„Oakene“

OAKENE
Heljo Mänd

Emal on üks väike uba,
aina veereb mööda tuba,
pea tal märg  ja  juuksed sassis,
oma kõhu tühjaks rassis.

Tuleb uperdades kööki,
ripub põlles, nõuab sööki,
endal peoke rusikas,
 rusika sees lusikas.

  Uba taburetist pisem,
  aga süüa tahab ise.
Maadleb, kuni lõpuks võidab:
 lusikatäis suhu sõidab.

Selle luuletusega astus mu lapsepõlve lugemiste hulka noor luuletaja Heljo Mänd, kelle esikkogu „Oakene“ ilmus 1957. a.

Seda värsivihikut ei ole mul enam alles ja teisi selles olnud luuletusi ma ei mäleta, aga nimiluuletus oli hästi meeldejääv, eriti selle algussalm, mis senini peas. Lastele luuletus meeldis ja uus eesti lastekirjanik oli sellega sündinud.

Nüüd on see mu tollane esimene tutvus Heljo Männiga siin blogis tema mälestuseks. Tema pika elu daatumiteks jäid 11. veebruar 1926 - 6. detsember 2020; 94 eluaastat, üle 100 raamatu. Aitäh!

Veel selles blogis: Heljo Mänd.

Veerg kirjaniku portreefotoga on pärit EKBL-ist, 1975.
„Oakese“ illustreerisid Asta Vender ja Olev Soans.

Kui Nõmmel raba veerel Heljo Männi pingi juurde juhtute (see pandi paika tema 90. sünnipäevaga seoses 2016. a), siis võtke viivuks aega, istuge, puhake jalgu, värskendage mõtteid ja tuletage meelde nii teda kui ka tema loomingut.

Minu foto (teisest blogist), 2016.

„Kaks punast kaelarätti“

Holger Pukk
„Kaks punast kaelarätti“
Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Kui see raamat ilmus, õppisin esimeses klassis. Esimesi lugemismuljeid sellest ei mäleta, ju siis polnud tegu minu jaoks eriti põneva raamatuga, aga piltidest meeldis mulle kõige rohkem see, millel lapsed koos juttupuhuva külalisega sädemeid pilduva lõkke ümber istuvad. Illustratsioonid on praegugi vaatamiseks huvitavad, sest neil on palju tollele ajale iseloomulikku.

See jutustus on omamoodi objektiivne kirjeldus asjadest, mis tollastele poistele köitvad tundusid: seikluslikkusest, otsingutest ja leidmistest. Julgen öelda, et tüdrukutele pakkus see raamat märksa vähem huvi, aga selle põhjal tehtud kuuldemängu, mis raadioarhiivis praegugi alles, mäletan küll kuulanud olevat.

„Kaks punast kaelarätti“ sai 1952. a. lastekirjanduse võistlusel teise preemia ja oli Holger Puki esimene raamat. Ma ei hakanud seda siinse blogipostituse jaoks uuesti üle lugema, aga mäletan, et selles leidis viiest koolipoisist koosnev pioneeride matkagrupp maja alusmüüri peidetud kaks punast kaelarätti ja sai hiljem teada, kes need sinna peitis ja miks seda tehti. Aga sellele teadasaamisele eelnesid mõned seiklused, nagu poiste elus ikka tavaks.

Holger Pukist ja tema raamatutest selles blogis:
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/search/label/Holger%20Pukk

„Laanerahva talvepidu“

Juta Kaidla
„Laanerahva talvepidu“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Seda värsslugu ei ole mul enam alles, aga pildid on väga hästi meeles. Nüüd, pühade ja aastavahetuse eel, otsisin neid internetist. Osta.ee keskkonnast leidsingi, kvaliteet pole küll kõige parem, aga mulle tuli meelde, kuidas me seda muinaslugu koolis lugesime, vist isegi mingil kooli nääripeol esitasime.

Nüüdseks on sõna „näärid“ internetis leiduvates tekstides „jõulude“ vastu ümber vahetatud. Aga sellest ei olegi midagi, sest küllap olid luuletajal kirjutades meeles oma lapsepõlve jõulud. Siia panen värsikatked siiski nii, nagu oli kirjas 1956. aasta raamatus – igaüks võib ju asenduse oma mõtteis ise teha.

„Oi, metsas nääripeol on lõbu!

Suurt torupilli puhub sokk;

toob kasetohust kannus mõdu

Puhvsaba-Orav.

Jookseb kokk.

