„Я учусь ходить по земле“

 Inga Artamonova
„Я учусь ходить по земле“
Kirjastus Molodaja Gvardija. Moskva 1967.
Anatoli Jussini kirjanduslik töötlus.

„Ma õpin kõndima mööda maad“

Kui see raamatuke 1967. a ilmus, oli selle 29aastane autor juba surnud. Mõrvatud.

Neljakordse absoluutse maailmameistri ja paljude maailmarekordite püstitaja Inga Artamonova tapjaks oli tema alkohoolikust armukade mees Gennadi Voronov, kes ei suutnud taluda, et naine temast andekam, kiirem ja parem on. Nad mõlemad olid kiiruisutajad. Neid kutsuti Nõukogude Liidu kõige kiiremaks perekonnaks. Mees lõi noa naise südamesse.

Inga hakkas uisutama kaheteistaastaselt, oli tugev noortespordis, seejärel üleliidulise koondise Dünamo liikmena võitis kiiruisutamise absoluutse maailmameistri tiitli 1957., 1958. ja 1962.a; jäi maailmameistrivõistlustel teiseks 1963. ja 1964. a ja tuli siis 1965. a taas maailmameistriks.

Mulle meeldis Inga otsekohene ja pihtimuslik lugu. Raamatus kõneles ta siiralt oma lapsepõlvest ja noorusest, lähedastest ja sõpradest, rasketest treeningutest ja loobumistest seoses spordiga, aga ka suurest rõõmust, mida lemmikala on talle toonud.

Tema tulevikuplaanides oli esikohal kiiruisutamine, kuid seejärel tahtis ta saada spordiajakirjanikuks. Kavatses selgeks saada kõigi nende maade keeled, kus kiiruisutamine au sees oli.

Lugemist väärib ka toimetuse järelsõna, milles püüti analüüsida, miks ikkagi mees oma naise tappis. Miks oli kuulsusrikka saatuse ja elukäigu lõpp nii kohutav?

Noorena lugesin seda raamatukest korduvalt, nüüd ei ole aga enam üle lugeda tahtnud.

Sportlaste kirjutatud raamatutest on see olnud minu jaoks üks mõjusamaid ja huvitavamaid.

Инна Артамонова „ Я учусь ходить по земле“. М.: Молодая гвардия, 1967. 288 с.

Pildid: Raamat on saanud veekahjustusi, seepärast ei ole kaanepildi kvaliteet kuigi hea. Foto Inga Artamonova medalitest ja ajaleheväljalõigetest on samuti pärit raamatust.