„Õnne jahil“

Ellinor Rängel
„Õnne jahil“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Kujundanud Olev Soans.

Ellinor Rängeli „Kullimaja Marta“ (ERK, 1956) oli mu lapsepõlve suur lemmik. Selle järjed aga kujunesid pettumuseks. Õigupoolest lugesin ma ainult triloogia teist osa, Marta-loost viis aastat hiljem ilmunud „Õnne jahil“, kolmanda osa „Karmid tuuled“ aga olengi jätnud lugemata.

Kui „Kullimaja Marta“ oli südamlik ja siiras, vahetu ja usutav, siis „Õnne jahil“ oli tunduvalt skemaatilisem, igavam. Jah, ma lugesin Marta noorema õe ja tema ema käekäigust alguses päris suure huviga, aga loetu ei jõudnud minuni, oli justkui rutiini all, mittepäris, ei see ega teine. Nagu oleks kirjanik tahtnud kirjutada märksa hoogsamalt ja köitvamalt, aga keegi või miski püüdis teda kogu aeg vaigistada, et paha, paha...

On vägagi tõenäoline, et autor oli sunnitud olema truu mitte selles romaanis kirjeldatud ajale, sõjaeelsele Eesti Vabariigile, vaid kirjutamise ajale – sotsialistlikule Eestile. Näiteks algab teos vana-aastaõhtuks valmistumise kirjeldusega, kuid loogilisem oleks, et autor tahtnuks alustada oma kirjapanekut jõuludega, mida sõja eel sundimatus õhkkonnas peeti, aga mille tähistamine Eesti NSVs (isegi ainult raamatulehekülgedel) oli soovimatu ja pahakspandav.

„Kell lõi kaksteistkümmend rasket lööki, Nad tõusid, lõid jälle kokku klaasid pika elu tinktuuriga. Vaikisid. Kibe tunne nööris mõlemal kurku. Vihma sadas endiselt. Küünlad kuusel vaakusid hinge, heites seintele ja lakke tontlikke varje.“

Lilli abielu rikka mehega, selle untsuminek ja kohtumine ning vist ka õnne leidmine Martiniga ei haaranud mind lugejana kaasa. Praegu arvan ma, et tegelased elasid autori kujutlustes oma elu ja ta tahtnuks kirjutada teistsugust raamatut, välja tuli aga see, mida tollane ideoloogia temalt ootas.

Ajalehes „Sirp ja Vasar“ ilmunud pikas retsensioonis võrdleb keegi L. Pender Lilli õnneotsinguid vene kirjandusega ja rõhutab, et peategelase vähese kandvuse tõttu kujunes sellest rohkem üks paljudest võimalikest piltidest kodanliku riigi elust kui kandev teos inimese õnne teemal. (SV nr 21, 26 mai 1961).

Hilisemad kriitikud on rõhutanud, et romaan räägib  päris põhjalikult seltskonnaelust  1930.  aastate Eestis. Praegu paigutub „Õnne jahil“ naistekate või ajaviiteromaanide hulka.

„Oakene“

OAKENE
Heljo Mänd

Emal on üks väike uba,
aina veereb mööda tuba,
pea tal märg  ja  juuksed sassis,
oma kõhu tühjaks rassis.

Tuleb uperdades kööki,
ripub põlles, nõuab sööki,
endal peoke rusikas,
 rusika sees lusikas.

  Uba taburetist pisem,
  aga süüa tahab ise.
Maadleb, kuni lõpuks võidab:
 lusikatäis suhu sõidab.

Selle luuletusega astus mu lapsepõlve lugemiste hulka noor luuletaja Heljo Mänd, kelle esikkogu „Oakene“ ilmus 1957. a.

Seda värsivihikut ei ole mul enam alles ja teisi selles olnud luuletusi ma ei mäleta, aga nimiluuletus oli hästi meeldejääv, eriti selle algussalm, mis senini peas. Lastele luuletus meeldis ja uus eesti lastekirjanik oli sellega sündinud.

Nüüd on see mu tollane esimene tutvus Heljo Männiga siin blogis tema mälestuseks. Tema pika elu daatumiteks jäid 11. veebruar 1926 - 6. detsember 2020; 94 eluaastat, üle 100 raamatu. Aitäh!

Veel selles blogis: Heljo Mänd.

Veerg kirjaniku portreefotoga on pärit EKBL-ist, 1975.
„Oakese“ illustreerisid Asta Vender ja Olev Soans.

Kui Nõmmel raba veerel Heljo Männi pingi juurde juhtute (see pandi paika tema 90. sünnipäevaga seoses 2016. a), siis võtke viivuks aega, istuge, puhake jalgu, värskendage mõtteid ja tuletage meelde nii teda kui ka tema loomingut.

Minu foto (teisest blogist), 2016.