Ta valge mütsi pannud pähe,

põll ees nii pikk, et riivab maad -

nii reinuvader tuleb, läheb:

road lauale toob maitsevad.“

„Aga üleval käib kahin:

hõiked, jutt ja tiivasahin.

Harak lendab kuuse ümber,

noka otsas kullaämber.

Orav sinna kastab saba,

katab käbid säravaga.

Teder härmanarmaist teeb

okste peale pikad keed.

Vares küünlaid üles kannab,

värvu näitab, kus neid panna.

Pliks! ja plaks! et aina paugub,

rähn taob okste sisse augud.

Rähn on küünlaid seadma väle

kõrgele ja madalale.

Mitu küünalt toks ja toks!

nääripuul saab iga oks.“

„Näärivana habet paitab.

"Kes mul koti selga aitab?!"

Jänes sikutab ja tirib:

„Küll on raske!“ „Jäta virin!“

riidleb karu-mõmm, Hoplaadi!

Kott on seljas nääritaadil.

Võtab kepi, asub teele.

„Sõbrad hüvasti! Aidaa!

Pärast tulen rõõmsal meelel

tantsu lööma teiega.“

„Karmil kevadel“

Vladimir Beekman
„Karmil kevadel“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Üks oma aja tõsisemaid ja paremaid poisteraamatuid.  Selle sissejuhatuses ütles Beekman, et juttu tuleb üheksasaja päeva pikkuse Leningradi blokaadi ajal lastekodudes kasvanud lastest, „teiste hulgas oli seal ka Eestist evakueerunud lapsi, kes tegid koos täiskasvanutega läbi kõik blokaadiaja rasked katsumused. /…/… ühest niisugusest piiramisrõngasse jäänud lastekodust ja tema kasvandike elust. Karmil 1942. aasta kevadel on toimunud kõik see, millest siin jutustatakse.“

Ma ei tea, kui üks ühele kirjutas Vladimir Beekman selles raamatus oma lapsepõlvest: kas tema on Aleks, kes raamatu alguses oli elanud lastekodus juba kolm päeva, või on Aleks koondkuju Leningradis evakuatsioonis kohatud eesti lastest.  Praegu mäletatakse Beekmanit lastekirjanduses rohkem kui Astrid Lindgreni teoste maaletoojat ja tõlkijat, samuti on paljudel meeles tema Aatomiku-lood. Rängad sõjateemalised „Karmil kevadel“ ja selle järg „Pea püsti, poisid!“ (1961) nüüdisnoorte lugemislauale naljalt ei sattu.

Tegelikult on see huvitav lugemine poiste vintsutustest, sellest alailma inimeludele suuna andnud tõest, mille vana-aja targad sõnastasid „läbi raskuste tähtede poole“, ja just nimelt läbi raskuste enamasti inimlikuks inimeseks kujunemisest.

Aleksi sõpradeks saavad lastekodus Griša, Vaska-Kass, ingerlane Viktor jt.  Suureks kuriteoks peavad lastekodupoisid teiste tagant varastamist, eriti aga leiva vargust, mis nii mõnelegi võis elu maksta.

„Avasilmi lamas ta voodis, kuulas uinunud Vasja ühtlast hingamist ja mõtles kõige kuuldu üle järele. Ta oli seni kujutlenud lastekodu vanade raamatute järgi mingi ulakate pesana, kus aina kakeldakse ja varastatakse – mingi alaealiste kurjategijate kolooniana. Nüüd veendus ta üha enam selles, et see pole nii. Tõsi küll, eks siin ole üht-teist tema jaoks harjumatut ja esimesel pilgul võõrastamapanevat. Aga loodetavasti pole tal poiste poolt midagi halba karta.
 
Pealegi tundus talle, nagu oleks ta täna vaikides vastu võetud „oma poiste“ hulka.“

Aga nii lihtsalt siiski ei lähe. Ka pärast seda n-ö omakstunnistamist jätkuvad poiste katsumused läbisegi sõjaaja „vallatustega“, milleks on lõketes lõhkev laskemoon, ohtlike putkede söömine kõhutäiteks, vaenlase tulekorrigeerijate püüdmine, mitmesugused kaklused ja palju muud, mis sageli toovad loodetud rõõmu asemel kaotusevalu.

