„Armastus ja kartus“

Iris Uurto
„Armastus ja kartus“
„Loomingu“ Raamatukogu nr 1-3 (269-271).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1963.
Soome keelest tõlkinud Harald Lepik.

Pärast ilmumist muutus see  „Loomingu“ Raamatukogu kolmiknumber kohe populaarseks lugemiseks. Vähemasti meie, tolleaegsete keskkooliõpilaste jaoks. Nii avameelselt ei olnud meeste ja naiste vahekorrast enne kirjutatud. Teema oli põnev, romaan erutav. Seda tsiteeriti ja arutati. Peategelaste Niilo Vasalli ja Kaarina Pallase käitumist ja tundeelu arutati koolipinkide ja kohvikulaudade taga ning kohtumistel sõpradega.

Tõlkija saatesõnast: „Oma proosateostes süveneb kirjanik vaatlema psühholoogiliselt keerukaid iseloome, sotsiaalseid ja eetilisi probleeme.  Kuulsuse tõi autorile romaan „Keha igatsus“ (1930), mille puhul vanameelne ja progressiivne kriitika kunsti ja moraali vahekorra küsimustes teravalt kokku põrkas (nagu hiljem teistegi teoste puhul).“

Olen vaadanud praegustest soomlaste raamatublogidest, et Iris Uurtot vist enam peaaegu ei loeta. Kui tema teoste ilmumisajal peeti nendes ilmnevat seksuaalsust väga julgeks kirjandusilminguks, siis nüüd on vaistude psühholoogiast ja keha tarkusest kirjutatud  palju ja see teema ei tundu enam kellelegi erilise ja erutavana, sest seda näib pakkuvat iga naistekas.

Uurto mõneti sentimentaalset „Armastust ja kartust“ julgen siiski ka tänapäevasele lugejale soovitada – muidugi mitte lasteraamatuna, aga hilisteismelisele lugejale võib see juba sobida, sest just selles eas kogetakse esmakordselt armastust, aga ei osata veel mõista, et see ka kartust sisaldab.

Tekstinäide:
„“Sa ütlesid, et pole kedagi armastanud,“ ütles Kaari viimaks vaikselt.
„Jah, ei ole,“ lausus mees väga aeglaselt, mõtlikult. „Üldse on nii, et hetkeline illusioon võib tekkida, või lootus sellele, aga kui õpin naist rohkem tundma, ei suuda ma enam armastada. Minu arvates peaks armastus selline olema, nimelt et austatakse, peetakse lugu, kummardatakse naist... Niimoodi pole ma suutnud kellegagi olla. Olen alati sellest unistanud, ja ainult sellest unistatakse, mida pole saavutatud.“
/- - -/
„Ja kui Niilo Vasalli oli öelnud: „Mees unistab oma ideaalist, ta tahaks leida midagi austamisväärset... aga naised nõuavad vaid armastust ega jää korrakski järele mõtlema, kas nad on nii armsad ja õilsad, et neid võiks kummardada,“ siis oli Kaari endalt kohe küsinud: kas mina olen nii armas ja õilis? Ja ta oli hakanud enda pärast värisema.“

* Iris Uurto (Lyyli Ester Ripatti/Melonen; 28. jaanuar 1905 – 1. aprill 1994) oli soome kirjanik, kellelt on ilmunud novelle, romaane, luuletusi, näidendeid.
* Harald Lepik (19. mai 1926 – 22. mai 1976) oli eesti tõlkija, kes vahendas eesti keelde soome- ja venekeelset kirjandust.

Iris Uurto „Rakkaus ja pelko“ (1936).