"Avignoni armastajad"

"Avignoni armastajad"
Elsa Triolet
"Loomingu Raamatukogu" nr 12, 1957.
Prantsuse keelest tõlkinud Aino Gross.

Kütkestav masinakirjutaja Juliette Noël, kelle loomupärast elegantsi Triolet kohe jutustuse alguses kirjeldab, mõjus kaasahaarava tegelaskujuna, kes väärinuks kaunist elu, aga valis midagi hoopis teistsugust.

"Mis aeg see niisugune on, et Juliette ei saa unistada armastusest, vaid hulgub lumistel teedel?
Leegid olid alanenud, sinakaks tõmbunud, halgudel oli veel halgude kuju, kuid nad näisid läbipaistvate anumatena täis vedelat tuld. Juliette lükkas neid ahjuroobiga ja kutsus esile kauni ilutulestiku. Varem kartis Juliette õhtul üksi koju jääda, ja seda Pariisis, suures, elanikest tulvil majas. Pisike hiir pani ta minestama. Nii see on - kui tal oli võimalik, siis kartis ta, tundis külma ja väsimust. Aga kui ei olnud valida, siis... Kas 1942. aastal oli valida? Kaminasse oli jäänud vaid kuldne sütekuhi. Pidi magama heitma, enne kui hakkab taas külm."

Ma ei hakka üle jutustama lausa detailideni kirjeldatud Juliette'i teekondi Prantsusmaa külades ja väikelinnades; tema hindamatut abi vastupanuliikumisest osavõtjatele ja usku, et kui kaalul on inimelud, siis tuleb nende päästmiseks anda oma panus; tema kinnivõtmist ja põgenemist, kohtumiste mitmekesisust ja üksinduse kurbust...

Ja need Prantsusmaa paigad, mille kirjeldused ses õhukeses raamatus lausa lummavad isegi siis, kui mõni linn, mõni koht Juliette'ile üldse ei meeldi.

"Armastan rääkida linnast siis, kui olen juba temast lahkunud, kui ma ei saa enam pilgu läbi teda talletada mälusoppidesse. Tahan temast rääkida vabalt, kujutada teda sellisena, nagu ta mulle näib, lahutatuna minust ajas ja ruumis, sellisena, nagu ta paistab minu mälestuste kujutluspeeglis. Avignon, mille kõrged müürid sirutuvad taeva poole... Minu südames ja silmade ees seisab ta tohutu harfina, mis oma helehallist kivist pjedestaalilt ulatub puutuma taevavõlvi. Avignoni hirmus tuul kihutab majade vahel ja mulle tundub nagu kuuleksin kuulmatuid ebakõlalisi akorde..."

Aga armastus? Kas saakski ümber jutustada tunnet, mille alguseks on unistus ja mille lõpus on jälle vaid unistus, aga vahepeal on olnud sõnad: "Jumal, õnnista armastust, mida ma tunnen selle naise vastu!"

Jah, "unistada Juliette oskas".

* Elsa Triolet-Aragon (Ella Kagan, 24. sept 1896 - 16. juuli 1970) sündis Moskvas, asus 1919. a elama Prantsusmaale. Tema esimesed teosed olid kirjutatud vene keeles, kuid 1938. aastast hakkas ta kirjutama prantsuse keeles.  Lilja Briki noorema õena oli ta Moskvas kokku puutunud Vladimir Majakovskiga, 1939. a kirjutas ta  vene poeedist mälestused, mis osutusid prantsuse lugejate seas väga menukaks.
Koos kirjanikust abikaasa Louis Aragoniga osales Elsa Triolet Teise maailmasõja aegses prantsuse patriootide vastupanuliikumises. Laurent Daniel'i varjunime all ilmus tema jutustus "Avignoni armastajad" (1943). 1944. aastal pärjati tema jutustuste kogu "Le premier accroc coûte 200 Francs" Goncourt'i auhinnaga.
Eesti lugejatele on väga meeldinud ka Elsa Triolet' "Roosid järelmaksuga" (1959, e. k 1962 ja 2004).

Elsa Triolet "Les Amants d'Avignon" (1943).