„Toas jäi hiirvaikseks. Siis langesid joonistused Vasja käest üksteise järel Vadimi tühjale voodile. Nad sahisesid kuivalt ja kuidagi kurvalt nagu sügisesed puulehed. Aleks langetas pilgu. Kõige peale oli poolviltu jäänud pilt põleva tänava ja kahe väikese troostitu kujuga…“

Lastekodu evakueeritakse Volgamaile. Aga sellest kirjutas Beekman juba „Karmil kevadel“ järjes, mida kunagi lähitulevikus meenutan.

* Vladimir Beekman (23. august 1929 – 3. oktoober 2009) oli eesti kirjanik, tõlkija, luuletaja ja stsenarist. Foto: EKBL 1975.

"Teade telefoni teel"

Üks luuletus isadepäevaks :)
 

TEADE TELEFONI TEEL
Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),

osast "Lõbusad värsid".

Vaikne on õpetajate tuba,
vaikus on igal pool -
õppetööd algas ammugi juba
püüdlikult kogu kool.

Istub direktor laua taga,
vaba tund temal on.
Korraga heleda võrinaga
heliseb telefon.

"Hallo!"
"Kes kuuleb?"
"Siin juhataja.
Aga kes räägib sääl?"
"Mina... Teid on mul just vaja,"
vastab jäme, imelik hääl.
"Kooli mu poeg täna tulla ei saa..."
"Miks?"
"Teate, haigeks jäi ta..."

"Kuidas te poja nimi siis on?"
"Villem Jaani poeg Villemson."

"Aga kes ikkagi räägib sääl?"
"Mina..." vastab imelik hääl,
vastab - ja kiiruga lisab:
"Kõneleb minu isa!"

/1954/

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

"Kolme Vaeva Tee. Heleene Lingi elu ja surm"

August Jakobson
"Kolme Vaeva Tee. Heleene Lingi elu ja surm"
Romaan.
"Valitud teoste" 6. köide.
Eesti Riiklik  Kirjastus. Tallinn, 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.
Kunstiliselt kujundanud Paul Luhtein.

Väga masendav ja enamjaolt raskemeelne raamat algusest lõpuni.

"Kolme Vaeva Tee oli avali kõigi maailmakaarte tuultele. /---/ See oli linna päramine sopp, lömakile vajunud majade vilets rodu, kokkusurutud, üksteise ligi pigistatud inimelamute tihedast salgast esile ulatuv tipuke. /---/ Rampraske, varjusurma taoline loidus laotus üle hallide liivaluidete. Mere igav kohin ei vaikinud hetkekski. Ja ööd olid sügavad ning tapvad nagu viirastuslikud nägemused."

Sellest masendusest ja rusutusest hoolimata oli "Kolme Vaeva Tee" minu jaoks huvitav raamat. Kuigi, tunnistan ausalt, Jakobson oma Pärnu-teemaliste romaanide ja jutustustega võttis minult ära igasuguse tahtmise pikemaks ajaks Pärnusse sõita. See pelg kestis kaua aastaid.

Romaani jagude pealkirjad on "Seisev vesi", "Kevad", "Rabamaastik", "Öö saabumine". Need pealkirjad iseloomustavad ka peategelase elukulgu.

"Kolme Vaeva Tee" valmis autori sõnul aastail 1928-1929, mil Jakobson oli vaevu 24aastane, ilmus trükist 1930. a ja selle tegevus algab 1926. a kevadsuvega, mil raamatulehekülgedele sisenevad "kolm üleni musta rõivastatud naist. Kaks neist olid vanad, väsinud nägudega, nende kaaslane aga vaevalt paarikümne-aastane neiu."  Need on tädi Cloo elik Clothilde Anette, tema liebe Schwester Rosalie ja nende noor sugulane ning ühtlasi valvealune neiu Heleene, kes tihti mõtleb, "et nõnda jookseb tühja kogu ta aeg, et nõnda ta vananeb aina mõttetumaks muutuvas kohaltammumises, - et nõnda jääb ta kindlasti ilma tollest suurest õnnest, millest ta oli näinud und, millele ta oli mõelnud ärkvel olles."

Kõik näibki nii kulgevat, hoolimata neiuigatsusest, hoolimata sügavast armumisest ja kiriklikust laulatusest, hoolimata abielust, millelt neiu Heleene nii palju oli lootnud. Ka osutub ta, olles harjunud vanapreilide keeldude ja käskudega, täiesti abituks tingimustes, kus tal rohkem vabadust on, kus ta pidi "lausa üleöö muutuma iseteadvaks täiskasvanuks, kes oskab otsustada kainelt nagu kunagi mõistlik inimene".

