hooletusse jätab, see kaotab mu..."

Mõni päev tagasi lugesin Andronikovi ""Kirjandusteadlase jutustused" uuesti üle, sedapuhku e-raamatuna vene keeles, milles need ju kirjutatud on. Kokku oli neid 11.

Ehedalt tuli meelde kirjeldus sellest, kuidas Andronikov leidis vana portree, millel arvas olevat kujutatud Lermontovi, ja kuidas ta selle uurimiseks kasutas kõikvõimalikke oma aja füüsika edusamme, saades lõpuks kinnituse hoopiski kriminalistikaprofessorilt.

Taas, nagu lapsepõlves seda raamatut lugedes, uitasin koos Andronikoviga ka Aragvi jõe kaldaradadel, otsides paika, mida Lermontov joonistanud oli. Lõpuks selgus, et see joonistus kujutas kohta, kus toimub Lermontovi kuulsa "Deemoni" tegevus. Andronikov aga sai kinnitust, et Lermontovi meisterlikud joonistused ei olnud pelgalt rändava ohvitseri igavlemisest ajendatud lõbu, vaid omamoodi ülestähendused, pildimärkmed, osa tema vaimustunud ja visast tööst, milles peegeldusid tema loomemeetodid ja tema rohkete annete kooskõla.

Irakli Andronikov ise on kirjandusteadlase otsinguid võrrelnud detektiivi seiklustega, kui ta leiab väikseid, peaaegu tabamatuid vihjeniidiotsakesi ja seob neid kokku nii, et moodustub vaade kirjaniku elule, saatusele ja loomingule.

* Irakli Andronikov (ka Andronnikov, Andronikašvili; 15. /28./ sept 1908 - 11. juuni 1990) oli kirjanik ja kirjandusteadlane, telesaatejuht. Pälvinud Lenini preemia ja NSV Liidu riikliku preemia. Filoloogiadoktor.
Pärit Gruusia sügavate juurtega aadliperekonnast tundis ta suurt huvi Puškini- ja Lermontovi-aegse Venemaa ajaloo vastu. Põhihuviks alates 1934. aastast kujunes Lermontovi elu ja looming, aga ta on uurinud ka Puškini, Karamzini, Belinski jt loomingut. Väga hea jutuvestjana oli ta hinnatud esineja kõikvõimalikel kirjandusõhtutel, ka oli tal väga lai tutvusringkond, kuhu kuulusid rohked kultuuri- ja kirjandustegelased.

Ираклий Андроников "Рассказы литературоведа" (1949).

"Totu Kivilinnas"

Igor Nossov
"Totu Kivilinnas"
Kirjastus Fantaasia. 2008.
Tõlkinud Leiger Luts.
Illustraator: Olga Zobnina.

Tuli tahtmine midagi kerget ja lustakat lugeda.

Nikolai Nossovi raamatud olid mu lapsepõlves väga loetavad. Neznaikast, nagu Totu originaalnimi on, ja tema sõpradest (1953-1954) lugesin esmakordselt millalgi kolmandas-neljandas klassis, kusjuures see oli üks esimesi raamatuid, mida lugesin vene keeles. Ega ma vist muidu seda mäletaks, aga kirjutasin kord lastelehele Säde enda loetud venekeelsetest raamatutest ja see looke on mul senini alles.

"Totut Päikeselinnas" (1958) ei ole ma vist lugenud, "Totu Kuul" (1964-65) aga oli mu lugemisvara hulgas juba koos pojaga. Vana Totu-lugude kolmiku oli eesti keelde ümber pannud Iko Maran, jäädes tüübitruuks, suutes neile igati paslikud nimed panna ja nende olemust oma sõnavaraga edasi anda.

Nikolai Nossovi raamatutest "Lõbus pere" ja "Vitja Malejev koolis ja kodus" on selles blogis varemgi juttu olnud. Viimase juures on ka tema foto ja natuke eluloolist. Igor Nossov on tema lapselaps, keda vanaisa juba poisieas oma kaasautoriks nimetas. Ju nad siis kahekesi lugusid välja mõtlesid ja ju on Igorile neist mõtlemistest üht-teist meelde jäänud, sest ta on kirjutanud "Totu saare" ja "Totu Kivilinnas".

