27/02/2019

„Puust palvehelmed“


Natalia Rolleczek
„Puust palvehelmed. Väljavalitud“

Sarjast „Noorus ja maailm“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ruth Karemäe.
Illustreerinud Heldur Laretei.

Väga kurvad ja ja ometi kuidagi puhastavad jutustused. Sellisena on meelde jäänud esimesed raamatu ilmumisjärgsed lugemismuljed, kuid see kirgastav kummastus on kordunud ka hilisemate ülelugemiste aegu.

Raamatu autor Natalia Rolleczek kasvas ka ise lapsena mitu aastat nunnakloostri juures asuvas vaeslaste varjupaigas – nii on tema kirjapanek küll masendav, kuid adekvaatne vaste tema sealsetele läbielamistele. „Puust palvehelmed“ ilmus 1953. a, selle järg „Väljavalitud“ aga 1955. a. Katoliiklusesse suhtumine on meil tänapäeval hoopis teistsugune, kui oli nende teoste ilmumise ajal, ja praegu võib nende raamatute lugemine kohati ehk rusuvamgi tunduda kui siis, kui neid peeti katoliikluse reaktsioonilise olemuse paljastajateks.

Olgu ususse suhtumisega, kuidas on, kuid autobiograafiliste jutustustena on need teosed väga mõjuvad, pannes lugejat kaasa elama 1930ndate aastate Poola orbudekodu tütarlaste saatusele. Tüdrukud jäävad meelde, nende kannatused kutsusid toona esile lugejate pisaraid ja lootuse, et nende unistused lähevad täide. Mina igatahes töinasin esimeste lugemiste aegu, aga ka taas üle lugedes prevaleeris nukker mulje. Kuigi raamat oli/on väga hea.

„Tõstsin pilgu raamatult. Lucja magas. Kera, mis ta käest maha oli veerenud, vedeles põrandal. Magaja kergelt naerataval näol paistsid silmade all ja meelekohtadel sinakad varjud.
 

Mida ta unes nägi? Milline unistus uitas tema naeratuses? Tasus ju ometi terve päev vaeva näha, nii palju tunde kudumisraami kohal küürutada, et siis õhtu tagasihoidlike vaeste neidude klubis pimedat muusikut kuulata, muredate küpsiste peale limonaadi juua ja nii kaunilt rõivastatud ning igati sümpaatseid daame vaadata.
 

Kahtlemata! Lucja võis läbi une õndsalt naeratada.“

See naeratus ei kestnud aga kaua, sest Lucja jääb raskelt haigeks, pere kaotab suure osa sissetulekust ja Natalia peab minema orbudekodusse, kus tema elu ei ole meelakkumine juba esimestest päevadest alates.

„Kui ma altarilt tolmu pühkisin, mõtlesin kibedusega, et õde Modesta pole kindlasti selle eest hoolitsenud, et mu õhtusöök oleks kõrvale pandud. Täna aga pidi olema kvassi peal valmistatud kartulisupp ja tükk leiba selle kõrvale. Orvud kasutasid juhust, et mind pole, ja pistsid mu portsu kinni. Tuleb näljasena magama minna.
 

Mõte sellest, millest olin ilma jäänud, tegi mu meele haledaks, suurendas väsimustunnet ja koristamine muutus nii vastumeelseks, et ma istusin altaritrepile, peitsin näo kätesse ja hakkasin nutma.“

Eestikeelsele väljaandele andsid palju juurde Heldur Laretei väljendusrikkad ja meeldejäävad illustratsioonid.


* Natalia Rolleczeki sünniaastaks on kõnealuse raamatu eessõnas küll 1928, poolakeelse Wikipedia väitel aga 1919, mis ilmselt on täpsem. Tema loomingust on tuntud näidendid ja lastele ning noortele kirjutatud jutud.
<<< Foto „Puust palvehelmeste“ eestikeelsest väljaandest.

Natalia Rolleczek „Drewniany różaniec“ (1953); „Oblubienice“ (1955).

06/02/2019

„Tarantel“


Herman Matvejev
„Tarantel“

Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud L. Kurtšavova ja R. Potisepp.
Illustreerinud Olev Soans.
Kaane kujundanud Valentin Vare.

Ülipõnev raamat minu lapsepõlve lugemisvarast. Sisaldab kolme osa, mida võib ka eraldi jutustustena lugeda, kuid mis kõik pajatavad kangelaslikest lastest Teise maailmasõja ajal ümberpiiratud Leningradis. Julgusest. Võitlusest. Kõigest sellest, mida julm blokaadiaeg lastelt nõudis. Jutustuste pealkirjad on „Rohelised ketid“, „Varjatud heitlus“ ja „Tarantel“ ning neid seovad paljud ühised tegelased.

Tunnistan ausalt, et pole seda raamatut juba üle paarikümne aasta uuesti lugenud. Ei taha hajutada seda põnevusjutu lumma, mis minu jaoks selles köites peitus.

Nüüd, mil jaanuaris tähistati 70 aasta möödumist Leningradi blokaadi lõpust, mõtlesin taas, et peaksin seda triloogiat uuesti lugema, aga loobusin. Otsisin ainult siinse postituse jaoks mõne pildi ja tsitaadi. Las jääb ta mu lugejamällu niisuguse pisut uduse ja põneva teosena, ilma et peaksin sellest otsima tänapäevase ajalookäsitluse alusel ideoloogilisi vigasid ja ülepaisutusi.

Matvejevi seiklusjutustustele on omane rohke dialoog, mitmeplaaniline tegevus ja reportaažlikud olukorrakirjeldused, ka suudab ta anda edasi laste, eriti poiste keerdkäigulisi iseloomusid.

Lapsed püüavad raketilaskjaid, kes vaenlase lennukitele pommiviskamiseks sobivaid kohti kätte näitavad. Lapsed aitavad tabada salakuulajaid ja mitmesuguseid muid kurjategijaid. Lapsed on, nagu kirjutab Matvejev, „ustavad abilised, kuid oma nooruse tõttu on nad liiga julged, liiga tulised, liiga aktiivsed ja võivad sisse kukkuda“. Just see teeb neist kirjutatud triloogia põnevaks ja kaasahaaravaks.

„Alles nüüd taipas Miša, mis oli juhtunud. Üks spioonidest oli ukse lahti paisanud, automaadivalanguga endale teed teinud ja hauakambrist välja pimedusse hüpanud. Spioon tundis surnuaeda hästi ja sellises tihnikus, haudade vahel, oli tal end kerge varjata. taskulampe aga süüdata ei tohtinud. Ta näeb valgust ja tulistab otsekohe.
„Mida nüüd teha,“ mõtles Miša erutatult. „Spioon jookseb minu poole ja varjab end kusagil läheduses.“
Sel hetkel süütas keegi sõdureist hauakambri juures taskulambi. Ja kohe läigatlesid Miša lähedalt automaadivalangu punased tulukesed. Ootamatusest langes Miša istukile, kuid jõudis märgata kohta, kus spioon end varjas.“


* Herman Matvejev (7. juuli 1904 - 6. dets 1961) oli nõukogude kirjanik. Alates 1923. aastast kirjutas ta näidendeid nii täiskasvanutele kui ka nukuteatri jaoks, 1939. a alustas laste proosakirjanikuna seiklusjuttude kirjutamist. Foto internetist.

Герман Матвеев, трилогия „Тарантул“: „Зеленые цепочки“ (1945), „Тайная схватка“ (1948), „Тарантул“ (1957).

320.