Ka rasedus ei tule tema elule kasuks, seda enam, et naise lapseootus muudab ta mehe veel võõramaks, kuni ühel hetkel oli ta "õnnelik, kui mees oma lihava keha kohe tekkidesse mähkis ning uinus, püüdmata talle läheneda. jah, kõik oli möödas, - lõplikult ja tagasipööramata; ta tundis inimese vastu, keda ta oli kogu oma noorusejõuga armastanud, veel vaid järjest tugevnevat vastikust."

Kuid raamat läheb veel edasi, soovitan lugeda ja ei hakka sisu detailideni lahti seletama. Raamatu lõpp aga on väga-väga sarnane Jack Londoni "Martin Edeniga" (1909), võib-olla koguni sellest otseselt mõjutet, sest kahtlemata oli Jakobson Londonit lugenud.

1956. a väljaande järelmärkuses ütleb Jakobson, et sai ainestikku neist "alati musta rõivastatud, sirge ja range hoiakuga vanadest ja noortest daamidest, kes liikusid ringi nii mu kaunis kodulinnas kui teisteski meie väikelinnades veel kolmekümnendate aastate keskpaiku - naftaliini-lõhnalised, kibestunud, oma rahvast irdunud ja selle poolt põlatud, unustanud emakeele, oskamata aga küllaldaselt ka saksa keelt." Oma teost nimetab Jakobson ühiskondlik-psühholoogilist laadi romaaniks ja väidab, et on teist väljaannet võrreldes 1930. a omaga põhjalikult redigeerinud, välja jättes tarbetud naturalismi-elemendid jne.

"Vanem õde"

Ljubov Voronkova
"Vanem õde"
Jutustus
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1959.
Vene keelest tõlkinud Nadežda Roose
Illustreerinud Asta Vender.

Raamat, mis ilmus just siis, kui olin sedatüüpi lugemisvara jaoks sobivas vanuses, ja mulle väga meeldima hakkas. Jutustus toredast tüdrukust Siina Strešnjovast ja tema sõbrataridest. Siina ema sureb ja tal tuleb hakata hoolitsema nii noorema venna Antoška kui noorema õe Rosinakese eest, samuti töölkäiva isa eest, kes kodutöödest suurt midagi ei taipa.

"Ja nagu kuuldes kuskilt tundmatust kaugusest lapse häält, mis kutsus teda, avas ema aeglaselt silmad. Ähmaste silmaterade sügavuses elustus tasapisi teadvus. Ta libistas pilgu ühe näolt teisele, peatudes igal neist kaua, nagu oleks ta tahtnud oma silmadega kaasa võtta nende pilti sellesse teadmatusse, kuhu ta oli lahkumas igaveseks.
Akna taga tuututas auto. Saabus kiirabi.
"Siina... hoia väikseid..." lausus ema lastega hüvasti jättes, "hoolitse isa eest... hoolitse isa eest..."
Need olid ta viimsed sõnad."

Sõbrad on lubanud Siinat aidata, aga mõned neist unustavad selle lubaduse ruttu, teistel on see küll meeles, aga nendelgi ei ole alati aega. Siis tuleb Siina pere juurde elama karmivõitu vanaema, kes kõigele lisaks veel usklik on. Kui ta saadab Siina kirikusse kulitši pühitsema, tulevad tüdrukul pioneerirühmas pahandused. Pioneeride elu kirjeldas autor huvitavalt ja tollele ajastule iseloomulikult.

Esialagu lugesin ma just seda punasekaanelist "Vanemat õde", aga 1963. a ilmus see populaarseks saanud raamat juba ka koos teise osaga "Isiklik õnn" ja oma armsa punasekaanelise andsin siis vist kellelegi ära. Nüüd leidsin selle väikesevõitu kaanepildi internetist. Nõnda ei teagi ma täpselt, kas Asta Venderi Siina selles esimeses raamatus ja uues väljaandes ühesugused olid. Uues väljaandes olid ka värvipildid. Siinsed illustratsioonid on kõik sellest teisest väljaandest:

Ljubov Voronkova
"Vanem õde. Isiklik õnn"
Sarjast "Noorus ja maailm".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn, 1963.
Vene keelest tõlkinud Nadežda Roose.
Illustreerinud Asta Vender.

"Isiklik õnn" mulle enam nii suuresti ei mõjunud, nagu "Vanem õde" 1959. a teinud oli. Olin Ljubov Voronkova armsate lasteraamatutega üles kasvanud ja neist kuidagi üle kasvanud, aga ju vist mitte päriseks - on ju sellegi blogi pealkirjaks ühe Ljubov Voronkova toreda jutustuse pealkiri.