Nii et Igor Nossovi raamatuid ei saanud ma lapsepõlves kuidagi lugeda ja ainus õigustus selles blogis nendest kirjutamiseks ongi tema vanaisa loomingust vaimustumine lapsepõlves. "Totu Kivilinnas" on tore ja üsna siledalt kulgev lugu lastele, aga selles ei ole enam nikolainossovlikku hoogu ja veidi mõistatuslikku naljatlemist elu ja inimeste üle.

Kuid marakannide laevareis on ikkagi vahva ja seiklused Kivilinnas samuti ning kui nad kord Lillelinna tagasi jõuavad, siis on nad - vist isegi Totu - mingis suhtes kindla peale targemaks saanud.

Panen siia paar postkaarti ka. Neil kujutas Neznaikat ja tema sõpru kunstnik Leonid Vladimirski 1957. a.

Ehk küll Totut on joonistanud paljud kunstnikud, neist kõige õnnestunumalt Aleksei Laptev (1905-1965) ja eestlane Genrihh Valk, kellest siin blogis on juttu seoses "Vanake Hottabõtši" illustratsioonidega, on minu jaoks Totu-Neznaika visuaalne kujutelm alati seostunud just Vladimirski piltidega.

Игорь Носов "Путешествие Незнайки в Каменный город" (2002).

"Varjundid"

A. H. Tammsaare
"Varjundid"
Novell.
Osaühisus "Noor-Eesti Kirjastus". 1917.

Hulk aega oli mu riiulis Tammsaare "Varjundite" 1917. a väljaanne. Nüüd on see kuhugi kadunud. Õigupoolest on see vist juba ammu kadunud, aga ma pole seda tähele pannud, sest mul on meeles olnud nende "Varjundite" varjundid.

See on mu meelest üks paremaid "tammsaaresid". Mu arvamus ei ole muutunud. Tüdrukupõlves korduvalt loetud-lapatud raamatuke, sest mis võiks ühele kasvavale piigale meelitavam olla kui ehe armastusnovell, tundus nüüdsel e-raamatuna ülelugemisel sama lummav ja tooniderohke.

Mind ei huvita üldse, kas kriitikud peavad seda impressionismihõnguliseks, juugendlikuks, dekadentlikuks, tüüpiliseks nn sanatooriumijutuks või veel millekski. Ei huvita seepärast, et mul on "Varjunditega" oma suhe. Hõrk meeleolu, mis sellest raamatukesest voogab, pehme parfüüm, lehtede krabin, mere tasane loksumine, aga ka tundetormid, kuskilt aimuv sügavus, meeleheitlik kaotusevalu, mis ometigi leebub ja koguni haihtub.

"Varjundid" on ääretult selge ja lihtne raamat. Nii selge ja lihtne, et seda käsitlevad kirjanduskriitilised seletused või arvustused näikse liigkeerulistena ja raskepärastena oma püüdluses iga sõna, iga ilmingut, iga varjundit terminoloogilise täpsusega läbi hakkida.

"Varjundid" jätab lugejale igatsuse. Mis sest, et elu on karmim kui igatsus. Ja võimaluse jätab ta ka: "Jäin vaadeldes seisatama karges õhus, ja meeltes lõi lahtuma unelev uim."

Mõni tekstinäide:

"Haigused on saanud edvistamiseks, uhkustamiseks, haigused on saanud avatelevaks mõjundiks armatsemises; haigused on kui õrnalt krabisev leinaioor, mida kannab nii mõnigi mehi võrgutav naine; haigused on süvenemise sümboliks ja nagu olemasolemise tõestuseks, milleks keegi pidas mõtlemist, öeldes: cogito, ergo sum. Ja tervena hakkad häbenema, et sul puuduvad inimese ainukesed tõsised tundemärgid — haigused ja meeltel heldununa jääd kuulatama, kui mõni valitutest hakkab sulle jutustama kas või paljastaval intiimsusel oma hädast."