„Kaks punast kaelarätti“

Holger Pukk
„Kaks punast kaelarätti“
Jutustus.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Kui see raamat ilmus, õppisin esimeses klassis. Esimesi lugemismuljeid sellest ei mäleta, ju siis polnud tegu minu jaoks eriti põneva raamatuga, aga piltidest meeldis mulle kõige rohkem see, millel lapsed koos juttupuhuva külalisega sädemeid pilduva lõkke ümber istuvad. Illustratsioonid on praegugi vaatamiseks huvitavad, sest neil on palju tollele ajale iseloomulikku.

See jutustus on omamoodi objektiivne kirjeldus asjadest, mis tollastele poistele köitvad tundusid: seikluslikkusest, otsingutest ja leidmistest. Julgen öelda, et tüdrukutele pakkus see raamat märksa vähem huvi, aga selle põhjal tehtud kuuldemängu, mis raadioarhiivis praegugi alles, mäletan küll kuulanud olevat.

„Kaks punast kaelarätti“ sai 1952. a. lastekirjanduse võistlusel teise preemia ja oli Holger Puki esimene raamat. Ma ei hakanud seda siinse blogipostituse jaoks uuesti üle lugema, aga mäletan, et selles leidis viiest koolipoisist koosnev pioneeride matkagrupp maja alusmüüri peidetud kaks punast kaelarätti ja sai hiljem teada, kes need sinna peitis ja miks seda tehti. Aga sellele teadasaamisele eelnesid mõned seiklused, nagu poiste elus ikka tavaks.

Holger Pukist ja tema raamatutest selles blogis:
http://tutarlapslinnast.blogspot.com/search/label/Holger%20Pukk

„Tarantel“

Herman Matvejev
„Tarantel“
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud L. Kurtšavova ja R. Potisepp.
Illustreerinud Olev Soans.
Kaane kujundanud Valentin Vare.

Ülipõnev raamat minu lapsepõlve lugemisvarast. Sisaldab kolme osa, mida võib ka eraldi jutustustena lugeda, kuid mis kõik pajatavad kangelaslikest lastest Teise maailmasõja ajal ümberpiiratud Leningradis. Julgusest. Võitlusest. Kõigest sellest, mida julm blokaadiaeg lastelt nõudis. Jutustuste pealkirjad on „Rohelised ketid“, „Varjatud heitlus“ ja „Tarantel“ ning neid seovad paljud ühised tegelased.

Tunnistan ausalt, et pole seda raamatut juba üle paarikümne aasta uuesti lugenud. Ei taha hajutada seda põnevusjutu lumma, mis minu jaoks selles köites peitus.

Nüüd, mil jaanuaris tähistati 70 aasta möödumist Leningradi blokaadi lõpust, mõtlesin taas, et peaksin seda triloogiat uuesti lugema, aga loobusin. Otsisin ainult siinse postituse jaoks mõne pildi ja tsitaadi. Las jääb ta mu lugejamällu niisuguse pisut uduse ja põneva teosena, ilma et peaksin sellest otsima tänapäevase ajalookäsitluse alusel ideoloogilisi vigasid ja ülepaisutusi.

Matvejevi seiklusjutustustele on omane rohke dialoog, mitmeplaaniline tegevus ja reportaažlikud olukorrakirjeldused, ka suudab ta anda edasi laste, eriti poiste keerdkäigulisi iseloomusid.

Lapsed püüavad raketilaskjaid, kes vaenlase lennukitele pommiviskamiseks sobivaid kohti kätte näitavad. Lapsed aitavad tabada salakuulajaid ja mitmesuguseid muid kurjategijaid. Lapsed on, nagu kirjutab Matvejev, „ustavad abilised, kuid oma nooruse tõttu on nad liiga julged, liiga tulised, liiga aktiivsed ja võivad sisse kukkuda“. Just see teeb neist kirjutatud triloogia põnevaks ja kaasahaaravaks.

„Alles nüüd taipas Miša, mis oli juhtunud. Üks spioonidest oli ukse lahti paisanud, automaadivalanguga endale teed teinud ja hauakambrist välja pimedusse hüpanud. Spioon tundis surnuaeda hästi ja sellises tihnikus, haudade vahel, oli tal end kerge varjata. taskulampe aga süüdata ei tohtinud. Ta näeb valgust ja tulistab otsekohe.
„Mida nüüd teha,“ mõtles Miša erutatult. „Spioon jookseb minu poole ja varjab end kusagil läheduses.“
Sel hetkel süütas keegi sõdureist hauakambri juures taskulambi. Ja kohe läigatlesid Miša lähedalt automaadivalangu punased tulukesed. Ootamatusest langes Miša istukile, kuid jõudis märgata kohta, kus spioon end varjas.“

* Herman Matvejev (7. juuli 1904 - 6. dets 1961) oli nõukogude kirjanik. Alates 1923. aastast kirjutas ta näidendeid nii täiskasvanutele kui ka nukuteatri jaoks, 1939. a alustas laste proosakirjanikuna seiklusjuttude kirjutamist. Foto internetist.

