„Katk“

 Albert Camus
„Katk“
„Loomingu“ Raamatukogu nr 43-46 (311-314).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Prantsuse keelest tõlkinud Henno Rajandi.

Teos, mis nüüdse koroonapandeemia ajal on muutunud üliaktuaalseks. Minagi olen sellest kavatsenud juba peaaegu aasta kirjutada. Maailmas on välja antud palju selle raamatu uustrükke ja vist üsna varsti on neid ka Eestis lisaks tulemas.

„Katku“ on raske pidada lemmikraamatuks. Nii masendav on selles kirjutatu, kuid samas on see filosoofilises plaanis ülihuvitav. Inimese üksildus ja vajadus võidelda ka nähtamatu vaenlasega. Ühtaegu allegooriline müüt ja hoiatav ettekuulutus.

Esmakordselt seda lugedes õppisin kümnendas klassis, olin elu hakul ja must masendus ei läinud mulle hästi peale. Pigem hakkasin Camus' kirjatöid pelgama, kuigi hiljem olen tema teisi eesti keelde tõlgitud teoseid huviga lugenud. „Võõras“ ja „Sisyphose müüt“ meeldivad mulle eriti.

Henno Rajandi tõlge oli suurepärane ja on pidanud ajaproovile vastu. Ka Ott Ojamaa eessõna „Katku“ tõlkele on sisukas, andes lühiülevaate nii Camus' elukäigust kui ka maailmavaate kujunemisest. Hiljem ülikoolis, kuulasin ka Ojamaa loenguid prantsuse kirjanduse, sealhulgas Camus' kohta. Oli ju tegemist Nobeli 1957. aasta kirjanduspreemia laureaadiga.

„Katku“ kirjutamisega tegi Camus algust juba 1941. a. Kirjanik ise ütles, et mõtleb katku all fašismi, kuid Daniel Defoe „Robinson Crusoest“ võetud moto viitab kirjandusteadlaste arvates hoopis laiemale üldistusele:

„Ühtmoodi vangipõlve kujutamine teistmoodi vangipõlve kaudu on niisama põhjendatud kui mis tahes tõelise asja kujutamine teise asja näol, mida ei ole olemas.“

Jätan „Katku“ lugejatele võimaluse ise raamatusse süveneda ja ei jutusta siin seda ümber. Sest, nagu ütleb tsitaat, mille olen ära märkinud siis, kui „Katku“ esmakordselt lugesin:

„Võõra linnaga tutvumiseks on üks lihtne viis – tuleb tundma õppida, kuidas seal töötatakse, kuidas seal armastatakse ja kuidas seal surrakse.“

* Albert Camus (7. november 1913 – 4. jaanuar 1960) oli prantsuse filosoof, kirjanik ja ajakirjanik. 44aastaselt sai ta Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks. Kolm aastat hiljem hukkus koos oma kirjastaja Michel Gallimard'iga autoõnnetuses.

Albert Camus „La Peste“ (1947).