07/05/2019

„Jumalaema kirik Pariisis“


Victor Hugo
„Jumalaema kirik Pariisis“

Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Jüri Palm.

„Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi – ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise.“
(Victor Hugo veebruaris 1831, „Jumalaema kirik Pariisis“ algusleheküljelt. Tlk Joh. Semper 1971.)

Selle tsitaadi panin Facebooki sel aprillipäeval, kui Jumalaema kirik Pariisis põles.

Victor Hugo romaanist „Jumalaema kirik Pariisis“ olen ka siin blogis juba ammu kavatsenud kirjutada, aga aega on nappinud. Nüüd siis meenutan raamatut, mis minu ellu astus filmina.

„Jumalaema kirikut Pariisis“ on filmilinale toodud mitu korda. Mina mäletan erilisena 1956. a lavastaja Jean Delannoy (1908–2008) käe all valminud prantsuse-itaalia filmi, milles peaosades olid võrratud Anthony Quinn ja Gina Lollobrigida, kes on siinsetel filmikaadritel.

Käisin seda filmi vaatamas u 1960. a koos emaga. Film oli Nõmme kinos Võit alla 16aastastele keelatud, mina olin alles 14, aga ema viis mind sisse. Olen talle tookordse ebapedagoogilise käitumise eest olnud kogu elu tänulik. Emale meeldis filmi aluseks olnud romaan väga ja me mõlemad saime sel kinoskäigul tohutu elamuse.

Quinn Quasimodona ja Lollobrigida Esmeraldana sobisid oma rollidesse täiuslikult. Kõige taustaks oli aga Jumalaema kiriku kütkestav hoone. Originaalina nägin seda ehitist esmakordselt alles 2002. a Pariisis käies. Siis kirjutasin oma reisipäevikusse read:

„Jumalaema kirikus laulis koor. Panin küünla, et olla õnnelik. Kuskil siin hulgub Quasimodo vaim, kuigi teda pole kunagi olnud. Pariis on üldse täis loendamatuid kirjanduslikke vaime. Nad tulevad meelde isegi siis, kui nendele ei mõtle. Esmeralda oma kitsekesega samas Cité`i saarel, hüljatud Gavroche`iga eesotsas Bastille`i väljakul,  Remarque tegelased Triumfikaare juures ja niimoodi lõputult edasi.“


Victor Hugo romaane loeti mu noorusaastatel palju. Koolis õppisime „Jumalaema kirikut Pariisis“ juba õige varakult. Midagi selle õppimisest meenub kusagilt seitsmenda klassi paiku, keskkoolis käsitlesime teost juba põhjalikumalt.

Aga Hugo pole päris kindlasti lugemiseks väga varajases eas, sest tema raamatutes on nii palju mitmesuguseid kõrvalepõikeid, tema ajastule omaseid ja sealt tulevikku ning minevikku vaatavaid arutlusi, mille mitmekesisusest saab enam-vähem täielikult aru ainult juba laiema silmaringi ja suuremate kogemustega lugeja. „Jumalaema kirik Pariisis“ jääb lapsele ainult Esmeralda ja Quasimodo kurvaks looks, kuid see teos on tegelikult nagu paljude salalaegastega varandusekastike, millest järjest uusi kirjanduslikke ja filosoofilisi pärle ning varjundeid leiab.

Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ ilmus eesti keeles esmakordselt 1924. a Johannes Semperi tõlkes. Põhjalikult töötas ta selle tõlke ümber 1961. a, mil see ilmus sarjas „Suuri sõnameistreid“. Mäletan, et meil kodus oli esimene romaan Jumalaema kiriku kohta just selle sarja kujundusega, siia blogisse pandud kaanepildiga raamatu aga sain selle ilmumise aastal.

Tuleb siiski märkida, et küüraka kellalööja Quasimodoga oli eesti lugeja tuttav märksa varem, sest „Notre-Daame kellalööja, ehk ilus mustlasetüdruk: Üks kole lugu, mis Pariisi linnas sündinud“ oli Heinrich Laakmanni väljaandena ilmunud juba 1876. a.

Romaani tegevus algab 6. jaanuaril 1482 Pariisis Jumalaema kirikus ja selle ümbruses, kus toimuval narride pidustusel valitakse narride kuningaks kiriku kellalööja inetu, küürakas, kurt ja ühest silmast pime Quasimodo. Narride pidustused toimusid tollal tõepoolest ja võib ainult kujutleda, kui palju pilkeid, mõnitusi ja sõimusõnu sai tollastele narride kuningatele osaks.

Hugo alustas romaani kirjutamist 1829. a, mil käis arutelu, kas Jumalaema kirik senisest asukohast mujale viia või ümber ehitada. Hugo oli mõlemale vastu ja kirjutas oma romaani sõna otseses mõttes kiriku kaitseks. See kujunes omamoodi ülistuseks Jumalaema kiriku ajaloole ja arhitektuurile ja aitas seda imposantset hoonet veelgi kinnistuda prantslaste, eelkõige pariislaste südames ja hinges.

Tsiteerin Kalju Lehe ja Ott Ojamaa väliskirjanduse õpikut keskkoolile (1965): „Hugo on ületamatu kontrastide maalimises, ülitugevate värvide kasutamises. Esmeralda õhuline veetlus valab valgust Quasimodo grotesksele inetusele. Kuid nende hinges ja saatusrasketes kannatustes on palju siduvat. Phoebus seevastu on kellalööjale jäägituks vastandiks – nii välise hiilguse kui ka seesmise tühjusega. Tähendusrikas on ka ebardliku kellalööja kõlbeline üleolek oma isandast, õpetatud vaimulikust.“

Ja veel on „Jumalaema kirik Pariisis“ ood Prantsusmaa rahvale, suurte ja püsivate väärtuste loojale. Rahvale, kelle kanda on saatuse raskus, kelle anne ja töö aga ometigi elavad läbi sajandite.

Salapärane kreekakeelne sõna romaani alguses oli ΑΝΑΓΚΗ (anagkh), millele Semper on vasteks andnud „saatus“, praegused ingliskeelsed sõnastikud aga pakuvad rohkem tõlgendusi.

* Victor Hugo (1802–1885) alustas oma loometeed luuletaja ja näitekirjanikuna. „Jumalaema kirik Pariisis“ (1831) oli tema esimene proosateos, mida on nimetatud üheks parimaks ajalooliseks romaaniks prantsuse kirjanduses. Hästi on tuntud ka tema kolm suurt romaani: „Hüljatud“ (1862), „Meretöölised“ (1866) ja „Inimene, kes naerab“ (1869).

Piltidel: Victor Hugo foto ja Chifflarti pilt sellest, kuidas kerjused piiravad Jumalaema kirikut, on pärit postituses tsiteeritud väliskirjanduse õpikust; filminäitlejate fotod on internetist leitud kaadrid filmist.

Victor Hugo „Notre-Dame de Paris“ (1831).

No comments:

Post a Comment