„Tormi sünnitatud“

Nikolai Ostrovski
„Tormi sünnitatud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Vene keelest tõlkinud Magnus Kaldma.
Illustreerinud Siima Škop.

Nikolai Ostrovski teostest kirjutamist peaks siin blogis alustama tema esimesest raamatust, nõukogude kultusteoseks kujunenud „Kuidas karastus terasest“. See postitus on siiski „Tormi sünnitatud“ kohta, sest lapsena meeldisid mulle väga Siima Škopi illustratsioonid – kõik neil kujutatud naised olid väga kaunid, justkui eelaimus kunstniku tulevasest Lumivalgekesest. Seda mäletan ka, et neil naistel olid ilusad lennukad ukraina ja poola nimed: Olesja, Sarra, Jadwiga, Francesca.
Peategelane oli hoogsa ja ägeda iseloomuga noormees Andri Ptahha. Sisu ennast ma suurt ei mäleta, aga kogu raamatut iseloomustanud hoogsus on meeles. Üle lugema ma seda siiski praegu ei hakanud, lehitsesin vaid veidike. Aeg on kehval paberil leheküljed üsna koltunuks muutnud.

Raamatututvustuses öeldakse, et romaan on pühendatud ukraina proletariaadi ja talupoegade võitlusele Poola imperialismi vastu. Tegevusaeg: 1918. aasta lõpp ja 1919. aasta algus.

Romaani „Tormi sünnitatud“ hakkas Ostrovski kirjutama 1936. a, kuid varem oli tal valminud sama pealkirjaga jutustus (1928) kotovskilaste võitlusest, revolutsioonilistest sündmustest ja kodusõjast Lääne-Ukrainas. Ta kirjutas hoolimata valudest pimedates silmades ja kõikides lihastes ning liigestes. Tema kõige suurem hirm oli, et haigus tabab ka aju. Seda siiski ei juhtunud, kuigi organism oli peaaegu tervikuna tõvele alla vandunud.

„Tormist sünnitatud“ oli kirjanikul kavandatud kolmeosaliseks. Minu arvates ei olnud see kirjanduslikult eriti märkimisväärne teos, kuigi invaliidistunud ja voodivangis kirjaniku tohutu töövõit, vaatamata sellele, et ta raamatuga lõpule ei jõudnud. Surm segas vahele.

Üks tsitaat ka seda eespool nimetatud hoogsust tunnistamas:

„„Tead mis, Raimond, ma kingin püstoli sinule! Võta! Tunne minu sõprust! Ma muretsen endale teise!“
Olesja pöördus järsult tema poole.
„Mis, kas tahad jälle kellelegi kallale tungida? Ära käi meiega! Kuuled! Ära käi!“
„Ah jäta! Miks sa mul täna tuju rikud? Mina annan puhtast südamest, tema aga... Ma ütlesin, et ei tee enam tempe, mis siis veel? Kas  ma ei või seda endale ükskõik kust muretseda? Mis see sinu asi on? Säh, Raimond, võta kabuur ja kanna kui palju jaksad... Mis need naised sõjaasjast teavad!“
„Ole sa naiste suhtes tasem!“
Kuid Andri ei kuulanud enam teda. Võtnud Raimondi piha ümbert kinni ja naeratades kohmetult, sosistas ta:
„Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja. Said aru? Aga selle riistapuuga laseme sobivas kohas kordamööda. Eks ole?“
Vastuse asemel pani Raimond talle käe õlale.“

* Nikolai Ostrovski (29. sept /vkj 16. sept/1904 – 22. dets 1936) oli nõukogude kirjanik. Ma ei tea, kas Venemaa ja Ukraina vaidlevad praegu, kumma maa oma ta on, sündides Volõõnias, mis on praegu Ukraina osa, ja surres Moskvas. „Kuidas karastus terasest“ ja kirjaniku elukäigust kirjutan rohkem tulevikus.

Николай Островский „Рождённые бурей“ (1936).