Johannes Semper
„Armukadedus“
„Teosed“ III
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Illustreerinud Richard Kaljo.
Ümbrispaberi kujundanud Paul Reeveer.
Johannes Semperit peetakse enamasti punakirjanikuks (eelkõige seoses 1955. a ilmunud vägagi keskpärase romaaniga „Punased nelgid“, kuid tegelikkuses on ta olnud palju mitmekülgsem ja erksam väljendusviiside ja -vormide otsija.
Mäletan, et romaan „Armukadedus“ pakkus mulle esmalugemisel (olin siis keskkoolitüdruk) palju mitmesuguseid tundevirvendusi, kohati peategelaste hingeelu väga täpset lahkamist. Oli kuidagi eriliselt hõrk lugemine.
Nüüd seda postitust kirjutades ei hakanud ma seda romaani uuesti üle lugema, küll aga vaatasin, mida on aegade jooksul sellest romaanist arvanud kirjandusteadlased. Neid tsiteerin ja refereeringi. (Siinjuures ei kirjuta ma samas „Teoste“ III köites ilmunud novellidest „Õed“ ja „Umbrohi“, mis mulle kuigi sügavat muljet ei jätnud.)
1935. a sai Semper romaani „Armukadedus“ eest Riigivanema kirjandusauhinna.
Friedebert Tuglas avaldas oma ülevaates „Eesti romaan 1934“ (vt veebilehelt „Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika“: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=9 ) arvamust, et Johannes Semperi romaan „Armukadedus“ on kahtlemata eesti kirjanduse erakordsemaid ilminguid, ülevaate kirjutamise aja „kirjanduslikkude nähtuste taustal midagi sootuks erinevat“.
„Ma ei tea viimasel ajal olevat lugenud ühtki eesti raamatut sellise põnevuse ja ühtlasi sellise kergusega, ilma vähimalgi määral tähelepanu väsitamata vormi seikadega, millele autor küll palju vaeva on kulutanud, kuid mis on ometi ainult sisu võimalikult selgeiks vahendajaiks, ilma mingi muu eesmärgita. Semperi raamatu tunnuseks on nimelt äärmine moodsus koos äärmise lihtsusega.“
„Romaani sündmustikuline sisu on võrdlemisi lihtis, kuigi üksikosis erakordne. Siin on feminiinseiks kujudeks noor klaverikunstnik Herma Uustal ja preili Krista Leetmaa, kelle ümber rühmituvad minategelane Enn Maiste, ajakirjanik Uhak, üliõpilane Raudhammas, tenor Link, pastor Remmelgas ja teised. Lõplik konflikt kujuneb Krista, Maiste ja Lingi vahel. Maiste on alles platooniliselt mõtisklev noormees ega taipa tõelist seisukorda, kuni Krista enneaegsel sünnitamisel sureb. Ja sellega ongi lõpp. Kuid see mõnerealine kokkuvõte ei ütle teose olemusest mitte midagi.“
„Niisama raske oleks mõne sõnaga anda käsitust tema psühholoogilisest sisust ja probleemest.“
„Romaanis koondub peatähelepanu armastuse ja armukadeduse vahelisele dünaamikale, psühhoanalüütiliselt koolitatud pilk on suunatud ka teadvuse alakihtidesse. Romaani minategelane advokaat Enn Maiste analüüsib kümneaastasest kaugusperspektiivist oma armuelamusi, mis küpsetasid illusioonidega nooruki kogenud meheks.“
Siirak nimetas romaani läbimurdeks tõenäolisest tõeni ja arvas selle olevat mõjutatud prantsuse romaanidest.
Tekstinäide romaanist:
„„Ütle parem, kus sa olid eile õhtul?“
„Kodus,“ vastasin külma rahuga, kuid ilma selle loomuliku imestuseta, mida niisugune ootamatu küsimus täiesti süütus vastajas oleks võinud äratada. Ei, ma ei valetanud veel päris täiesti, aga juba ma tundsin, kuidas mind kiiresti ummikusse aetakse ja kuidas ma sealt võin välja pääseda ainult osava valetamise teivashüppega.“
* Johannes Semper (22 /vkj 10. märts/ 1892 – 21. veebruar 1970) oli luuletaja, novelli- ja romaanikirjanik. Kuulus rühmitustesse „Siuru“ ja „Tarapita“. Pani alguse vabavärsile eesti luules. Oli noorena vene kirjanduse mõjul uusromantismi viljeleja ja ekspressionist, loomingu lõpuperioodil realist. Kirjutas reisikirju ja esseesid. Juhtis kirjandustegevust ja hariduselu. Uuris ilukirjandusliku stiili probleeme. Tõlkis eesti keelde paljude tuntud kirjanike loomingut, huvitudes enim prantsuse kirjandusest. Vähem teatakse seda, et Eesti NSV hümni sõnade autor ja punakirjanikuks peetud Semper langes 1950. a EKP Keskkomitee 8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega „kodanliku natsionalistina“ põlu alla.
No comments:
Post a Comment