* Ljubov Voronkovast ja ta raamatutest on siin blogis varemgi juttu olnud. Vaata siit.

Любовь Воронкова "Старшая сестра" (1955), "Личное счастье" (1961).

"Tema paneb iseseisvalt riide"

Üks luuletus lastekaitsepäevaks :)

TEMA PANEB ISESEISVALT RIIDE
Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),

osast "Kui sa sirgud, suureks saad".

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Pihiku, näe,
paneb ta
selga nii, et pole laita -
ainult nööpidest ei saa
jagu,
palub: "Ema, aita!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Sukad
kerge vaevaga
tõmbab jalga tema -
ainult trippe ta ei saa
kinni, anub: "Aita, ema!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Päris ihuüksinda
tõmbab selga kleidi, -
ainult korraks
palub ta:
"Aita, ema, veidi!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Kingad jalga
paneb ta,
kuid siis pärib pisut tasem:
"Ema, palun, seleta:
kumb on parem,
kumb on vasem..."

Nõndaviisi
me Aliide
paneb iseseisvalt riide,
aga
riide panna end,
näe, ei oska väike vend!

(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

"Laine jagab kogemusi"

Üks naistepäevaluuletus ka:

LAINE JAGAB KOGEMUSI

Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),

osast "Teguderohked päevad".

Toolid sirgeis ridades

seisavad kesk tuba.

Hinge kinni pidades

veerand tundi juba

raadiolt me ei pööra vaadet,

oodates siin lastesaadet.

Kogu meie maja teab -

täna lastesaates peab

kogemusi jagama

meie Laine Tagamaa.

Raadio tasa suriseb,

vakka kõik on veel.

"Kus ta jääb siis...?"

nuriseb

keegi saate eel.

"Tst!"

Enn paneb sõrme suule.

"Tasa! Muidu me ei kuule..."

------

Noor kui vana meie majast

seda juba ammust ajast

täie selgusega teab:

esimeseks õpilaseks

Lainet nimetama peab!

Aastat kolm

on koolis käinud

seni alles ta,

kuid on

klassist

klassi

läinud

kiituskirjaga.

Laine õpib koolis

nii, et

kõigis ainetes saab viied!

Raadio nimelt selle tõttu

soovis tema sõnavõttu:

tulgu Laine Tagamaa

kogemusi jagama!

- Eks töökangelased ka

raadio kaudu jutusta,

millised on nende kavad,

kuis nad plaani ületavad...

Miks siis kuulama ei peaks

Lainet kogu maa -

kuidas meie riigi heaks

koolis töötab ta!

Kuulgu kõik me töökat Lainet,

õpilast,

kes hästi teab,

kuidas iga õppeainet

koolis omandama peab,

kuidas koolitöös on

kindel

päevakava

peamine -

samuti kui tootmisrindel, -

ja et suured teadmised

eal ei tule üle öö,

vaid siin aitab järjekindel,

väsimatu, hoolas töö...

...Äkki kõlavad fanfaarid -

ja siis saade algabki!

Erutatud silmapaarid

raadiole on pöördund siin.

Igaühel rõõm on vaates,

kuuldes Lainet raadiosaates,

sest me teame:

üle maa

kõigile on kuuldav ta.

(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.
150.

"Tiit on korrapidaja"

Detsembrikuu, jõulu- ja näärikuu luuletuseks sobib taas kord hästi midagi Ralf Parvelt: legendaarne korrapidaja Tiit oma varahommikuste askeldustega.

TIIT ON KORRAPIDAJA

Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),

osast "Teguderohked päevad".

Tuiskab, tuiskab...
Vinge tuul
lõõtsub väljas näärikuul.
Ja kui pistad nina õue -
külm poeb kaelustpidi põue,
ninaotsa näpistab,
kõrvalesta käpistab.

Tuiskab, tuiskab...
Tänaval
tuul veab kokku hangi.
Mõnus oleks teki all
jääda unevangi -
uue koolipäeva eel
suiguks tunnikese veel,
tõmbaks teki üle pea,
laseks unel maitsta hea...

Aga Tiit ei hooli sest -
tema tõttab kooli,
sest
täna oma klassis ta
- Tiit -
on korrapidaja!

Kaenlas portfell, tuisand radu
uue koolipäeva eel
sammub Tiit,
sest lumesadu
meest ei peata veel!