Герман Матвеев, трилогия „Тарантул“: „Зеленые цепочки“ (1945), „Тайная схватка“ (1948), „Тарантул“ (1957).

320.

„Metsalilled“

Heljo Mänd
„Metsalilled“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Olev Soans.

Aprilliluuletuseks sobivad hästi kaks salmikest sellest raamatust, mis mu lapsepõlves lastele kohe esimese lugemise järel enamasti pähe jäi. Ja pildid olid selles raamatus ka hästi kenad. Heljo Männi looming on hea tuttav praegustelegi lugejatele, sestap ei hakka ma kirjanikuga seostuvat siin pikemalt tutvustama.

LUMEKELLUKE

Tilistades õiekuljust,

ilmub esimene lill,

vaatab ringi, tulvil uljust –

ma ei karda sind, aprill.

SINILILL

Kased on kikkis ja kägugi kukub,

sinilill väike, miks sina veel tukud?

Tõuse, mu sõbrake, üles nüüd juba,

käes on sul ammugi õitsemisluba.

„Laanerahva talvepidu“

Juta Kaidla
„Laanerahva talvepidu“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Seda värsslugu ei ole mul enam alles, aga pildid on väga hästi meeles. Nüüd, pühade ja aastavahetuse eel, otsisin neid internetist. Osta.ee keskkonnast leidsingi, kvaliteet pole küll kõige parem, aga mulle tuli meelde, kuidas me seda muinaslugu koolis lugesime, vist isegi mingil kooli nääripeol esitasime.

Nüüdseks on sõna „näärid“ internetis leiduvates tekstides „jõulude“ vastu ümber vahetatud. Aga sellest ei olegi midagi, sest küllap olid luuletajal kirjutades meeles oma lapsepõlve jõulud. Siia panen värsikatked siiski nii, nagu oli kirjas 1956. aasta raamatus – igaüks võib ju asenduse oma mõtteis ise teha.

„Oi, metsas nääripeol on lõbu!

Suurt torupilli puhub sokk;

toob kasetohust kannus mõdu

Puhvsaba-Orav.

Jookseb kokk.

Ta valge mütsi pannud pähe,

põll ees nii pikk, et riivab maad -

nii reinuvader tuleb, läheb:

road lauale toob maitsevad.“

„Aga üleval käib kahin:

hõiked, jutt ja tiivasahin.

Harak lendab kuuse ümber,

noka otsas kullaämber.

Orav sinna kastab saba,

katab käbid säravaga.

Teder härmanarmaist teeb

okste peale pikad keed.

Vares küünlaid üles kannab,

värvu näitab, kus neid panna.

Pliks! ja plaks! et aina paugub,

rähn taob okste sisse augud.

Rähn on küünlaid seadma väle

kõrgele ja madalale.

Mitu küünalt toks ja toks!

nääripuul saab iga oks.“

„Näärivana habet paitab.

"Kes mul koti selga aitab?!"

Jänes sikutab ja tirib:

„Küll on raske!“ „Jäta virin!“

riidleb karu-mõmm, Hoplaadi!

Kott on seljas nääritaadil.

Võtab kepi, asub teele.

„Sõbrad hüvasti! Aidaa!

Pärast tulen rõõmsal meelel

tantsu lööma teiega.“

„Pea püsti, poisid!“

Vladimir Beekman
„Pea püsti, poisid!“
Eesti Riiklik kirjastus. Tallinn 1961.
Illustreerinud Olev Soans.

Kõige paremini avab selle raamatu sisu autori pöördumine lugeja poole, mis on piisavalt lühike, et see siin ära tuua.

„See raamat jutustab sellest, mis sai edasi Aleksist ja tema sõpradest, kellest on kirjutatud eelmine raamat „Karmil kevadel“. Pärast vintsutusi Leningradi blokaadis evakueeriti lastekodu Volgamaile. Need paigad olid rindest küll kaugel, kuid ometigi mitte niivõrd, et sõja vastukajad sinnani poleks kandunud. Kogu elu lastekodus ja selle ümbruses kandis raskete aegade pitserit. Ning neil raskeil aegadel pandi proovile ka inimesed. Mõned osutusid aganaiks, ei kannatanud proovi välja. Kuid suurem osa elas nii, nagu oli tarvis.

Proovile ei pandud üksnes täiskasvanuid, vaid ka lastekodu poisse. Mõned üksikud vedasid alt, suuremast osast aga said tublid mehed, kes õppisid varakult raskustest jagu saama.