"Ainult muusikaga, tema peenuse ja vaheldusrikkusega, tema arvamata varjunditega seletub nähtava looduse lõpmata mitmekesisus, kordumata kirevus minu peol olevates kivideski. Muusika helises ilmaruumis juba siis, kui meie maakera oli alles sündimata, ja ta heliseb veel mõõtmata aja pärast seda, kus inimene ühes oma eluasemega juba ammugi ilmaruumist hävinenud, päike jahtunud ja põhjanael paigast nihutatud..."

"Kord joonistas ta roosialleed, mis viib vastu hiiglasinaari; aga mina oleksin tahtnud näha teda joonistamas kõnniteed, mis lõpeb kõrgel rannaserval pikkade, pehmete okastega Ja pisut längu vajunud männi juures, kust alla kivisõmerale viib looklev kitsas jalgtee, ning endamisi sõnasin ma, nagu oleksime kahekesi: „Homme joonistame selle”."

"Inimesed sünnivad ja sünnitavad, inimesed sigivad ja sigitavad, inimesed kasvavad, õpivad ja uurivad, aga ikka ootab kõiki sama saatus — surm. Aga milleks siis sigitada ja sünnitada, milleks õppida ja uurida, kui pole midagi muud loota! Ei ole kasu ilust ega tarkusest, ei leita tulu hingepeenusest ega vaimusügavusest, sest ikkagi varitseb iga hingepeenuse taga meelehaigus või hullumeelsus ja iga sügavamgi mõte jõuab paratamata totra mõttetuseni..."

"Kaua, kaua saadavad mind lumised mäetipud, mille värvimängu ma puhtel ja loodel nii sagedasti silmitsenud, ja meele tulevad hommikumaa targad, kes vaikselt istudes maise elu tühjuse vaatlusesse süvenenud ja ümbruse unustanud. Istuge, mu taadikesed, veel pole kõik mõtted mõeldud, kõik arud peetud!"

"Varjundite" kohta Vikipeedias

"Jaaniöö"

Juhan Jaik
"Jaaniöö"
Raamatust "Kaarnakivi"
Valimik tondi- ja loomajutte.
Eesti Raamat. Tallinn 1980.

Juhan Jaik jõudis minuni mu lapsepõlves vaid oma koeralooga "Nõiutud Tuks". Aga mu pojale oli kasvuajal just parajaks lugemiseks see "Kaarnakivi" jutuvalimik kõigi oma naksikeste, tondipoegade, igasugu sänide, pärglite ja poolpuraskitega, puugikestega, kes raamatu koostaja Edvin Hiedeli sõnutsi on nagu mätaskarud ja kannavad nimesid nagu Jurla, Õrsu, Urdu ja Mirgu. Muhedaks tuttavaks kujunes ka Jõetõbras.

Küllap on Võrumaa inimestel neid lugusid lugedes hoopis teine tunne kui minusugusel põlistallinlasel. Aga nüüd, jaanilaupäeval lugesin taas üle selle raamatu esimese jutu "Jaaniöö", mis on pärit "Võrumaa juttude" I osast, mille illustreeris Eduard Wiiralt 1924. a.

"Jaaniöö" algab ilusa poeetilise looduskirjeldusega:

"Oli siis kord jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike alla laskus ja metsatukad - kauged ja lähedadki - sulasid pehmesse sinna, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taevalaotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt.

Tollest läänetaeva öö-otsa-kestvast helgist siis säraski heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuuskede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebind ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänd peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäeladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel ja tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi lennand piisad.

Aga tund saabus ometigi, mil hämarus tihenes. Siis iImusid mäelatvadele tuled. Paistis neid silma kaugelt ja lähedal tuhandeid, olid kõrgemal metsadest, leidis silm neid kõrgelt pilvedegi alt, sest läbi öö ei seletund silmile mägi, millel põles jaanik. Tuled vilkusid kaua, kestis kogu öö too kirendus üle kogu Võrumaa, sest jaanikuid säras rohkem sääl kui tähesilmakesi taevas, nad virvendasid salapäraselt, olid kui elavad olevused, kes pilgutasid teineteisele tervitavalt silmi."