...Jõudis koolimajja Tiit,
lume turjalt raputas,
läkiläkit saputas.
Kibekiirelt meie Tiit
jalad matil puhtaks pühkis,
riidehoiuruumi rühkis.

Aga riidehoiuruumis
kooliteenija talt uuris:
"Tühi alles koolimaja -
mis sul siit nii vara vaja?"

Väärikana vastas ta:
"Olen korrapidaja."
Riidehoidja sisse lasi,
muigas:
"Siis on iseasi!"

Neli trepiastet võttes,
tähtsad kohustused mõttes,
uue koolipäeva eel
Tiit on oma klassi teel.

Ukse,
millel - "II-A",
suure hooga avab ta
ja kontaktinuppu vaotab,

nii et rõõmsat valgust laotab
üle klassi hele lamp...

Enne veel kui koolikell
tunni algust kuulutab,
hästi ruumi tuulutab;
tahvli
igaks juhuks pühib
veelkord üle, -
hoolsalt nühib;
vaatab, et on kohal kriit,
tahvlilapp ei puuduks siit,
kuna korrapidaja
täna on ju Tiit!

Teadku,
nähku "II-A" -
Tiit on korrapidaja.

(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

"Südi sõsar"

Juhan Kunder
"Südi sõsar"
Ilukirjandus ja Kunst. Tallinn 1946.
Illustreerinud Valli Lember-Bogatkina.

On laulupeokuu. Sestap sobib blogisse hästi raamat, mille pilditegelastel on kaunid eesti rahvariided.

Minul endal oli küll just "Südi sõsara" 1946. aasta väljaanne, mille kaanepilt postituse alguses on. Aga enam mul seda alles ei ole, võib-olla kulus suure lugemisega päriselt ära. Nõnda kasutangi siin teist väljaannet, järgmise põlvkonna oma:

Juhan Kunder
"Südi sõsar"
Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Illustreerinud Asta Vender.

Muinaslugu nõuka* peremehe kuuest pojast ja nende südist sõsarast ei hakka ma siinkohal muidugi ümber jutustama. Kes siis seda ei teaks!

Viieteistkümneaastane piiga oli ilus ja kena kui lilleõilmeke, nutikas ka. Võttis nõuks oma vendi otsima minna ja mitte enne tagasi tulla, kui ta need on leidnud.

Kellele eelnev lõik midagi ei öelnud, sellel aitavad ehk Asta Venderi kaunid pildid muinasjuttu meelde tuua. Lisan ka, et mulle meeldis lapsena sellest loost kõige rohkem kuldne õunapuu - seesama, mis kilises ja kõlises, jalad alla võttis ning sõitjatele järele hüüdis: "Mees, mees! Oma jätad, võõra viid!" 

*  Mitte segi ajada nn nõukaajaga; nõukas tähendab leidlikku ja taiplikku :)

"Lapsed ja loomad"

Olga Perovskaja
"Lapsed ja loomad"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Peep Lepik.
Illustreerinud Asta Vender.

See kooliealiste nooremale astmele mõeldud raamat sisaldab jutustusi "Diana ja Tomtšik", "Miška", "Määra ja Kulla", "Vaska", "Kekats" ja "Kimmel" ehk lugusid hundikutsikatest, maralist, hobueeslist ja tema varsast, tiigripojast, rebasepojast ning hobusest.

Kõik need lood on autor ise koos oma nelja õega metsateadlase perekonnas üles kasvades läbi elanud, kõiki neid loomi sõbraks pidanud ja seetõttu on raamat kirjutatud suure soojuse ja kaasaelamisega tegelaste suhtes. Seetõttu sai Perovskaja esimene raamat (1925) ka tema kõige tuntumaks raamatuks. Need jutustused lapsepõlvest on ta pühendanud oma vanematele.

Hundipojad Diana ja Tomtšik said elupaiga Alma-Atas väikese maja suures aias. "Aed meenutas kutsikatele metsa. Käik tuli kohe rühikam välja, loomad muutusid julgemaks ja hüppasid põõsaste vahel. Siis sibasid lagendikule, hakkasid mängima ja kadusid jälle aiasügavusse. Nad nuusutasid üle iga põõsa, tutvusid iga puuga. Kui isu mängimisest täis sai, kerisid nad kirsipuude tihnikusse magama. Jätsin nad sinna. Sellesse võssa tõin ma neile lõuna. Kuid seal, kuhu nad magama jäid, oli tühi maa. Hakkasin neid kutsuma. Hüüdsin kaua ja vaatasin ühtelugu aianurkadesse - kas ei tule juba? /- - -/ 

Tundsin rahutust. Ja äkki näen, et otse minu käe juures vahivad põõsastest välja kaks pisikest koonu!... Juba ammu olid nad vargsi ligi hiilinud ja vaatasid, mis ma teen. Küllap nad mõtlesid: "Vaat kus kurt teder, oma nina alla ei kuule mõhkugi." Aga kuidas sa neid kuuled, kui nad ise on niisugused kohmakad trullad, aga astuvad liblikastki vaiksemalt!"

