„Valged ööd“

Fjodor Dostojevski
„Valged ööd“
Sentimentaalne romaan (unistaja mälestusi).
Eesti Raamat. Tallinn 1971
Tõlkinud A. Raid.
Kunstiliselt kujundanud Silvi Liiva.

Peterburi valged ööd ja äkitselt puhkenud kirglik armastus on Dostojevski selles väikeromaanis omavahel nii läbi põimunud ja tihedalt seotud, et köidavad järjest rohkem filmitegijaid ja teatrimaailma. „Valgete ööde“ järgi tehtud filmide hulgas leidub üle kogu maailma niihästi filmitudengite esimesi katsetusi kui ka vanade meistrite andekaid linateoseid. Mõnda neist olen näinud. Sama kehtib ka paljudes teatrites lavastatud dramatiseeringute kohta.

Lugesin üksildase unistaja ja Nastenka kohtumiste kirglikku lugu juba aastaid enne selle väikese raamatukese ilmumist. Venekeelses originaalis oli Dostojevski mahukate romaanide kõrval lausa filigraanselt peen. Ka eesti keeles oli see varem ilmunud.

Tolle väikese raamatu muudavad aga kuidagi õhkõrnaks Silvi Liiva kujundus ja pildid (mis postituse jaoks skännimisel veidi moondusid). Muide, toona 27 kopikat maksnud väljaanne maksab praegu kaks eurot või isegi rohkem, olenevalt müüjast.

Teoses on erilisel kohal poeetilised Peterburi kirjeldused, unistaja vaated linna hoonetele, kanalitele ja elanikele, tema üksilduse kurbus ja tohutu vajadus armastada, mida järsku tabab lootusekiirena Nastenka ilmumine. Noored jutustavad teineteisele oma elust ja selgub, et Nastenkal on oma mured, ta ei taha enam elada nööpnõelaga vanaema kleidi külge kinnitatuna, vaid on armunud ja vajab selle armastuse teoks saamiseks unistaja abi...

„„Noh, lähme!“
„Lähme!“
„Vaadake taevast, Nastenka, vaadake! Homme tuleb imeilus ilm, milline sinine taevas, milline kuu! Vaadake: näete, see kollane pilv katab ta nüüd kinni, vaadake, vaadake!... Ei, ta läks mööda. Vaadake ometi, vaadake!...“
Kuid Nastenka ei vaadanud pilve, ta seisis vaikides nagu post. Hetke pärast surus ta end kuidagi aralt, kõvasti minu vastu. Ta käsi minu käes hakkas värisema; ma vaatasin teda... Ta toetus minu vastu veel tugevamini.
Sel hetkel möödus meist noormees. Äkki jäi ta seisma, vaatas meid teravalt ja astus siis jälle mõne sammu edasi. Mu süda hakkas värisema...“

Федор Достоевский „Белые ночи“ (1848).