„Inimeste maa“

Antoine de Saint-Exupéry
„Inimeste maa“
Loomingu Raamatukogu nr 23 (47).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1958.
Tõlkinud Maria Hange.

„Maa õpetab meid paremini ennast tundma kui kõik raamatud.“

Klassikaline esimene lause järjest klassikalisemaks muutuvast teosest.

Kes ei teaks Saint-Exupéry imelisi lugusid. Minu tutvus temaga algas 1958. a, mil „Inimeste maa“ Loomingu Raamatukogus esmakordselt ilmus. Nii õhuke ja nii sügav raamat. Sellest erakordsest sügavusest, tihedusest ja mitmetahulisusest  ei saanud ma päris kohe aru – olin alles plikatirts, aga tasapisi jõudis loetu mu südamesse. Raamatuke ise on nüüdseks nii kulunud, et selle kaaned ja tiitelleht puuduvad ning siia otsisin kaane internetist.

Täna 52 aastat tagasi kirjutasin oma päevikusse  mõned tsitaadid sellest kaunist ja õilsast tekstist. Panen toona kirjutatu siia nii, nagu selle abituriendina üles tähendasin, jättes alles tolle päeva meeleolu.

24.II 65. kl.16.30
Täna on väljas nõelterava tuisu ja lõõtsuva tuule ilm. Tahab lausa pikali viia – nii kõvasti puhub. Aga tore on! Inimesed kõik nagu lumehanged ja puud nagu vatiga kaetud näärikuused.

Eile käisin kinos. „Nad läksid Itta“ – Itaalia-NSVL ühistoode. Raske film. Tulin saalist välja, päike paistis ja nii tohutu hea oli tunda, et sõda ei ole, et minu põlvkond pole sõda näinud ja arvatavasti ei näegi, sest pilveid ei tule, ei tule, ei tule!

Imelik – inimesed üksinda võisid olla kuitahes head, aga kellegi kõrgema käsul muutusid nad halastamatuks väesalgaks kõige selle vastu, mis maailmas head oli. Milline mõttetu asi on sõda! Hävitada seda kõike, mis on loodud, on ju alati kergem kui luua.

Enne õppima hakkamist lehitsesin vähekese Saint-Exupéry  „Inimeste maad“. Lüüriline ja siiras.

„Mägielanikele on pilvede meri samuti tuntud. Ainult nemad ei näe selles eesriiet muinasloole.“

„Mõtle siis nende peale, kes on seda enne sind läbi elanud, ja ütle endale lihtsalt: millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama.“ (Muide, seda on hea meenutada just enne minu eesseisvaid küpsuseksameid – millega teised on toime tulnud, sellega saan minagi hakkama.)

„Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast.“ – jah.

„Maa on ühtaegu nii tühi kui ka rikas. Rikas nende salajaste, peidetud, raskesti kättesaadavate aedade poolest, kuhu meie amet meid kindlasti viib, olgu siis ühel või teisel päeval. Elu võib-olla lahutab meid meie seltsimeestest, ei lase meil nende peale kuigi palju mõelda, aga nad on kuskil, alati ei teagi, kus, vaikselt ja unustuses, kuid see-eest on nad truud! Ja kui meie teed ristuvad, raputavad nad rõõmsalt meid õlgadest! Tõsi, me oleme harjunud ootama...
Aga vähehaaval me avastame, et me ei kuule enam kunagi ühe seltsimehe helisevat naeru, avastame, et see aed on meile igaveseks suletud. Siis algab meie tõeline lein, mis pole enam ahastama panev, vaid veidi kibe.
Miski ei asenda iialgi kaotatud kaaslast. Vanu seltsimehi ei saa endale luua. Midagi pole kallimat kui ühised mälestused, paljud koos läbielatud rasked tunnid, tülid ja leppimised, südamepuistamised. Niisugust sõprust ei taasta. Kui istutatakse tamme, on asjatu loota, et õige pea võib tema lehestiku all varju leida.
Nii läheb elu. Algul me rikastusime, aastate vältel me istutasime, aga siis tulevad aastad, kus torm hävitab meie töö ja juurib metsa välja. Ükshaaval jätavad sõbrad meid ilma oma varjust. Ja meie leinasse seguneb nüüdsest peale kurb teadmine, et me vananeme.“

„Olla inimene, see on täpsemalt öeldes – olla vastutav. Tunda häbi viletsuse pärast, mis näiliselt ei sõltu sinust. Olla uhke võidu üle, mida seltsimehed on saavutanud. Tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma.“

Järgmisel, 1966. a ilmus „Inimeste maa“ taas. Siis juba kõvakaanelises köites, mis sisaldas Saint-Exupéry nelja raamatut, lisaks „Inimeste maale“ (1939) oli selles „Öine lend“ (1930), mis valimikule nime andis, „Lahingulendur“ (1942) ja „Väike prints“ (1943). Saatesõna kirjutas tollane populaarne looduse- ja sõnamees Jaan Eilart. Sellest sai üks mu lemmikraamatuid, mis on praegugi riiulis kõige käepärasemas kohas.

2003. a ilmus eesti keelde tõlgituna veel üks imekaunis Saint-Exupéry raamat – „Tsitadell“ (1948). See on nii ilus ja mitmetahuline tekst, et seda on raske, võib-olla isegi võimatu kiiresti lugeda (aga autor kirjutaski seda kümme aastat ja teos ilmus postuumselt) – loetu teeb hingele haiget, aga muudab selle ülevaks. „Tsitadell“ on kui hindamatu aare, omamoodi testament, pühendus ja palve.

* Antoine de Saint-Exupéry (29. juuni 1900 – 31. juuli 1944) oli prantsuse kirjanik ja lendur.

Antoine de Saint-Exupéry „Terre des hommes“ (1939).