Ja Munamäel oleks peaaegu leidnud õnnetu tulesurma külamees Tabi sõbrast vanapagan.

"Aga juba suitsu lõhn tungis vanapagana ninna. Kuuldus riidalt suur aevastus, nagu puristaks põder sügavas metsas. Kuid siis vast aimas vanapagan tuld ja üle kogu ilma kõlas valus, lõikav vanapagana appihüüd.

Aga siis sündis alles ime. Olid äkki kadunud Munamäelt puud, kogu mägi oli muutunud korraga ümmarguseks kui muinasjutulise linnu pesamuna ja libedaks kui jää. Ning ei enam ühegi jalad püsind sellel pinnal, libises suure hädaldusega kogu rahvameri pärimäge alla ja mõne silmapilgu järel piiras Munamäge suur siplev rõngas hunnikusse kukkund inimesi, kes püüdsid pääseda jalule üksteise alt. Olid ehmund kõik sellest ja taganesid mäe mant kaugemale, et näha mis sünnib edasi.

Aga nägid - tuleriit oli mäele jäänd alles ja põles. Selle oli papp kinnitanud sinna mäeladvale ristimärgiga kinni ja ei seda jõudnud võita vanapagana jõud. Kuid ta karjus sääl appi veel, kuuldusid inimeste kõrvu põleja hirmsad hädaldused, mis tegid südame pehmeks. Ja rahva seas tõusis nurin papi vastu, kes tahtis põletada vanapaganat. Ütlesid kõik, et papp on kuri ja tema tegu pole hää. Et ei või põletada vanapaganat, kes elas metsas rahulikult."

Tabi ronis libedat mäemuna mööda vanapaganat päästma. See läks tal korda. Jaanik võis oma kuju tagasi saanud mäel jätkuda. Vanapagan aga pidas oma elupäästjat tänukingitustega meeles.

"Aga veel nüüdki käib vanapagan igal jaaniööl Tabi õuel, kuid ei näita end inimestele. Vist ta elab kusagil tihedas võsastikus, sööb mättalt marju ja pikutab päikesepaistel."

Juhan Jaigi "Jaaniöö" on ju tegelikult vahva näide sellest, kui erinevalt võis kirjanduses jaaniööd kajastada, alates kunstmuinasjutuliku Koidu ja Hämariku põgusa magusa suudlusega ja lõpetades rahvajutuliku vanapagana ja muude paharettide sõbraliku kooseksisteerimisega.

* Siinsed illustratsioonid on, nagu juba eespool mainitud,  Eduard Wiiraltilt ja joonistatud olid need Jaigi "Võrumaa juttude" esimese osa tarvis 1924. a. Esimene neist, klaasjas munakujuline Munamägi põleva vanapaganaga ja teda päästma roniva Tabiga ilmus ka 1980. a "Kaarnakivis", teine - "Öö" on RKM-i kogus.

* Kellel aga jaaniöö- ja jaanipäevateemaliste juttude vastu veelgi sügavam huvi on, neile soovitaksin internetist lugemiseks Matthias Johann Eiseni "Jaaniraamatut", milles on arutused jaaniöö ja jaanipäeva kohta ja 25 jaani-juttu.

Vahepala: Peeter Lindsaarest ja "Vanast hobusest"

1991. a kirjutasin tollases Eesti noorteajakirjas Noorus lühitutvustuse välis-eesti kirjanikust Peeter Lindsaarest ja tema Austraalias ilmunud raamatust "Vana hobune" (1950). Panen selle teksti ja samas ajakirjanumbris ilmunud raamatu nimiloo nüüd siiagi.

