„Thérèse Desqueyroux“

François Mauriac
„Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp“
Sari „Varamu“
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Tõlkinud Henno Rajandi.

Vaatasin eile prantsuse filmi „Thérèse Desqueyroux“ (2012).

Thérèse nimi seostub minu jaoks prantsuse kirjanduse kõige tusameelsemate ja masenduses naistegelastega.  Teismelisena käisin kinos vaatamas  Émile Zola „Thérèse Raquini“ (1867) järgi tehtud samanimelist filmi (1953) Simone Signoret’ga peaosas (režissöör Marcel Carné, teised peaosalised Raf Vallone ja Jacques Duby).  Kurb ja rõhuv film oli, minu tüdrukupõlve helgesse maailma ei sobinud see üldse.

Samasugune rõhuv naistegelane on provintslanna Thérèse Desqueyroux, keda Mauriac kujutab talle omase halastamatu teravusega. Kaunis, kuid mõrvavalmis, sügava siseeluga, mis aga sumbub ja kuhugi ei jõua, kuigi tuha alt võib tõusta uusi leeke.

Enne seda romaani olin lugenud Mauriaci „Ussipesa“, „Armastuse kõrbe“, pärast seda „Endise aja noorukit“ ja „Galigaid“.  Mauriaci tihedalt kontsentreeritud romaanid on just paraja pikkusega, parajad nii sügavalt süüvimiseks, nagu tema seda teeb. Pikemana mõjuksid need ehk juba lugejale laastavalt, niimoodi on doos paras, mürgitilgad täpselt üle loetud. Aga üldiselt Mauriac mulle meeldib, eriti „Armastuse kõrb“.  Nobeli kirjandusauhinna (1952) sai ta täiesti õigustatult.

Romaan „Thérèse Desqueyroux“ (1927) algab Charles Baudelaire’ilt pärit motoga ja on seda väärt: „Halasta, oh issand, halasta sõgedate meeste ja naiste peale! Oo Looja! Kas saab olla koletisi selle meelest, kes ainsana teab, miks nad on olemas, k u i d a s  n a d  n i i s u g u s e k s  m u u t u s i d, ja kuidas nad oleksid võinud ka mitte muutuda…“

See on romaan tundelise tütarlapse kasvamisest kuriteo sooritanud naiseks, tema sotsiaalselt ahistavast abielust ja oleskelust „perekonna elusate trellide taga, kus ta hundisammul aina ringi ja ringi käis“, õel nukker pilk ümbritsejaid jälgimas.

„Paljud kindlasti imestavad, kuidas ma suutsin välja mõelda veel võikama kuju kui kõik mu senised kangelased. Aga mida oskan ma öelda voorusest nõretavate olevuste kohta, kelle süda on puhas kui kuld? Kuldsüdameist pole midagi jutustada, aga ma tunnen ka selliseid südameid, mis on maetud kõntsasesse kehha ja sellega kokku kasvanud.“

„Öö lõpp“ (1935) , millest ma siinkohal ei kirjuta, on romaan naiseelu loojangust, kusjuures justkui polegi tähtis, kas see naine on sama Thérèse või mitte. Elu on kannatus ja öö, päev kui vabanemine saabub alles pärast surma.

Režissöör Claude Miller’  filmis, mida eile vaatasin, oli Mauriaci   romaani pingelisuse ühetoonilist tausta hästi edasi antud, üks prantslaste lemmiknäitlejaid  Audrey Tautou (sünd 1975, filmikaadril ülal)  aga minu meelest liialt malbe Thérèse’ sünkja rolli jaoks, sobides paremini oma kangelanna varajasesse rõõmsatoonilisemasse noorusse ja vähem haakudes tema kannataja- ja süüdlasesaatusega. Aga eks prantslased ise tea kõige pädevamalt, kes nende kirjanduse tuntud tegelasi mängima sobivad.

* François Mauriac (11. oktoober 1885 - 1. september 1970) oli prantsuse kirjanik, Nobeli kirjandusauhinna laureaat. >>>>>

* Henno Rajandi (19. oktoober 1928 - 1. märts 1998) oli eesti keeleteadlane ja tõlkija, tõlkis peamiselt prantsuse ja inglise keelest.