Neile poistele, kes niisama vanalt, kui olete teie, tänased lugejad, olid pandud suure sõja katsumuse ette, ongi pühendatud see raamat. Püüdke neid mõista ja nendega sõbraks saada!“

Beekmani poisteraamatud olid minu lapsepõlves omamoodi erand selle poolest, et neis ei kirjutatud sõjast paatoslikult. Ta kirjutas lihtsalt, aga mõjuvalt, ja enamasti mitte eriti meeldivatest seikadest – aga sõjaaegne elu ei olnudki meeldiv, vaid raske. Tema raamatu kohatine jämedakoelisus – sündmustikus, mitte stiilis – oli vist põhjuseks, miks need tüdrukuid eriti ei tõmmanud. „Karmil kevadel“ mäletan end lugenud olevat mitu korda, „Pea püsti, poisid!“ ei paelunud mind nii palju, aga raamat ei olnud tegelikult halvem, vaid mina ise olin nende mõne aastaga, mis esimese osa ilmumisest lahutasid, palju muutunud ja huvid olid teisenenud.

Samamoodi oli nende kahe raamatu sündmustiku jooksul teisenenud ka Aleks, kes  läks lastekodust ära, et hulkuma ja juhutöödega teenima hakata ning ise eluga hakkama saada, kuni talle sai selgeks, et õigus on tema uuel sõbral treial Sergeil, kes ütles:

„Teiesugused poisid peaksid praegu samuti olema omal kohal. Te peate tarkust ja ametit õppima. Ükskord pärast sõda tuleb ju teil hakata tööd tegema, üles ehitama kõike seda, mis sõda on lõhkunud. Kui te selle raske aja niisama maha hulgute, mis töötegijaid teist pärast saab? Labidaga mulda oskate tõsta, muud ei midagi…“

„Karmil kevadel“

Vladimir Beekman
„Karmil kevadel“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Üks oma aja tõsisemaid ja paremaid poisteraamatuid.  Selle sissejuhatuses ütles Beekman, et juttu tuleb üheksasaja päeva pikkuse Leningradi blokaadi ajal lastekodudes kasvanud lastest, „teiste hulgas oli seal ka Eestist evakueerunud lapsi, kes tegid koos täiskasvanutega läbi kõik blokaadiaja rasked katsumused. /…/… ühest niisugusest piiramisrõngasse jäänud lastekodust ja tema kasvandike elust. Karmil 1942. aasta kevadel on toimunud kõik see, millest siin jutustatakse.“

Ma ei tea, kui üks ühele kirjutas Vladimir Beekman selles raamatus oma lapsepõlvest: kas tema on Aleks, kes raamatu alguses oli elanud lastekodus juba kolm päeva, või on Aleks koondkuju Leningradis evakuatsioonis kohatud eesti lastest.  Praegu mäletatakse Beekmanit lastekirjanduses rohkem kui Astrid Lindgreni teoste maaletoojat ja tõlkijat, samuti on paljudel meeles tema Aatomiku-lood. Rängad sõjateemalised „Karmil kevadel“ ja selle järg „Pea püsti, poisid!“ (1961) nüüdisnoorte lugemislauale naljalt ei sattu.

Tegelikult on see huvitav lugemine poiste vintsutustest, sellest alailma inimeludele suuna andnud tõest, mille vana-aja targad sõnastasid „läbi raskuste tähtede poole“, ja just nimelt läbi raskuste enamasti inimlikuks inimeseks kujunemisest.

Aleksi sõpradeks saavad lastekodus Griša, Vaska-Kass, ingerlane Viktor jt.  Suureks kuriteoks peavad lastekodupoisid teiste tagant varastamist, eriti aga leiva vargust, mis nii mõnelegi võis elu maksta.

„Avasilmi lamas ta voodis, kuulas uinunud Vasja ühtlast hingamist ja mõtles kõige kuuldu üle järele. Ta oli seni kujutlenud lastekodu vanade raamatute järgi mingi ulakate pesana, kus aina kakeldakse ja varastatakse – mingi alaealiste kurjategijate kolooniana. Nüüd veendus ta üha enam selles, et see pole nii. Tõsi küll, eks siin ole üht-teist tema jaoks harjumatut ja esimesel pilgul võõrastamapanevat. Aga loodetavasti pole tal poiste poolt midagi halba karta.
 
Pealegi tundus talle, nagu oleks ta täna vaikides vastu võetud „oma poiste“ hulka.“

Aga nii lihtsalt siiski ei lähe. Ka pärast seda n-ö omakstunnistamist jätkuvad poiste katsumused läbisegi sõjaaja „vallatustega“, milleks on lõketes lõhkev laskemoon, ohtlike putkede söömine kõhutäiteks, vaenlase tulekorrigeerijate püüdmine, mitmesugused kaklused ja palju muud, mis sageli toovad loodetud rõõmu asemel kaotusevalu.