Olgu kohe ka öeldud, et pärast nende ilmumist Nooruses täienesid mu teadmised Peeter Lindsaarest veelgi, vahetasin mõne kirja tema lese Leonida Lindsaarega, sain veel teisegi tema Austraalias ilmunud raamatu omanikuks ja olen seda üsna palju uurinud jne. Aga kõik see oleks juba hoopis teise ja veidi teistmoodi loo teema, mille ehk kunagi mõnda väljaandesse kirjutan.

Niisiis minu tekstike 1991. a Noorusest (nr 7/537/1991). Siia blogisse sobib see, kuna oleksin "Vana hobust" lapsena kindlasti lugema juhtunud, kui tookord oleks võimalik olnud. Ka pole seda teksti seni internetis, kuigi see pakub omamoodi tillukest lisa meie kultuuriloole.

KAUNINA KANGASTUV LAPSEPÕLI
* Ühest noorsooraamatust ja tema loojast *

Kui mõni aasta tagasi Austraalias käisin, kohtusin paljude sealsete eestlastega. Hiljem olen neilt üsna rohkesti kirju ja kaarte saanud, üks läkitus tundmatuks jäänud saatjalt aga sisaldas vana raamatu. PEETER LINDSAAR, "VANA HOBUNE". Häbi öelda, kuid saamishetkel ei teadnud ma sellest raamatust ega ta autorist õieti midagi peale nime. Nüüd, suuresti tänu "Keele ja Kirjanduse" k. a. (s.t 1991) 3.  numbrile tean üsna palju, vähemasti kokkuvõtlikku elu- ja loomelugu. Kirjanik ise on nüüdseks manalateele läinud ja eesti kirjandus ühe grand old man'i võrra vähemaks jäänud. Tema eludaatumid on: 12. juuli 1906 Võrumaal - 5. november 1990 Sydneys. Tänavu (1991) saanuks ta 85-aastaseks.

"Vana hobuse" käsikiri oli märgusõna "Mardus nr. 5" all esitatud 1947. aastal Saksamaal USA-ala Eestlaste Keskesinduse Kirjastuse korraldatud võistlusele. 1948. aasta suvel tunnistas žürii (fil. mag M. Jürma, direktor K. Koljo ja kirjanik P. Krusten) käsikirja kolmanda auhinna vääriliseks. Samal aastal siirdus autor Saksamaalt Austraaliasse. "Vana hobune" ilmus Sydneys "Luuamehe" kirjastuse väljaandel 1950. aastal ja oli esimene algupärane eestikeelne kirjanduslik raamat Austraalias. "Luuamees" oli autori enda kirjastus, millele andis nime kirjaniku esimene amet uuel mandril. "Vanale hobusele" järgnes sama kirjastuse väljaandena "Neptuun ilmus laevale". Kirjanik oli enda tulekust märku andnud.

"Vana hobune" sisaldab 18 lugu kodutalust ja kodukihelkonnast. Kirjanduseuurijad on täheldanud Peeter Lindsaare ja Oskar Lutsu loomingu muhedat sarnasust ja rõhutanud, et "hobuselood on Lindsaarele omamoodi suitsukatteks, mille varjul ta saab pihtida oma juurdumist kodukoha ürgsuses".

Ta ise on raamatu lõpus öelnud: "Kõrviga koos oleks nagu jäädavalt käest antud mu läbi mälestustehärmatuse kaunina kangastuv lapsepõli. Oleks nagu  jäädavalt kogu kodu ja nooruski ühes müüdud. Tollest kõigest oli tuliselt kahju.

Nüüd mõistsin, et mõni tühine inimene ei väärigi seda sõprust ja tähelepanu, mida üks hää koduseks saanud loom, kellega sa ühte kasvanud oled ja kellest lahkumisel sa ei saa lahti tundest, et nagu su enda küljest oleks üks osa valuliselt lahti rebitud."

Kui valus pidi siis veel olema lahkumine kodumaalt 1944. aastal. Ei aimanud ju autor toona, et jääb kodukohast kaugele pikkadeks aastateks - tagasipöördumatult, ja talletas alateadvuslikult võimalikult täpselt elu, mis talle südameoma oli olnud.

