Charles Perrault „Muinasjutud“

Charles Perrault
„Muinasjutud“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Prantsuse keelest tõlkinud T. Sari.
Illustreerinud V. Olt ja Ebba Parviste.

Eile oli Charles Perrault' 390. sünniaastapäev.

Lapsena kuulsin tihti räägitavat „perroo muinasjuttudest“ ja nende raamat oli mul ka. See oli üks mu lemmikraamatuid. Mäletan hästi kaanepildi näoilmeid, tumerohelist sõbralikku kaanevärvi ja mõnda sees olnud pilti ka. Need olid mustjates toonides ja ma aitasin neile värvipliiatsitega kaasa. Olin umbes kuueaastane, kui selle raamatu sain. Vist ei ole mul seda enam alles, sestap panin siia internetist leitud kaanepildi ja mõned müügiportaalidest leitud illustratsioonipildid, mis paraku ei ole kuigi hea kvaliteediga. (Kui peaks juhtuma, et oma raamatu siiski leian, vahetan pildid välja.)

Õnneks ei vaja Perrault' muinasjutud pikka tutvustamist ja tsiteerimist – need on kõigile tuntud ja palju kordi ilmunud. „Tuhkatriinu“, „Uinuv kaunitar“, „Tuttpea-Riquet“ ja „Eeslinahk“ paelusid mind eriliselt. Vist oli see „Eeslinaha“ kaunis peategelane, kellele proovimiseks toodi imeilusaid kleite, mille kirjeldus on mul senini kuskil mälusopis ja tuleb meelde iseäranisti siis, kui õhtu- või hommikutaevas imelistes värvides on. Veel olid head tuttavad lood „Punamütsike“ ja „Saabastega kass“.

Küllap teadis Perrault väga täpselt ja hästi, kui kaunid olid printsesside kleidid ja kui hiilgav oli kuninglik õukond, sest tema põhitegevus ei olnud muinasjuttude kirjutamine –  seda hakkas ta tegema alles siis, kui vanuigi juba oma töökohtadest priiks hakkas jääma –, vaid kõrgeks ametnikuks olemine Päikesekuningas Louis XIV õukonnas.

Sündinud 12. jaanuari 1628, oli Charles Perrault seitsmelapselise pere noorim laps. Ta sai hea hariduse Pariisi Collège de Beauvais's, omandades eriti põhjalikke teadmisi õigusteaduse valdkonnas. 1663. aastani töötas ta maksukoguja ja asjaajajana, seejärel  sai temast Louis XIV finantside peakontrolöri (majandusministri ) Jean-Baptiste Colbert'i lähim abiline, kes pidi hoolt kandma Louis XIV kunsti- ja kirjanduspoliitika eest.

Ta oli üks Prantsuse teaduste akadeemia asutajaid ja hoolitses ka kunstiakadeemia käekäigu eest. 1671. a sai ta Prantsuse Akadeemia liikmeks. Tema elukäik pakuks ainestikku mitmeks ajalooliseks romaaniks. Elanud üsna kõrge vanuseni suri ta 16. mail 1703.

Tema kirjanduslikust pärandist on praegu kõige tuntumad muinasjutud, mis tegid temast maailmakuulsa muinasjutuvestja juba enne vendi Grimme ja Hans Christian Anderseni.

Perrault' tuntuim teos „Haneema muinasjutud“ (Contes de ma mère l'Oye) ilmus 1697. a, kusjuures kirjanik avaldas selle mitmel põhjusel oma noorema poja nime all. Põhjustest olulisim oli see, et nii lootis isa, et poeg saab samuti tööd kuninglikus õukonnas. Hiljem on autorluse üle palju vaieldud ja nii mõnigi kirjanduse uurija arvab veel praegugi, et muinasjutud pani kirja mitte Charles Perrault, vaid tema poeg  Pierre d’Armancour.

Charles Perrault' portree on tema kaasaegse gravüür (internetist).