„Toas jäi hiirvaikseks. Siis langesid joonistused Vasja käest üksteise järel Vadimi tühjale voodile. Nad sahisesid kuivalt ja kuidagi kurvalt nagu sügisesed puulehed. Aleks langetas pilgu. Kõige peale oli poolviltu jäänud pilt põleva tänava ja kahe väikese troostitu kujuga…“

Lastekodu evakueeritakse Volgamaile. Aga sellest kirjutas Beekman juba „Karmil kevadel“ järjes, mida kunagi lähitulevikus meenutan.

* Vladimir Beekman (23. august 1929 – 3. oktoober 2009) oli eesti kirjanik, tõlkija, luuletaja ja stsenarist. Foto: EKBL 1975.

"Teade telefoni teel"

Üks luuletus isadepäevaks :)
 

TEADE TELEFONI TEEL
Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),

osast "Lõbusad värsid".

Vaikne on õpetajate tuba,
vaikus on igal pool -
õppetööd algas ammugi juba
püüdlikult kogu kool.

Istub direktor laua taga,
vaba tund temal on.
Korraga heleda võrinaga
heliseb telefon.

"Hallo!"
"Kes kuuleb?"
"Siin juhataja.
Aga kes räägib sääl?"
"Mina... Teid on mul just vaja,"
vastab jäme, imelik hääl.
"Kooli mu poeg täna tulla ei saa..."
"Miks?"
"Teate, haigeks jäi ta..."

"Kuidas te poja nimi siis on?"
"Villem Jaani poeg Villemson."

"Aga kes ikkagi räägib sääl?"
"Mina..." vastab imelik hääl,
vastab - ja kiiruga lisab:
"Kõneleb minu isa!"

/1954/

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

"Kolme Vaeva Tee. Heleene Lingi elu ja surm"

August Jakobson
"Kolme Vaeva Tee. Heleene Lingi elu ja surm"
Romaan.
"Valitud teoste" 6. köide.
Eesti Riiklik  Kirjastus. Tallinn, 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.
Kunstiliselt kujundanud Paul Luhtein.

Väga masendav ja enamjaolt raskemeelne raamat algusest lõpuni.

"Kolme Vaeva Tee oli avali kõigi maailmakaarte tuultele. /---/ See oli linna päramine sopp, lömakile vajunud majade vilets rodu, kokkusurutud, üksteise ligi pigistatud inimelamute tihedast salgast esile ulatuv tipuke. /---/ Rampraske, varjusurma taoline loidus laotus üle hallide liivaluidete. Mere igav kohin ei vaikinud hetkekski. Ja ööd olid sügavad ning tapvad nagu viirastuslikud nägemused."

Sellest masendusest ja rusutusest hoolimata oli "Kolme Vaeva Tee" minu jaoks huvitav raamat. Kuigi, tunnistan ausalt, Jakobson oma Pärnu-teemaliste romaanide ja jutustustega võttis minult ära igasuguse tahtmise pikemaks ajaks Pärnusse sõita. See pelg kestis kaua aastaid.

Romaani jagude pealkirjad on "Seisev vesi", "Kevad", "Rabamaastik", "Öö saabumine". Need pealkirjad iseloomustavad ka peategelase elukulgu.

"Kolme Vaeva Tee" valmis autori sõnul aastail 1928-1929, mil Jakobson oli vaevu 24aastane, ilmus trükist 1930. a ja selle tegevus algab 1926. a kevadsuvega, mil raamatulehekülgedele sisenevad "kolm üleni musta rõivastatud naist. Kaks neist olid vanad, väsinud nägudega, nende kaaslane aga vaevalt paarikümne-aastane neiu."  Need on tädi Cloo elik Clothilde Anette, tema liebe Schwester Rosalie ja nende noor sugulane ning ühtlasi valvealune neiu Heleene, kes tihti mõtleb, "et nõnda jookseb tühja kogu ta aeg, et nõnda ta vananeb aina mõttetumaks muutuvas kohaltammumises, - et nõnda jääb ta kindlasti ilma tollest suurest õnnest, millest ta oli näinud und, millele ta oli mõelnud ärkvel olles."

Kõik näibki nii kulgevat, hoolimata neiuigatsusest, hoolimata sügavast armumisest ja kiriklikust laulatusest, hoolimata abielust, millelt neiu Heleene nii palju oli lootnud. Ka osutub ta, olles harjunud vanapreilide keeldude ja käskudega, täiesti abituks tingimustes, kus tal rohkem vabadust on, kus ta pidi "lausa üleöö muutuma iseteadvaks täiskasvanuks, kes oskab otsustada kainelt nagu kunagi mõistlik inimene".

Ka rasedus ei tule tema elule kasuks, seda enam, et naise lapseootus muudab ta mehe veel võõramaks, kuni ühel hetkel oli ta "õnnelik, kui mees oma lihava keha kohe tekkidesse mähkis ning uinus, püüdmata talle läheneda. jah, kõik oli möödas, - lõplikult ja tagasipööramata; ta tundis inimese vastu, keda ta oli kogu oma noorusejõuga armastanud, veel vaid järjest tugevnevat vastikust."

