„Õnne jahil“

Ellinor Rängel
„Õnne jahil“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1961.
Kujundanud Olev Soans.

Ellinor Rängeli „Kullimaja Marta“ (ERK, 1956) oli mu lapsepõlve suur lemmik. Selle järjed aga kujunesid pettumuseks. Õigupoolest lugesin ma ainult triloogia teist osa, Marta-loost viis aastat hiljem ilmunud „Õnne jahil“, kolmanda osa „Karmid tuuled“ aga olengi jätnud lugemata.

Kui „Kullimaja Marta“ oli südamlik ja siiras, vahetu ja usutav, siis „Õnne jahil“ oli tunduvalt skemaatilisem, igavam. Jah, ma lugesin Marta noorema õe ja tema ema käekäigust alguses päris suure huviga, aga loetu ei jõudnud minuni, oli justkui rutiini all, mittepäris, ei see ega teine. Nagu oleks kirjanik tahtnud kirjutada märksa hoogsamalt ja köitvamalt, aga keegi või miski püüdis teda kogu aeg vaigistada, et paha, paha...

On vägagi tõenäoline, et autor oli sunnitud olema truu mitte selles romaanis kirjeldatud ajale, sõjaeelsele Eesti Vabariigile, vaid kirjutamise ajale – sotsialistlikule Eestile. Näiteks algab teos vana-aastaõhtuks valmistumise kirjeldusega, kuid loogilisem oleks, et autor tahtnuks alustada oma kirjapanekut jõuludega, mida sõja eel sundimatus õhkkonnas peeti, aga mille tähistamine Eesti NSVs (isegi ainult raamatulehekülgedel) oli soovimatu ja pahakspandav.

„Kell lõi kaksteistkümmend rasket lööki, Nad tõusid, lõid jälle kokku klaasid pika elu tinktuuriga. Vaikisid. Kibe tunne nööris mõlemal kurku. Vihma sadas endiselt. Küünlad kuusel vaakusid hinge, heites seintele ja lakke tontlikke varje.“

Lilli abielu rikka mehega, selle untsuminek ja kohtumine ning vist ka õnne leidmine Martiniga ei haaranud mind lugejana kaasa. Praegu arvan ma, et tegelased elasid autori kujutlustes oma elu ja ta tahtnuks kirjutada teistsugust raamatut, välja tuli aga see, mida tollane ideoloogia temalt ootas.

Ajalehes „Sirp ja Vasar“ ilmunud pikas retsensioonis võrdleb keegi L. Pender Lilli õnneotsinguid vene kirjandusega ja rõhutab, et peategelase vähese kandvuse tõttu kujunes sellest rohkem üks paljudest võimalikest piltidest kodanliku riigi elust kui kandev teos inimese õnne teemal. (SV nr 21, 26 mai 1961).

Hilisemad kriitikud on rõhutanud, et romaan räägib  päris põhjalikult seltskonnaelust  1930.  aastate Eestis. Praegu paigutub „Õnne jahil“ naistekate või ajaviiteromaanide hulka.