Avaldame nimiloo Peeter Lindsaare raamatust "Vana hobune", illustratsioon on kunstnik EDUARD RÜGAlt (1950)."
(© Linda Järve, Noorus nr 7/537 - 1991).

Panen selle raamatu nimiloo siiagi, kuid mitte nii, nagu see palju aastaid hiljem Nooruses oli, vaid nii, nagu tekst nägi välja raamatus, ikka Eduard Rüga illustratsioonidega.

Peeter Lindsaare "Vana hobuse" motoga lehekülje raamatu algusest panen siinkohal teksti lõppu. Lisan ka, et kirjaniku büsti foto selle blogipostituse alguses on pärit tema 75. sünnipäeva aktuse kutselt (Sydney Eesti Majas, 12. juuli 1921).

* Eduard Rüga (16. august 1903 Sangaste vald – 28. oktoober 1997 Elmwood Park, New Jersey, USA) oli eesti graafik ja maalikunstnik. 1944. a emigreerus Rüga Saksamaale ja sealt 1949. a edasi USA-sse. Tõenäoliselt joonistas ta ka "Vana hobuse" illustratsioonid Saksamaal.

"Rotatsioonimasinad mürisevad..."

Juhan Peegel
"Rotatsioonimasinad mürisevad..."
Lühiülevaade kodanlike maade ajakirjanduse arengusuundadest, teooriast ning praktikast.
Kirjastus "Eesti Raamat". Tallinn 1965.

Minu Õpetaja raamat, loetud veel enne, kui Tartus ülikooli kolmandal kursusel ajakirjandust õppima hakkasin, ja iseäranisti ära loetud siis, kui selle alusel eksamit tuli sooritada. Üldiselt ma raamatutesse allakriipsutusi ei tee ning märkusi ei kirjuta, selles on aga neid palju, andes veel nüüdki, hulk aastaid hiljem, märku usinast õppimisest. Ka on see raamat, mida aeg-ajalt ikka uuesti üle lehitsen.

Juhan Peegel saaks 19. mail 2014 95-aastaseks. 16. mail 2014 tähistati Tartus 60 aasta möödumist akadeemilise ajakirjandushariduse algusest Eestis. Sestap sobib praegu hästi "Rotatsioonimasinaid..." meenutada.

Autor ise kirjutas, et "raamat on mõeldud mitte ainult ajakirjanikele ja neile, kes žurnalistikat õpivad, vaid ka laiemale lugejaskonnale, keda huvitab ajakirjandus. Loodan, et raamatus leidub küllaldaselt fakte, mis ka mittespetsialistide huvi rahuldavad ning nende silmaringi selles valdkonnas laiendavad. Neist kaalutlustest lähtudes on püütud käsitletavat ainet võimalikult populaarselt sõnastada."

Fakte on selles ülevaates tõesti palju. Kogunisti nii palju, et nüüd tagasi vaadates võib seda umbes 180-leheküljelist raamatut käsitleda tolle aja ajakirjanduse kokkuvõtliku ajaloona. Raamatul oli kuus osa: sissejuhatav, kodanliku ajakirjanduse põhitendentsid, kodanlikust žurnalistikateooriast, kodanliku ajakirjanduse praktikast, mõjukamate kodanlike maade ajakirjandusest üldse ja progressiivsest ajakirjandusest eraldi. Aga tuleb kohe öelda, et neile osanimetustele vaatamata ei olnud raamat "puust ja punane", vaid kirja pandud nii, et seda poleks põhjust ka praegusaja mõõdupuuga võttes häbeneda.