Kuid raamat läheb veel edasi, soovitan lugeda ja ei hakka sisu detailideni lahti seletama. Raamatu lõpp aga on väga-väga sarnane Jack Londoni "Martin Edeniga" (1909), võib-olla koguni sellest otseselt mõjutet, sest kahtlemata oli Jakobson Londonit lugenud.

1956. a väljaande järelmärkuses ütleb Jakobson, et sai ainestikku neist "alati musta rõivastatud, sirge ja range hoiakuga vanadest ja noortest daamidest, kes liikusid ringi nii mu kaunis kodulinnas kui teisteski meie väikelinnades veel kolmekümnendate aastate keskpaiku - naftaliini-lõhnalised, kibestunud, oma rahvast irdunud ja selle poolt põlatud, unustanud emakeele, oskamata aga küllaldaselt ka saksa keelt." Oma teost nimetab Jakobson ühiskondlik-psühholoogilist laadi romaaniks ja väidab, et on teist väljaannet võrreldes 1930. a omaga põhjalikult redigeerinud, välja jättes tarbetud naturalismi-elemendid jne.

"Tema paneb iseseisvalt riide"

Üks luuletus lastekaitsepäevaks :)

TEMA PANEB ISESEISVALT RIIDE
Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),

osast "Kui sa sirgud, suureks saad".

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Pihiku, näe,
paneb ta
selga nii, et pole laita -
ainult nööpidest ei saa
jagu,
palub: "Ema, aita!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Sukad
kerge vaevaga
tõmbab jalga tema -
ainult trippe ta ei saa
kinni, anub: "Aita, ema!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Päris ihuüksinda
tõmbab selga kleidi, -
ainult korraks
palub ta:
"Aita, ema, veidi!"

Väike pole me Aliide
- väike on ta väike vend!
Sest Aliide
paneb riide
juba iseseisvalt end.

Kingad jalga
paneb ta,
kuid siis pärib pisut tasem:
"Ema, palun, seleta:
kumb on parem,
kumb on vasem..."

Nõndaviisi
me Aliide
paneb iseseisvalt riide,
aga
riide panna end,
näe, ei oska väike vend!

(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

"Laine jagab kogemusi"

Üks naistepäevaluuletus ka:

LAINE JAGAB KOGEMUSI

Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),

osast "Teguderohked päevad".

Toolid sirgeis ridades

seisavad kesk tuba.

Hinge kinni pidades

veerand tundi juba

raadiolt me ei pööra vaadet,

oodates siin lastesaadet.

Kogu meie maja teab -

täna lastesaates peab

kogemusi jagama

meie Laine Tagamaa.

Raadio tasa suriseb,

vakka kõik on veel.

"Kus ta jääb siis...?"

nuriseb

keegi saate eel.

"Tst!"

Enn paneb sõrme suule.

"Tasa! Muidu me ei kuule..."

------

Noor kui vana meie majast

seda juba ammust ajast

täie selgusega teab:

esimeseks õpilaseks

Lainet nimetama peab!

Aastat kolm

on koolis käinud

seni alles ta,

kuid on

klassist

klassi

läinud

kiituskirjaga.

Laine õpib koolis

nii, et

kõigis ainetes saab viied!

Raadio nimelt selle tõttu

soovis tema sõnavõttu:

tulgu Laine Tagamaa

kogemusi jagama!

- Eks töökangelased ka

raadio kaudu jutusta,

millised on nende kavad,

kuis nad plaani ületavad...

Miks siis kuulama ei peaks

Lainet kogu maa -

kuidas meie riigi heaks

koolis töötab ta!

Kuulgu kõik me töökat Lainet,

õpilast,

kes hästi teab,

kuidas iga õppeainet

koolis omandama peab,

kuidas koolitöös on

kindel

päevakava

peamine -

samuti kui tootmisrindel, -

ja et suured teadmised

eal ei tule üle öö,

vaid siin aitab järjekindel,

väsimatu, hoolas töö...

...Äkki kõlavad fanfaarid -

ja siis saade algabki!

Erutatud silmapaarid

raadiole on pöördund siin.

Igaühel rõõm on vaates,

kuuldes Lainet raadiosaates,

sest me teame:

üle maa

kõigile on kuuldav ta.

(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.
150.

"Tiit on korrapidaja"

Detsembrikuu, jõulu- ja näärikuu luuletuseks sobib taas kord hästi midagi Ralf Parvelt: legendaarne korrapidaja Tiit oma varahommikuste askeldustega.

TIIT ON KORRAPIDAJA

Ralf Parve

Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),

osast "Teguderohked päevad".