Maral Miška kõige ebameeldivam harjumus oli närida kõike, mis silma hakkas. "Lõpuks kaotati igasugune lootus. Siis märkas ema, et Miška suunurgast ripub välja midagi räbala taolist. Ta astus looma juurde, võttis räbalast kinni ja sikutas. Tõmbas seda peaaegu veerand arssinat välja. See oligi võtmerihm. Poole oli Miška juba nahka pannud, muidugi ühes rihmaga ka võtme. /- - -/  Kõik arvasid, et Miška jääb niisugusest halvastiseeditavast toidust haigeks, kuid tema ei liigutanud kõrvagi. Võti meeldis talle nähtavasti hästi ja ta jätkas samas vaimus."

Vaska aga korraldas sageli korralagedusi. "Lendasime trobikonnas söögituppa ja kangestusime: pidulaual, otse meie magusa piruka kohal, kössitas hirmust roheline külaline. Ta jõllitas õudusega põrandale, justkui läheneks sealt tulivihane mammut. Põrandal aga istus ainult Vaska ja turritas lõbusalt vurre."

"Meil kasvasid mets- ja koduloomad, kuid ühtegi neist polnud vaja nii valvata kui Kimlit.
Kimli seesuguse näotu käitumise pärast tekkis Natašal lasteaias oma kasvatajaga arusaamatus. Nad ei leidnud kuidagi ühist keelt.
"Missuguseid loomi kutsutakse metsloomadeks, missuguseid koduloomadeks," küsiti Natašalt.
"Need, kes kodus elavad, need on koduloomad, aga kes ära jooksevad, need on metsloomad!"
"No nimeta mõni metsloom."
"Hobune," vastas Nataša mõtlematult ja selgitas: "Meie Kimmel jookseb kogu aeg kodust ära."
"No aga kes siis on koduloomad?"
"Koduloomad? Rebane, hunt. Need ei jookse kuhugi. Ainult tikuvad kangesti keldrisse ja kanalasse.""

* Olga Perovskaja (9. apr /27. märts/ 1902 - 18. sept 1961)  oli vene nõukogude lastekirjanik. "Lapsed ja loomad" oli tema esimene raamat, sellele järgnesid veel mitu lasteraamatut. 1950ndatel aastate alguses mõisteti Perovskaja kümneks aastaks asumisele, 1950ndate aastate lõpus rehabiliteeriti. Aastail 1940-1955 olid tema teosed keelu all, neid ei tohtinud lugeda ega levitada, juba trükitud tiraažid hävitati ja uusi ei avaldatud. Pärast rehabiliteerimist kirjutas raskesti haige Perovskaja veel mõned lasteraamatud.

Ольга Перовская "Ребята и зверята", М.-Л., 1925.

"Sõbrad"

Sõbrapäeva minu kooliaastatel ei tähistatud. Valentinist ja Valentine'ist ei teadnud me midagi, ka mitte praegu selle päeva tähistamisega kaasnevast südametepalangust. Aga sõprusest ja sõpradest õppisime luuletusi pähe küll. Näiteks sihukese:

SÕBRAD
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Teguderohked päevad".

Mu parimaks sõbraks

on koolivend Jaan
ja temaga hästi
läbi ma saan.

Ükskõik, mida ette ka
üks võtaks meist -
ta kindlasti kaasa
tõmbab ka teist.

Kui täna ma, näiteks,
koolis saan - 5,
Jaan kindlasti viie
saab homme siis.

Kui Jaanile meeldib
uus kirjandusteos -
on kindlasti kohe
see minulgi peos.

Kui jalgpallis tuline

heitlus keeb -
löön värava mina,
Jaan samuti teeb.

Ükskõik, mida üks meist
teeb mõistlikku ees -
ta eeskuju järgib
ka seltsimees.

Me kõrvuti
õppetöös,
mängude hoos
kui parimad kaaslased
sammume koos.    

Nii elus kõik päevad
on kaunid ja head,
kui tõelisest sõprusest
lugu sa pead.
(1951)

Pildid: Asta Vender ja Olev Soans.