Tulevaste ajakirjanike jaoks oli selle ülevaate üks olulisemaid osi žurnalistikateooria käsitlemine alates mõiste "press" sisust ja ajakirjanduse põhifunktsioonidest (informeerimine, suunamine, meelelahutuse pakkumine) kuni arutlusteni ajakirjanduse objektiivsuse ja uudiste väärtuse üle. Loetavus, visuaalsus, publitsistlik mõju, ajakirjanduse vabadus, žanrid  ja veel palju muud leidis huvitava käsitluse. Näiteks kirjutas Peegel, et "ühes Ameerika Ühendriikides ilmunud ajakirjandusõpikus on punkthaaval ja asjalikult ära toodud kõik tegurid, mis mõjustavad toimetuse suunda, et tulevased ajakirjanikud seda konkreetselt teaksid. Tähtsamad nendest teguritest on kokkuvõtlikult järgmised":
raha,
lugejate nõudmised,
poliitika,
usk ja kirik,
sotsiaalsed ja rassilised probleemid,
patriotism,
üksikisikute või gruppide puhtisiklikud huvid,
sektsionalism,
väljaandjate ühing, s. o. lehe peremeeste organisatsioon.
"Peale selle on veel rida vähemtähtsaid asjaolusid, nagu mitmesugused toimetuse väljakujunenud traditsioonid ja nn "pühad lehmad" (sacred cows) - isikud, grupid ja institutsioonid, keda tuleb ajalehes kohelda erilise aupaklikkusega. Ajalehiti võivad need olla muidugi erinevad."

Kõike seda saatsid rohked näited ja selgitused, millest paistab nii autori enda sügav huvi ja inimlikkus kui ka arvamus sellest, mis võiks tulevastele ajakirjanikele kasulikuks teadmiseks osutuda. Üsna kindlasti ei jääks Peegel hätta ka tänapäevast ajakirjandust tehes ja uurides, sest oma õpilastele suutis ta oma teadmistega päris tugeva aluspõhja ehitada.

Lisan siia ka ühe Juhan Peegli hilisema meenutuse "Rotatsioonimasinate..." sünnist:

"Meil ei olnud ju kaasaegset ajakirjandusteooriat käsitlevat välismaist kirjandust. Asi sai niiviisi ära aetud, et ülikooli raamatukogu laenas Moskvast Lenini-nimelisest raamatukogust ajutiseks kasutamiseks vastavaid teoseid. Nii hakkasingi ajakirjandusteooriaga tegelema.

Tuleb meelde omamoodi kurioosne asi. Moskvast tulid põhiliselt inglis- ja saksakeelsed raamatud. neid ei olnud ilmselt kasutatud, olid neitsilikult puhtad. Pehmes köites raamatud olid kõik seisnud riiulitel lahti lõikamata. Kindlasti oli mul au olla mitme sellise raamatu esimene lugeja Nõukogude Liidus.

Osa neist raamatutest on kirjas ühe esimese ülevaateraamatu "Rotatsioonimasinad mürisevad" (1965) bibliograafias. Muidugi oli seesugune ukseavamine - õigemini küll praotamine - asjakohase loengukursuse ettevalmistamiseks hädavajalik. See kandis õppekavas tagasihoidlikku nime "Kodanliku ajakirjanduse kriitika". Muidugi oli kriitikat, seda küll, aga rohkem siiski muud ja huvitavat, mida nõukogude õpikud ei pakkunud." ("Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt". Vestluste põhjal koostanud Maarja Lõhmus. Tänapäev. 2006.)

"Dr. Lucius ja Luuletaja"

Hella Wuolijoki
"Dr. Lucius ja Luuletaja"
Tartu Ülikooli Kirjastus OÜ, 2013.

Mõtlesin hulk aega, kas kirjutada sellest vastloetud näidendist oma teises blogis, kus aeg-ajalt teen juttu hiljuti loetud raamatutest, või siin, kus on seni olnud kõne all ainult mu lugemiselamused lapse- ja noorpõlvest. Siiski otsustasin "Tütarlapse..." kasuks, sest Hella Wuolijoe näidendit oleksin kindlasti lugenud juba koolitüdrukuna, kui see tolleks ajaks avaldatud oleks olnud.