Tuiskab, tuiskab...
Vinge tuul
lõõtsub väljas näärikuul.
Ja kui pistad nina õue -
külm poeb kaelustpidi põue,
ninaotsa näpistab,
kõrvalesta käpistab.

Tuiskab, tuiskab...
Tänaval
tuul veab kokku hangi.
Mõnus oleks teki all
jääda unevangi -
uue koolipäeva eel
suiguks tunnikese veel,
tõmbaks teki üle pea,
laseks unel maitsta hea...

Aga Tiit ei hooli sest -
tema tõttab kooli,
sest
täna oma klassis ta
- Tiit -
on korrapidaja!

Kaenlas portfell, tuisand radu
uue koolipäeva eel
sammub Tiit,
sest lumesadu
meest ei peata veel!

...Jõudis koolimajja Tiit,
lume turjalt raputas,
läkiläkit saputas.
Kibekiirelt meie Tiit
jalad matil puhtaks pühkis,
riidehoiuruumi rühkis.

Aga riidehoiuruumis
kooliteenija talt uuris:
"Tühi alles koolimaja -
mis sul siit nii vara vaja?"

Väärikana vastas ta:
"Olen korrapidaja."
Riidehoidja sisse lasi,
muigas:
"Siis on iseasi!"

Neli trepiastet võttes,
tähtsad kohustused mõttes,
uue koolipäeva eel
Tiit on oma klassi teel.

Ukse,
millel - "II-A",
suure hooga avab ta
ja kontaktinuppu vaotab,

nii et rõõmsat valgust laotab
üle klassi hele lamp...

Enne veel kui koolikell
tunni algust kuulutab,
hästi ruumi tuulutab;
tahvli
igaks juhuks pühib
veelkord üle, -
hoolsalt nühib;
vaatab, et on kohal kriit,
tahvlilapp ei puuduks siit,
kuna korrapidaja
täna on ju Tiit!

Teadku,
nähku "II-A" -
Tiit on korrapidaja.

(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.

"Sõbrad"

Sõbrapäeva minu kooliaastatel ei tähistatud. Valentinist ja Valentine'ist ei teadnud me midagi, ka mitte praegu selle päeva tähistamisega kaasnevast südametepalangust. Aga sõprusest ja sõpradest õppisime luuletusi pähe küll. Näiteks sihukese:

SÕBRAD
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Teguderohked päevad".

Mu parimaks sõbraks

on koolivend Jaan
ja temaga hästi
läbi ma saan.

Ükskõik, mida ette ka
üks võtaks meist -
ta kindlasti kaasa
tõmbab ka teist.

Kui täna ma, näiteks,
koolis saan - 5,
Jaan kindlasti viie
saab homme siis.

Kui Jaanile meeldib
uus kirjandusteos -
on kindlasti kohe
see minulgi peos.

Kui jalgpallis tuline

heitlus keeb -
löön värava mina,
Jaan samuti teeb.

Ükskõik, mida üks meist
teeb mõistlikku ees -
ta eeskuju järgib
ka seltsimees.

Me kõrvuti
õppetöös,
mängude hoos
kui parimad kaaslased
sammume koos.    

Nii elus kõik päevad
on kaunid ja head,
kui tõelisest sõprusest
lugu sa pead.
(1951)

Pildid: Asta Vender ja Olev Soans.

"Must kass"

13 ja reede. Sellega seoses ei meenu paugupealt ühtki raamatut. Aga ebausust on neid palju. Olgu siis selle aasta viimase 13. ja  reede puhul üks musta kassi ja õnnetu Jassi luuletus.

Ma ei tea, kas see luulepala on tänapäeval unustatud või on see koolilaste hulgas niisama populaarne nagu siis, kui ma koolis käisin  ning seda võis kuulda peaaegu igal koolipeol, deklamaatorite võistlusel või mujal, kus midagi esitada tuli. Vaesest Jassist oli meil südamest kahju.

"Must kass"

Pilt: Asta Vender ja Olev Soans.

Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956),
osast "Lõbusad värsid".

Kõndis kooli poole Jass.
Äkki must
ja kräämas kass
hiilis just
ei-tea-kust,
risti üle tee...

"Head ei tõota see..."
mõtles Jass.
"Neetud kass!
Sinu pärast, kes see teab,
koolis kehvasti veel veab..."

Seisab Jass
ja siunab Jass.
Aga musta karva kass
otse eel
istub teel -
vahib ülbelt näkku veel!

“Mis sa passid, rumal kass!”
hõikab Jass.
Aga see,
rumal, väljagi ei tee!
Istub ja lööb tasa nurru,
liibib muhedasti vurru,
laseb veidi viltu pea,
ega tea -
milles on ta teinud vea!

Astub paremale Jass,
astub sinnapoole kass;
astub vasakule Jass -
sinna astub ka me kass...