"Kuidas ma iseseisev olin"

Juri Sotnik
"Kuidas ma iseseisev olin"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Tõlkinud Aleksander Ristkok.
Illustreerinud Asta Vender.

Nalja kui palju. Hoogne ja lõbus raamat, mida oli hea lugeda ja mis, kui mitte laginal naerma, siis vähemasti muigama pani. Seda väites pole ma mingi erand.

Raamatu avasõnas kirjutas tuntud kirjanik Lev Kassil, et kui kusagil lastega vesteldes "nimetada Sotniku nime, plaksutavad kõik rõõmsalt ja valjusti käsi ning hüppavad kohtadel püsti, et paremini näha juba ammu kõikidele armsaks saanud kirjanikku. Ja tõsi, vähe on meie kirjanike seas neid, kes oskavad esile kutsuda nii südamlikku naeru, sellist rõõmuküllast elevust, kui seda teeb Sotnik. Seda saavutab ta oma sügavamõttelise lihtsuse, laste tegevuse suurepärase tundmise ja lõbusate väljamõeldistega, mis on lastele nii arusaadavad, kuna sarnanevad nende endi kõikvõimalike ettevõtete ja tempudega."

Raamatus ilmunud jutustuste loetelu annab märku, kui mitmekülgne oli tollaste noorukite elu. Mõned lood on pioneeridest, mõned mitte, aga see organisatsiooniline kuuluvus polnud Sotniku jaoks kõige tähtsam. Olulisem oli laste loovus ja osavus, seiklushimu ja otsinguterõõm. Niisiis: "Kinokroonika", "Kuidas ma iseseisev olin", "Kuked", "Feodaal Dimka", "Dresseerijad", "Uurijad", "Närvideta inimene", "Vovka Grušini "Archimedes"", "Valge rott", "Raika "vangid"", "Ennenägematu lind", "Kaluuga-Marss", "Liiv", "Ujumise õpetaja", "Krokodillipoeg", "Sabake", "Rästik".

Ja veel nähtub neist jutustustest see, et "häid, elu mõistvaid, laste kasulikesse ettevõtetesse tähelepanuga suhtuvaid, abivalmis inimesi on kaugelt rohkem kui argu enesearmastajaid ning et viimasedki pole alati lootusetud, vaid on suures enamuses parandatavad" (Lev Kassil).

Loos "Kinokroonika" tahtis peategelane filmida kaklust. Kui film valmis sai, siis: "vaatajad lausa ulgusid vaimustusest, mina aga närisin meelepahaga huuli. See polnud kinokroonika, vaid üks suur arusaamatus. Kaklusest osavõtjad vahtisid alatasa objektiivi sisse, naeratasid ja puudutasid üksteist rusikatega nii õrnalt, justkui oleksid neil käte asemel mingiugused vetikad. Üksnes Oska Drobilkinil oli elajalik ilme ja ta töötas rusikatega väga energiliselt, kuid peksis nendega vaid õhku enda ees."

Jutukogu nimiloos "Kuidas ma iseseisev olin" toovad noored "näitlejad" proovi ajaks peategelase koju soku, kes seal suure segaduse korraldab. "Sokk tuli mulle järele. Hüppasin aknalauale püsti. Sokk tuli päris aknalaua juurde ja hakkas pead raputades ja oma kohutava silmaga mulle otsa vaadates kähedalt mökitama. Ning nüüd unustasin ma oma iseseisvuse lõplikult. Nihutasin end aknalaua välimisele servale istuma, lasksin jalad rippu, tõstsin näo taeva poole ja kukkusin nii ulguma, et kaikus kogu õu, kuhu oli juba õige palju rahvast kogunenud. Kuid minu ulgumine ei kestnud kaua. Varsti vapustas mind veelgi suurem hirm nii rängalt, et ma lausa hääle kaotasin. Õue tulid isa ja ema..."

See on taas üks neid lahedaid raamatuid, mille lugemine võib ka täiskasvanud lugeja tuju tunduvalt parandada, sest selles on nii palju ehmatusi ja jahmatusi, mis teismeliste elus ette tulevad ja mõnigi kord halenaljakad on.

* Juri Sotnik (14. juuni 1914 - 3. dets 1997) oli vene nõukogude kirjanik, kes kirjutas hulga köitvaid jutustusi laste ja noorukite elust. Neist mõne ainetel on tehtud ka filme.

Юрий Сотник "Рассказы" (1958).