Hella Wuolijoest endast ei teadnud ma toona kuigi palju, vist isegi mitte seda, et ta päritolult eestlanna oli. Aga raadiost kostsid sageli kuuldemängudena tema "Niskamäe naised" ja "Juuraku Hulda". Neid esitasid meie tolleaegsed parimad näitlejad. Linda Tubini hääl vanaperenaisena on senini kõrvades, samamoodi Herta Elviste Juuraku Huldana. Need olid põnevad ja tugevad naiskujud ja kuuldu meeldis mulle väga. Selle meeldimise tuules oleksin kindlasti ka "Dr. Luciuse ja Luuletaja" juurde jõudnud, seda enam et Juhan Liiv mu lemmikluuletaja oli.

Ja just Juhan Liiv on Wuolijoe 1930ndate aastate alguspoolel kirjutatud näidendi peategelane. Õigupoolest on peategelasi kolm: Luuletaja, dr Lucius ja neiu Eie. Või siis Juhan Liiv, dr Juhan Luiga ja romantiline noor naine, kellesse nad mõlemad armunud on. Aga nii otsejooneline seletus oleks ühtaegu õige ja vale, sest nagu neiu Eie nimes kohtuvad sõna "õis", millest tuleneb tema kutsumine inimlilleks, ja sõna "heie", mis igavikuhämust ajaloori väljendab, nõnda on ka luuletaja ja doktor Wuolijoe sule läbi palju enamat kui lihtsalt andekas värsimeister ja kiretu registreerija.

Näidendi trükki toimetanud prof Jüri Talveti ülisisukast järelsõnast saab teada, et Wuolijoe noorusaastatel kirjutatud "Dr. Luciust ja Luuletajat" peeti kaotsiläinuks, kuigi see käsikiri aastakümneid meie teatri- ja muusikamuuseumis tallel on olnud. Nüüd, mil näidendi kirjutamisest möödas umbes 80 aastat, on aga minu meelest võimalik isegi öelda, et see õrn armastuselugu, millesse kahe pealkirjategelase tugevad tunded tormilisust toovad, ilmub just õigel ajal. Nii palju on selle tekstis meie tänapäevaga haakuvat, nii ajakohased tunduvad mõned ütlemised. Jääb üle vaid soovida, et see ka teatrilavale jõuab.

Mõned tekstinäited:

(Luuletaja:) "Rahvas magab raskelt, hingab väga raskelt. Kevade udu on rõske, rõhub rinda. Kui pääseks kord hingama sügavalt, vabalt. Tuleks tuul ja puhastaks maailma valu ja vaesuse udust. Oh jumal, kui raskelt, kui piinatult hingab väsinud rahvas. Kas teie kuulete, Eie-preili."

"Kas teate, mul on olnud palve, mida olen palvetanud oma eluaja: suur Jumal, kui sa oled olemas, anna mulle tükike leiba ja pisut soojust, raasuke rahu mõtlemiseks, tükike paberit ja pliiatsiotsake, et võiksin kirjutada, sest mul on inimestele midagi ütelda, nagu sinul enesele!"

"Ja kui ma kõndisin piki kivitänavaid, ma naersin. Keegi ei teadnud, et kuskil on inimlill, kelle käsi on kui õieleheke, millist olen hoidnud oma käes. Ja keegi ei tea, milline õnn see on."

(Dr. Lucius:) "Mina registreerin, konstateerin geeniusi ja nende loomingut, hindan neid, sõelun neid. Olen üldse väga kasulik inimene. Meil  ei ole palju geeniusi. Ma tahan, et nad oma loominguvõime kasutaks viimse tipuni."

"Jah, kaotasin, ja võitsin midagi. /- - -/ Mõtle kui naljaka asja - ühe unelma."

* Hella Vuolijoki (sünd Ella Marie Murrik; 1886-1954) oli soome-eesti kirjanik.
Tema kohta ERR arhiivis (link sisaldab nii minu tekstis nimetatud kuuldemänge 1957. aastast kui ka mitmesuguseid muid saateid).

"Dr. Luciuse ja Luuletaja" kohta vt ka Postimehest: "Hella Wuolijoe suur algus"