Küll on lugu! Täbar lugu!
Oh, sa neetud kassi-sugu!
Ajad Jassi
plaanid sassi -
kassi
pärast ei saa klassi
õigeks ajaks vaene Jass!
Kõtt! Sa kole kass!
(1955)

"Ohakas"

Augustis kirjutasin Ralf Parve lasteluuletustest ja lubasin siis, et mõnel uue kooliaasta päeval panen siia blogisse ka tervikuna legendaarse Oskar Ohaka kohta käiva luuletuse. Nüüd, seoses õpetajate päevaga sobib see luuletus siia nagu vaskviieline.

Luuletus on kirjutatud 1949. aastal ja minuvanustel oli see kunagi päris peas, vähemalt esimesi ridu aga teavad vist kõik kunagi koolipinki nühkinud eestlased.

OHAKAS
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956), osast "Lõbusad värsid"

Õppur Oskar Ohakas
oli laisk ja lohakas.

Raamatuist ta vähe hoolis -
edasi ei jõudnud koolis.

Määrdund näoga ringi käis,
vihud tindiplekke täis, -
raamatud kui kapsad tal
olid puntras kaenla all.

Küsid:
"Kus su sulepea?"
Tema vastab:
"Ma ei tea."
Küsid:
"Oled kummi näinud?"
Vastab:
"Kaduma on läinud..."

Oli tõesti lohakas
õppur Oskar Ohakas.

Kästi teda korrutada:
40x100.
Veerand tundi aega viitis
ja siis arvud lihtsalt liitis.
"Viga" kirjutas ta "vika",
"kikas" käändus temal - "kika",
üheks sõnaks kirjutas:
"Meiekoolikolmasklass"!

Arutu ja lohakas
oli Oskar Ohakas...

"Iial midagi ei tea -
tühja täis on tema pea,"
ahastati.
"Poiss on raiskus,
poiss on otse elav laiskus!
Ja kui teebki miskit just,
siis vaid üksnes pahandust..."

Ulakas ja lohakas
oli Oskar Ohakas.

Plangust lahti kiskus laudu,
ronis hoovi augu kaudu,
öeldes:
"Siit saan rutem kooli -
ringi käia ma ei hooli..."

Sulepeaga märki loopis
vahetunnil vastu tahvlit,
kuni sulg läks rikki hoopis,
meenutades kahvlit, -
tahvli aga ära rikkus,
et see mõranema tikkus.

Näete, kuivõrd ulakas
oli Oskar Ohakas.

Pingi sisse, märkasime,
lõikas noaga oma nime,
et ka uued lapsed,
kes
kunagi neis pinkides
õpivad siin klassis,
teavad
ja ta nime meeles peavad:
näe, kus istus lohakas -
mingi rumal Ohakas...
(1949)

Pilt: Asta Vender ja Olev Soans.

"Esimese klassi õpilastele"

ESIMESE KLASSI ÕPILASTELE
Ralf Parve
Kogumikust "Tuul puhub lippudes" (1956), osast "Teguderohked päevad".

On alatiseks meeldejääv
septembri esimene päev.

Nii Tallinnas kui Märjamaal
ja Pärnus,
Kernus,
Paliveres
nüüd lapsi täis on koolisaal
ning liikmeks suures kooliperes
me suurel kodumaal
ka sina täna saad.

Kas olgu Moskva,
Leningrad,
Bakuu,
Irkutsk
või Ašhabad -
on kõikjal suur ja meeldejääv
septembri esimene päev.

Sind ema rõõmsalt saadab kooli
ja soovib edurikast teed, -
niisama
lätlast
või mongooli,
udmurti,
väikest adõgeed
sel päeval kooli poole saates
hell läik on igal emal vaates.

On alatiseks meeldejääv
septembri esimene päev,
kui esmakordselt klassiukse
sa avad, põues ärev tukse.
Ei üksnes klassiust sa ava -

uks kogu ellu on ju see.
Siit algab sulle
sütitava
ja suure elu
avar tee.

Kool on kui rong
mis jaamast jaama
täiskäigul sööstab võimsal hool, -
ja sullegi seks rongiks saama
peab esimesest päevast kool.

Nüüd ärasõiduks kaigub kell.
Kaob jaamu selja taha.
- On raske järel jõuda sel,
kes viivukski jääb maha.

Siin vajalik on püüd ja hool,
on tähtsus igal hindel,
sest muretuid ei kanna kool
kord kaugustesse - see on kindel!

Suur sihtjaam
eespool ootab teid -
me tulevasi leidureid,
kombainereid,
piloote.
Neiks saate aga ainult siis,
kui iga hinne on teil "viis"
ja kiituskirju koolist toote.

On nõnda suur ja meeldejääv
septembri esimene päev.

Ehk tähtsaid päevi ees ka teisi
on küllalt veel
teil eluteel,
ma täna ärasõidu eel
üht soovin südamest:
"Head reisi!"
(1952)

Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid.